Plaani põgenik. Klaarib. Tere, head kuulajad, ütleb teleJaak Ojakäär, kes toimetab tänast plaadi põgenikust saadet ja mul on omakorda hea meel öelda, tere tulemast meie külalistele. Suursaadik Mart helmele. Tervist. Ma siin uurisin ennem natuke targemate inimeste käest, et suursaadikute puhul on vist niimoodi, et kui ta on suursaadik olnud, siis see on, kas see on eluaegne tiitel või või mitte või kuidas see asi on. See asi natuke keerulisem, seda võiks võib-olla võrrelda nagu mingil määral sõjaväega sõjaväes on ka, on ametikoht ja on aukraad ja diplomaatias on samuti suursaadik, on, on aukraad, mida nagu võrreldakse kindrali aukraadiga ja suursaadik on ka samal ajal ametikoht. Nii et ütleme, kui keegi on kusagil riigis suursaadikuks, siis sel ajal, kui ta on seal suursaadikuks, kasutatakse tema puhul tiitlit härra suursaadik, leia ekstsellents. Kuid see ei tähenda seda, et tal peaks ilmtingimata olema ka antud see aukraad. Ehk siis eluaegne tiitel. Ja üldiselt on riikides selline komme, et eluaegseid tiitleid noh, küllaltki kitsalt jagatakse eriti suure välisteenistusega riikides, suurtes riikides on neid suhteliselt vähe, võrreldes diplomaatilise korpuse, diplomaatide välisteenistuses töötavate inimeste üldarvuga neile vabariigi algusaegadel, nagu üldse see asi käis suhteliselt kiiresti, suhteliselt heldekäeliselt võib-olla jagati. Ja noh, ma ei taha öelda, et mulle nüüd väga helde käega jagati, aga igatahes olin ja meie välisteenistuse algaegadel üks nendest inimestest, kes selle tiitli said ja ja ma julgen arvata, et tollane president, et härra Lennart Meri andis selle tiitli mulle eelkõige sellepärast, et ma olin üks nendest inimestest, kes pidas koos Raul Mälguga läbirääkimisi vene vägede lahkumise üle Paldiski tuumareaktori saatuse üle ja kõigi muude tol ajal Eesti-Vene suhetes väga kesksel kohal olnud probleemide üle hiljem olin ma ka piiriläbirääkimiste delegatsiooni üks liige, nii et noh, ma arvan, et see tiitel mulle omistati just just nende nende väga oluliste läbirääkimiste ja sündmuste juures olemise eest. Siis ma tegin siin saate alguses juba selles mõttes väikese vea, et ma oleks pidanud alustama härra või teie ekstsellents. Oh ei, aga täiesti tavaline lihtne Pärnu poiss, nagu ma ikka tavaliselt ütleb. Ja kuna me sinuga eraelus oleme sina peal, siis ma arvan, et kuulajad ei pahanda, kui me ka siin saates sinatame. Teine. Mõtlesin, et ma ma tunneks ennast kuidagi ebameeldivalt puudutatuna. Kui ma alustaks, kui ma alustaks igat lauset sõnaga teie aga kuidas selle diplomaaditööga on nüüd siis kas on nii-öelda tegevteenistuses praegu ei ole, kas on üldse nagu loobutud või, või on või on lihtsalt. Paus paus välisteenistusest, kui nii võib öelda, on juba viis aastat, märtsi algul, aastal 2000, Ma lahkusin välisministeeriumist. No kuidas ma ütlen? Ma olen oma raamatus Kremli tähtede all sellest ka natuke kirjutanud. Siin oli mitmeid põhjusi, miks ma lahkusin. Üks põhjus oli kindlasti ka see, et arvestades neid nisukesi, tormilisi algusaegu, minu karjäär välisministeeriumis oli ka suhteliselt vertikaalne, alustasin büroo Ta kohast algul niisugune tagasihoidlikum büroo, Aasia ja Aafrika maad siis juba oluliselt nõudlikum büroo, mis tol ajal oli siis Venemaa ja SRÜ ja Kesk-Euroopa niisugune pikk ja lohisev. Kus ma siis põhiliselt tegelesin tegelikult just nimelt Venemaa küsimustega natukene rohkem kui Ukrainat, võib-olla, ja kõike muud siis juba täiesti nii-öelda vasaku käega. Ja, ja siis sealt juba Moskvasse ja Moskvast tagasi asekantsleriks siia. Nii et ma käkil läbisin suhteliselt lühikese ajaga kaheksa aastaga, tegelikult algusest lõpuni kogu selle karjääriredeli ühest küljest