Tänases saates räägime neist rahvapillidest, mida mängitakse poognaga. On palju vaieldud selle üle, kas viiul on rahvapill või ei ole, kuna ta on ju kasutusel klassikalise muusika professionaalsetes kollektiivides, sümfooniaorkestris, ta on omandanud uue elu. Tegelikkuses aga on viiul välja kasvanud just nimelt rahvapillidest. Ja mitmel pool on ta klassikalise muusika kaudu jõudnud ühe või teise maa rahvapillide hulka. Nii ka meil Eestis. Meil on kaks poogenpilli, mis on küllaltki vanad viiul ja hiiu kannel. Üldiselt vist see hiiu kannel on võib-olla riiulist mõnevõrra vanem, aga ta ei ole niivõrd levinud Eestis, kui viiul. Ja viiul on meil tõepoolest rahvapill ei ole vist ühtegi rahvast, vähemalt Euroopas, kellel oleks ainult temale omased muusikariistad. Üht ja sama mustrit. Riista mängivad mitmed ja mitmed rahvad ja nende on ka viiuliga. Et vist suurem osa Euroopa rahvastest mängib viiulit, tunnistab seda oma rahvapilliks. Tahetakse otsustada, milline muusika rahvapill on või mitte siis otsustatakse selle järgi, milline funktsioon on sellel pillil rahvamuusikaelus ja millist muusikat sellel mängitakse. Ja nüüd pole tähtis isegi, millise muusikaga või milliste muusikute abil viiul. Hiljemalt seitsmeteistkümnendal sajandil, kui on temast juba esimesed kindlamad andmed, näiteks Tartu linnast. Eestimaale jõudis, aga igatahes tema muutus meil eestlaste eesti talupoegade väga armastatud muusikariistaks. Professor Tampere omal ajal arvas, et kuskil juba 18. sajandi teisel poolel hakkas viiul levima laiemalt rahva seas, kui meie rahvamuusikas hakkas rohkem kanda kinnitama niisugune harmooniline mõtlemislaad. Ja hakkasid levima kuued, tantsud. Viiuli kohta on andmeid, et seda juba 1750. aasta paiku on Saaremaal ja kohati mandril Ki üsna rohkesti mängitud. Möödunud sajandi algusest leidub juba teateid, et viiulit eelistatakse maal pulmades torupillile. See pill sobikski paremini ulatuslikuma koega viiside mängimiseks, mis levisid maale uute tantsudega. Talupojad hakkasid ise neid Pille valmistama veel muuseumides on praegugi üsna rohmakaid viiuleid on andmeid sellest, et kuidas ühest lauad tükist on tehtud niinimetatud karja viiulid ja lapsed on sellel õppinud mängima hobusejõhvist punuti, keeled peale. Tal polnud isegi kõla kastimine. Vibukujulise poognaga mängiti meie vanim. Väga omapärane tantsurepertuaar on just viiulil, kui mitte torupilli nüüd veel arvesse võtta. Mängib, et kõik meie vanad voor, tantsud ja labajalavalsid väga sihukese arhailise meloodiaga lood, need enamasti viiulil mängitud. Ja just seetõttu, et viiul omandas vana torupillifunktsiooni, osalt tõrjus selle välja. Ilmselt Lõuna-Eestist alates. Näiteks on 19.