Kui mängida seda tuntud mängu ütlen sulle ühe sõna ja vastavalt koheteisega, mis öelduga kõigepealt seostub siis aastaaegade puhul on kõige tavalisemad niisugused paarid talv, lumi, kevad, värskus, suvi, soojus või päike sügisvärvid. Ükski aastaaeg pole ju värvitu, aga nad kõik on mingis kindlas koloriidis, mida teised värvid, okaspuude rohelus, talvel lilleõied kevadel ja suvel ainult rõhutavad, veelgi enam mõjule pääseda aitavad. Sügisvärvide pidu ei tunne piiri, siin on kõik toonid ja varjundid lubatud. Muusikaski on värvid, kõlavärv, kuid mitte nii konkreetselt ja üheselt tajutavad nagu kaskede, kollane või vahtrate purpur. Jäägu värvusmuusika harrastajatele jagada. Milline heli on kollane, milline punane muusika, kuulaja jagad, koloriit enam tundelisele pinnal. Helge, nukker, sünge, tormakas. Ja see oleneb juba kuulajast. Kas need helid seostuvad mingite nähtavate toonidega või mitte. Peaasi, kui on olemas tundetoonid. Selles saates kuulame valiku sügispilte eesti muusikast. Siin on erinevaid meeleolusid ja erinevaid kõlavärve. Vanasõna ütleb, et sügise ööl on üheksa poega aga ega see käibki ainult töökohta. Nii nagu sügis puistab looduses pilla-palla värve nii pakuta kontrastega kõiges muus. Peaaegu suvesooja päikesega päevale võib järgneda külma kahu, söö leedele, tuulevaikusele torm. Kõike seda on ka meie heliloojad muusikasse pannud. Alustagem ühe, kui sa looduspildiga, mis kalendri järgi kuulub veel suvesse. Kui hinge toob juba läheneva sügise aimuse Liivakell mõõdab aega sügise poole. Taevas on kõrge ja puhas, ei ole enam suvepäevade vinet. Päike ei kõrveta vaipa, tähendab soojalt. Õnnelik on see, kel neil päevadel on aega omaette kõndida, metsas läikiva leheliste pohlavarte vahel marju ja seeni otsida. Või minna raba vaikusesse, kus samblapadjal ootavad punased pullikesed jõhvise lõa otsas. Ei ole sügisainuste leegiline, vaikus ja rahulinnud, kogunevad ja peavad kärarikkaid rännu, eelsõit, koosolekuid, siginad, saginat, kui panni. Ja põldudel on kiire. Valminud vili tahab salve saada. Kartulivaod ootavad nopijaid. Kõik suve jooksul suureks paisunud juurikad vajavad üleskiskumist. Jätkuks vaid käsi ja peaks veel ilma. Värvilõhnalised koolimajad ootavad neid, kes tulevad tarkust taga nõudma. Ja nad tulevad ise päikesest pruunid pisikesed, kes ärevusega oodanud kooli lapseseisusse saamist suuremat, kellel üksteisele vaheaja juhtumistest nii palju rääkida. Et kuidagi ei jõua esimeses tunnis vakka olla. Neiud, noormehed, kes malevasuve jooksul on tüki täiskasvanud maks saanud. Ka nende jaoks, kellel hiljem tulevad kõverad, kahed ja papipäevad on esimene koolipäev ikkagi toredate kohtumiste ja rõõmsate ootuste pidulik päev. Isegi kui muud ei luba seda välja näidata. Veel valitsevad rohelised toonid. Esimesed erksad laigud ilmuvad tuju varadesse kuidagi äkki üle. Küllap on külm mõnda oksa kõvemini näpistanud. Siis aga hakkab värve järjest juurde tulema. Juba korjavad lapsed puude alt peotäite kaupa, kirjusid lehti, punaseid orandmise, pruune, kollaseid, rohelisi, millel kuldne või purpur merant servas. Need liuglema vaikselt ja märkamatult. Et kastani siilidel oleks pehme potsatada. Siis ühel hommikul, kui on kogu maa kaetud kahiseva lehe korraga. Imestad, kuidas küll on neid nii palju jätkupaigaks maha ja puud ikka alles, kõik uhkes kiri riis. Mida päev edasi, seda tihedamaks läheb lehesadu. Kuni raagus okstele jäävad vedelema vaid üksikud, need kõige visamad vihmapesus annad ka maad kattev lehevaip oma erksad värvid välja. Siis tükib vägisi ligi sügisnukrus. Päikesepärl leinab bet, ootas pihikul põld, põld. See on Ainukese. Supelrandade liivalgi on pikad paksud adrupeenrad, mida keegi enam kokku ei riisu. Pole ju tahtmist varvast jahedasse lainesse kasta. Mere äärde tulija pilk uitab kauguses. Saared on imeselgesti näha. Nagu veepinnast lahku tõusnud pillirookuldsed ribad näitavad maa ja veepiiri kindlalt kätte. Silmad saadavad lahkuvat lennurivi. Loojangu eel taevarannale kogunenud pilved värvuvad süngelt lillaks ja heidavad veele tumedad varjud mille vahele jäävad hõõguvpunased vöödid. Aga seal pool, kuhu ehakuma iga pilvevarjud ei ulatu, on merepind selge taeva all veel hele helesinine. Kaob piir maa taeva vahel kõik möllab ja möirgab meremüha ja tuule ulgumine sulavad kokku ühiseks torni hulgeks. Vesi tõuseb, lained ajavad end püsti ja viskavad järjest kaugemale üle kaldavalli. Hommikuks on laiust järele jäänud vaid kõige kõrgem seljandik oma puude tukaga. Nendegi juuri noolivad veel tigedad lained. Saarekese ainsa pere õueväraval loksub vesi. Ja korralikult pika otsaga kinnitatud paadi on öine märul tõstnud otse silla peal. Ei karista neid, kes senisel öö merel. Võib-olla just tormiööd, mis kogu looduse läbi räsivad, tõmbavadki, selge, kriipsu värvi, erksa varasügise ja mustjashalli hilissügise vahele. Sügisannid on kogutud, külmad ja rasked õhtud välja ei meelita. Jäävad suvemälestused ja puhta valge talveigatsus. Päikesepiltust vihma radinal vastu akent, siis sööta pilved laiali ja lased kahvatul päikesel korraks Märjamaa peale vaadata. Ja juba on taeva valgus otsas. Süttivad tuled, tuhanded tuled majade akendes, tuul lõngutab, laternaid paneb pikad varjud tantsima. Värvilised tuli, kirjad läigivad lõikudest vastu. Sügisõhtutel on asjalik rütm, ei hoia vihm ega tuul tagasi neid, kes lähevad koju kylla teatrisse, kontserdile, klubisse. Need on sisukad, õhtud, millest elu ise sügisnukrus eemale peletab. Varsti-varsti on oodata valget talve ja siis tuleb jälle värske kevad. Seejärel soe suve täike ja uus värvikirev sügis.