Enamusele meist ei ütle rahva nimetus kaga uus, midagi minagi pannud kaga uusidest, kuulnud enne kui kord Moskvas tutvusin Mihhail Koltsaga. Mihhail Koltsa on kaga uusi helilooja ja folklorist. Ta elabki siin ja viis ja on sealse muusikakooli õpetaja. Üsna hiljuti andis firma meloodia välja heliplaadikomplekti kaga. Uusi rahvamuusikast. Ja selle komplekti koostaja ongi Mihhail Koltsa. Ja tema koostatud heliplaatide vahendusel saamegi teada, kes on kaga uusid. Kausid elavad kolmes Moldaavia NSV rajoonis ja ka vähemal määral Ukraina NSV-s. Siia niinimetatud putšakis Teppidesse rändas see väike rahvakild 18. sajandi teisel poolel ajal, mil tsaarivalitsus püüdes asustada neid oma riigipeaaegu tühje lõunaalasid kuulutas välja mitmeid soodustusi ümber asujatele. Paremaid elutingimusi otsides rändas lõuna Venemaale ka eestlasi. Ja veel praegugi on neis paigus mõned Hiiumaa rootslaste külad. Kausid tulid Bulgaaria steppidest. Nad on aastasadu elanud kõrvuti pulga arlastega. Aga nagu väidavad etnograafid, on nad Balkanile sisse rännanud. Kes siis ikkagi on ka kausid? See on üks väike türgi keelte hõimuvaru. Balkanile rändasid nad tõenäoliselt aastatuhandetevahetuse paiku ajal, mil ka näiteks ungarlased oma praegustele aladele jõudsid. See oli segane aeg. Rahvasterändamise aeg tekkisid ja kadusid mitmed hõimuliidud ja riigidki. Keegi ei suuda praegu täpselt kirjeldada seda rahvaste segunemise ja ümberpaiknemise protsessi. Üht-teist rahva päritolust, kokkupuudetest teiste rahvastega võib siiski välja lugeda rahva vaimsest kultuurist, keelest, rahvaviisidest ja lauludest. Kombestikus tantsudest. Kausi folkloori on oma spetsiifika elades väga paljude rahvastega, isegi keelelt täiesti erinevate rahvakultuuridega naabruses on see rahvas saanud kõigilt neilt mõjutusi. Nii ei saa me siin rääkida mingist puhtast türgipärasest. Ühelt poolt romaani rahvas, moldaavlased, teised ungarlased, veel praegugi elavad kauside naaberkülades, kreeklased. Ajalugu on kaga Uuse viinud kokuga Tatarlastega. Ja muidugi on oma mõju avaldanud kauaaegne kooselu pulgaarlaste, seega siis slaavi maailmaga. Bulgaarias allutati kausid ka ristiusu kirikule ja seega on nad vist ainus türgi rahva hõim, kes ei ole elanud islamiseaduste järgi. Osmani impeeriumi valitsusajal Bulgaarias langesid kaga uusid kui ristiusulised samasuguse tagakiusamise alla kui bulgaarlased Ki. Võitlusest türgi vallutajatega on palju juttu kakaga uusi rahvalauludes. Nii näiteks lauldakse neiust Leenast, kelle türklased röövisid ja laevaga ära viia tahtsid. Neiu arvas, et parem surm kui vangipõli ja hüppas laevalt toonausse, kus uppus. Teema ise ei ole võõras vist ühelegi rahvale. Meenutame kasvõi saami rahvalaulu ilusast Katrinist, kes ennast merre heitis. Või meiegi analoogilisi ballaadi. Kuulame siiski kaga uusi ballaadi, õigemini katkendid sellest. Kaga uusi laasikas on ühe võrra populaarseid nii laul kui pillimäng. Pillimuusikas omakorda on kahesuguseid lugusid. Neid, mis on tantsimiseks ja neid, mis on kuulamiseks. Üks populaarsemaid pille on muidugi viiul, nagu ka Moldaavlastel. Mul pole andmeid selle kohta, kas neil on torupill. Küll aga on näidete hulgas viiuliga mängitud torupilliviis. Nii ei teagi, Me, kas pillimees imiteerib oma moldaavlased? Bulgaarlased ei torupilli. Ka meie viiuldajad on tihti torupillilugusid mänginud aga viiuliga ka kirikukelli saab jäljendada. Seda küll varem. Pole kuulnud meil on küll kirikukelli kandlega järgi mängitud k6igile. Viiuldaja Stepan Lazarev, kelle mängitud ka eelnevad viiulilood olid, paistab küll olevat suur virtuoos. Kellamänguasi. Iga rahva tavandimuusikas on suur osa pulmadel. Ka neil plaatidel on pulmamuusika küllalt põhjalikult esindatud. Meie vestluskaaslane rõhutas, et erinevalt türgi traditsioonist ei ole ka kausi neiud kunagi oma nägu varjanud. Ka on tüdrukutel õigus käia pidudel tantsida