Põngerjad laulsid nemad meie metsad ja meri. Midagi tuulemännist, kividest on ka meis endis. Kuid on ka midagi sellist, millest juba igivanadel aegadel kusagil Vooremaa ja Saadjärve muinasjutumail sündisid Koit ja Hämarik ning paljud teised lood. Siis laulis Vanemuine, eesti mütoloogiast puudub sõjajumal. See ei tähenda aga seda. Meie rahvas pole suutnud end kaitsta, sellest annab tunnistust segantsimegi, millele me viibime. Meie tänane elu, mis meie rahvas on kätte võtnud on aga tore habemik laulutaat Vanemuine kelle kandlel hääl ja laululugu panid õitsema lilled, mühisemale kaaned ja laulma linnud. Siis laulis ema hälli veeres vokk urises tares vares, tuluke ja akna taga hiilis öö. Kõik algas siit. Elu vankumatu seaduse järgi lahkusid ühed kätkes ja teised voki pingilt selle äärest. Hällilaul jäi koos emapiimaga anti põlvest põlve edasi ka kiindumus laulu. Rahvaluulekoguja Hurt ütles omal ajal, et see eesti rahvas on, see on üks laulja rahvas olnud. Kõige vanematest aegadest saadik on eestlased oma lelu kätkist hauani lauluga ehtinud. Lauldi, rõõmus, lauldi kurbuses, tegid käed tööd, astusid jalad, teed suu ja süda laulis. Lauluhääled oli meie esivanematele kui õhk, mis igal ajal ja igas paigas Nende ümber lehvitas, mida nad kui hinge sisse tõmbasid. Ka kõige raskematel aegadel leegitsev küla vaikusel tõrvatünn ning elu õhutas noori tantsule sõnajalaõit otsima allika peeglisse piiluma. Piiskhaaval sai jõuduga laulule ette kuid põlisest traditsioonist kaasaegse laulukultuuri ning Nõukogude Eesti üldrahvalik likule muusika. Pidustusteni tuli eesti laulul läbida pikk tee allikast mereni. Ja üldlaulupidude alguseks loetakse aastat 1869 siis kullamaa laulupidude alguseks peame aastal 1911. Järgnesid laulu päevad 1926. aastal 32. aastal 35. aastal 37. aastal. Edasi 69. ja 70. aastal Tobia selle pühendatud mälestuskontserdi siin rohumäel Edasi, kuues laulupäev 1971. aastal. Seitsmes laulupäev 1972. aastal ja praegu viibime meie Kaheksandal hullama laulupäeval. Esimesest laulupäevast tänini on möödunud peaaegu üle 50 aasta, endiste lauljate asemel on astunud uued rõõm on märkida, et meie tänasel peol viibib veterane ka esimestest laulupäevadest nagu Jüri uustalu Kustas algma. Edasi Jüri algma, samuti Kullamäe, laulupidude mitmekordne üldjuht. Teeneline kunstitegelane professor Tuudur Vettik kes juhatas laulupäevi Kullamaal 1926. aastal Kes juhatas laulupäevi Kullamaal 1926. aastal, 32. aastal ja 35. aastal Kus kulla mehed hakkasid teda nimetama kullamaalaseks ja nimetavad seda ka veel praegu. Rõõm on näha meie kullamaa laulupäeval NSV Liidu rahvakunstniku Lenini preemia laureaati, professor Gustav Ernesaksa. Rõõm on näha meie kullamaa laulupäeval Eesti NSV rahvakunstniku professor Jüri varistad. Tänane laulupäev on eriline, kuna on pühendatud ühe nimekama elukutselise eesti vanema generatsiooni muusikategelase helilooja ja organisti Rudolf Tobiase 100. sünniaastapäevale kes oma noorusaastat muusikameheks kujunemise aastat saatis Kullamaal. Kuigi heliloojal tuli kitsaste majandusolude sunnil kodumaalt lahkuda ja isegi võõrasse kodakondsusesse astuda, uskus