Saate rahvamuusikapool tundi tahaks seekord nüüd rääkida rahvapillimuusikast. Eks iga rahvakultuur muutub ju ajas kui ka ruumis ja otseselt puudutab see ükskõik millist rahvakultuuriavaldust, olgu siis. Rahvakunst, ütleme vaibad või mingisugused muud käsitöö esemed või on need rahvariided või rahvamuusik, kogu aeg on ju muutused siin olemas, midagi kaob, midagi jääb ainult muuseumi varamatesse. Ja samal ajal ei kaaskuhugi jäljetult kogu aeg mingisugused vanad nähtused, vanad traditsioonid elavad tänapäevas Pedasi. Mõnikord me ei oska neid isegi näha või ise seda ei tunneta. Isegi ei mõista, et me ise oleme tihtilugu vanarahvatraditsiooni edasikandjad, jätkajad näiteks meie rahvamuusika on kah üks niisugune ala, kus on väga palju ajalooks muuta, tunud, kadunud, unustatud ja kus nii mõnigi väga vana nähtus on täiesti elav veel tänapäeval. No näiteks olen mina Tallinna tänaval näinud, kuulnud lehepillimängijad bussipeatuses. Võib öelda, et üks vanimaid rahvapille mitte ainult eestlastes, kogu maailmas külas, nüüd 80. aastal keset Tallinna linna See, mida me tänapäeval üldiselt peetakse rahvamuusikaks ja rahvapillimuusikaks, eriti see seostub laiemale kuulajaskonnale kapelli muusikaga, aga ometi meie rahvapilli traditsioonid on palju mitmeplaanilisemad ja sügavamad. Et Capello on üsna palju igal pool on nad siis pidevalt tegutsevad, vaenud ajutiselt, tekivad, mis ainult üheks peoks mängivad ja siis jälle ära kaovad, aga meie rahvamuusika tõesti palju laiem mõiste. Mõni aasta tagasi ma ühes Tallinna koolis algklasside õpilastelt küsisin, et kas nad tunnevad näiteks pajupilli või kas nad on teinud seda. Tuli välja, et vähemalt kolmandik on ise proovinud seda teha. Või siis kas nad võilillevarrega näiteks mingisuguseid häälitsusi tekitavat tuli välja, et väga paljud oskavad seda teha. Ja jälle oleme väga vana nähtusega silmitsi koos see on vanarahvamuusikatraditsioon ja mitmete rahvapillide puhul oligi nii, et nendel ainult tahetigi mõni heli tekitada ja sellest oli küllalt inimese jaoks, et tunda sellest rõõmu, näiteks kevadel, kui välja mindi, võeti testis lillevars ja tehti mõni piik sellega, aga see oli kah teatud muusika juba selle lapse jaoks tänapäeval. Me ei oskagi nagu üldisemalt ette kujutada selle kõige lihtsama musitseerimise rituaalset tagapõhja. Seda muidugi, see on niivõrd kauge meie jaoks, aga see teatud endisaegne pillide funktsioon ja nende kasutamissfääride, need mõjutavad ka tänapäeval näiteks ükski praegu aktiivselt tegutseb lõõtspillimees kandlemees või? See ei pea näiteks seda pajupillimuusika helistaks kui sa küsid temalt, missuguseid rahvapille tema tunneb ka tema seda ei nimeta. Kõik need lehepillid ja võilillevarred ja roopillid, see oli laste mänguasi. Ja tema teadvuses ongi see tõesti niisugune laste tarbe varamise, millel õiget muusikat nagu teha ei saagi. Või siis oli mul vepslaste juures niisugune juues mõni aastat tagasi, kus üks noormees keeldus mulle üht vilet näitamast sellel mängimast kuna tema mängib sellel ainult jahil olles oli seal linnu hääle imiteerimiseks tehtud ja tema arvates oli kah tööriist, aga mitte muusikast. Mitmete pillide puhul oli nii, et neid ei saanudki mängida alati, kui sa tahtsid näiteks karjapasunat, need olid ka tööriistad ja neid võiks mängida ainult jüripäevast alates veidi hilisemast ajast, kui kari välja aeti. Ja kui kari kinni pandi lauta, siis oli ka selle pilli mängimise lõpp, sest muul ajal mängimine juba tekitas kahjukarjale. No ja pealegi billi konstruktsioon iseenesest juba kui lepagore pasun, ta ei mängigi, kui ta on ära kuivanud. Lepagorbason ei mängijaga, kui ta oli puust