Tere laupäeva hommikust on alanud esimene kevadkuu märts, mis on küll näidanud meile seni selle talve kõige külmemat palet. Samal ajal siinsamas Tallinnas keeb tõeliselt lõunamaine võiks öelda lausa seebi ooperlik võimuvahetus, möll, mis kangesti meenutab viie kuu tagust ja kui me siin mõtlesime Rein Veidemanni ja Margus metsaga, kes on tänased saatekülalised selle üle, millest täna pikemalt rääkida, siis ausalt öeldes tahakski enam selle teema juurde tagasi tulla, sest nagu kõik see mis öelda on, on juba korra ära öeldud tollal sügisel või on siin midagi uut, midagi erilist, midagi põhimõtteliselt teistsugust kui kui tollal. Tere hommikust ka minu poolt sel päikselisel hommikul vähemalt Tallinnas, aga ma tahaksin öelda seda Mart, et tõepoolest väga vähe on nüüd lisada sellele, mis, millest tegelikult toituvad meie ajalehed ja nende jaoks on see noh, mõnes mõttes on see nende jaoks niisugune kerge leib seda kõike jälgida, vahendada ja vürtsikalt edasi anda ja tõepoolest nagu sa enne ka, kui me saate üle rääkisime, ütlesid, et paistab, et siin saab rääkida ainult kirjanduslikes kate, korjates sellest kõigest, mis meie ümber toimub ja ja, ja ja nähtavasti tõesti on selles seebiooperite tunnusjooni sellel Võimupiruka jagamisel ma ikkagi arvan seda, et põhimõtteliselt kuigi räägitakse mingit ainet ülist linna valitsemises siis maanteekruntide ja räägitakse, et see kõik on tegelikult hirm silmi tagant, aeg-ajalt, kes on tähelepanelikult jälgivad seda, saavad väga hästi aru, milles küsimus on üks erakond püüab endale nägu luua. Ma mõtlen siis Res Publicat mida ta on kaotanud, püüab päästa veel, mis päästa annab. Ja teine püüab ma pean silmas Keskerakond uuesti pildile pääseda teades väga hästi, et tal on selleks paremad positsioonid, sest Tallinnas on nendel väga kindel valijaskond ja eelolevad, kohalikud valimised toovad Keskerakonna valijaskonna niikuinii kastide juurde ja reformierakond kelle jaoks on ka identiteediprobleemid muutunud väga teravaks. Nii et need kolm põrkuvad siin nüüd kokku. Vahele jäävad muidugi rahvaliit ja teised, kes kes loodavad sellest niisugusest jagamismängust igaüks oma kala püüda. Ja Margus, kuidas siis Pärnust vaadatuna paistab? Noh, ma olen nõus selle poliitilise tasandiga, et sügisesed oktoobrikuised, kohalikud valimised põhjustavad neil poliitiliselt Andrei sel aastal väga palju nii-öelda tühikargamist ja Taal ja kõike muud. Kuid Tallinna linnavalitsuse puhul on mul minu isiklik seisukoht natukene teine. Et tegu on siiski ühe suurima selliseid bürokraatliku aparaadiga Eestis üldse, ma võtan kogu seda Tallinna linnavalitsust, kaasa arvatud ka linnaosaosavalitsused rohkem kui kolmandiku Eestist ja, ja seal mängivad lisaks poliitilisel tasandil selle veel nii-öelda ametnike tasand. Ja ametnike võim on Tallinnas uskumatult suur ja ega ametnikud ei ole nõus seda võimu lohutama. Ja mida ebastabiilsem on poliitiline võim Tallinnas, mida rohkem vahetuvad linnavalitsus, et linnapead teevad parteid, koalitsioonid, seda suurem on tegelikult seesama ametniku võim Tallinna linnas. Ja kõik need skandaalid nende samma linnaosa lehtede ümber ka linnaplaneerimise ümber, mis sellel aastal eelmisel aastal on olnud. See on seesama tegelikult nii-öelda paljuski ametnike võimutasand. Ja ma olen siin saates ka varem rääkinud, et mul on olnud õnn nii-öelda kaks aastat Tallinna ametkonnaga just vaielda ühe krundi krundi ümber ja ma ütleks küll seda, et noh, sellist bürokraatlikku masinavärki nagu Tallinna linnas on, ma ei tea üheski teises teises linnas millega on kokkupuuteid olnud ja lisaks sellesse bürokraatia on sedavõrd suur. Seesama ametkond ei suuda seda bürokraatlikku mehhanismi tegelikult elus hoida. See on hästi, palju on ametkond, kondlikul, lohakust, ükskõiksust, võimu kuritarvitamist, kõike kõike sellist. Ja sellele on tegelikult eriti kurb. Ja noh, mida rohkem nüüd mina näiteks sellega nõus, et Tõnis Palts tahetakse teha praegu nagu sellist noh, ainusüüdlast, et tegu on sellise skandaalse mehega ja ükskõik, kuhu ta läheb, igal pool on suured pahandused. Ma arvan, Tallinna linn on just selline, et kui tema otsa tuleb tõesti selline mees, kes püüab natuke seda ametkonda murda tema võimu siis puhkevad skandaalid, sest ametkond on selle selle vastu. Ja tooks näite sellest, et kui Peep Aaviksoo tuli kuskil aasta tagasi Tallinna linnavalitsusse snäki, mäletame neid ütlusi, mida Reformierakond on, mees ütles, et nii, nüüd lõpetame ära selle bürokraatliku, mitte midagi tegemise ja lööme see Tallinna linnavalitsuskorra majja. Ja alles mõned kuud tagasi andis ühe intervjuu, kus ta väitis seda, et panin taga naiivne inimene. Ja illusoorseid ettekujutustega tunnistas tegelikult seda, et ei ole mitte midagi suutnud selle aja jooksul ära teha ja see tegelikult ongi niimoodi samma valdkond, mille eest Peep Aaviksoo justkui reform linnavalitsusse tuli. See oli ju toimunud tegelikult mitte mitte midagi. Ja võim on endiselt täpselt samade ametnike käest, et teevad tegelikult seal, mis nad ise tahavad. Ja mina teen lihtsalt ühe selle probleemi välja, mis minu meelest on nii-öelda kogu selle poliitilise varju varju taga. Et see ei ole päris õige, kui ajakirjandus näitab ainult nii-öelda poliitilist tühikargamist. Arnold tähelepanek, võrdlus on vägagi sügav, sellepärast et tõepoolest see poliitiline iluuisutamine või passaažid, mis toimuvad praegu, no need ei ulatu ja lõppkokkuvõttes kuigi sügavale nad ei saagi ulatuda, sest viie kuuga ei saanud ju ei abilinnapeadega saanud linnaosavanemad midagi põhimõtteliselt oma tööalal muuta. Nad said ainult teha kõlavaid avaldusi ja keegi ei jõua neid rollide täpselt sama asi juhtub ju nüüd, kui ka linnavõim peaks vahetama. Järelejäänud kuude jooksul ei jõua ju ka ju midagi sisuliselt ära, tehase võim jääb igal juhul ikkagi ametnike kätte. Pealegi, nende vahetamine, nagu me teame poliitilistel põhimõtetel, on saanud ju ka küllaltki terava kriitika osaliseks, kui me vaatame linna haiglate juhtimist, eks ju, noh linnahaiglate juhid. Ta ütles välja, eks ju, poliitilistel põhimõtetel, kas nad nüüd vahetatakse tagasi, kui linnavõim vahetub või tähendab tõepoolest see ametnikkond on nagu see, kes tegelikult ju linnas asju otsustada. Ja ärme unusta, Tallinna linnavalitsus otsustab tegelikult igal aastal miljardite kroonide saatuse ühelt ja mitte ainult kolm. Ka eraettevõtjate raha. Ja aga samal ajal me ei saa välistada nii-öelda erakondade osaga selle ametnikkonna tasandil ja see ametnikkonna enda politiseerimine ja parteistamine tegelikult ju 90.