ta kindlalt Eesti laulu kunsti tulevikku küll aeg, kus meie kunst kui liblikas Tallinna ajaloolistel varemetel päikesepaistel uuele elule ärka kirjutas Rudolf Tobias seitsmenda üldlaulupäeva üldjuhis. Tänasel Rudolf Tobiase 100. aastapäevale pühendatud laulupeol. Me veendunult öelda, et sotsialistliku ühiskonna tingimustes on tema unistus täitunud. Me tähistame Rudolf Tobiase sajandat sünniaastapäeva. Iidsel kandsime, mis oli helilooja armastatumaks paigaks. Kullamaal, kust avanes oivaline vaade koluvere iidsele lossile. Ühel pool, muistne Eesti kindlus, muld, kivid, vaprad esivanemad, vastaspool, lossikindluse kõrged müürid. Ja piibel siin mõlgutas noor tobias oma kalevipoja mõtteid. Kullamaa rahva ja Haapsalu rajooni töörahva saadikute nõukogu, hariduse ja kultuurikomisjoni nimel soovin tänase laulupeo väga edukat kordaminekut. Lõbusat laululusti ja peotuju, seltsimehed. Ülevaate Rudolf Tobiase elust esitab seltsiline surita. Praegu kostsid siin rohumäel meiega kaugete esivanemate iidsel kantsil laulu helid, mida suur vene helilooja Reinhold Kleer on pühendanud Neeva suudmes asuvale maailma linnale. Need helid jäljendavad ülistust ja tänu omavat sügavamas seose ka meie tänase piduliku kontserdiga. Millega tähistame Eesti rahva ühes suure poja minevikku ühe väljapaistvama helilooja Rudolf Tobiase sajandat sünnipäeva. Äsja kuuldud ülistussõnad suurele pinnale, Leningrad kindlalt kodumaad sa teenid, subvalgust lubab nüüd üle maa. Meenutavad meile, et seda valgust on hoovanud liivalinnast juba sajandeid tagasi ja see valgus on kandunud ka meie eestlaste väikesele kodumaale. On ju enamik meie vanema põlvkonna rahvavalgustaja ja kunstimeistreid oma andeid välja arendanud suures Neeva linnas ja sealt omandanud õilsaid eeskujusid ennast algavaks rahvavalgustustööks. Rudolf Tobias on saanud alusmüüri oma kunstimeisterlikkusele ja omandanud vankumatu kiindumuse oma kunstniku kutsumidesse suurest, nii ma linnast. Ja kui me täna oleme kogunenud Rudolf Tobiase kunagise lapsepõlve ja nooruki aastate radadele vaiksele kullamaa rahumäele et siin kuulata tema loodud helisid ja neid kuulates mõelda temast suurele vaimu jõule, mis teda siit kõrvalises nurgakeses kandsid maailma rahvaste sekka et seal korda saata suuri tegusid. Eks kajastus siin tänagi meie seas see valgus suurest Neevalinnast, mis Rudolf Tobias innustas ja kandis tema võimsal kotkalennul. Meie suure helilooja Rudolf Tobiase võimsa kotka lennu mälestuseks on poetess Veetamm pühendanud järgmise luuletuse. Kotka tiivad, nõuabatuuli. Kotkakodu on mägede harjul lumisel tipul, pilvede varjul haru kõrva. Ta laskub lausmaale mäe häilu häält Helma puisniidu põue kõrguste kutset maismaa õue haruharva, ta laskub lausmaale haruharva, ta laskub lausmaale. Lausmaa Onling puisniit on püünispuhmad, ei pidet, sla kaljusse klammerdub küünis lausma. Onling puisniit on püünis. Aga sealt maismaalt madala laega puisniidu piibe Yaleselesiselt, kus kord kotkahääl elastas mehiselt Helapse vastu aegadest aega Elapsi vastu aegadest aega maismaa madala ketta ja Kadala elatab Hellamaks kuulutab kullamaaks kott ka kodumaaks