nagu nagu tekkis mul teatud niisugune motivatsiooni puudus, kuhu, nagu edasi jõuda, teisest küljest pärast Moskvat, mis oli väga raske aeg ja, ja väga raske aeg mitte ainult sellepärast nagu tihtipeale arvatakse, et seal venelastel oli hirmus raskemaid jagada, vaid, mis oli väga raske, sellepärast et, et vene küsimus, et nagu me näeme ka praegu on endiselt ja olid siis ka Eesti sisepoliitika küsimused ja pidevalt pussitati selga ja, ja mul oli, mul oli selle pärast väga raske seal olla ja ja ma olin lihtsalt ära vaevatud ja, ja mul oli täielik depressioon, stress ja, ja minu meelest on see eriti ka mitmesuguseid niukseid korruptsioonisüüdistusi. Ja, ja ma lihtsalt tundsin, et ma ei suuda ja ma ei taha olla, nagu ütles Tiit Vähi poliitikast lahkudes, et et kui Eesti vabariigi peaminister peab olema jalamatt, mille, mida kõik arvavad, et nad peavad kohustuslikus korras kasutama siis mul oli samasugune tunne, et miks ma pean siin olema. Ma lähen ära, ma ei jõua lihtsalt ja ja noh siis veel ka see, et, et Moskvast tulles Venemaalt tulles, kus olid kogu aeg nagu, nagu sõdur kaevikus valmis igast suunast tulistama ja valmis igast suunast tuld ootama siis kui ma jõudsin siia tagasi välisministeeriumisse ja avastasin, et see välisministeerium, millest mina olin lahkunud, kus oli seda, seda nagu ma ütlen ikka revolutsioonilist entusiasmi, nii tohutult palju 94. 95. aastal ja kus 99. 2000. aastal oli juba täiesti siis selge karjääristlik suhtumine elusse. No nii-öelda tuulenuusutamine, nagu, nagu ma tol ajal ütlesin, nii mõnegi kolleegi kohta, et see on ju täielik tuule nuusata vaat-vaat rindemehel saab olema väga raske. Ma arvan, et sa oma isa käest oled ka võib-olla kuulnud neid neid rindemehe pajatusi. Mina oma isa käest ka kuulsin, neid on kohutavalt raske jõuda nagu sellest sellest rindeolukorrast, kus on ellujäämise küsimus, et pidevalt päevakorral olukorda, kus sa vaatad, et noh, käib nagu tagalas ka oma elu ja kurameeritakse ja vahetatakse talongi šampanja konjaki vastu ja nii edasi, et see kõik hakkas mulle vastu ja ilmselt ilmselt ei ole ma ikka oma loomu poolest nii puhtavereline poliitik, nii puhtavereline diplomaat. Nähtavasti olen aga küllaltki suurel määral ikkagi niisugune loominguinimene ja natuke boheemlane. Sinnapoole nüüd tahakski tüürida, mul tekkis juba tunne, et ma olen nagu džinni pudelist lahti lasknud. Et peaks nagu muusika juurde jõudma varsti. Ma arvan, et ma jätan siis selle küsimuse üldse küsimata, et kuidas ta suhtub nüüd sellesse üheksandasse, maitse piirileppesse või kui sul on väga lühike kommentaar, siis võid selle anda. Paari lausega väga lühike kommentaar on see, et minu arvates tänu Läti presidendile oleme me saanud Balti riigid, ma mõtlen rahvusvahelises üldsuses niivõrd suure foorumi oma probleemile, et me võime täiesti rahulikult sinna Moskvasse mitte minna. Me võime täiesti rahulikult sinna minna, et seente tänu lätlastele selgeks tehtud asi, et meie positsioon seal tribüüni peal seal mausoleumi katusel või mausoleumi kõrval ükskõik tõenäoliselt paigutatakse, Balti presidendid ikka kõik on võrdsed, aga mõned on võrdsemad kusagile nende vähemustele Nende hulka. Et, et selles mõttes see küsimus rahvusvaheliselt on oma aktuaalsuse praeguseks kaotanud. See on meil sisepoliitiliselt endiselt aktuaalne ja kui mina oleksin president, ma ei läheks. Aga mida te, Arnold Rüütel? Mina arvan, et ta läheb. See on minu lühike kommentaar sellele küsimusele, mis puutub piirilepingusse, siis ma pean lihtsalt naeruväärseks niisugusi mõne meie poliitiku kilkamist. Kas me alustame Lätiga ja Venemaaga sõda ühekorraga või ükshaaval oma kunagisi territooriume tagasi