-te keskpaigas sai väga tõsiselt. Ja kui me vaatame kas või praegu selle noh, selle uisutamis iluuisutamisvõistluse taustal siis tegelikult nii-öelda jutumärkides sõda käib ju ka teatud keskastme ametnike positsioonide hõivamisel, kes omakorda siis kontrollivad teatud eelarvelisi neid artikleid ja nii edasi Kui tõsine on see poliitiline taust, tegelikult, kui me teame, et iga volinik võib ühel hetkel vaheta erakonda samamoodi võib ju ametnik vahetada erakonda ja eriti veel, kui ta ei ole ametlikult erakonna liige, vahetada suundumust vahetada nii-öelda peremeest. Vaata, ametnik on väga selgelt arasid, ta leiab endale parima peremehe parasiit. Ma julgeks öelda, et on palganud. Tööline ja tema teeb seda, mis on talle rahaliselt kasulikum talle isiklikult, tema perekonnale ja see on väga-väga-väga inimlik ühelt ühelt poolt, nii et ärgem unustagem seda, et Tallinna linna ametkond on üks Eestis kõrgemini tasustatud ametkonna ametnik üldse. Aga miks on see probleem üldse tähtis? Priit Hõbemägi kirjutas vist eilses Päevalehes juhtkirja öeldes, et millest peaksid ajalehed kirjutama, et tegelikult ju inimesi huvita poliitika. Ja kui nüüd siiski ajalehed kirjutavad poliitikast ja kirjutavad sellises võtmes nüüd pornograafiliseks graafilises võtmes tõepoolest laenates kirjanduslikke allusioone või nii nagu Andrus Kivirähk täna päevalehes kujutab seda Tallinna võimutüli üsna Raigetes värvides, et siis tegelikult ju küsimus ei ole enam selles, et inimesed kaotaksid selge pildi sellest, mis toimub, ütleme, Tallinna poliitikas, vaid neil kaob üldse igasugune selge pilt poliitikast ja demokraatiast. Et me ikkagi praegu koolitame inimesi selleks ette, et järgmistel valimistel nad jällegi et nad ei lähe valima ka kindlasti osa neist ei lähe valima, aga nad on valmis jälle minema järjekordse populistliku kampaania õnge, sest nad ei, ei, ei saa ju lõppkokkuvõttes aru, mis tegelikult. Ma ei tea, kas te, kolleegid, olete saanud lugeda eelmisel nädalal Õpetajate lehes üle vist kaheleheküljel ilmus väga hea käsitlus mati hindilt ja selle käsitluse nisugune keskne tuum või märksõna on lumpeniseerumise. Ja kui sa rääkisid siin ametnikkonnast, ütleme poliitikutest, selle korporatiivsetest, mis läbib kõiki tasandid Eesti ühiskonnas, siis madin võtabki selle kokku, et kandis võimulum sisenema gangscan, vaimne lumpeniseerumise, mida me näeme selles selles kas või möödunud nädalal ju ilmsiks tulnud faktis, et üha rohkem ja rohkem harimata inimese sisuliselt koolihariduseta inimesi liigub tegelikult võimuredelil ülespoole ja seesama ametnikkond ei suuda neid kontrollida nende liikumisi, nad petavad neid ära ja nad ignoreeris häirivad kõiki neid reegleid, mis ühiskonnas kehtivad, nii et piliseerumine, märksõna, mis on tegelikult meie suureks nuhtluseks praegu lobiliseerumile. No mina näen selles ka mingit niisugust lubada, aga mulle see väljend mafioossest, et noh, ikkagi ei ole tegemist mitte selles mõttes erakonnaga, nagu me oleme harjunud Lääne demokraatias, eks ju, mille aluseks hoolimata sellest, et ka erakondade ideoloogiad muutuvad, praegu on siiski mingi maailmavaade vaid see oli ikkagi nagu perekond. Meie erakond on nagu perekond ja, ja seal perekonnas jagatakse neid kohti selle järgi, kuivõrd lojaalne truu saaled oma vanematele või nii-öelda selle perekonnajuhile sellele KaPole tüdrukule, KaPole, kes seda värki juhib ja mulle tundub üha rohkem ka Tallinna poliitikas toimuv lihtsalt kuna ta on nii-öelda kohalik poliitika, sealt on nagu maha võetud, need selle suure poliitika nisukesed suured narratiivid, nagu armastab Rein öelda, vaid siin käib võitlus tõesti konkreetsete varade ja konkreetsete rahade ümber, siis paljastub lihtsalt märksa kuidagi eredamalt ja eredamalt, kui, kui see riigi tasandil paljastub. Mulle jääb vähemasti niisugune mulje. Ei no aga minu arvates ikka veel seda, et et see pisikene ametnik, kes töötab kuskil linnavalitsuses, et tema võitleb tegelikult oma selle leivapalukest, tema võitleb oma selle ametikoha eest iga juht, kes tahab läbi viia mingisuguseid suuri muudatusi peab olema selle vastu. Kui mäletan seda kui Jüri Mõis, kas ei ole ka kindlasti ideaalne juht nii-öelda avalikus sektoris hakkas tegema selliseid hästi suuri muudatusi Tallinna linnavalitsuses, siis puhkasin kohe skandaal, seesama seestpoolt sesse ametnikkond tundis seda, et tema tool tõmmatakse ära temal leivapalukest sissetulek võetakse ära ja ta oli selle vastu. Et selles mõttes toimub võitlus praegu Tallinna linnavalitsusest, noh, väga väga mitmel mitmel tasandil, nagu ma ütlesin, see kõige kõrgem see poliitiline tasand, kus Reform, Keskerakond, Res Publica, siis on sellise kõrrega ametnike tasand, haiglate juhtide kohad, suured investeeringud, nende paigutamine, suurte rahade otsustamine, esimene sama väikese ametnikkonna tasand. Minu arust see kogu see pilt on tegelikult tunduvalt keerulisem. Võib-olla kui ajakirjandus tänasel päeval valgusest Seda kahtlemata sellepärast, et kui palju meil on neid ajakirjandusväljaandeid, kes nüüd keskenduksid ainult Tallinna probleemidele? Meil ei ole pärast ajalehe