aegadest aega. Kui kunagi Peterburi konservatooriumi üliõpilane Rudolf Tobias koolivaheajal kaugelt Neevalinnast sõitmas oli kullamaale oma armsasse vanemate kodusse siis olevat ta kulla mateeristile jõudes vankrilt maha astunud ja öelnud. See pind on muld püha, sellel sammul ainult jalgsi. Nii jutustas mulle kunagi Rudolf Tobiase hallipäine ema, keda mina tema haapsalu kodus kord külastasin. See oli aastal 1926, sellega mõned aastad enne tema surma, mis järgnes aastal 1930. Võimsad ja sügavad, pidid olema need tunded noore kunstniku hingest, mis teda sundisid oma kodupinnal sammuma ainult jalgsi, mis väljenduse leidsid nii tähendusrikastes, sõnades. Ja neid tundeid suudame meie paremini mõista, kui mõtleme sellele, et siin, sellel kullamaapinnal on meie esiisad kauges hallis minevikus palju võidelnud oma sünnimaa vabaduse eest. Paljud neist on sind varisenud muistse põlve mulla alla, Isamaa ilu hoieldes vaenlaste vastu võideldes. Ja nende muremuljutused, nende piina, pigistused, mis kostavad ju ka meile kui kauged kallid mälestused. Kajastused kindlasti noore Rudolf Tobiase hinges, kellel juba siis mõttes mõlkus eesti rahvuslik ooper Kalevipoeg. Kuid veel midagi võimsat vägevad pidid ärkama Rudolf Tobiase südames, kui ta kullamaa tee ristil need tähendusrikkad sõnad lausus. Oli ju kullamaa Rudolf Tobiase lapsepõlvekodu alates tema üheksandast eluaastast tervenisti 24-ks järgnevaks eluaastaks. Siin sirgus lapsest noormees, siin selle paigaga on seotud nende kõige eredamad lapsepõlve mälestused ja muljed, mis inimesele unustamatuks jäävad tema elu lõpuni. Kullamaa jäi Rudolf Tobiase selleks päriskoduks, kuhu ta igal võimalusel tagasi pöördus, et uut jõudu koguda, kosutust kinnitust puhkust otsida selleks, et siis laias maailmas võideldes selle eest et Eesti muusikale oleks maailma rahvaste seas kas või väikene paigakene korda saata suuri tegusid. Lahutamatult südame lähedaks jahi kullamaa Rudolf Tobiase veel selle tõttu, et siia kullamaa kalmistule oma viimast und puhkama jäi tema isa, tema esimene õpetaja, juhataja õhutaja hooandja, keda ta väga austas ja armastas. Siinsamas puhkavad ka Rudolf Tobiase mõned nooremad õed-vennad. Viimati jõudis siia mulda puhkama ka Rudolfi ema. Kuid Rudolfi ennast siis enam tema saatjate seas ei olnud. Juba 12 aastat varem oli kauge võõramaa muld vastu võtma pidanud tormidest ja sõjavintsutustest murdunud mehe tema parimates eluaastates. Oma 45. eluaastal varises Rudolf Tobias manalasse ja puhkab oma viimast und kaugel võõrsil Berliini kalmistul. Ja meie seistes täna siin iidsel kullamaa rohumäel. Ja meenutades neid kaugeid aegu mõtleme viivuks, kas sellele, millele argipäeval harva mahti mõelda on, see pind on kallis ja püha meile. Seda enam, et siia meie esivanemate võitluspaigal on tihti viibida armastanud Eesti rahva üks suurimaid poegi, Rudolf Tobias, keskama kotkalennuks, jõudu, julgust. Kindlus on kaasa võtnud ka siit. Minge kab täie Peterburgi, kust võrsunud on kõik need suurvaimud, jah, ka ise suurvaimuks. Need sõnad ütles kord noolega, Rudolf Tobias, ele sind Kullamaal. Meie esimene suur naishelikunstnik, Miina