saada? Küsimus ei ole ju selles ka jaapani kavatse alustada nõukogude vabandust, Venemaaga mingit sõda vaid, aga, aga ometi sõlmige piirilepingut ei sõlmige rahulepingut isegi mitte, sest et lihtsalt see on üks diplomaatilisi kaarte, mida nad hoiavad käes ja me peaksime samuti mitte nii lihtsameelselt talupoisilikult tormama seda alla kirjutama, vaid selles situatsioonis, kus meile esitatakse veel lisatingimusi kasutama seda situatsiooni ära, et ka mängida mingit sorti malet, aga mitte lihtsalt ütlema, et meil on ükskõik, milline lavanuppudest tühjaks ja me oleme nii õiged mehed, et et kõik teavad, et me oleme õiged mehed, noh nii lihtsameelselt ei maksa poliitikas ja diplomaatias käituda. Selge, aga nüüd läheme Mart Helme siis selle teise poole juurde, sellepärast et Meil on plaadi põgeniku saates olnud neid inimesi, kes pole absoluutselt ise muusikud ja siis on ka need, kes on täiesti professionaalsed muusikud. Siis Mart, sina ütlesid, et sa oled kuskil seal kahe vahepeal, sa oled selline harrastusmuusik või sa oled ju ikkagi omal ajal bändides mänginud? Ja väga palju laulutekste kirjutanud ja nii edasi, kust see algas? No ikka algas kooli ajal, nii nagu see 60.-te aastate algul oli. Kui biitlid tulid, biitlid võitsid, tulid, nägid ja võitsid siis noh, see niisugune. Vaat, ma ei ole ja teisest küljest olnud ka niisugune poega, puhtakoeline muusik ja nii nagu ma ütlesin, ma ei ole võib-olla puhtad roheline poliitik, eks ole. Et aga samas minu jaoks oli tol ajal sellel asjal väga selge niisugune poliitiline mõõde, niisugune ütleme, resistantsi mõõde, et see lääne kultuur, biitlid, see kui neid klassiga sunniti kollektiivselt komsomoli astuma, siis noh, ma astusin küll jah, nii kõva dissident ei olnud, et ma oleksin öelnud, et ei, mina ei astu. Astusin küll koos klassiga teatud solidaarsuse taga. Tõrge selle kõige vastu oli ikkagi väga suur ja see oli nagu niisugune nagu niisugune valgustus äkitselt sellised tuli kuskil, see oli hoopis teine maailm. See oli, see oli võimalus näidata, et me oleme me kuul või kuskile mujale. Ja, ja loomulikult ka see muusika võlus mind. Ma tõesti tunnistan, et biitlite kuulamine noh, ma ütlen, see oli täiesti ärkamine millestki, millessegi, teise, millessegi ilusasse, millessegi, mis andis nagu elule täiesti teise mõtte. Nii et sealt see tuli, see muusika, see niisugune ühiskondlik sõnum sees, et see teine maailm, mis äkitselt murdis läbi sellesse poststalinistliku maailma, milles me ikkagi elasime. Ja biitlid ongi sinu tänane esimene muusikavalik. Jah, ma valisin, valisin in my life-i. Noh, niisugune filosoofiline pealkiri juba minu elus minu elus ja tekst on seal ka väga ilus, väga poeetiline. Kuulame, John Lennon laulab, kadunud hääl. Mõned saated tagasi oli siin Plaadi põgenikku toolil, Tiit Karuks, kes oli ka muide valinud biitlid, oli see vist kohe avalooks ja sama, mis praegu, Mart Helme ka seda lugu kuulates tuli jutuks, et biitlite ikka see George Martin, see, nende produtsent ilmselt andis ka väga palju ideid, kasvõi näiteks klavessiini soolo seal vahel ja sellised asjad, mida, mida tollal eriti ei kasutatud. Aga biitlite puhul on huvitav asi see, et nad ju tegelikult noh, kas seda nüüd öelda lühike või pikk aeg, kuidas sulle tundub, et nad 10 kümmekond aastat koos püsisid. Et nad muutusid ju tegelikult üpris palju. Aga sellegipoolest mina ei ole vähemalt kuulnud kellegi käest, et nemad hindavad ainult need biitlite varasemat perioodi või siis ainult seda hilisemat perioodi. Mai tea, Mart Helme, kuidas sinuga on, et kas sul on selles mõttes eelistusi või, või? Ei ole, ma ei ütleks, May eelistaks ühtegi perioodi ega ühtegi plaati teisele kõikide plaatide peale minu meelest noh, sõna otses mõttes geniaalseid palasid, kasiniaalsete tekstidega palasid, isegi võib-olla nii mõnigi on geniaalne oma lihtsuses. Et ma hindan kogu seda loomingut ja ma arvan muidugi seda, et tõepoolest George Martin oli üks, aga ma arvan, et küllap seal oli ka küllaltki palju selliseid tausta taha jäänud tegijaid. Ma usun, et kogu see kollektiiv oli ja noh, niisugune nostalgilise mälestusena sinna tagasi 60.