Lühike on meie maine teekond, seepärast langeb suur õnn osaks neile, kes juba varajases nooruses leiavad iseenda ja oma põhilised eesmärgid. Igal rahval on omad suurmehed. Oma tööga, oma loominguga on pälvinud rahva lugupidamise ja austuse. Aastakümnete ja aastasadade järel jälle meelde tuletatakse. Üheks selliseks Eesti suurmeheks on helilooja, organist, dirigent, pianist, muusikakriitik ja kirjanik, pedagoog Rudolf Tobias, kelle sünnist 29. mail käesoleval aastal möödub 100 aastat. Helilooja Rudolf Tobiase kutsumuseks oli muusikamuusikale, oli pühendatud kogu ta elu. Rudolf tobias on eredamaid ja huvitavamaid kujusid Eesti esimeste elukutseliste heliloojate seas. Ta on esimeste täisväärtuslike muusikavagude kündjaid, eesti profession, naalse muusika üks alussambaid. Rudolf Tobias on õieti esimene Eesti helilooja, kes sai Peterburis kompositsiooni erialal põhjaliku hariduse ning täiendas eesti muusikat uutega, standarditega instrumentaalmuusika, vokaallüürika soolo ja koorilaulude, Mariate vallaadide, vokaalansamblite tsüklilise kammermuusika, sümfoonilise muusika avamängu sümfoonilise piltide, klaverikontserdi ja vokaalsümfoonilise teostega. Rudolf Toby asest kujunes silmapaistvalt pärane helilooja. Oma tähtsaimaks eesmärgiks oli ta seadnud võita eesti heliloomingule väike lapike muusikamaailmas. Seda taotles ta tohutute jõupingutuste hinnaga, mis ta jõu lõpuks murdsid ja ta noorena hauda viisid. Saatan ma unustuse hääled, voorus, laulud vana raugale ja nagu jõgi oma virgad voolud sealt maadest läbi saadab merele ja kui ta lained juba merre jooksvad veel allikate aset mäletab. Tollest samas majas kus äsja haavati muuseum sündis 29. mail 1873. aastal köster-koolmeister Johannes Tobiase perekonna teise lapsena. Need, kellele pühase ristimiseks pandi nimeks Rudolf. Muusikaalne ilmnes temas üsna varajases lapse eas. Selle oli ta kahtlemata pärinud oma isalt, kelle mahelaulu ja osav mäng olid pojale esimeseks äratuseks. Ka esimest õpetust muusikas sai poeg isalt. Juba kuueaastaselt istus väike poisike Rudolf kirikus isa kõrval orelipuldi ees ja mängis sageli temaga neljal käel kokku. Berliinis kujunes Rudolf Tobiase väljenduslaad lõplikult välja. Esimesel novembril kell neli, peale lõunat sängitati ta omaste tuttavate ja kolleegide poolt linnakalmistul Vilmersdorfis. Rahupaika kõlasid leina ja lahkumissõnad. Küll jõuab surm kord kõigile. Ei ole meilgi sellest pääsu. Kesk elutööd, meid kutsub, ta ei hooli, surm, kõik elu murrab. Kas valmis? Ma ei küsida. Rudolf Tobiase surm oli meie kultuurile suurimaks kaotuseks. Helilooja pidi lahkuma kõige küpsemas mehe eas. Oma elu eesmärkidest käegakatsutavalt kaugusel. Alles 45 aastasena jäi teostamata palju kavatsusi pooleli alustatud töid. Tundmata palju, millest mõeldud ja millest unistatud. Orvuks jäi viis last. Suurte majanduslike raskustega võideldes suutis Louise Tobias siiski kõigile lastele anda korraliku kasvatuse ja soliidse hariduse. Tobiase looming jaotub kolme selgelt piiritletud järku Peterburi, Tartu ja välismaaperiood. Tema lemmik žanriks oli kujunemas oratoorium, millele ta kirjutas ise Libretud. Ehkki suur osa helilooja loomingust on religioosse sisuga, ei ole siin siiski tegemist usukultusega. Enamasti tõuseb ta sügavaist, humaansuse ideedest kantud kontsert muusika valdkonda.