ja laulda ühes kõigi teiste küla inimestega, mida aga türklased ei ole lubanud. Ometi nõuab komme, et abiellumisealised neiud võivad peole minna ainult koos ema või tädiga. Muidugi ei takista see neiul tantsimist muid meelelahutusi ja tutvumist noormeestega. Kaga uusidele pidi tüüpiline olema armastus, abielu ja enamasti on Eiudel küllalt pealehakkamist, et ka vastu vanemate tahtmist abielluda armsa noormehega. Nii on ka järgmises laulus. Tüdruk ütleb, et minu kallim on mulle järgi tulnud ja ma lähen temaga. Tegelik elu on siiski karm olnud ja kaga ka uusi muusikas ei puudu mõrsjaitkud. Stepan Lazarev oskab ka neid oma viiuliga jäljendada. Pulmarituaalis on tähtis koht tantsudel. Kuulame mõnesid neist. Nii nagu mitmel pool mujalgi peab kaga kausi pruudil veimevakk kingitusi täis olema. Kingituste jagamist saadab selline muusika. Enamus kaga uusi tantse on hästi rütmilised keeruliste Balkani rütmidega üheksa kaheksandiku seitse kaheksandiku viis neljandikku taktimõõdus sageli selliste kiirete lisalöökidega, mida meie kõrv vaid suure harjutamisega tabada suudab. Kaga uusi muusikale pidavat omane olema rütmide žanriline stabiilsus. Kui näiteks mingi kombestiku juurde kuuluv tants on seitse kaheksandiku taktimõõdus siis on ta seda kõigis külades ja erinevates murdepiirkondades. Pulmatantsude rea lõpetame noortetantsuga. Ka laulude hulgas on kahesuguseid. Maani need on nagu vene Chastuskad ja Türki on siis laulud. Maanides on vähem idamaiseid mõjud tõsi meloodiad on lihtsad, väikese ulatusega ja vähem melis maatilised sirgjoonelised. Ka nende laulude luulevorm on lihtsam. See on nelikvärss, mille esimene pool annab luulelisi looduspildi ja teine pool toob analoogilise meeleolu inimeste elust. Huvitav on märkida, et selline luulevorm on kunstluulesse jõudnud just idamaade eriti pärsia luuletraditsiooni kaudu. Seda võib aga kohata väga paljude rahvaste rahvalaulus alates lätist ja lõpetades kasvõi ka meie saadetes kõlanud mari tantsulauludega. Niisiis muusikalises mõttes peavad kausid oma maanisid kõige vähem idamaiseks žanriks. Zoltan koday arutlustest on Mihhail Koltsa leidnud et just maani vorm ühtib ka Ungari vanemate rahvalauluvormidega. Nii et kui meil on ka uuem ja selgelt laenuline rahvalaulu vorm, siis igal pool ei tarvitse see nii olla. Teistsugused laulud on Türküüd. Nende hulgas on pikki eepilise jutustusi. Ballaade, nagu me juba kuulsime, on pulmalaule ja kosjafantaasiaid. On lüürilisi laule raskest elusaatusest, vaeslapse laule. Aga ka rõõmsaid tantsulaule. Erakordselt mõjuva alltekstiga on sõjalaul. See on ühekorraga unistus, sõdadeta elust ja sõjaneedmine. Sõjad, minge meist mööda. Sõda pole meie sõber, sõda pole meile vaja. Sõda pole meie kaaslane, sõda on meile võõras. Nii neab kaga uusi laulik, rahva kõige julmemad vaenlast. Tuttavlikku, seega on laul. Minge ütelge mu isale. Ainus erinevus meil levinud ballaadist on see, et vangitornis istub noormees. Ta palub järgemööda kõiki sugulasi end välja lunastada. Ja alles pruut tuleb ja päästab ta välja. Pikalt võiks rääkida ka kausi muusikariistadest. Peale viiuli on neil spetsiifiline oma keelpill. Kaus mida mängija hoiab otsapidi põlvel. See pill on omapärase idamaise ninahäälega väga ornamentaalse mängulaadiga ja kergesti ümber häälestatav. Kahjuks jääb meil tänase pil kuulmata. On mitmesuguseid flööti ja vilepille, madalama ja kõrgema kõlaga pilliroost ja savist. Petrorcara mängib meile näiteks vilet nimega Chirtma. Kuuleme siin huvitavat kaasa laulmise võtet. Mingil määral sarnaneb see baskiiride kombega laulda oma flöödisaateks madalat saate häält. Lõpuks ütles Mihhail Koltsa, et ta loodab oma koorilaule kunagi kuulda ka eesti kooride esituses. Enamasti on need loodud kaga uusi rahvamuusika ainetel. Oma rahvamuusika on talle väga südamelähedane ja ta laulabki, et kes on kord armastanud, pole elanud asjata.