Härma, kui ta oma kontsertreisidega oli jõudnud kullamaale ja siin Tobiase vanematekodus peatus. Need julgustavad sõnad osutasid otsekui prohvetlik, eks. Elva linna Peterburgi, kus asusid julgelt võitlusesse nende lugema doktor raskustega, mida teda seal eel ootasid kodunt kaasa võtta, polnud tal ju toetust kui oma suur andekus. Sest vanematekodus tuli kästri kehva palgaga toita ja katta veel kümneliikmeline pere. Milliseid näguripäevi nälga kurnavat kopika jahti tuli sealt läbi teha noorel muusikaentusiastil. Seda ei suuda endale ette kujutada tänapäeva noored, keda riik mitte ainult toetab, vaid isegi kohustab edasi õppima. Kuid visa eesti jonn, paratamatu enesekindlus ja kõige selle alus, suur andekus aitasid võita kõik raskused. Ja lõpuks sai tõeks Miina Härma prohvetlik, suusage ka ise suurvaimuks. Öelge mulle, kuidas tobias välismaalane võis saada Saksamaa esimese muusikaülikooli Köderliku akadeemia õppejõuks. Nii küsis kord Berliinis ühelt meie minevikku tuntud muusikamehelt Leenal nõiman heli salult tema lauluõpetaja Georg Adalberg, Waltan kõrgelt hinnatud kammerlaulja, keda Saksamaal peeti üheks paremaks Bachi lauljaks tänurite seas talisas. Minagi tahaksin kord pääseda sinna, kuid selleks pean ma veel enne tegema palju tööd, et oma nimed tutvustada. Olgu siia lisatud, et Georg Walter oli sel ajal juba suure menuga esinenud Berliinis, Pariisis, Jaanus Pulonius Jeviinis ja ka teistes Saksamaa suurlinnades. Kogu haritud maailmaarvustus oli temast kiitvalt rääkinud, kuid ikka veel polnud tema nimi küllalt kuulus Saksamaa kõrgema muusikaülikooli õpetajaks, kuhu oli pääsenud välismaalane, Rudolf Tobias? Vastuse sellele Kadetsevale küsimusele. Lähme, kui tuletame meelde sellesama muusikaakadeemia direktori, kuulsa saksa dirigendi ja muusikateadlase Hermann Gretsch mari sõnu, mis ta ütles Rudolf Tobiase oratooriumi Punase kohta, mille nootidele ka ta oli eelnevalt tutvunud on see aga vägev muusika, mille teie siin olete loonud. Bachi ajast kuni meie ajani pole. Nii võimsat oratooriumi kui seda on Rannas Peagi suutis Rudolf Tobias endale kätte võita veel ühe austava ameti. Ta valiti saksa heliloojate liidu heliteoste hindamise komisjoni liikmeks. Kujutlegem endale siit vaikselt Saksamaal välja läinud eestlane Rudolf Tobias hindamas kõrge muusikakultuuriga maailma rahvahelid teoseid. Nii rajas Rudolf Tobias oma suure andekusega visa tööga ja tugeva tahtega eesti muusikale seda paigakest maailma rahvaste seas, milles ta oli nooruses unistanud. Kuid need Tobiase noorpõlveunelmad, mis nüüd teoks saamas olid, kannavad meie mõtteid käigu suurest maailmalinnast Berliinist veel kord tagasi vaiksele kullamaale ja sellele rohule pääle, kus me praegu viibime. Sest ka siit all Rudolf Tobiase äratust ja jõudu võtnud aga oma pärastiseks võimsaks kotkas lennuks kui kunagine Hiiu Käina koguduse köster Johannes Tobias koos oma perekonnaga asus aastal 1882 elama kullamaale oli väike Rudolf Vellase üheksa aastane. Kuid sel ajal polnud köstri perekonnanimi mitte eestipärase kõlaga tobias nagu teatavasti nimetavat hiidlased ühte kalaliiki vaid saksapärase