-tesse aastatesse, et ma usun, et tuhandetele minuealistele tuleb see väga tuttav ette, et biitlid olid nagu perekonnaliikmed. Et kõik see, mis, mis nendega seotud, oli kõik see nende elu ja nende tegevus, nende looming, uued plaadid, mis tulid, et see oli jah, niisugune nagu nagu oma poiste käest ootad, et mida nad nüüd teevad niisugune? Noh, ma arvan, et see oli selles mõttes, sest tõepoolest eks eksbiitlid oli kindlasti oma väga kaalukas osa sele niisugusele hipide meik Laagnatwoor liikumisse, eks ole. Et just selleni perekondliku õhkkonna kujundamisega maailmas, selle muusika ja kogusele, uue popkultuuri ümber, mis just sellisena ikkagi kuuekümnendatel aastatel vormus. See ta omandas hiljem niisugused nahka ebameeldivad jooned, sinna ei ole midagi parata, vaata ega noh, võtame surematu Viimse reliikvia kloostriülema ütluse matsid jäävad natsideks nii siin kui sealpool ookeani ja igal pool mujal. Et noh, nihukesed tõrvatilgad, mis või dekati tilgad, mis meepoti ära rikuvad. See kahtlemata seda niisugust ilusat poolt kõige selle juures on ju on rikkunud, aga see ei muuda olematuks seda, mis on biitlid teinud ja mis on kogu see popultuur head teinud. Mis kuuekümnendatel aastatel ikkagi nagu öeldud, siis vormus. Ma sain aru, et sa pidasid nende omavahelisi kisklemisi silmas, mis seal lõpuaastatel toimusid. Siin võib ju ka väikse läigib muidugi poliitikaga. Eks ole? No meil on ilmselt raske aru saada sellest, missuguse tohutu psühholoogilise pinge all elasid kindlasti ja see ootus, mis oli see miljonite inimeste ootus, millega nad välja tulevad, mida nad teevad, mis lood seal tuled, kui head need lood on, kuidas nende omavahelised suhted on, miks nad need naised võtsid, mis nad teised naised võtsid ja nii edasi ja nii edasi, et, et see, see pinge kindlasti mõjus tohutult palju aitas kaasa sellele, et bänd lagunes. Teisalt küllap nad olid ka ennast loominguliselt sellisel kujul ammendanud ja ja lõpetasid õigel ajal, lõpetasid õigel ajal ja ma ütleks niimoodi, et biitlid olid nagu kivi, mis visati vette ja sealt hakkas kontsentrilised tulema neid laineid, neid teisi bände, neid uusi suundumusi, ükskõik kes nad olid, kes mille peale rõhu pani, kes pani vokaalide, kes pani mingile rütmile Rolling Stones, eks ole, kes pani mingitele epateerimisele käitumisele ja nii edasi. Aga nemad olid nagu kivi, mis mis sisse visati ja mille ümber need ringid tekkisid ja ja minu arvates on neid võimatu üle hinnata. Mis tähendab seda, et me mängime ühe biitlite loo selles saates veel seal, siis hilisemast perioodist? Jah, poolmek kaarti, kes minu personaalne lemmik selles ansamblis on olnud oma loominguga ja üldiselt ma nagu ei ole enam selle popmuusikamaailmaga nii palju kursis, aga aga kui ma kuskil näen mingeid uudiseid, kus on Paul McCartney nimis malet, loendit? Ja see on siis see kuulus langenud vanni, raud, pikk ja käänuline või looklev, tee, kuidas me iganes tõlgime. Kuulame. Biitlid on kahtlemata 60.