Milline Eesti rahvapillidest on kõige väiksem pill? Ilmselt võilille varrest tehtud pisike rääksuke või vileke. Aga kui nüüd õigemaid pille vaadelda, siis ilmselt on parmupill kõige väiksem. Hoiad seda küll käes ja suus, aga eemalt vaadates vist pildi paistagi välja. Kuigi ta on väike ja pealtnäha üsna lihtne on tema mängimine ja aga tema valmistamine üsna keerulised tööd. Ja ilmselt ka vanasti oli ta üsna palju vaevanõudev Pill sest valmistatud rauast, see oli esimene rahvapill, mis oli üleni metallist tehtud. Meie parmupill on jah metallist tehtud väike rõngas mis on ühest otsast nagu lahti ja siis pikaks venitatud otstega aistega, nagu rahvapillimehed ütlesid ja nende vahel oli pillikeel. Mis võnkumisel siis heli andis, nagu Pirises. Sest alles resonaatoriga, milleks oli inimese suu, hakkab see keel helisema. Ja võib arvata, et see pill on meil üsnagi vana sest see on ainuke arheoloogiliselt hästi dokumenteeritav rahvapill. Igatahes vanim parmupill on meil 13.-st sajandist selle algupoolest ja leitise Otepää linnamäekaevamistel. Ja seejärel on meil paar pilli teada juba 16.-st sajandist leitud siin Pirita kloostri juurest ja siis ka Niguliste kiriku lähedalt. Ja juba 19.-st sajandist on küllaltki palju Pille muuseumi sattunud. Ja kui vaadelda veel laiemalt, siis ilmselt oli see oma aja moepill, mis ka üsna kiiresti Eestisse jõudis. Soome, Rootsi, Taani uurijad leiavad, et see pill levis nende mail alles 13. sajandil ja meilgi näete, tuleb 13. sajandil välja nagu Lätiski, võib-olla tõid sakslased sisse või rootslased ja kes teab, aga kust ta Euroopasse sattus, see on juba ise küsimus. Arvatakse, et võib-olla mustlased tõite selle idamaadest sest pill on väga laia levikuga alates kotkast kuni Inglismaani ja Indoneesia saarteni. Meil Eestis on parmupilli mängitud Põhja-Eestis, Lääne-Eestis ja saartel. Lõuna-Eestist on nagu andmeid vähem või peaaegu ei olegi neid. Ja näib, et see oli küllaltki populaarne muusikariist, eriti poisikestel. On teada, näiteks, kui hea külasepp oli, kes neid oskas tehases. Kõik külapoisid olid peristanud neid. Ja on andmeid, et ka näiteks 18. sajandil üks Tallinna Kaubamaja, kes müüs mitmesuguseid kaupu, puutalupoegadel, on meenud ka parmupill. Siis sealpool kopikat ei palju see pill oli maksnud, on teada, et näiteks vene vikatiterast tehtud parmupillid olid kõige paremad. Ekspeditsioonidel ei õnnestu alati seda mängu lindistada, sest üks põhjus on selles, et vanadel meestel pole lihtsalt hambaid. Aga see pill nõuab häid hambaid, mille vastu pilliaisad saab toetatud. Parmupilli mängite mitmesugust repertuaari ja nii palju, kui me teame, on näiteks pulkasid ja labajalavalss mängitud ja mitmeid muid tantse. Ja kui paremad pill ei olnud, siis isegi tantsiti selle saatel. Noh, olgu kid parmupill on üsna vaikse kõlaga. Kihnus räägiti. Ühes pulmas tantsiti ainult parmupilli saatel. Pilli õieti kuulda ei olnudki, aga vaadati, kuidas pillimees jalaga Staktile ja selle järgi sai tantsida. Kui nüüd rääkida sellest, kus parmupill veel väga populaarne on teiste rahvaste juures siis kindlasti peame nimetama Jakuutia, et kus on välja kujunenud tugevad isegi võib öelda parmupillimängu koolkonnad. Ja teine koht Nõukogude liidus, kus samuti väga palju parmupilli mängitakse, on tuva No meil on teisigi kohti veel, näiteks Kesk-Aasias kirgiisidele on väga populaarne, seega tatarlastele Baskeeridel on ja ja omal ajal on ta kohati ka Euroopas väga levinud olnud ja isegi professionaalse muusika pillina näiteks 18.-st sajandist on teada, et Saksamaal korraldati lausa parmupillimuusika kontserte ja siin üks õhtu juhuslikult keerasin raadio lahti ja tuligi üks parmupillilugu koos kammerorkestriga ja väga huvitavalt kõlas. Täiesti teisiti kõlavat luust või puust parmupillid. Neid mängivad näiteks tšuktši, eskimod, korjakid ja ka seda pilli kõla võime kuulda, sest meie arhiivis on ka need olemas. Parmupillikeel on elastne metall lehekene. Ühest otsast on ta kinnitatud ja siis ta võngub vabalt huulte või hammaste vahel. Ja täpselt sama põhimõttega helisevad ka lõõtspilli keelekesed. Jah, ilmselt nad ongi kauged sugulased, sest heli tekitamise moodus on põhiliselt sama, aga vahepeal on veel üks pill. Ja see on kõigile hästi tuntud suupill sest see tekkis isegi varem, kui lõõtspill. 19. sajandi esimesel kahel kümmendi. 