pealinn tegevuse lõppemist see oli nüüd veidi küll huumoriga öeldud, aga aga ma tuleksin ikkagi selle alguse juurde tagasi, et see mulje, mis nüüd jääb vähegi mõtlevale inimesele sellest, mis toimub, on ikkagi nagu mingi selline. See on jällegi, ma tooks võrdluseks TV3s on üks niisugune mängu saade nagu rooside sõda, et siin on ka nii, et kui me läheme nüüd läheneme valimistele, siis võidab see seltskond, kes kõige rohkem suudab ära aimata Ta mida valija tahab. Aga kas see on nüüd eesmärk, kas see peegeldab tegelikult meie probleeme ja praegu, kui me vaatame seda Tallinna võimudele just selles valguses, siis mulle ka tundub, et käib nagu see võitlus selle viimase punkti pärast. Ja tänase päeva seisuga ma ei oska ju üldse öelda, kas jääb vana koalitsioon või tuleb uus koalitsioon, aga me samas me oleme üsna veendunud, et ega sisuliselt ja midagi ei muutu. Et see on, see on virtuaalne, kõik see, mis tegelikult toimub Tallinna poliitikas. Aga sa mainisid just äsja, Martin, tegemist on võimutüliga. Kogu see nädal aega olen mina, pean nüüd aru saada, milles on see tüli põhjustanud. Kas need tüli on, ei olegi tüli, sest nad on ju eile õhtul esinesid Reformierakond ja Res Publica erakordselt sõbralik. Ja samal ajal on 63 punkti 88 punkti Keskerakonnaga suures üksmeeles juba kokku lepitud, et jääb üle ainult alla kirjutada, kusjuures võib-olla tunni aja pärast selgub, et nad seda alla kirjutama. Ka mina teeksin ettepaneku siis kutsuda ka Reformierakond ikkagi sellesse laienevasse uuenevasse koalitsiooni tehku kolme peale. Kui kõik on nii suured sõbrad, et milles on siis nüüd kogu selle asja sisuline sisuline põhjus, kas tõesti ühes või kahes abilinnapeakohas või mõnes linnaosa vanema kohas, kas see on nüüd mille pärast on vaja iga poole aasta järel Tallinna võimuliitu ümber mänginud? Aga Margus, kuidas sa vaatad niisuguse spekulatsiooni peale, mida ma olen ka mõelnud, et see, see nii-öelda Tallinna värk tegelikult on inspireeritud ikkagi Toompealt ja et Tõnis Palts on siin teatud mõttes jutumärgid tankisti rollis, et Res Publica enda nii öelda keskkontor siis vaatamata nendele väidetele, et nad ei puutu kohaliku võimu, kuigi Tallinn sisuliselt peegeldub igal juhul üleriigiliselt kõikides poliitikates, et nad on huvitatud. Just nimelt nende ideoloogid on lähtunud sellest mõttest, et et Res Publica ja Reformierakonna valijaskond suuresti kattuvad Tallinnas. Et selleks, et nüüd ja samal ajal ütleme erinevalt Keskerakonnast tunduvalt selleks, et kätte saada oma kindel valijaskond ja pääseda kas või üle valimiskünnise mida nad ja arutanud, et see on väga ebatõenäoline sügisestel valimistel, et just nimelt see käik on ikkagi selles mõttes positsiooni haaramine, siis on nagu mingisugune ikkagi suur poliitiline sõda, et nüüd parem positsioon kätte võtta, et see käsk on tulnud tegelikult Toompealt Res Publica kontoris, kas sa või ütleme, Res Publica keskusest näiteks peaminister Partsilt endalt kas niisugune. Ma ei julgeks üldse öelda, et on olemas selline asi nagu noh, partei puhul, et on Toompea ja siis on kuidagi alllinn ja nad töötavad lahus, et üleval olnud ühesuguses seisus Tema arvates on seda väitnud Et ma arvan, et selliste strateegilised seisukohalt otsused langetab ikkagi Res Publica ja täpsus, on muidugi reform ja keskikkagi nii-öelda selles selles ladvikus. No ma hakkasin ka selle peale mõtlema sellest hetkest peale, sest kui see kogu see läbirääkimine on Res Publica läbirääkimine Keskerakonnaga algas kuidagi väga sujuvalt, kõik need punktid saadi kooskõlla mis eeldab seda, et mingisugune tahe pidi olema juba enne, siis fikseeritud tahe on fikseeritud ja küsimus on ainult tehnilises vormistamises see tahe, vaat selle tahte sündimise hetke me ei tea, kus kohas lõpuks vormistati või kuidas. Vaata kui kogu selle aja, mis Res Publica reform on võimul, võimul olnud, on süüdistus selles, et Res Publicast on saanud reformi nii-öelda puudel. Ja kui Res Publica oma valimispropagandat tegi, siis ta tahtis just näidata ennast hästi jõulise noore jõuna. Ja praegu ta püüabki demonstreerida täpselt sedasama saada nii-öelda sellest puudlikoera staatusest lahti ja selleks oli vaja näidata selliseid järske otsuseid. Nii et ega ma ei, ma ei heida seda sammast ka Res Publica mitte sugugi ette, et ta selliseid otsuseid teinud, kui ta ei oleks teinud. Ei välisministri puhul ei Tallinna linnas, kus kõik linnaosavalitsuse juhid teevad mida iganes tahavad, saadavad nii-öelda linnapea aselinnapäid pikalt. Ametkond haugub vastu, no mis see siis oleks olnud? Nii et erakonnad siis oleks ajakirjas hakanud ette heitma sedasama puudlikoera staatust taas iga erakonna eesmärk pääseda nii et tegelikult Res Publica Erakonna loogikast lähtudes on ta käitunud minul, on Res Publica eesmärgiks Tallinnas ikkagi võimule jääda. Tuletame meelde, et ta tuli sügisel võimule, aga ma tahaksin seda asja natuke laiemas plaanis vaadata. Tegelikult ju Res Publica tuli riigis võimule ju teravas opositsioonis Keskerakonnaga, välistades igasuguse koos ja Keskerakonnaga. Ja nüüd võib-olla sõlmides koostöö Keskerakonnaga. Ta võib-olla näitab seda, et ta on siiski õppinud sellest, et selline terav konfrontatsioon ei ole, ei ole talle kasulik ja, ja ei ole kasulik ka Eesti poliitikale, et mina nagu ei näeks selles koostöös kui sellises midagi halba. Aga ma näen, et see on natukene hiljaks jäänud ja, ja praegu seda ei tõlgenda keegi. Noh, ütleme Res Publica arenguna, vaid pigem tema nõrkuse väljenduse. Mina olen suhtunud poliitikute väljaütlemiste alati niimoodi, et need ei saa võtta kui lõplike, mis ajas ei muutu. Poliitikute seisukohad muutuvad alati ajas ja selle kohta öeldakse ka, et see on just see poliitiline mäng või tarkus, poliitiku tarkus, see, kui ta suudab oma seisukohti muuta ajas. Ja ma arvan seda, et iga partei teeks tegelikult