-te aastate suurkuju, aga oli ju teisigi häid ansambleid ja Mart Helme on võtnud kaasa ka ühe ansambli The Hollis plaadi. Jah, oli see oli ka üks mu lemmikutest ja on siiamaani üks mu lemmikutest, kui nii võib öelda. Ja just et selle minu arvates äärmiselt kõrge vokaalse taseme pärast, mis seda ansamblit iseloomustab mitte ainult sellepärast, et nad kõrgete häältega laulavad, vaid ka selle poolest, et väga ilus, väga ilus vokaal kokku laul, mitmehäälsus ja ma olin, ma arvan, vaatamata sellele, et, et niisugune suhteliselt sügav provintsi boss, Pärnu linn suletud nõukogude liit eriti informatsiooni kuskilt kätte saada ei olnud väga õnnelikus positsioonis, sest minu klassivennaks oli niisugune üle Pärnulise kuulsuse tänu just oma muusikakogule omandanud, et poiss nagu ott sool ja hiljem Tartuski leida selle sama asjaga laineid, kes tänu sellele, et tal oli onu Kanadas, sai sealt plaate ja, ja ot oli ott, oli mees, kelle juures me veetsime väga-väga palju tunde, kuulates kõiki neid muusika, uuendu, muusikauudiseid ja ja teinekord tuli ta niisuguse kavala näoga juba hommikul kooli, ütles, et ma sain paki, siis oli teada, et õhtupoolikul on killustatud uute plaatide kuulamisega ma hea meelega tervitaks teda, kui ta kuuleb praegu. Loodame tervitused lähevad edasi, vot tänapäeva noored jah. Tegelikult ei tea sellest ajast midagi, nad ei kujuta ette üldse, eks ole, et muusika ei olnud kättesaadav lihtsalt nii nagu ta praegu on. Et praegu tekib vahel tunne, et seda uputakse sinna sisse ära lihtsalt nagu tekib mingi üle üleküllastus juba, eks ole. Tol ajal ma ei teadnud üldse niisugust väljenduski nagu show business, eks ole mis on praegu muusika ja kõige selle videonduse ja jumal teab millega seotud. Tol ajal oli muusika, tollal oli poppkultuur, niisugune popmuusika mõiste tuli juba biitmuusika, niuksed asjad olid aga eelkõige ikkagi muusika ja alles siis oli mingisugune show business ja, ja muud niisugune sellega seonduv. Nii et jah, tänu tänu otile olin mina väga hästi kursis sellega, mis toimus. Ansamblil Hollis on üpris palju selliseid reipaid lugusid, aga sina otsustasid oma valiku teha just ühe sellise ballaadiga. Ma pean ütlema, et ma olen üldse niisuguse meloodilise ja natuke melanhoolne muusika võtab natuke magusa muusikasõber, mis ei tähenda seda, et, et ei oleks olnud lugusid ja aegu ja ansambleid, mis nagu ta niisugust natukene käredamat muusikat harrastavad, aga aga südames miski liikuma hakkab ikka ka selle nihukese ballaadilikuma muusikaga seoses. Nii et loo nimi on. Kuidas nad hevihirm võib rada jah, täpselt. Ja veel üks 60.-te lemmik Mart Helme jaoks on Manfred Manni ansambel. Jah omapärased tooniga ja minu arvates ma loodan, et kuulajale torkab kõrva see, et tolleaegne muusika on kui need, kui need bändanud võtta, nad on tegelikult kõik väga erinevad ja kui ma nagu võrdleme Praegusega siis minu arvates on kuidagi väga sarnased kõik väga üheülbaline, kõik mängivad kogu aeg nagu ühte väravasse. Võib olla. Olgu, see nii innovatiivne kõik, et alles katsetati, mis, nagu kõige paremini müüb, mis nagu kõige paremini läbi lööb, ma ei oska öelda, aga tulemus oli see, et et oli väga rikas selline väljendusskaala ja mis on veel, kui me tänapäeval räägime ju põhiliselt ikkagi ameerika popist, siis siin on see kõik, mida mängime pritsima. Siiani küll jah? Jah, tõetera on sinu jutus täiesti olemas, aga nüüd siis Manfred Manni ansambel ja projekti flamingo. Nonii seda lugu kuulates Mart Helme ütles, et võtab suisa kaasa laulma ja meenutas neid oma esimesi makilinte aida oli ta vist ikka enamusel vist sel ajal. No see oli kõige kättesaadavam ja ma ei tea, mingi 110 rubla maksis noh, tolle aja kohta kõva raha. Aga, aga jah, need lindid muidugi, need olid ju sellised, kippusid ära lagunema ja nüüd juba mitu aastat oli mängitud, nad läksid nii pudedeks, käterätid tuli uuesti ümber lindistada ja kvaliteet muidugi iga korraga langes ja ja siis tuli jälle nuiata, et