Reisiraadio. Riisiraadio. Tere kuulama meie suvesarja reisi raadiojärjekorras kuuendat saadet, mille on kokku pannud Kirsi lattu ja Mart Tummelas abiks Anna-Maria korrel. Tuletame meelde, et saate lõpul kõlavad taas miniviktoriini kolm uut küsimust millega võite koguda punkte Lonely Planeti reisijuhtide võitmiseks. Saatke oma vastused miniviktoriinile kas elektronpostiga aadressil reisi raadioat, Järboee või siis tavapostiga reisile raadio vikerraadio Gonsiori 21 üks viis null kaks null Tallinn. Nüüd aga sissejuhatuseks katkendeid meie tänastest reisilugudest. Kuna ma olen ka väga suur budismihuviline siis noh, nagu teada, kaks eesti vägevat buda meest on saavutanud Birmas ikkagi väga kõrge, väga kõrge rarhilise positsiooni ja nad surid ikka suures hiilguses seal ja nendele on tänapäevani, mida ma olen ise näinud seda, kuni lähedal on üks väike hiina klooster, kus on nende marmorplaadid, mis on pühendatud lendva Hindrale ja Aadsin, Anandane. Ja lisaks sellele katlakivile on meil saare liiva ranna juures üks õhku lastud nõiakivi, mille kohta käis samuti legend, et kui sealt õhku lastud kivihunnikust võtteks pisikene nõiakivi tükikene endale kaasa ja sealsamas saarel selle kivihunniku otsas midagi soovida siis aasta pärast pidi see soov täide minema. On selge, et on meil müügis ka selliseid reisipakette mitmetesse puhkuse sihtkohtadesse, mille juures on märkused tooling, Luušiv ehk kõik hinnas ja, ja, ja mõne reisikorraldaja puhul isegi super poolenkoušüve ehk äraseletatult vägagi vägagi kõik hinnas. Reisiraadio. Meie reisiraadio järgmine seltskond, kellega me hakkame nüüd reisima põhiliselt Kagu-Aasias väga põneva Seksootilises maailmas on epia Madis Eelma Terep ja Madis ja meie jutuajamine toimub imekaunis Eestimaa paigas valgejõel teie suvekodus, kuhu te ilmselt pärast pikki maailmarännakuid tulete uuesti jõudu ja energiat koguma, et alustaksin sinu step elama? Tunnen pikka aega kirjastustöötajana, aga nüüd viimased aastad, oled sa olnud Tallinna Ülikoolis, kui nüüd mõelda, et siit valge õelt hakata minema kusagile maailma, et, et see on niisugune julge ettevõtmine. Et kust see julgus tuleb. Ma ei oska seda nii vaadata, et see on julge ettevõtmine, sest maailm on ju nii suur, aga samas nii väike. Ja tänapäeval on kõik nii suurepärane, et julgust minu arust vaja ei ole, aga ehk on vaja head mõtet ja head kaaslast. Et need on minu arvates kõige olulisemad asjad. Kas Madis kinnitab juubeli Johns? Aga kust siis ikkagi see huvi üldse kaugrändamise vastu, sest eestlased reisivad viimastel aastatel üsna palju, aga vähe on ikkagi neid, kes nüüd võtavad julguse kokku ja lähevad teisele poole. Maage. Huvi sai mul alguse päris päris väiksena, ma ei tea, kas see oli kuskil viiendas või kuuendas klassis, siis meil nõukaajal oli kombeks saata kirjasõpradele kirju ja ühel päeval ma sain paar posti Marty Usbekistanis Samar kandis ja seal olid peal kaks müstilist pilti, üks oli kurjem hiir, mis on miiri haude ehk Timuri haud ja teine oli Bibi Hanum, see tema emale ehitatud raamatukogu ja need helesinised türkiissinised kahvliga üle löödud kuppelehitis, et need lummasid mind, nii et ma hakkasin uurima igasugu kirjandust, mis selle esiteks selle Timuri kohta ja kuidas ta jõudis välja Indiasse, siis hiljem tekkis india huvi ja ka sellel samal nõuka ajal mul avanes ja hea võimalus külastada Indiat ja sellel ajal muidugi müstiliselt väikese raha eest 21 päeva mööda Indiat ringi veereda. Noh, see oli, see oli super ja peale selle ma olen nüüd käinudki tööl selleks et teenida ja teenida selleks et reisida. Madis ise on Pindi kinnis pärast tööl selline