valesti kui ta kord võetud seisukohtadel jäeski lõpuni mitmekümne aasta jooksul truuks. Nii et ma arvan, kui ikka väga täpselt jälgida kasvõi Keskerakonna või Reformierakonna nii-öelda valimisplatvormi erinevatel valimistel ja ka need erinevad ju ka oma omavahel üsna üsna oluliselt. Ei saa unustada seda ka, et Reformierakond on ju tegelikult ka mitmetel valimistel just nimelt positsioneerinud ennast, nii et kõik, aga ainult mitte Keskerakonnaga on ikka väga teravalt Keskerakonna semi takistanud. Siim Kallasel ja Edgar Savisaarele. Neid näiteid on lähipoliitikas, nii palju, kui me võtame, et Rein Lang ütleb ühel päeval, et tema mingil juhul ministriks ei lähe. Järgmine võtab ministriportfelli vastu. Nojah, poliitilise mängu ilu mina küll enne saadet Reinule, et noh ütleme inimesele see meie siin, noh, mingil määral teame ka taustasid, miks need või teised asjad toimuvad, me teame mingil määral poliitilistes kuluaarides toimunud, aga inimene, kes sellest seisab väljaspool, no tema jaoks võib sellega hästi kokku võtta ühe sõnaga lehmakauplemine, mille peale mina ütleksin, et lehm on siin see, keda solvatakse. Et tähendab tegelikult ju inimene ei saa aru sellest, millest ka teie nüüd siin räägite, et miks ikkagi nüüd vähem kui poole aasta jooksul on nüüd vaja Res Publical, eks ju, kes koos rahvaliiduga sügisel noh, niimoodi lammutas ütleme ära Reformierakonna toel selle Tallinna koalitsiooni, miks tal on nüüd vaja, siis oleks vaja nüüd uuesti ikkagi Keskerakonnaga koos seda koalitsiooni teha jällegi ainult viieks kuuks, tähendab üks selline tavaline linnakodanik ei saa sellest lihtsalt aru. Kas sa, et ma arvan, mina, julgen tunnistada, ega mina ka ei saa lõplikult sellest aru, et jube. Muidugi. Võib-olla siin on taga mingid Toompeaplaanid ja võib-olla siin on taga mingisugused kõrgemad huvid, aga noh, tegelikult ju olgem ausad, ega siin ikkagi midagi muud ei ole, kui suurel määral isiklikud vastuolud. Nendest vastuoludest saad ainult siis üle, kui me kehtestame estri üheparteisüsteemi. Puuduvad igasugused parteide vahel. Aga vabandage väga, 34. aastal nii läks ja kui Eestis jätkub samasugune mäng poliitika ümber, siis ma ei välista seda. Ühel päeval jõuame mingisugusesse uude diktatuuri tagasi. Mis oleks muidugi Euroopa liidus natukene kummaline, aga, aga. Hetkelgi seda sündmustikku Tallinnas kui sellist poliitilist mängu. Jahu demokraatliku mängu, mida, mida mida iganes demokraatias kaasneb demokraatliku ühiskonnaga Lauder valijatelt ei ole ju midagi küsida. Täpselt täpselt ja valija on siin lihtsalt ainult selle vaatemängu tunnistajaks jäänud või jäämas ja Eesti ütleme siis, kogu mehhanism on niisugune, et valijal on võimalus kaasa rääkida ainult valijatel mingeid referendumeid, mingeid järeldusi, pärimuse, kodanikualgatuse töö, need on kõik kuidagi väga teisejärgulised tagamise kutsumise mehhanismi, need on peaaegu et olematud ja seetõttu. Ma tahtsin ka jõuda selleni, kus Martki just äsja ütles, et kui kogu Eesti poliitikast jääb järele ainult meelelahutus ja mäng, siis siis noh, mis, mis riik see on, siis võib öelda, et ka riik on Altmängud. Aga see on mäng meile kui publikule meie arvates mängib, nemad teevad tõsist tööd oma arvates minu arust see on nii, nagu see on, mingis mõttes nagu teatripubliku jaoks on see mäng, aga näitlejate jaoks, kes laval, on see ju tegelikult töö. See on nagu kasiino, et kõik on tore, lõbus, värvib, vehklevad ja grupeed, liigutavad. Ruletti aga tegelikult, kuid selle taustal liiguvad tohutud summad. Küsimus ongi selles, et kui demokraatia muutub ainult mänguks, siis ka rahvas enam ei juhi tegelikult riigis toimuvaid protsesse vaid juhib seda mingisugune Grupp. Grupp seltsimehi ja neide, grupi seltsimehi me ei tea, kes veel omakorda juhib, juhib kapital ja ma arvan, et me nüüd lõpetame selle jutu Tallinna linnavalitsusest ja räägime natukene ka rahvuslikust kapitalistidest. Sest viimaste nädalate sündmused, eelkõige meie rahvusliku rahanduse ja võib-olla kogu majanduse lipulaeva ja suurima börsifirma Hansapanga ülevõtmine Swedbanki poolt on teataval määral ka niisugune pohhiline sündmus, nagu siin kolleegid Te ütlesite ka enne saadet, et siin on meie oma rahvuslik kapital. Paneme ta küll jutumärkidesse hakanud ka nagu pisut muret tundma selle pärast, mis meie majandusest edaspidi saab. Kas me oleme ainult väikene lootsik mida juhivad suured hoovused? Tänane oli see Päevaleht vist toob ära ülevaate Hansapanga siis aktsia omanikest, kelle hulgas on väga palju eesti omakultuuritegelasi ja tõepoolest neid tegelasi, keda me nimetame rahvuslik, eks ma tulin siin nädala sees Tartust Tallinnasse, sõitsin autos, kuulsin, kes päevatundi või oli seal üks saade, mida kolleeg Kaja Kärner juhatas ja seal esines Hansapanga üks asutajatest Heldur Meerits. Ja mul oli peaaegu et mesi, minu Adele, ma kuulen, Heldur Meerits sealt seda, et ta ütleb, et et see arusaam kapitalile pole rahvust, et see on lihtsalt marksismi Omaaegse marksistliku käibetõe väärastamine, et tegelikult on tõepoolest kapitalile rahvus kas või selles mõttes, et kui siia tulevad tõepoolest rootslased neid valitsema Hansapanka siis näiteks Rootsi firmad hakkavad paremini laenu saama kergemini. Et siin eestlaste enda, Hansapanga erinevate tasandi juhtkonnad vahetatakse ära, tulevad rootslased ja, ja, ja, ja, ja eestlased ise jäävad ikkagi ainult ja siis ühe väga väikese kliendi osana selle panga nii-öelda brändis. Et, et on küll rahvuslik kapital olemas. Aga noh, see ja minul on siin nüüd viimased 10 või tosin aastat kogu aeg raiutud, seda peamiselt selle üliliberaalse turumajanduse vaimus, kus fetiseeritakse turgu. Fetiseeritakse just nimelt seda kapitali, seda tõesti rahalist majandusliku kapitali on sisendatud Kapital, sellel pole rahvust. Mina olen siis kogu aeg teise arvamuse, mis tal