äkki saaks plaadi päris uuesti võtta ja noh, see oli omamoodi niisugune tegemine ja tegutsemine ja mis täitis neid päevi päris päris päris suures ulatuses, aga aga see kõik oli nii uus ja uudne ja, ja kõike seda Soini tohutu entusiasmiga tehtud, et. Muide, kui ma tohin korra vahele segada, mul meenub üks juhus just nende lintide purunemise ja kleepimisega, et üks minu sõber laenas mulle ühe lindi ja selleks kogemata katki ja mina muidugi mõtlesin, et olen tore poiss, eks ole, ja kleebin selle kokku ja kõik tip-top. Aga panin kleepriba valele poole, mis käis vastu helipead. Vaata seda, järgmine kord nägin, siis töötas, aitäh, et sa kokku kleepisid, aga miks sa sinnapoole kleepriba? Nii et väike paus oli sees, aga ta sai selle uuesti ümber kleepida muidugi. Nonii, see selleks, aga läheme siis nüüd Mart Helme oma muusikukarjääri juurde, mis ei ole võib-olla nüüd nii suur kui Michael Jacksonil, aga sai ikka. Õnneks öelge kohtu all ja õnneks ei ole. Aga bänd ja tehtud sai ja sa ütlesid, et võib-olla nüüd 70.-te fiksist natukenegi. Jah, ma siiski meenutaks ka seda, seda 60.-te aastate lõpus, kui koolis sai alustatud niisugust, et tegelikult ju päris tuntud muusikameestega nagu nagu Jüri ja Andres valdkonen ja Peeter väljak, kes praegu on Soomes ja õpetab Soomes muide popmuusikat ajalugu. Ma ei teadnud mingis kolledžis taolises õppeasutuses niisugust ansamblit tegema hakatud nagu Viking ja, ja sealt rikkingist siis sai ära mindud seoses sellega, et keskkool sai läbi ja ja läksin Tartusse õppima ja ja Väino Land Fixi igipõline hing oli see mees, kes siis hakkas Tartus bändi kokku ajama ja, ja kutsus mind sinna basskitarri mängima, mida ma seal Vikingis olin mänginud ja ja nii sai see Fixi esimene koosseis kokku, aga minu arvates sellest koosseisust ei ole säilinud meil enam mingeid lindistusi, ehkki neid tehtud sai. Kahjuks kahjuks ei ole mul ka kuskilt midagi võtta ja mida nüüd nagu kasvõi mingi näidisena Ki kuulajale mängida, missugune see Fixi esimene koosseis oli? Aga loomulikult Fixi kuulsaima Fixi parim koosseis on, oli see, mida me nüüd ka nüüd ka kuulame, kus olid siis juba vennad pihlapid ja ja Silvi Vrait ja, ja Viktor Vassiljev ja kõik need tuntud tuntud pillimehed, lauljad, kes Fixi tõeliselt kuulsaks mängisid ja laulsid, aga noh, ma julgen siiski alati kui, kui fiksist juttu tuleb meelde tuletada seda et ma olen Fixile, nimepanija, sina oled Fitzi nimemani, mina olen Fixi nimepanija ristiisa nii-öelda ristisaaja. Kui see esimene koosseis kokku tuli, siis nagu ikka, oli vaja ju mingi nimi välja mõelda ja eks seal igasuguseid variante oli ja ja võtsin kätte mingisuguse inglise-eesti sõnastikku, hakkasin lihtsalt näpuga järge ajama, et kas tuleb mõni ilus poisslapse nimi sealt välja jäi sõrm peale sõnale fiks, millel oli terve hulk väga niukseid, häid tähendusi. Ja, ja pakkusin selle välja ja kuigi algul oli ta nihukest kõhklusteta, hakatakse saapa viksiks nimetama ja aga siis leidsime, et iseenesest niukene, lühike, lööv ja, ja aga noh, kui niimoodi tõlkida, siis päris heade tähendustega sõna ja ja nii ta jäi. See on väga huvitav informatsioon ja nüüd mängime siis siia otsa ühe Fixi loo. Aastast 1979 on see salvestatud igal juhul, nii palju ma siit plaadiümbrisel loen välja. Kas sa kujutad ette, et sellest on juba rohkem kui veerand sajandit tagasi autorid Vello Toomemets, Juhanset parim päev on veel ees loo nimi ja siin on solist Tarmo Pihlap. Veel on. Mas hool. Hõbeda väikene n tale. On lei Darrada ülem, mure. Vii pilveserval soovist. Nii pilveserval soovist. Joota isu uusi radu. Jääb veel leidmise rõõm. Väikene saale, ta ootab kaugemmeri. Ootab leidjad. Saar paarib loole