tehtud, pikk, suur pasun, see võis ka talvel mängida või ütleme sikusarv. Täpselt sama lugu. Aga ei tohtinud, ei tohtinud. Ja nüüd ongi meil ka üks tänapäevaga otseselt haakuv nähtus. Nende samadega rebasematega. Suured külakarjad kadusid meil kruttimis aegu koos sellega küla karjus oma pika pasunaga. On peaaegu et unustatud. Veel mõni mõnes kohas mäletatakse, et Läänemaal näiteks küla kari seal 20. aastal on karjapasunat mänginud aga nüüd lepakoorest pasunat, need olid karja poisikeste pillid. Tavalised pillid, mida nad suvel tegid, mängisid ja neid mängiti veel üsna hiljuti, veel isegi peale sõda viiekümnendail aastail. Praegugi võib veel 50 60 aastastel meestelt paluda maal täitsa vabalt valmistada üks niisugune pasun ja väga paljud mehed teevad, sest nad on neid oma lapsepõlves mänginud, teinud. Ja see on rahvamuusika arengujoon üldse. Et tihti väga tõsised, kas rituaalsed siis või kombestikuga seotud ka laulud on hiljem jäänud, lasti pärisosaks. Me võime oletada mõnede pillide puhul nende endist rituaalset tähendust karjabasunute puhul, jah, seda me teame, et see oli maagiline tööriist, millega kurja vaimukarjast eemale peletati ja selle tõttu ei tohtinud seda pilli keegi võõras puudutada. Muidu kaotasse pilluma mõju. Jõue. No kuigivõrd on seega säilinud igasuguste jahimehe peibutusvilede puhul jah, muidugi. Ja eks me tänapäeval oma igapäevases elus räägime kurjast silmast ja ei luba oma lauta mõnikord inimesi, et tuleks, vaataks meie loomi, äkki rikub loomad ära ja see on kõik üks niisugune vanade uskumuste kompleks, mis meis veel edasi elab või näiteks isegi vastsündinud last ei taheta Igalühel näidata. Aga miks? Nomisse pilk teeb? Mitmed vanad, need algelised pillid elavad tänapäeval edasi ja mõnikord heli tekitamise idee lihtsalt antakse edasi, pilli materjal muutub ja üks niisugune lehepill kunagi mängiti puulehel või siis kasetohuribal ja nüüd võetakse kilekotitükke mängitakse, sellel põhimõte on seesama vana traditsioon ainult uues vormis. Võib-olla see tämber võib natukene seal muutuda, aga ka puulehelehel mängimisel võib ka tähendab erinev olla näiteks ühel lehel või teisel lehel ja kui tänapäeval võetakse kilekott või, või siis selle sirelilehe asemel kalla leht. No ikka. Peame seda rahvapilliks. Mitmed vanad rahvapillid, algelised pillid on nüüd elustatud. Meie taitlejate poolt ja see on ka omamoodi huvitav nähtus. Näiteks väga haruldane putke pill, mida kunagi peeti ainult soome-ugri rahvastele omaseks muusikariistaks. Pärast seda uuriti. On uuritud laiemalt, tuli välja, et on ka mujal maailmas tuntud. Aga meil see laev hakkab belli mees Eduard tohow Tõi ta kunagi välja. Need kapellis mängivad Tartu rajoonis ja väga huvitav pill iseenesest ja seda nakatad järele tegema ja on juba mehi, kes proovivad mängida. Oma lihtsale konstruktsioonile vaatamata pakub väga suuri võimalusi musitseerimiseks nii et ei ole mingit takistust näiteks kõige moodsamaid meloodiaid ka selle pilliga maha mängida. Mina olen alati arvamusel, et olgu meest pilli taga, eks siis muusikat tuleb ka. Ükskõik kui lihtne see pill ei ole. Sikusarvemuusika on meil võib öelda täiesti elustatud siiski eeskätt tänu Toivo Luhats-ile, kes hakkas neid pille tegema siis viimasel tunnil võib öelda, päästsime meie põru pillimuusika, mis tõesti sajandeid oli väga tüüpiline eestlaste jaoks oli põhiline tantsumuusikapill. Ja kui meil Eestis jäi üks mees Olev Roomet akadeemilisest meeskoorist, kes omal ajal võttis selle vana mängutraditsiooni üle ehtsalt Torupillimängijalt piilbergilt ja andis nüüd 70. aastal juba edasi Torupillikursustel juba 25-le inimesele selle mängu. See