on rahvuslik värving olemas ja mul on hea meel, et Heldur Meerits ka seda kinnitas. Vaata, kui sa õpid ülikooli esimesel kursusel ja lõpetas selle siis sul on väga kindlad seisukohad mis on kujunenud just selle baasid, mida sa tead ja õppinud oled ja sa ei arvesta seda, mida sa ei võtnud ei ole järgmise kolme nelja, nelja kursuse jooksul. Ja ma mul on hea meel, et meerid seda tunnistada, aga mul mälusopis sorades tuleb meelde, et Hansapanga asutajad on just varasematel aastatel tõesti kogu aeg nagu trampinud i ju seda, et kapitalil ei ole rahvust. Ja ma olin, tal on natukene uurinud seda rahvuse Kapitali rahvuse küsimust ja tegelikult on niimoodi, et on tõesti maailmas täiesti kahesugust, kapitali on väga selgelt rahvuslik kapital. Ja Swedbank on kindlasti Rootsi kapital, seal ei saa olla olla teistsugust, teistsugust küsimust. Samamoodi on Saksamaal väga palju sellist kapitali, mis kuulub sajaprotsendiliste sakslastele. On Eesti riigis väga selgelt nii-öelda rahvuslik kapital. Võtame Merko, kus tegelikult ju vist üle 90 protsendi aktsiate omanikust on selgelt eestlased. Võtame NG investeeringud. Gruppimile kuulub Kaubamaja ja Selveri kett, väga selgelt rahvuslik kapital ja on tale ja Kaled täiesti rahvuslik kapital, on ettevõtteid, leiab veel ja on olemas maailmas tõesti nii-öelda selline anonüümne globaalne kapital mis põhiliselt põhimõtteliselt kuulub suuremas osas nii-öelda rahvusvahelistele investoritele, investeerimisfondidele, kus on väga raske öelda, millisesse riiki ennise rahvuselise kuulub, seal on ameeriklasi, seal, islamimaadest, kust, kust kust iganes. Just sellisel kapitalile on järjest rohkem hakanudki kuuluma ka, tegelikult võib öelda ka Hansa hansapank, kus tõesti nüüd samad rootslased püüavad teha sellest nii-öelda taas rahvuslikku kapitali siia või siiamaani oli tegelikult olid, olid siin, eestlased, olid rahvusvahelise investeerimisAga rahvuslased investeerinud fondide kulust palju, palju ei vedele, mille, mille iganes ja nüüd tegelikult rootslased käituvad nii, et nad tahavad teha sellest sajaprotsendiliselt rahvusliku kapitali, nende jaoks on see oluline. Nii et selles mõttes ei ole nagu üldse sugugi ühest ühest tõde. Ja ma vaatasin seda, et mis üldse sellel nädalal Euroopa majanduses toimunud on. Ja mulle torkas silma kolm uudist, mis kõik on sellel nädalal. Teatatakse, et seep, mis on ka Rootsi pank ja Ühispanga omanik, kavatseb osta Sampo panga mis on ju Soome kapitalile kuuluv pank ja mis on oma tütarpanga loonud ka Tallinnasse. Järelikult rootslased võtavad üle Soome rahvusliku kapitalisammas. Norra firma parkla sai loa Soome krõpsutootja ülevõtmiseks. Norra kapital võtab jälle üle Soome kapitali. Kolmas uudis. Soome rikkaim aatas herko müüb Sanoma aktsiaid. Müüakse ära teda Soome rahvuslikku uhkust, kõige suuremat, kõige võimsamat päevalehte kelle omaniku ootus helkotalülistatud siiamaani väga-väga tõsi, ei müüda just väga palju, vaid tegu on 6,5 protsendiga aktsiatest. Aga neid pakutakse just nii-öelda välismaistele osanikele, et parandada nii-öelda firma likviidsust. Mina loen siit välja seda, et Soomes endas ei ole piisavalt kapitali selleks, et seda nii-öelda ära ära osta või ei peeta seda oluliseks. Ja kui nüüd vaatame seda, et Skandinaavias toimub tegelikult selline teatud rahvusliku kapitali laienemine teiste rahvuslike kapitali arvelt ja kõige suurem ülevõtja Skandinaavias on see tegelikult seesama Rootsi kes võtab Eestilt järjest rohkem nii rahvusliku kapitali üle, kes võtab Soomest, kes ei suuda sellele vastu seista. Hiljutine võitlus Soome Alma meedia üle, mille kuulus ka TV3. See on. Põhjal seda ei ole enam vaja. Seda norra kapital kaotas Rootsi kapitalile ülevõtmisel Soome kapitalil. Ma loodan, kolleegid, et meil ei muutu siin Äripäeva konverentsiks, et meie kuulajad võib-olla hakkavad igavlema, aga kas sa siis Margus oletad siis, et tegelikult see mänd Hansapanga ümber on sisuliselt kaotatud eestlaste seisukohalt need aktsia osanike seisukohalt, et varem või hiljem jõuga nad igal juhul, ma arvan. Küll, et selles mõttes see mäng mäng kaotati sellel hetkel, kui Hansapanga suur asutajat aastaid tagasi müüsid oma osaluse Swedbankis. Need on ise nagu süüdi, tegelikult ju selles, kas ongi tegelikult tähendab tõsti selles mõttes põhjustanud põhjustanud, tähendab need ei maksaks nüüd kurtma, Ta tähendab selles mõttes süüdi ja nad on iseenda ees süüdi. Aga ma tahaks. Jah, palun. Ma ütlen, et, et tähendab, see põhjustajad on seal, pärast öeldakse, imestatakse tagajärgede üle, ma tahaksin alati tulla, olen, tuleb varem ka selle juurde kõik otsused, mis tehakse, suur osa nendest otsustest muudavad protsesse pöördumatult. Mulle on seda see, see on niisugune tarkus, mida ma viimasel ajal olen Jabri koosidelt omandanud ja, ja kogu aeg maa ühiskonnas vaatan ka neid otsuseid ka Eesti riigis. Eesti ühiskonnas on tehtud ridamisi otsuseid. Pärast imestatakse, lüüakse käed lahti, kuidas see asi võis juhtuda? Vabandage väga, osa otseselt on niimoodi, mis käivitavad pöördumatuid protsesse ja ilmselt siis seesama protsess. Jah, ainult, et on selles ka oma dialektika, et kui me jätame otsused tegemata, siis kahtlemata ei pruugi tulemused olla sugugi paremad, aga ma tahtsin just marguselt veel küsides selles samas kontekstis, et kuidas nüüd suhtuda rahandusminister Taavi Veskimäe ettepanekusse, mille ta küll nagu tagasi siis, et meie, Eesti energia ja ja siis Tallinna sadam viia osaliselt börsile, kompenseerida nüüd Hansapanga kadumist börsilt ja seda teravat reaktsiooni, mis sellele tulin näiteks Reformierakonna poolt, kes on tuntud liberaalse majanduspoliitika lipukandjana me, et kuidas, kuidas siis see nüüd kokku läheb selle sinu teooriaga, et, et noh, meie kapital siiski muutub paratamatult üha rahvusvahelisemaks või ütleme niimoodi, et suured rahvuslikud