-st sajandist teade on öeldud, et Põhja-Eestis tantsitakse veel torupilli saatel, aga Lõuna-Eestis ja saartel kuuleb juba halvasti häälestatud viiulimängu ja selle järgi siis rahvas tantsib. Mis võisid olla need põhjused, mis sundisid Torupilli taandama ja viiulit esile kerkima. Suued, pillilood, uued tantsud kindlasti torupill ei võimaldanud kõiki uusi lugusid mängida, juba heliulatus oli tal väga väike ja ta oli oma aja laps nii-öelda ja ta püsis kaua just seal, kus vanad tantsud. Käibel oli noor tantsu mitmesugusi saba tantsida. Aga ilmselt labajalavalss. Ja polkat, just eriti polka lood, need tõidki viiuli rahva sekka. Muusika, mis tuli koos viiuliga, on suures osas laenuline, aga ta on kujundatud oma maavillase tantsumuusika järgi ümber, kui neid lugusid kuulata või noote vahetada. Siis üsna kergesti näeb või tunneb ära algupärased viiulilood ja kuskilt laenatud. Ja meil teeb olukorra veel komplitseeritumaks. See, et viiulit mängiti, neil võiks öelda mitmel tasandil. Ta oli kutseliste muusikute käes, linnades arvatavasti sakslaste käes. Siis ta levis meil ka vennastekoguduste kaudu. Kunagi nad hävitasid Pille, aga üsna kiiresti võtsid ta jälle kasutusele just viiuli. Seejärel hakati ju meil koolides viiulimängu õpetama kihelkonnakoolides näiteks ja õpetajate seminarides ja mille järgi meil omal ajal koorilaulgi õpetati, enamasti viiuli järgi. Ja seetõttu meie Eesti rahvapärased viiuldajad. Nad kuulsid väga erinevat viiulimäng ja seetõttu on kohe näha erinevaid stiile, näiteks sajandi lõpupoole, kui oli väga niisugune tugev seltsiliikumine ja uus muusika, levis väga laialt uus just heliloojate kirjutatud muusika mis on näha, kuidas ühes ja samas isikus tihtilugu oli nii vana rahvapärane viiulimees, kes mängis vanas nihukeses rahvapärases tehnikas seal bordooni kasutades või seal lahtise keeli üsna ohtralt kasutades igasuguseid trikke tehes selle mängu juures ja samastab võis mängida seal keelpilliorkestris või sümfooniaorkestrist. Ja kui meie nüüd rahvapärast viiulimängu vaadelda, siis ta on üsna huvitav ja tõepoolest tal on ka rahvusvahelisi nähtusi olemas, see tuleneb juba viiuli enda omapärasest lahtise keeli või isegi paljud kasutad, aga seda peetakse üheks vana viiulimängu tunnuseks, et ikka, et pidi mürtsu ja kära olema ikkagi üks viiulimees mängis, et ta oleks nagu väike ansambel. Mitmed viiuldajad hakkasid isegi jäljendama torupillimäng, seal andis niisuguse võimaluse kõige lihtsam ansambli moodustamiseks. Näiteks üks viiuldaja mängis viisi ja teine Burton saadet. Niimoodi mängisid 1936. aastal Tori pillimehed Mihkel Toom ja Mart männimets. Kuna nüüd viiulimees oli pulmapillimehena tegev, siis temalt nõuti üsna niisugust energilist mängu. Igaüks ei saanudki pulmas käeksutada, teda lihtsalt ei kuuldud. Ja see ka määras niisuguse oma meie mängustiili. On teada ka mitmeid naljatükke, mida viiuldajad on veel kasutanud, oma mängu ajal küll poogna lahti võtnud ja ta keelte alla pannud ja siis mänginud sedaviisi. Ühel keelel viis teisi nagu bordooni kasutades. Pärnumaal räägiti ka sellest, kuidas üks mees oli pikka piipu suus hoidnud, niiet piitsis põrises vasta viiulikasti mängu ajal ja ega pildi ei olnud lõua all, vaid rinna peal ja pilli kajalika vasaku käe labal tugevasti kindlalt kähesed ikka sai laulda kaasa, kui tarvis oli. Ka meie lao neid alla. Ajasin, pühkisid välja Riina Türgil filmi oioi sall soolaga jana Harrynla luuleriti Ko enda haarasooneva toobundid kopliga. Rotisalgad Neeva itaanika koova saada nii toodan poolset, tulgu Trattaetav nirgio Putjaki koidega veeneriteerutu