Täna alustame järjekordset aasta ringi saatesarjaga, milles oleme ikka ja püüame ka nüüd anda kuulajale materjale, mis salvestatud saadete tegijate vahetutel kokku puudetel kaugemate ja lähemate rahvastega. Esimene pilk sellel hooajal olgu hõimlaste soomlaste juurde. Soomlased on rahvamuusikalembene rahvas. Kõik see, mis puutub uurimisse ja kogumisse samuti nagu kogu rahvakultuur tervikuna on neil huviobjektiks olnud juba rohkem kui 100 aastat. On ju üldiselt teada, et just Soome teadlased innustasid ka meid oma vanavara korjama. Ometi on praeguseks meie rahvalaulukogud Tartu kirjandusmuuseumis põhjalikumad. Ilmselt tuleb see sellest, et rahvalaulude suurkogumise ajaks oli Soome rohkem linnastunud ning rahvusvahelised kultuuri mõjutused vana rahvalaulu aktiivsest tarvitusest välja tõrjunud. Nii seisabki tänapäeval soomlaste rahvamuusikaharrastus koos rohkem külaga pillide jaoks komponeeritud muusikast. Alles viimastel aastatel on seal meie rahvamuusikaansamblite eeskujul tekkinud rühmad, kes ka niinimetatud Kalevala laule publiku ette julgevad tuua. Seda meie regilauludega kokkulangevat stiili propageerib näiteks folkloristikast koosnev ansambel neli Polvised. Aga? Aga? Nii noorena hambatai päägan valmi. Tiiva kui ma vaid, me näeme ka mu naine Tooro ei näe toora, ta ööbimine. Nii aga poole ma olen Väine toidando väina ääres. Soomlased korraldavad mitmesuguseid rahvamuusikafestivale küll piirkondlikke ja ka rahvusvahelisi. Kõige tuntum neist on kaust ise rahvamuusikafestival, kus osavõtjaid ja kuulajaid loetakse tuhandetega ning kus viimastel aastatel on esinenud väga paljud autentset rahvamuusikat propageerivad kollektiivid. Maailma eripaikadest. Festivalid kaustises said alguse küla pillimeeste Belimannide võistluse mängimisest. Just sealt kandist on pärit üks Soome kuulsamaid Belimanni konstayul. Mees, kelle muusika ka meie rahvapillimeeste seas populaarseks on saanud. Kaustise festivali populaarsust võib seletada sellegagi, et enamus festivali organiseerijatest on ise aktiivsed rahvamuusikauurijad. Sinna on loodud rahvamuusika uurimise teaduslik keskus, kus rahvamuusikaga tegeldakse aastaringselt. Ka festivalide vahelisel ajal toimuvad seal mitmesugused seminarid ja kokkutulekud. Uurimiskeskuse poolt on avaldatud mitmeid kogumikke ja monograafiaid. Ja ometi tundub, et väljaspool kaustise festivali ei ole soome taidlejad veel täiesti avastanud oma rahvamuusikavõimalusi see tähendab seda, et pilgu alla jääb neil suurel määral selline muusika, mida meie tunneme uuema rahvalaulu nime all. Oma. Vaata, ma mu. Ando. Sööd. Selle suve juulikuu teiseks nädalavahetuseks sõitis meie rahvamuusikaansambel leegayus peaaegu Kesk-Soomes asuvasse joodsasse kus juba üheteistkümnendat aastat järjest peetakse jõudsa jõudu, päevi, üritust, mille embleemiks on mõnusasti käsi põsakil pikutav jõude, mees heinakõrs suus ja mille sisuks ongi ühe kesksuve nädalalõpu mõnus mööda saatmine, et koguda jaksu edasisteks suurteks suvetöödeks. Lõigus oli selle ürituse ainus väliskülaline ja ümbritsetud nii selle alevi inimeste poolt kui ka sadade kohale sõitnute poolt. Kõige siiramast, tähelepanust ja soojast vastuvõtust. Mida pakuvad jõudsa jõudo päevad? Küsisime seda nende päevade organisaatoritelt. Raija saari. Jõudsalt tuntakse jõudepäevadest ja meie üritus on endale aastatega kätte võidelnud kindla koha Soome suveüritustes. Siia tullakse hulganisti ja väga kaugeltki. Osmo markanen. Tehtud tänavaküsitlus näitas, et peaaegu pooled on külalised, on Kunda ja kui ausalt öelda, siis on meil igal aastal olnud esinejate hulgas kollektiiv keda omade kõrval tullakse vaatama. Vormistasime, sel aastal oli leega ilus. Ja mida siis rahvale pakkuda, kõik rahvamuusikakontsertide kõrval, mida jätkus kolme päeva mitu erineva sisulist päevas ja millest kaleegayus osa võttis oli võimalus oma silmaga näha ehtsat parvepoiste võistlust mis koosnes mitmetest kaela murdvatest, trikkidest, seda muidugi meiesugustele. Siis oli mitmeid isetegevuslikke näitusi, teatrietendusi, laat, talumuuseumis korraldati talutööde tegemise näitus. Just see viimane oligi üks neist asjadest, mida ka meie edukalt näiteks kasvõi oma vabaõhumuuseumis teha tahaks. Ja võiks seal niideti vikatiga heina pügati, lammast, kedrati, villa, gooti pesemata lõngast kohe sokke, punuti, rahvuslikke vöösid. Põletati tõrva ehitati uudishimulike silmade ajal valmis paat ning tehti savist igasuguseid toredaid kausse ja nõusid. Kõik need esemed müüdi pärast kohe enampakkumisel maha. Samas peeti kõnesid, austati tuntumaid rahvakunstiga, harrastajaid, tantsiti ja lauldi. Eraldi tahaks toonitada aga seda, et sama palju kui täiskasvanute peale oli mõeldud ka noortele ja lastele. Rahvamuusikaürituste kõrval toimusid kontserdid noortele ja nukuetendused, lastele oli laat ja karussell. Ja otse on üsna omapärane kant. Nimelt kuuluta suurde Järvistusse. Üks kolmandik on järvedel mida ümbritsevad kaunid. Kõrged mäed ja kuna ta kuulub alasse, mis jäi ühte otsa pidi Savolaste ja teist serva pidi ida Hämäe piirkonda siis joodsas eraldi murret ja tavandeid palju ei ole. Vanad inimesed natukene kasutavad küll veel murdekeelt, aga nagu öeldud, vaid mõnel määral sellepärast ei ole olemas ka jõudsa laule ja tantse, on vaid niisugused, mis on tänapäeval tehtud kunagiste küla pillimeeste muusika järgi. Aga võib-olla ootavad netti admatud laulud ja tantsud siiski veel kusagil oma uurijat. Kolme päeva jooksul esines leegavuse viiel korral iga kord isekavaga. Nagu teame, koosneb leegahjuse repertuaar enamalt jaolt vanemast kihistusest pärit rahvamuusikast. Teada on, et selline külvast ehk mitte nii ulatuslik, kuna on olemas olnud ka soomlastel. Igatahes oli tunda, et selles Kesk-Soome kahe ja pooletuhandelise elanike arvuga kirikukülas ja tema rahvamuusikute hulgas tekitas leegayus soovi ka oma juuripidi aina sügavamale uurimisretkedele minna. Meenu. Meenun see Loone, no ma Ju. Niisiis me. Ei tee. EV. Siin. Ta on suur Ka ta. Moonipuu. JA süü Andra ka. Ja sängi. See on mu Aga? Oi-oi.