kõlaga tobias. Ja nii nagu meie Koidula Koidula koduseks keeleks oli selleaegse kombe kohaselt saksa keel. Nii oli ka köster tobias oma ülemuste, sakslastest pastorite mõjutusel oma lastele anda püüdnud anda saksapärase kasvatuse. Väike Rudolf olevat lapsena kõnelenud saksa keelt vabamalt kui oma emakeelt. Nagu ma seda kuulsin oma emalt, kes oli Rudolfiga ühevanune ja tema lapsepõlve mängukaaslane. Ka jutustas minu ema, et Rudolf olevat juba lapsena ilmutanud erandlikku endasse süvenemist koondumist, millele sageli kaasnenud väline hajameelsus, mis teinekord põhjustanud vallatlevate mänguseltside seas nöökamist. Rohumägi olevat olnud Rudolfi lemmikpaigaks juba lapsena. Sinna olevat ta sageli eemaldunud, et siin istuda vaikselt mõttesse vajunud. Juba 14 15 aastasena olevat Rudolf jätnud igati täiskasvanud mehe mulje, kellel on iseseisev mõtlemine ja veendumused. Kuidas aga arenes saksapärase koduse kasvatusega noormehest, kes pealegi koolihariduse sai Haapsalust saksakeelses ja saksameelses kreisikoolis hiljem välja tulin ja Eesti patrioot, kes seitsmenda üldlaulu eel ühes oma üleskutses hüüab. Igal pool raputab oma ahelaid, eesti rahva, ärkab deemon. Olgu see sümfooniast, laulus või ooperis. Hoidke eest, kui ta kord valla pääseb. Kujutlegem endale noort varakult meheks sirgunud Rudolf Tobias istumas siin rohumäel sügavalt mõttesse vajunud siin sellel mäel, kus iga jalatäis meenutab eesti rahva põlist vabadus ja armastus ja vabaduse võitlusi saksa röövvallutajate k. Pidin iseseisvalt mõtlev noormees selgemini kui kusagil mujal ennast tundma selle rahvapojana, kelle deemoni ärkamist tema põlised vaenlased saksa parunid ja mõisnikud iga hinna eest aheldada püüdsid. Ja sel ajal siia rohumäele veel selgesti kättepaistev koluvere loss oma sünge minevikuga ja samuti sünge olevikuga veda koluvere hulluklahviga. See oli ju elav kehastus eesti rahvas seitsmesajaaastasest orjapõlvest ja neist ahelaist. Kalevipoeg ükskord purustama tuleb. Just siin rohumäel pidi sügavalt ja iseseisvalt mõtlev nuruk teadvusele jõudma oma põlises eesti päritolust, mis hiljem saksapärase nime tobias jälle eestipäraselt kõlama pani. Ja selle nimega Indiast tegid, teadliku rahva poja, kes oma elu eesmärgiks seadis kätte võidelda Eesti muusikale oma paigake maailma rahvaste seas. Kui üks rahva sõna õpetab, et ükski elutee pole külvatud ainult roosidega siis maksab see küll eriliselt kunstniku hakkalise elutee kohta. Milliseid tohutuid raskusi võita tuli Rudolf Tobiase enne, kui ta suutis end välja võidelda tunnustuseni suure maailmarahva seas, kus temal tundmatul välismaalasel kokku põrgata tuli igal sammul umbusu ja kadedusega kus temas nähti soovimatut, võistlejad selle kohta tund paljudest näidetest vaid öö. Üks tobias kaasaegne, meie muusikamees Leenart nõiman Helisalu oli Berliinis laulmist õppides kord kohanud Rudolf Tobias, kes temale kibedusega olevat öelnud. Minust siin kirjutatakse lehtedes hästi, ega siis kaduma lehed sellest kõtta, aga halba rutatakse kahe ahnelt kellama. Mis oli siis juhtunud? Rudolf Tobiase suure oratooriumi Joonase ettekanne Leipzigis autori enda