kapitaalid haaravad väiksemaid kapital. Kui on eesmärk päästa nii-öelda Tallinna börs siis tuleks jah, viia uusi ettevõtteid sinna, aga kui tekib küsimus, milleks on vaja see tõrs tegelikult hetkel päästa, kui on võimalik, kui tõesti neid samu tehinguid teha, mis, mis iganes Helsingi, Stockholmi, Saksa börside kaudu, kus, kus kus iganes, kas või Ameerikas. Nii et see Tallinna börsi päästmine ma ei ole päris hea, kui ta säilib, võime öelda seda, et eestlaste, meil on ka oma börs, börs on kogu kas või Euroopa süsteemist, noh, niivõrd marginaalne seda ei ole. See ei ole tõsiseltvõetav börs, kus ühe ettevõtte lahkumine börsilt võib põhjustada börsikrahhi. Ja et ma ei leia seda, aga see siin on kindlasti oma põhjused, miks ei taheta seda ilmselt no üks asi on psühholoogiline, inimestel kaob huvi aktsiasäästmise vastu, me teame, et siiski Põhjamaades selle näiteks Soome või Rootsi rahvusliku kapitali aluseks on tänaselgi päeval siiski erakapitali sääste, tähendab eraisikud, kes on säästnud just nimelt aktsiates oma oma vahendeid mitte noh, ka kindlasti kinnisvaras, aga ka suurel määral aktsiatesse ütleme Nokia edu põhineb ka suurel määral sellele, et ikkagi selle taga oli ju küllaltki tugev ja lai omanike ring. Nojah, aga samas ka Nokia häving ja aktsiate langus viis-kuus korda paar aastat tagasi põhjustas ka Soomes väga tõsise finantskatastroofi, paljude inimeste jaoks oli see oli paljude isiklik tragöödia, täidab kõik oma säästud aastate jooksul pannud Nokiaksiasse ühe firma omasse ja kui siin viis-kuus korda langes, siis palju palju, see parandus viis-kuus korda väiksemaks. Aga ma tahaks öelda, et et need konkreetsed aktsiad ei ole tegelikult probleem maailmas, inimesed säästavad palju rohkem läbi nende investeerimisfondide on võimalik osta pankade kaudu investeerimisfondide osakuid. Fondid omakorda omavad nii-öelda sellist laiapõhjalist aktsiate paketti. Son palju turvalisem viis, et see jutt, et inimesed justkui Ameerikas, Rootsis, Soomes investeerivad justa aktsiatesse. See ei ole päris päris nii väga laialdaselt kasutatud investeerimisfondi ja ma ütlen, eestlaste jaoks palju turvalisem viis. Selle Hansapanga juhtumiga, Mu silmad järjekordse tavaliselt ma muidugi on majandusest kindlasti väga naiivne inimene, aga, aga ja isegi harimata võib-olla, aga vähemasti sain mul kinnisabki kinnitust mulle see, et rääkida Eesti majandusest on ikkagi väga suures osas on väga tinglik asi ja ma hakkasin mõtlema eriti Euroopa Liidus, Euroopa liidus ja Maxi majandusest me siin elame, mõtlen oma kirjandusinimese kujutusega, et nüüd me oleme ikkagi tagasi seal, kus me oleme kogu aeg olnud enne kui meest juba hallidest aegadest peale, et meie rolliks üldises suures majandussüsteemis on ikkagi enamasti olla kas kubjas keeltemets või, või, või sulane. Aga pärisorilauset. Küsimus ongi praegu minu meelest selles, et me oleme hetkel nagu pärisori, tähendab, me oleme ju siiski odava tööjõu maa tänasel päeval kahjuks, et vaat siin on see probleem, et et kuigi meil on vähe ressursse ka paljudel teistel Euroopa riikidel on vähe ressursse, Luksemburg, Šveits ja, ja nii edasi ja nii edasi, aga nad nende ressurss on Anna on olnud asend ja nende ressurss on olnud stabiilne ajalugu, mis on võimaldanud neil akumuleerida vahendeid. Eestil seda võimalust ei ole olnud, et selles mõttes nüüd selles globaliseerumise üldises voolus, nagu siin Margus räägib, mis kahtlemata maailma majanduse seisukohalt võib-olla on isegi positiivne ei tähenda see seda, et nüüd meie konkreetse rahvakillu jaoks võiks olla seesama positiivne. Et võib-olla meil selle rahvusliku kapitali säilimine või kapitali rahvuslik iseloom võimaldaks ehk meil just nimelt sellest pärisorjaseisundist paremini välja tulla kui see, et me muutume selleks. Lotsikuks selles suures hoovuses, mis meid kannab maailma ookeani poole et, et võib-olla meil oleks võimalik teha struktuurseid muudatusi oma riigi majanduses kergemini, kui meil oleks selline rahvuslik kapital. Ma võib-olla olen väga naiivne. Ma arvan, et see on natukene naiivne, selline utopistlik seisukoht, et isegi kui me kui ma oleks suutnud säilitada sajaprotsendiliselt rahvusliku kapitali, mitte ühtegi Eesti ettevõtet ei oleks viimase 10 aasta jooksul välimaste maha müünud oleks kaasnenud ikkagi see probleem, et see rahvuslik kapital oleks jagunenud inimeste vahel ebavõrdselt ja seda ebavõrdsust ära hoida ei ole tegelikult võimalik. Rootsis, Ameerikas. Isegi meie ebavõi mitte, mis me lugesime sel nädalal on ikka märksa suurem kui näiteks Saksamaal palkades vähemalt. Aga kui me võtame otseselt nii-öelda varade, siis kui mul on meelde jäänud see, et Ameerika Ühendriikide puhul kuulus 90 protsenti nii-öelda sellest samast rahvuslikust rikkusest, sest varadest kuulus vist viiele protsendile elanikkonnast see tähendab seda ikkagi, et see nii-öelda 95 protsenti elanikkonnast on selle palgatöölise või pärisori ja orja staatuses ja seda täielikult ära hoida ikkagi võimalik ei ole. Noh, on võimalik mingi jah, rahvusrahvuslik kapitalism, et Kalevi kuuluks mitte kroon härra Kruudale vaid kuidagi meil igaühel oleks natuke seda kommivabriku väärtpabereid, aga. Aga siin ongi mingisugune mingisugune kummaline, ütleksin lausa mind painab vastuolu, tähendab ma eile jälgisin selle tööandjate liidu juubelikoosoleku sõnumit, mis seal oli ja mida ka meie ajakirjandus vahendas, kus nõuti jälle järjekordselt avaliku sektori vähendamist millega ma olen nõus, et bürokraatiat tuleb vähendada, siis on ka avalik sektor, avalik sektor on ka haridus, koolitus, sõjavägi, turvalisus, tervis tähendab, sellest üldse aru ei saa, aga kui räägitakse kogu aeg sellest, et on ettevõtlust vaja, väikeettevõtlust Eestis peaks rohkem olema. Aga samal ajal sa praegu ütlesid ka seda, et tegelikult võib-olla meie saatuseks või tuleviku saatus