kaugelt liidab nuusata, naq on rääma, paneb plehku, nii kui jäänes metrate. Lenna Linna tooli eakas Meina to HDMI ka õigil karva vaktsiin HPV-ga juurtega seotud Meiga gooienaarigaid meid aktid kaaluma. Soojendaali püütud laaga rongi. Ja on meil ju teada üsna mitu huvitavat lugu, kus pillimees on oma vestlusse või jutu põiminud viiulihelid kui kujundid ja kujundanud sellise põneva loo. Ja neid on meil teada mitmelt poolt, kahjuks nad ei ole kõik fotografeeritud omal ajal ja praegu ei ole õnnestunud ka häid lugusid nagu selliseid saada. Aga paljudel rahvastel tuntud näiteks kujutatakse karja ammumist, seal lehma kadumist ja otsimist ja näiteks meil on Järvamaalt üks niisugune lugu, fala grafeeritud, 30. aastal täpselt sama samasuguse kirjeldasime leidsin näiteks Moldaavias rahvamuusikaalases raamatus. Seejärel on kujutatud küll Rätsep pattööd, kus rätsep käristab kangast katki. Niimoodi mängis veel 72. aastal meile Varblas Karl Viru ühe niisuguse labajala valtsi. Rätsep, palun, käärid käes. Samal ajal arenes riiuli mängutehnika küla pillimeestel küllalt virtuaalseks ja on teada, et Eesti esimesed heliloojad on oma viiulimuusika katsetustes kasutanud just sellist osaltrafali kokkumängutehnikat aga samal ajal meloodiakäike, mis võivad meile üsna tuttavad ette tulla, kui me kuulame näiteks Mozarti saksa tantse. Sajandi alguses 1904, siis 1910. aastal meil Viljandis näiteks anti välja mitu rahvaviiside kogumikku lõokese kirjastuses kõige ilusamad eesti valsid seal torupillil ja sarvepillil mängituna ja roopildil. Aga mis on viiulile siis nüüd välja antud ja ilmselt tolleaegset keelpillikoorid neid ka mängisid üsna palju. Ja kui need vaata nüüd vaadata, siis seal näeb tõesti on nii rahvaviise kui ka niisuguseid kunst muusika sugemetega ja ja nagu tundub, ka omaloomingulisi palu juba üsna palju sees. Nii et tekkis niisugune omapärane just eesti rahvapärase ja kunstriiuli mängunski sümbioos. Ja küllap ta meie heliloojad kah mõjutas, sest nad kuulsid seda muusikat pidevalt. Nagu me alguses juba ütlesime, eksisteeris kõrvuti viiuliga teisigi poogen pille sealhulgas näiteks põispill siis moll pill ja hiiu kannel, mille poolest erineb siis hiiu kannel sellest päris viiulist ja miks teda nimetatakse kandleks? Viiulista erineb juba oma kuju poolest, ta on piklik neljakandiline kast, millele on üleval nagu kõlakorpuse pikenduseks kaks pulka ja neil on veel põikpuu või niinimetatud ikke Nende vahel. Ja siis selle ikke külge või selle sisse on puuritud augud ja sinna kinnitatakse neli verblit. Ja pill meenutab mingil moel nii kaudselt seda vanakreeka löörata. Võib-olla ta ongi poogen lööraks nimetatud Kirjanduses. Aga viiuliga tal vist otsest seost ei ole, arvatakse ta tekkis keldi rahvaste alal siis, kui poogenpillid üldse Euroopasse tulid, 11. sajandil, et võib-olla varem mängitada sõrmedega hoopis, aga kuidas ta meile nüüd Eestisse sattus? See on ka veel küsimus, mängisid seda meil enamasti meie eesti rannarootslased Vormsi saarel Noarootsis ja Hiiumaal kusjuures näiteks ruhnlased ei tundnud seda pilli. On teada ka meil Lääne-Eesti mõnedes kihelkondades, näiteks nagu Lääne-Nigulast