oli täiesti 12. tunnil selle traditsiooni päästmine või elustamine. Ja nüüd oleme me uhked selle üle, et meil on torupillimäng. Võib öelda täiesti elustatud ja mujal liidus küll ei ole torupilliansamblit, nagu meile. Missugust pilli võib nimetada rahvapilliks ja kustkaudu on pillid meieni jõudnud ja kui kiiresti nad muutuvad meil rahva pillideks? Torupill on ju selle kohta üsna hea näide. Ilmselt on ta neile sakslased ja rootslased sisse toonud ka Lätimaale samuti ja on, et võib-olla vanad Kesk-Euroopa ja Põhja-Euroopa viisidki koos sepalt selle pilliga tulnud. Täiesti võimalik ja. Teisigi pille ja üldse ei ole vist ühtegi rahvas, kes omaks ainult temale tüüpilist muusikariista niisugusi. Muusikariistu, mis on omased ainult ühele rahvale, on maailma kultuuris teada siiski väga vähe sest üks või teine muusikariista tuntud väga paljudele rahvastele ja nad täie õigusega võivad pidada seda omaks, kui see muusikariistu nende traditsiooniga seotud nende rahvamuusikaga, kui nad sellel pillil esitavad oma viise. Tuli see torupill Eestimaale talurahvas väga kiiresti ilmselt võttis selle üle, kuna muud teist pilli tantsumuusika jaoks ei olnud ja millal toru pilt taanduma hakkas, millal viiul tuli näiteks ja sai juba uut muusikat hakkata mängima. Kannel tantsumuusikaks eriti ei sobinud, lihtsalt vaikse kõlaga, see vana kannel pärast tuli lõõtspill täiesti vabriku pill. Austrias ja Saksamaal, kus ta sai 19. sajandi algul. Loodeti seda, hakati vabrikutes valmistama ja muutus kahmeil rahvapilliks, võttis selle vana torupilli ja viiulifunktsioonid üle sellel ka veel 20. sajandil esitati traditsioonilist tantsurepertuaari näiteks Läänemaal, need labajalavalsid isegi torupillilugusid, imiteeriti lõõtspillil. Pulmakombestikus astus lõõtspill vanade Torupilli viiuli asemele. Täpselt nagu torupilli, viiulile, seotisele, lõõtspilli külgenit, pulma, Veimed, kindad või sokid. Hakas lõõtspill nagu ära jääma tuli nüüd akordioni bajaan ja omamoodi meie igapäevase muusika musitseerimine pildid ongi need tõesti pulmapill, milline Nakord ikkagi, kui nüüd las orkestrit ei taheta ja olen kohanud oma ekspeditsioonidel juba uut tüüpi ütleme, rahvapillimehi, kes mängivad akordionil tõesti neid kõiki tänapäeval käibel olevaid lugusid. Nad võib-olla ei teagi neid vanu, traditsioonilisi lugusid, no neid ei vajata lihtsalt. Aga kelle käitumises, kelle funktsioon pulmas näiteks jäänud vanaks ja miks neid tahetakse? Elav muusika on ikkagi elav muusika, ta alati saab reageerida rahva soovidele kohe olemasoleva publiku soovidele seda mängida, mida tahetakse neid kaasa haarata. Kui me mõnest sisse toodud pillist räägime või et kas ta on rahvapilv, ei ole, siis eeskätt vaatame selle funktsiooni ajaloolises läbilõikes, milline ta meil on olnud. Ja meie kannel on ka väga hea, neid tõesti meie väga ühest puust õõnestatud seal viie, kuue, seitsme keelega pilli, nagu meie uurimused näitavad, võime pidada tõesti ainult omaseks läänemeresoome rahvastele. Lätlastele, leedulastel, Jaanid, Loode-venelastele ja sealgi Tammist. Läänemeresoomlastelt laenatud pill, aga meie tänapäeva kannel, sellest me leiame kõik Kesk-Euroopa tsitrite mõjutuse ja harfide harfinettide mõjutusi, aga ta on loomulikult välja arenenud. Meie rahva seas niisuguseks Ta on nüüd tänapäeval ja just niisama, nagu me haarame igalt poolt ümbruskonnast instrumente. Nii me kasutame ka igalt poolt kõrvalt kuuldud muusikarepertuaari. Teeme ta omale suupäraseks. Iga uus laenatud pill toob endaga kaasa teatud muusikateatrite repertuaari aga see tõesti koha peal alati mugavdatakse oma maitsele ja oma vastavalt oma traditsioonidele.