maailma majandusseisukohalt ongi, et me kõik oleme palga saajad, saame kuskilt, tähendab siinsed kohalikud opmanni esindajad, ma näen ju kogu aeg, kuidas tegelikult ka praeguste firmade omanikud müüvad lihtsalt oma aktsiad ära ja muutuvad nii-öelda tegevjuhtideks, kust nad kiiresti varsti toksitakse kõrvale, siis nad istuvad oma selle varanduse otsas ja lähevad Hispaanias, elavad seal, eks ole. Ja või, või või nad on kõik siin tegevjuhid, ütleme väike, et ütleme siis tütarettevõtete tegevjuhid moodustavad ju meie eesti oma kapitalistidest suurema nii-öelda kihi. Hummerite Lexustega sõidavad ringi. Ja ma tahaksin täiendava küsimuse sellel Marglasele esitada, kes nägu maailma rohkem esindab, et, et seesama eelne Tööandjate kohtumine kus räägitakse avaliku sektori vähendamisest, mina küll räägiksin TEMA efektiivsemaks muutmisest ja sel juhul tuleb sinna pigem investeerida kui seda kokku tõmmata. Aga noh, see on omaette küsimus. Aga milline motivatsioon peaks olema sellel lihtsal eestlase ettevõtjaks hakata ettevõtjaks hakata, tähendab esiteks, aga miks peaks tal olema motivatsioon paremini töötada, kui ta üha vähem sellest kukkur kogunevast rikkusest endale saab? Mis loogika siin peaks toimima? Mis loogika siin peaks toimuma, sellel, kes saab näiteks ettevõttes praegu liht tööd tehes, eks ju miinimumpalgale lähedast raha mis motivatsioon tal peaks olema oma ettevõtte omaniku kapitali kasvatada ja sellega kindlustada nii-öelda eesti majandust. Just selle rahvusliku aspekti kadumisega kaob ka tavalisel inimesel motivatsioon töötada. Varel alternatiiv Alt sõnastamata töötada. Alternatiiv ongi kultuuris. Me teame, milline oli jaapani töökultuur, mis viis jaapani eduni, eks ju. Me teame, et on olemas islamimaade kultuur, millel põhineb araabiakapital, eks, ja see võib olla meile mitte vastuvõetav, aga, aga see moodustab teatava sellise kultuurilise ühtsuse. Aga meie, kes me oleme need väikese riigi ja rahvana paisatud sellesse uude globaalsesse, kooslasse, meil ei ole enam mingisuguseid niisugusi, pide punkte ja selle tõttu ka inimesed ei tunneta enam mingeid ühiseid eesmärke. Tähendab seesama jutt kartulikoorte söömisest on kahtlemata minevikku jutt, kuid teisest küljest ei ole ka nende asemele midagi muud tulnud ja selle tõttu ma ei näe seda jõudu, seda, mis kasvataks meie inimeste töö, vilja, kust nii palju, et meie majanduse konkurentsivõime paraneks kui välisinvesteeringud. See, see oli väga-väga pikk ja põhjalik küsimus, kus sa ise vastasid tegelikult suurem osa. Jah, aga ma ütlen seda. Teoorias on seal väga lihtne, seda peaks reguleerima tööjõu vaba turg. Mina usun tegelikult seda, et Eestis jää pikk ja aeg-ajalt või pidevalt vähemaks neid ettevõtteid, kus tööandja saab maksta nii-öelda ainult seda miinimumpalka, millega inimene tegelikult toime ei tule. Needsamad ettevõtted ise ei ole tegelikult ettevõtlusturul sugugi mitte konkurentsivõimelised. Ja ausalt öelda on ikka järjest rohkem ka neid ettevõtteid, kus makstakse ka väga korralikku palka. Tõsi, need on tavaliselt kas Tallinnas või Eesti suuremates linnades, linnades probleem on just nendest nii-öelda ääremaade maades, kus võib tõesti öelda seda, et tegu on täieliku päris päris orjumisega. Ja see siin sa tegid väga õige tähelepaneku tõesti, et ettevõtjad ise ei ole konkurentsivõimelised ja püüavad just nimelt seda konkurentsivõimet tõsta selle tööjõu hinna. Just nimelt tööjõuhinnas on küsimus ei saa enam olla nii-öelda päris orjuslikus tööjõu hinnatasandil, kus meid võib osta üleseks hulgikaupa. Nii nagu seda tahetakse nüüd sisse tuua mujalt riikidest, kes on täiesti odav. Ma toon ainult ühe näite, noh vaatame seda, mis on toimunud viimaste aastate jooksul ehitussektoris. Ehitustööline oli ju varasematel aastatel, eriti veel nõukogude ajal see kõige labasema musta musta töö tegija, kellel ei olnud õiget kvalifikatsiooni, aga mitte midagi. Tööturg on ise paika pannud, järjest rohkem ehitatakse järjest rohkem on vaja ehitustöölisi palgad, Soomes ehitades Rootsi ehitades on tunduvalt kõrgemad ehitustööliste palgad. Kas te teate, milliseid palku täna ehitustöölised saavad head töölist, tall Tallinnas 30 60000 krooni? No need on eriti head spetsialistid, aga alla 10000 krooni nii-öelda kätte ehitustöölisi praktiliselt Eestis enam ei ole, neid ei leia. Nii et siin on seesama, mis tööjõuturg tegelikult reguleerib ise sedasama palga suurust. Aga see sektor, mida sa ütlesid, kus saanud makstakse miinimumpalka? Järelikult. Peab ära ka väljasuremisele määratud väljasuremisele. Tulles tagasi nüüd mardi väga minu meelest väga tähelepanuväärse mõtte juurde, mille, mida viimasel ajal mina olen mitmeid tarku raamatuid lugedes aru saanud, et just nimelt see majanduse kultuuriline aspekt, et see on ikkagi väga oluline, kas või selles mõttes, et et kui me räägime siin nii-öelda tööviljakusest ja tootlikusest, siis oli meil väga palju Eestis endas elukutseid, mis mida on ümbritsetud väga negatiivse. No nendel ei ole prestiižne, neid on lükatud kõrval need tasustatud, tähendab leitakse, et need on umbes niisugused, kuhu inimesed ei peaks pürgima, see on aastate jooksul nii-öelda imagoloogiline, negatiivse imagoloogiline töö, mistõttu inimesed ei ei lähe kuskile nendel neid töökohti täitma, mis tegelikult ühiskonna kui terviku seisukohalt on vajalikud. Nii et see majanduse kultuuriline mõõde on väga oluline ja seda puudutabki, muuseas Mati Hint, et et kas Numpeniseerumine tähendab üldine lumpeniseerumise, see, see kahjuks riivab ka nii-öelda meie suhtumist majanduslikku mõtlemist, meie majandusest mõtlemist. Mul on muidugi rõõme ehitajate üle, kelle palgad on nii kõrgele tõusnud, aga ma tahaks näha mõnda ehitusmeest, kes läheb kooli õpetajaks. Aga me selle teema siinkohal lõpetame, sest ma arvan, et vähemasti Meil Reinuga on nagu selle