ja tiks Taebla ümbrusest ja Kirbla ümbrusest. Meile ongi see pill tuntud kahe nime all hiiu kannel või rootsi kannel. Ja kui me vaatame nüüd meie rannarootslaste etnograafiakirjeldusi ja vestlusi Nende rahvamuusikast siis on seal öeldud, et iga endast lugupidav meeshing rannarootslaste külas pidi oskama seda pilli mängida. Kui näiteks meie meeskoor käis Rootsis esinemas ja viis sinna kingiks kaasa rannarootslaste hiiu kandle järgi tehtud pilli, siis rootslased olevat olnud väga imestunud, et ei nemad niisukest pilli nagu ei oleks näinudki. Eks nii ongi. Rootsis Stockholmi muusikamuuseumis on kaks meie hiiu kandlega suguluses olevat muusikariista. Sand Alarnastas ma Hollandist olen neid näinud, käes hoidnud, nad erinevad üsna palju sellest meie rannarootslaste hiiu kandlast, kuigi sama tüüpi pillid. Ja ongi üks küsimus, mis on seni lahendamata. Et miks ainult meie rannarootslased ja nüüd kaks biljonit Rootsis teada. Seejärel karjalased Laadoga järvest, põhjapoolsel Suistama ja Ilo mansi kandis, on ka mänginud umbes sarnast pilli Johi kandel, et ja on teada veel Shetlandi saartelt ja siis norrast 14. sajandi katateeritavatest kuju Trondheimi toomkirikus. Vot niisugused eraldiseisvad rühmad on seda pilli kasutanud. Et milline seos nende vahel on ja kuidas need pillid on nüüd sinna sattunud. Ei osata veel vastata sellele. Ja arvatakse, et meie rannarootslased ei toonudki seda niinimetatud rootsi kangelt rootsist kaas, vaid seal kuidagi teistmoodi nende juurde sattunud täpselt nii, nagu ta sinna Laadoga põhjakaldale sattus. Pillid on siiski küllalt sarnased selleks ette lugeda neid ühe pilli erinevateks kohalikeks variantideks. Ja ja Otto Andersson omal ajal kirjutas isegi suur uurimuse straharpa Hiiu kandle ajaloost ja tema ühendab seal meie Hiiu kannelt keldi rahvaste lüüra taoliste pillidega või Kroodi nime all. Tuntud oli see ka omal ajal Inglismaal näiteks, aga neil on kõigil niisugused paikkondlikud erinevused olemas. Pill oleks nagu ühest rühmast, aga vat on mitu alarühma olemas ja mis oma vahelduv nagu ei seostu hästi. Ja kui nüüd nimetusest veel siis meie rannarootslased nimetasid seda tal Harpa ilmselt juh kandlena siis jõhv harf, karjalastel oli see youghi kandele sama nimetas ja aga need eesti Hiiu kandle või rootsi kandlemängijad, kes seda pilli mängisid, nimetasid seda lihtsalt kahtleks. See hiiu kannel või rootsi kannel, son, kunst nimetas, mis on lihtsalt kirjanduses kasutusele võetud ja niimoodi siis nüüd meil käibel ongi, et eraldada seda sellest õigest kandlast. Aga miks kandleks nimetati ilmselt sellest, et harf või siis meil kannel oli vanim keelpill ja see nimetus viidi üle lihtsalt uuele keelpillile, mis tuli hiljem kasutusele. Vormsi rootslastelt on teada, et see oli eeskätt pulmapill kuna paljud mehed oskasid mängida siis ühele samal pillil. Õhtu jooksul mängisid väga paljud pillimehed. Nii et selle järgi ainult tantsitigi ja meie Läänemaalt, Kirblast ja Lääne-Nigulast on ka teada, et see oli ikkagi tantsumuusikaks ette nähtud pill ja sellel on mängitud üsna huvitavaid meie labajalavalss, näiteks hunt soodaga Mart kaaseni esituses.