juhatusel oli läbi kukkunud. Kas see ometi võis juhtuda? Juhtus see nii. Kui Rudolf Tobias kodumaalt lahkus, et alustada võitlust oma suus suure eesmärgi eest kanda Eesti muusikat maailma rasvase sekka. Kasutan siin tema mälestuste edasiandmiseks tema enda sõnu. See oli mõned päevad enne isa surma kui ta ühel õhtupoolikul peale seda, kui ta meile oli rääkinud meie ümbruses laastava gripi massilisest surma külvist lilledeklameeris Göte surmatantsuettekanne oli nii hingestatud eppel kõikidel hirmujudinad üle selja juuksid. Kas aimas Mu isa ehk siis juba oma peatset surma? Isa haigusperiood oli üsna lühike. Õhtul kella viie kuue paiku läks ta oma tuppa, tundes end halvasti. Juba paar tundi hiljem lasi ta meid kutsuda enda juure hüvastijätuks. Lapsed, varsti mind enam pole lagususta väsinud, nõrk, kõval häälel. Lamades pool istukile selja taha asetatud patjadel. Järgnesid hommikud ta teadvuses enam ei näinud. Juba õhtul hakkas ta palablikus fantaasias orelit mängima, nimetades vahetpidamata registreid, mida ta käed õhus, palaviku kiiruga otsisid. Kes aimab, kellele kuulus see teos, mida ta oma viimse jõupingutusega oma Gustavas elus oma fantaasias mängis võib-olla mu surevale isale endale. Pool tundi enne algava päeva koitu langesid ta käed jõuetult alla ja tuksumast lakkas ta seda. Silvia Tobias jätkab oma mälestusi palju aastaid hiljem viis elutee mind kokku Läti suure helilooja Alfred Kalm nišiga, kes oli olnud minu isa kaasõpilane Peterburi konservatooriumis. Ta jutustas mulle, et kord ühel kargel talveõhtul olevat nad kolmekesi Artur Kapp, minu isa ja Alfred kaldens jalutanud kaldal ja arutanud, et kas keegi neist kolmest peaks jõudma omas elus nii kaugele, et temale peale surma mälestussammas püstitatakse. Neid, kus sellest ajast on möödunud enam kui kolmveerand sajandit võime me tagasi vaadates nende kolme suure B ots ja eluteele öelda, et nad kõik on oma orjapõlve unelmat suutnud teostada. Ja kui, ehkki vääriline tunnustus neile saabus alles peale surma elab looming rahva seas edasi ja see on suurimaks mälestussambaks igale loovale kunstnikule. Lugupeetud peokülalised. Ja ongi lõpule jõudnud, siin kullamaa iidsel rohumäel läbi viidud laulupäev, mis oli pühendatud Rudolf Tobiase 100. sünniaastapäeva tähistamisele nagu lõkketuli, heidab enda ümber valgust ja soojust. Nii tõi ka tänane siin rohumel Loitnud lauluke kuulajate ja lauljate südametesse soojust, mis aitas valgust heita terve aastasaja taha. Meie muusikaelus. Igaüks meist lahkudes viib sädemekese sellega endaga kaasa, on täna laupäev oma ülesande täitnud. Arvan, et võime rahuldustundega öelda, et oli ikka üks tore päev see kullamaa laulupäev. Lubage mul kullamaa laulupeokomisjoni nimel öelda tänusõnu kõigile, kes aitasid laulupäeva edukale läbiviimisele aktiivselt kaasa. Eeskätt kuuluvat, meie tänusõnad teile, lugupeetud lauljad ja mängijad. Laulupeo üldjuhid ja koorijuhid, kes näitasid üles head tahet ja aktiivsust laulupäeva heaks kordaminekuks. Kuulama laulupäeva komisjon palub vastu võtta kõiki kollektiivi Tiive ja nende juhte meie poolt välja antava tänukirjad. Teie tehtud töö eest.