sviibilve serval. Et väike te le saab. Ja, ja väga hea on leida. Paarib elane serval soovis viibiv kõrval soovis. Mull. Loore sviibilve serva. Loore Liivil serval. Aga nüüd tahaks minna ka Mart Helme loomingulise tegevuse juurde, sellepärast sa oled ikka hästi palju laulutekste kirjutanud ju. Ja enamus neist ist ansamblile hübriid. No ei tea, kas enamuse sellepärast, et et eks ta sai kirjutama hakatud juba Pärnus juba seal Vikingis, meil oli selline päris hea tiim, tekkis meeskonnatöö, tekkis Peeter väljakuga, kes oli niukene üpris usin viiside tegija. Jällegi kõik see on, kõik seal on kadunud aegade hämarusse, sest ma ei tea lihtsalt seal mingisuguse maki peale saiu, midagi lindistatud ja midagi seal oli, aga aga üldiselt see läks ja siis oli kuidagi kujunes nii välja, et mina hakkasin neid tekste tegema. Ja ka tartus esimeses fiks, siis sai neid tekste kirjutatud ja mõnede Fixi plaatide peal, varasemate plaatide peale on mõned lood ka, kus on veel kus on veel isegi minu autorlus nii niiviisi kui ka sõnade osas olemas. Nii et see kuidagi iseenesest iseenesest jätkus ja, ja kui siis Tallinnas see hübriid kokku tuli 79. aastal. Madis Salum oli see mees, kes, kes nagu hakkas korjama erinevatest niisugustest, tol ajal oli küllaltki küllaltki palju niisugusi, rändavaid gruppe, mis pandi näiteks mingiks hooajaks kokku. Lepiti kokku kultuurimajades tantsuõhtut, mingeid kontserdid, asjad ja ta korjas naguniisugustest niisugustest trant truppidest rändrüütleid kokku ja sai selle hübriidi hübriidi siis käima ja, ja seal ta kuidagi iseenesest kujunes nii välja, et ma hakkasin neid tekste kirjutama, tuldi jälle, et noh, mingisugune lugu sellele oleks vaja eestikeelset teksti, kes teeb, no ma teen noh, hästi, eks ole. Ja nii neid tekste siis tuli, eks. Osaliselt on need tekstid noh, kas, kas, kas täistõlked peaaegu või siis enam-vähem lähtuvad sellest, mis on originaaltekstis olnud inglise keeles eelkõige siis aga osa on ka selliseid, mis on noh, täiesti täiesti lihtsalt kuskilt on tulnud mingisugune fraas, mis nagu sobiks selle viisiga eesti keeles ja sealt on kasvanud välja täiesti uus tekst, millel ei ole selle algtekstiga üldse mitte midagi pistmist. Nii et noh, kuidas, kuidas ta nüüd kujunenud on, aga aga jah, mina olin see tekstimeister vehkima. Hübriidist tegin, tegin ta natukene veel viise. Aga ma ei ole kunagi väga suurviisi meister olnud. Mu muusikaline haridus lihtsalt on natukene liiga liiga pealiskaudne selleks. No igal juhul hübriidist sa valisid laulu, mis on küll sinu tekstile kirjutatud, aga selle on kirjutanud kunagi tükk aega varem keegi ära Perkins vähemalt niimasite plaadiümbrised plaan. Ja see on siis üks selline vahva lugu, mille nimi on isa, oli pass. Oliver, kuidas me kokku tulime? Mure vaevas kõiki korraga. Viiuliema mängis klaverit. Laule võimetervemperetega. Oli vend oli täna päike välja. Mina lainega lennulaulud tari. Palaga tuurile jälle laudile oldi. Nüüd oli Vendolitena. Vahel õhtulehel ööd päevade tuju langema mida võeti hästi kõik, kui ärkasin laulu lõime Tärnole. Nüüd oli poiss, vend oli tenor. Väga laulus Taavi arad. Nokiale vanad asjad Maardu uurile. Jälle kui laulsime. Nüüd oli poiss, vend oli täna päike. Mina olen aga lennud, laul ei aita parajasti. Nüüd oli poiss vendalite nor äike venemina. Ka osalenud laulu abil alati veel, kui on, nutame vanal kandjal uurile jälle, kui laulsime. Rooli Vols vend oli täna Mida mina, Avenega lennud talul ei aita, salatilaul aitas alati laul haljasalal. Ma olen seda lugu kuulates alati mõelnud, et kes see mees on, kes seda oli, bass laulab niimoodi. Kust selline tore hääl? Ja see ei ole sugugi mitte mina ja see ei ole ka ükski