Tänases saates kuulame ingerisoomlaste rahvalauluansamblit Rant uskad. Sellest ansamblist oleme varemgi oma saadetes mõnel korral rääkinud. Ansambel tegutseb Leningradi oblasti seebolovski rajoonis rapula külas, kus on meditsiiniakadeemia katsemajand. Rapla kultuurimaja juures organiseeriti kohalikke laule ja tantse esitav ansambel. Ligi viis aastat tagasi. Nimelt ühel oma ekspeditsioonil sattus siiakanti Petroskoi tantsupedagoog ja rahvatantsu-uurija Viola malmi. Rapule ja selle lähedaste külade vanemad elanikud mäletasid üllatavalt hästi oma lapsepõlve aegseid laule ja tantse. Siit sai Viola malmi kasulikku täiendust oma nüüd juba ilmunud rahvatantsuraamatusse. Tema soovitaski luua kohaliku kultuurimaja juurde ansambel oli selle ansambli esimene juhendaja ning kasutas rapulas nähtud ära ka oma Petroskoisse tegutseva rahvatantsuansambli repertuaari rikastamiseks. Et külanaised teadsid palju laule ja linnaansambli noored neid peaaegu ei teadnud sai teoks mitu ühisesinemist, kus noored tantsisid rapula naiste laulmise järgi. Praegu juhatab ansamblit noor Leningradi rahvamuusika uurija, sealse konservatooriumi kasvandik Tatjana kalkina. Brändi uskad on siinsete soomlaste tantsulaulud. Neist lauludest on kujunenud omamoodi tsükkel kindla laulude ja tantsude järjestusega. Omapärane on see, et lõpriimilise tekstiga uuema aja tantsulaulude puhul on säilinud vanaaegne regilaulupärane, eeslaulja ja koori vaheldumine. Laulmismaneer, mis meil koos vägilauludega tarvitusest taandus. Rändon ka ansambli nimi ja iga tantsupeo esimene Rentus ka on selline. Nüüdse pidu algab, kui noor rahvas tantsib. Meie saate tänased esinejad on üks aktiivsemaid rahvamuusikat propageerivaid ansambleid Leningradi oblastis. Kuigi enamus ansambli liikmeid on üsna eakad, on nad osa võtmas kõigist oblasti rahvamuusikaüritustest ja sageli ka mujal esinemas käinud. Käes olevad helilindistused on tehtud novembrikuus Tallinnas, kui ansambel esines soome-ugri rahvamuusikakonverentsil. See oli aga nende teine külaskäik meie vabariiki, sest 80. aastal lauldi ja tantsiti Haapsalus rahvamuusikapäevadel. Kauni Jon kooki ja kasvai kao joon all oli üksi. Kalli olla kooki ja kas või kalle joon all oli ka Aksi. Kalli Gucci ja kas või kao leian, all oli ka. Kalli Gucci jäägazway kauri joon all olin EL-i ja. Kalevi alla pukki ja kas või kao joon all oli viisi. Kuus on pirita laule, too ja seitseemeis ei soovi. Minu esimene tutvus rapula laulu naistega oli 1979. aasta jaanipäeva aegu. Sealt saime ka esimese saati Ingerlaste lauludest. Igal uuel kohtumisel üllatavad nad aga uute laulude ja tantsudega, mis mälusoppidest välja on kaevatud või veel vanemate külanaiste käest välja võlutud. Ansambel on omamoodi rahvaluule kogumise ettevõte ja vähemalt selle kandi rahvalaulud säilivad ka tulevastele põlvedele. Vanaemad on ansamblisse meelitanud ka noori, kes nüüd paremini oma kodurahva keelt, kultuuri ja ajalugu mõistavad. Kõrvuti tantsulauludega on kavva võetud ka rohkesti ringmänge mis on sageli üllatavalt sarnased eesti uuemate mängulauludega. Sageli on lauludes juttu armastusest ja ei ole ime, kui ka laulude süžee väga sarnaneb meie külalauludega. Selle üheks näiteks pakume laulu möldri tütar mida kohe ka mõistate, kui saate teada laulu märgusõnad. Kott hakkas nurgas liikuma. Nii meie kui ka Ingerlaste variandis viitavad refrään sõnad laulu muukeelsele algallikale. Eeslaulja on ansambli üksi initsiaatoreid. Cowne põiga jutteli, kesken ai ai, kesken, Neigus, Mülleri, tüütu ja nii edasi. Boutagomirrigeen tuuba. Tuuba ka sellegi Oluvad silmade nurgas. Vanemale rahvale peaks olema tuttav ka järgmine üsna rahvusvaheliselt tuttav ballaad kolmest grafist. Seda laulu on meilgi lauldud peaaegu sama viisiga. Saima Hecu Rainen üks ansambli aktiivsemaid elab Rakvere lähistel aga käib siit hoolega kodukülas proovidel ja esinemas. Tema mälus ja ka noorepõlve laulu gladedes leidub palju selliseid laule, mida kõik rapula naised ei tea. Tema pika ja keerulise elu ja jooksul mälusse talletatud lauludest. Kuulame üht üle Soome tuntud laulu Lapimaal asuvast Inari järvest mille sügavus pidi pärimuse järgi olema sama suur kui pikkus. Skandinaavia graniitkaljudesse on aga mannerjää uuristanud palju pikki järve vagusid. Üks neistoni Hiinari. Tiirud ja hüüdku Seena. No ja süüdku seen Nii nüüd on paine piid, käägin seene, sööd ja ole mida doosite Emin käes, käed. Ma. On kandik, räägi see nüüd ja Miidatusid min. Kui Veljo Tormis kirjutas oma koorilaulutsüklid, Ingerimaa õhtud oli tal kasutada üleskirjutusi mitmetest Ingerimaa küladest. Peamiselt lõuna poolt, Leningradi rapula lauludeni ta tookord ei jõudnud, aga kuulame siiski ühtrant, uskad võrdluseks tormise ja rapula moodi. Ka pulmalaulud on Ingerlastel väga värvikad olnud. Ilusa loomuliku pulmastseeni peiu ja pruudipoolsete vastamisi võistulaulmisest pakub järgmine lugu. Küll näed, Lemmi Oro jääb, meil on Kamyolymuti toda, Uku Hänni Üle Ingerimaa on käinud palju sõdu. Eks need ole jätnud jälje ka rahvaluulesse kes küll hinge ris künnab ja külvab, kui noormehed on viidud merele, sõjalaeva kapten küsib poistelt, kas neid ka mure vaevab. Aga poisid vastavad sellele ulja lauluga, nii et kaldal neiud mõtlevad orelimängu kuulvat. Päevane Seengeerinud enda ja kellele käguga pääsneo? Juba jääd vee jää saada heks töödad jäämäe. Tähenebo ja käed. Taeva vait. Ja kapteni juba jõuda, et Vall väegade Ideede ka saareni jõuda la. Ta ka nii, et me ei tee. Sajaismäen saada poega, näen. Rahvamuusikakonverentsi kontserdil lõpetasid Ingerlased oma esinemise improviseeritud tänusõnadega külalislahke pererahva aadressil. Ka meie lõpetame oma saate sellega.