1828. aasta paiku üks vini meister oli lõplikult välja töötanud nüüd meile tuntud lõõtspilli ja Eestis on ta ka üsna ammu juba käibele tulnud. Igatahes möödunud sajandi 60.-st aastast on juba teada, et mõned vene pillimehed on siin lõõtspilli demonstreerinud et eks üks Kuusalu kandi majakavaht olevat lõõtspilli mänginud ja, ja võib-olla sõjaväest tulnud mehed tõid neid lõõtspille sisse. Ja ka ilmselt on neid küll Peterburist ja Kesk-Euroopast toodud juba sest neid hakati valmistama ka vabrikutes üsna laialt müüma. Esimesed lõõtspillid olid üsna primitiivsed, need niinimetatud üherealised lõõtspillid, kus oli võib-olla viis, seitse klahvi parema käe jaoks sai seal 10 heli või natuke rohkem. Käte ja vasaku käe jaoks on ainult kaks klahvi, siis toonikate dominanti saateks mängida. Ja niisugused lõõtspillid domineerisid kuni möödunud sajandi 90.-te aastateni, kui hakkasid levima juba kaherealised. Nende mänguvõimalused olid juba palju suuremad, ilmus ka kolmas saatepass ja viimane staadium olid juba grammatilised lõõtspillid. Tõsi küll, neid Eestis palju ei kasvatatud. Lõõtspill muutus meil üsna kiiresti väga populaarseks pilliks, sest sajandivahetuse rahvamuusikakogujate kirjeldused räägivad sellest, et lõõtspill juba tõrjub kõik muud rahvapillid välja. Ja tõepoolest, ta tõi oma aja väga populaarse tantsumuusika palkad ja valsid. Too aeg oli niisugune väga tantsuline aeg, ütleme nagu meie kogud näitavad väga palju uusi tantse, tuli sisse ja tantsupeod muutusid väga populaarseks enne vist eesti rahvas täiesti nii palju ei tantsinud, kui nüüd möödunud sajandi lõpupoole hakkas tantsima ja hiljem jaa, lõõtspill oma väga tugeva niiskuse, markantse häälega ja rütmiga ja ta sobis niisuguste tantsude saatmiseks, aga hästi. Teame, et moepillina muidugi oli ta väga ihaldatav ja et noormeeste unistuseks oli endale hea lõõtspill saada ja kes ikka lõõtspilli omasse oli küla peal tehtud, mees kirjutatakse tihtilugu nii. Teda ikka igale poole kutsuti pidudesse mängima ja esimesed lõõtspillid olid küllaltki kallid. Tõsi küll, Venemaal tehti odavaid lõõtspill, mis maksid 50. kopikas seal pooleteise rublani või natuke üle. Aga need pillid, mis meil on, nii palju, kui me teame, olid siiski kallimad. Näiteks möödunud sajandi kaheksakümnendail aastail maksis seal lõõtspill 15 rubla 25 rubla. Lehm maksis kah tol ajal üks, 20 25 rubla. Kuulsad August Teppo lõõtspillid esimese maailmasõja ajal maksid juba 55 60 kuldrubla, nii et ka oma kahe lehma hind. Pillifunktsioon ise seostus meie traditsiooniga lõõtspill astus vana Torupilli asemele näiteks saartel või riiuli asemele, nii et pillimehe positsioonis näiteks pulmas või tantsupeol erilist muutust ei toimunudki. Lõõtspillile seoti täpselt nii nagu vanasti torupillile viiulile kah pulma, Veimed külge, seal paelaga sukad või kindad. Meil on isegi 20. 30. aastal veel nii tehtud ja paiguti veel praegugi esineb seda. Meil on praegu väga populaarne niinimetatud Teppo lõõtspill. Need on 1959. aastal surnud väga kuulsa lõõtspillimängija August Teppo pillid. Nad on väga ilusa kõlaga pillid, väga efektse väljanägemisega pillid, aga siiski, neid ei saa nimetada mingisuguseks eriliseks Eesti tüüpi lõõtspilliks, sest oma konstruktsiooniliste iseärasuste poolest on natsism. Tavalised lõõtspillid. Ainult erinevus on töö kvaliteedis ja pilli väljanägemises. Räägime nüüd sellestki, kuidas lõõtspill hakkas kokku sobima teiste varem kasutusel olnud pillidega. Võiks öelda, et lõõtspill, õigemini oligi meie külaansamblitele niinimetatud küla kapellide põhiliseks pilliks. On üsna palju kirjeldusi mis räägivad sellest, et lõõtspillimehed Tihtilugu mänginud kokku väikese ühepoolse trummiga jaatriangliga ja mõned pillimehed on isegi neid kaasas kandnud, siis mõnele juures olijale mehelased trummi või triangli kätte andnud. Ja seal, kus oli populaarne veel viiulimäng või siis uuem külakannel ka seal on hakatud lõõtspilliga kokku mängima. Ning ongi just rõhutatud, et õige niisugune küla ansambel, see oli ikkagi lõõtspill kannel ja viiul kolm põhipilli. Ja siis lisaks nendele kõik, mis käe alla sattus. Näiteks Pärnumaal Tõstamaa kandis olid omal ajal väga populaarsed pulmaorkestrid, kus ühendati kõik käe alla, satuvad kolisevad ja mürisevad ja kõlisevad riistad, olgu siis need koljusid või vanad korvid või pajapõhjad või ahjuuksed. Seda rõhutatakse, et kui taheti eriti uhket tantsumuusikat teha, siis pidi veel kõik need muud niinimetatud pillid abiks võtma. Lõõtspillile, viiul teele.