ansambli hübriid alalistest liikmetest tol ajal. Me olime tõesti hädas linti, tegime stuudiosse, et seda bassihäält kätte saada ja, ja ma isegi ei mäleta enam täpselt samal ajal olid, oli, oli ramm ka seal raadiomaja peal liikumas, õigemini RAMi liikmed ja keegi tundis seal seda passi, passi, lauljat ja kutsus ta stuudiosse, et kuule, tule laulase ära meile, et me ei saa ise hakkama. Ja siis ta tuli ja laulis meil selle ära ja ja tõepoolest tase on niivõrd mahlakese niivõrd noh, vitamiini lisaks sellele asjale, et ilma selleta kahtlemata see lugu ei oleks üldse see. Aga kantrimuusika on Mart Helme sinu, noh, ütleme mitte ainus, aga üks suuremaid lemmikžanreid kindlasti ja sellest me oleme aru saanud. Nii et me läheme siis edasi veel kantrimuusikaga, aga nüüd natuke kaugemale. Jah, enne saadet siin sai ju pead natuke murtud, et mida nüüd siis täpsemalt võtta ja ja noh, üks vaieldamatult üle aegade igihalja kantristaare on võlli nelsoni Willie Nelson, on ka selline kantristaar, kes on laulnud lisaks niisugusele noh, ütleme siis puhtale klassikalisele Kanterile ka sellist noh, ütleme serva pidi kantrisse, mahtuvat muusikat ja ja ta nalja lasknud aastaid tagasi suurepärase plaadi stardast, kus ta teeb niisugust svingi ja natukene Chessilikumat muusikat ja ja kuna pillimehed on alati olnud ju ka sellised, kes on tütarlastele väga meeldinud ja, ja kellel on olnud natuke rohkem kui üks pruut, siis ma otsustasin, et võiks valida sealt selle loo, mis tervitab kõiki kunagisi tütarlapsi. Ja seda ta ei laula mitte üksi, vaid koos huli hoid Leesijasega, kel ilmselt on ka neid üpris palju. Noh, niisugune ilus jällegi meloodiline lugu. Võib vaielda, kas ta nüüd kantri on, aga too tuules lobby baar oli vist jah. Tänane plaadi põgenikust saade läheneb lõpule, Jaak Ojakärul oli külas ja on siiamaani veel muidugi Mart Helme. Ja noh, me siin just eelmist lugu kuulates rääkisime, et mardimuusikast ka maitse on sedavõrd lai, et sinna kuulub ka klassikalist muusikat nagu Mozart ja, ja ma ei tea, sa võid neid heliloojaid teisigi lugeda üles, aga ma kardan mängida neid me ei jõua, sellepärast et need on pikad teosed, kõik. Jah, ma ausalt öeldes olen, olen klassikalise muusikakuulajaks hakanud võib-olla süvenevamalt niimoodi viimase kümmekonna aastaga ja siin on kindlasti oma mõju avaldanud ka minu minu abikaasa Monika, kes on Muusikaakadeemia lõpetanud lauljana ja kes on, on oma huvist ja muusikalisest maitsest lähtuvalt neid plaate kogunud ja korjanud ja, ja ja eks ma kuulan, eks mul ka midagi kõrva jääb ja ja pean ütlema, et, et tõepoolest üha üha rohkem ja rohkem ja rohkem ja rohkem seda muusikat kuulad, seda rohkem seda mõistad, seda rohkem hakkad selle vastu huvi tundma. Aga samas ma pean tunnistama, et see niisugune popmuusikataust avaldab siiski minu puhul niivõrd tõsist mõju, et ma eelistan klassikalise muusika puhul ikkagi niisugust kergemat žanrit ja tõepoolest Mozart ja, ja võib-olla seal Haydni ja niisugused asjad on kuidagi, noh, võib-olla ma nimetan seda natuke ülekohtuselt, aga siiski 18. sajandi popmuusikaks ja, ja seda ma kuulan kõige meelsamini. Mis ei tähenda aga seda, et ma kõige muu puhul ütlen, et seda ma üldse kuulata ei taha. Aga tänase saate lõpulugu viib meid tagasi jälle 60.-tesse, muide omamoodi seos klassikalise muusikaga ka sellepärast, et sa valisid selleks brokkol Harumi Vaithschweidopeil ja see on ju inspireeritud minu teada Johann Sebastian Bachi ühest teosest. Jah, kahtlemata nii, et toome siis klassika asemel popklassikat, mis on servapidi seotud päris klassikaga ja lõppkokkuvõttes muusika muusika. Aitäh Mart Helme, kohtumiseni plaadi põgenikud ja lõpetama jääb ansambel.