kompetentsuse piir ette tulnud rumala materjal välja paista, kui me oleme. Ja tahaksime veel mõne sõna rääkida liiklusest, sest viimased päevad on Eestis olnud üsna mustad ja Margus, kes meil pidevalt Pärnu vahet sõidab, on küllap isegi näinud ringis pidevalt seda Tartu, kes sõidab Tartu vahet, no näete, on mõlemad, olete kindlasti näinud seda, mis teedel toimub, et noh, kuidas seda eelkõneldu konteksti paigutada. Noh, ütleme selle fakti välja, et kolme päevaga kaotas Eesti oma teede seitse inimelu, katastroof ja tegu ei ole mitte ühe nii-öelda suure õnnetusega bussiõnnetusega, vaid mitme Väiksega. Aga sellel mustal päeval nii-öelda mustal kolmapäeval sõitsin mina hommikul just Tallinnast Pärnu poole. Ja mina tulin Tartust Tallinna. Ja ütleme, et Tallinna selle suurele ringteel sain ma juba aru, et asi on tegelikult väga hull, sest ta oli hästi libe kiilas kiilasjää juba renti peal olid mitmed sõiduautot katuse peal. Ja siis üsna pea tuligi teade raadiost need õnnetusest Tartu maantee maanteel kus siis kaotas kaks inimelu. Ja selleks hetkes jõudsin mina nii-öelda Raplamaale rulavere kanti, kus oli siis kahe sõiduautoõnnetus ja nii-öelda hukkunute jalad paistsid teki alt maantee ääres ääres välja pilte ja väga, väga kole. Kas on juhus? Et sattus nii-öelda ühel päeval aasta tagasi olevat vist üks inimene vähem hukkunud terve märtsikuu jooksul, mina ütleks, et see ei ole tegelikult juhus. Ja mind hämmastab nende viimaste päevade jooksul see, et nii politsei kui ka teedehooldajad, liikluseksperdid püüavad seda inimelude kaotust ajada ainult autojuhtide süüks. Ma võin kinnitada oma kogemusega, et see ei olnud sugugi mitte nii ka tänases Postimehes siin suured spetsialistid seletavad, et kui päev läbi on päikest sulatanud siis õhtul tekib ootamatult kiilasjää, et inimesed hukkusid hommikul ja Harjumaa teed koguse ringide osa ja ka Pärnu maantee Harjumaa pool oli minu meelest täiesti hoolda, hooldamata seal ei olnud, ei kübetki liiva, ei kübetki soola. Paraku ja samasugune pilt ka Raplamaal. See oli üks päev ja ma võin kinnitada seda, et ka väga väikesel kiirusel tekkisid juba Ta libisemise auto ujus maantee peal küsimus ei olnud, et autojuhid oleksid sel päeval kihutanud, igasugune manööver sellel maanteel oli, oli ohtlik. Ma imestan, et need õnnetusi sel päeval veel nii vähe oli. Ja kuna mul tõesti terve talve jooksul olnud võimalus võrrelda nüüd kolme maakonda, Harjumaad, Raplamaad, Pärnumaad, siis müts maha Pärnumaa ees, tema teed on olnud alati tunduvalt paremas korras kui teised. Ja seda tööd on teinud seal noh, väga hästi nii-öelda Pärnu teedevalitsus, Need on juba öösel liivatatud soolatatud lumest puhtaks. Täiesti katastroof on olnud kogu see Harjumaa eriti see nii-öelda suur Tallinna ring, mis ühendab nii-öelda seda Peterburi maanteed, et Tartu maanteed Rapla ja Pärnu maanteed. Mina peaaegu et ei ole läinud varahommikut, kui sinna oleks pandud liiva või soola talve jooksul ei saa seega selle süüks ajada, et temperatuurid olid nii madalate sool ei tööta ja nii edasi. Nii et selles harjumus õnnetuste suures hulgas mina süüdistaks küll tegelikult ühelt poolt riiki, kes tellib teede hoolduse ja sedasama teede hoolduse nii-öelda tegijat. Ja Raplamaal, et nüüd see suur õnnetus juhtus, siis Raplamaal olnud tõesti tavaliselt noh, suhteliselt hästi hooldatud teed, sel päeval oli see paraku teine, nii et mina julgeks küll öelda seda, et et kolmapäevased hukkunud jäävad peaksid jääma veidi riigiametnike sama teede hooldajat südametunnistusele. No ma pean sinuga paljus nõus olema, sellepärast et seal samal päeval kolmapäeval tulin tõepoolest mina Tartust Tallinna ja samal automargil, millega need kaks naist Kose lähedal hukkusid. Ford Focus universaal ja see auto tähendab kõikide oma sõiduomaduste poolest peetakse ühtegi üheks kindlamaks autoks. Tema juhitavus on väga hea ja siin peab olema küll juba nii-öelda lisaks. Sellele oli tõesti 100. ka lund, sellele samal ajal oli väga, nähtavus oli väga kehv, aga, aga, aga ma pean ütlema, et tõepoolest, et et kui sa keskis jõuad ja Tartumaal, et, et seal teeolude muutub paremaks, siis ma toon ühe näite selle, et kui sa räägid seal suures Tartu ringist, et siis on need kaks suurt väljasõidu maanteed, eks ole, neljarealised kaks või talviti 12 poole, see on väga hästi, on näha, kas teehooldus toimib või mitte. Peaks, lükkame lahti mõlemad sõiduread, kuidas jutt on sellest suurest nii-öelda põhimaanteest, mis enne koset nagu läheb kahte ritta. Ikkagi on see lahti ajamata olnud nendel aegadel, kui mina Nüüd ma tahaksin selle jutu nüüd viia varasemalt konteksti, nimelt just sellel nädalal lugesin ma, et Soomes on välja arvestatud, mis läheb maksma ühiskonnale üks inimohvriga lõppenud liiklusõnnetusi ja see oli üle miljoni euro. Nii et kui nüüd seitse inimest kokku lüüa, siis seal üle 100 miljoni Eesti krooni loga Eestis maksab inimelu tunduvalt vähem üle 100 miljoni kroonini. Et me näeme, mida tähendab kusagil, et väike kokkuhoid, kui suurt kahju tegelikult põhjustab, ma ei räägi siin moraalsest kahjust, ma räägin siin majanduslikust kahjust. Meie saateaeg hakkab läbi saama, ma tahaksin lõpuks õnnitleda Margus metsa sel puhul, et tema järjekindel töö Pärnu maavanema Toomas Kivimäe suunal koos suure tormiabi ka on korda läinud ja ja lõpuks valitsus on, tal on mõistusele ja maavanema siiski ära kinnitanud. Ega midagi ma ei hakkasin rohkem kommenteerima, aga mulle tundub, et eks meiegi oleme oma väikse rolli väikse osa sellesse andnud. Toomas Kivimägi eile kinnitas küll mulle seda, et torm vist otseselt teda ei aidanud, aga eeskätt aitas teda tegelikult oma rahva pidev toetus kogu selle raske aja jooksul. Kraatia toimib ja jumal küll. Aitäh, Margus Mets, Rain Veideman. Martin maalasele, saatejuht, järgmisel püha. Laupäeval on stuudios Aarne Rannamäe.