amet, mis ehk natukene rohkem lubab aeg-ajalt ära minna siit Eestist, et ei ole päris kellast kellani alati töö juures, et kas see on ka nagu abiks natukene selles mõttes, et ei ole väga seotud kellaajalise tööga. Kindlasti on ja, ja võin ka tänada oma oma juhatajaid ja häid ülemusi, kes on mul seda alati võimaldanud. Ja kuna kinnisvaras on üldiselt detsembrikuu ja jaanuarikuu, millal meie käime reisidel suhteliselt ikkagi vaiksem aeg ja ka kolleegid tänulikud, sest et suvel, kui nemad tahavad puhata juulikuus, asendan mina neid. Aga ma tahtsin küsida Madiselt, kas sa seal Samar Karli, sa oled ikka ka ära käinud? Samar kandis, ma olen ära käinud kolm korda ja kõige esimest korda me käisime ka vist mingisuguse grupiga ja siis ma käisin koos Epuga, kus me olime kuu aega ja ja ikkagi see on ka väga-väga põnev koht ja ma arvan, et tänapäeval on sinna märgatavalt raskem saada. Aga kes ikka asja vastu huvi tunneb, on ta on täiesti oma omamoodi omanäoline ja väga müstiline. Jah, et nendest veel kaugreisidest rääkidagi, siis lisaks sellele Samarkandile. Me käisime Madisega, üks meie esimene reis oli käia turismirongiga Siberis, mis ma arvan, et oli ka umbes vähemalt 20 päeva. Ja kui ma nüüd mõtleksin, et need olid ju väga algelised tingimused, et et loomulikult jäävad meelde ikkagi põnevad asjad ja emotsioonid, aga siiski on mul meeles ka sellelt reisimisel reelt sinna Siberisse, et igasse sihtjaama jõudes otsisime üles kõigepealt kohaliku sauna. Ja siis kui saunas käinud, siis oli huviga muu asja vastu, sest see oli täiesti tavaline rong, kus kus olid kupeedia kahes otsas külma veekausike ja, ja WC et tänapäeval. Ma arvan, et ma ise küll eriti enam ei tahaks reisida niisugustes tingimustes. Aga mul on kohutavalt hea meel, et me tegime seda kunagi. Madisson selgitas, kus tema reisihuvi tekkis, aga ma tean, et sina oled ju eriline miskine. Birma fänn. Mina olen jah, täiesti andunud Birma huviline, mõned tuttavad lausa küsivadki, et kas sa lähed jälle jälle sinna lähed, et maailmas on ju nii palju huvitavaid kohti ja kindlasti väga palju huvitavaid kohti, kus sa ei käinud, ei ole. Et see on tõsi, aga iganes natukese aja tagant, ma tahaksin iga paari aasta tagant ikka jälle uuesti Birmasse sattuda. Ja mul on hästi hea meel, et kui me esimest korda läksime Kagu-Aasiasse, et me käisime ära kõigepealt Tais, mis on ehk eestlastele rohkem tuttav, sellel rohkem käidud ja tai on ka väga meeldiv ja armas. Kuigi ma ei ole seal süvend ainult nüüd pärast esimest korda käinud. Aga miks mul on hea meel, et ma seal kõige esimesena käisin, on see, et need teised Kagu-Aasia riigid Birma või ma ei tea, äkki me peaksime rääkima poliitiliselt korrektselt, nimetame seda myya narriks, kuigi firma on suupärasem ja siis Kambodža ja laostel kõrval need tegelikult on tunduvalt vanema kultuuriga maad. Mina isiklikult leian sealt Row pigem avastamisväärset ja rohkem autentset kultuuri ja see on üks põhjus, miks ma tahan käia ja siis loomulikult need inimesed, need, need Aasia inimesed, nende usk ja siis nende ellusuhtumine ja nende kultuur. Ja kõik see keskkond on nii armas ja südamelähedane, et küllap ka külalislahkus külalislaksud ja ma iseenda jaoks mõelnud, et ma nimetan seda diskreetseks, et nad on sinu jaoks alati olemas räämas, äärmiselt teenindusvalmid, äärmiselt sõbralikud ja tahavad sind kõigiti aidata. Ta, aga samas nad ei pressi sulle peale, et et neil on see niisugune peen taju. Kui sa tahad olla üksinda või kui sa ei vaja näiteks nende nende abi ja see on muidugi minu arvates väga suur väärtus, et sa saad seal puhataja olla tõesti, ka iseendaga. Tegelikult avastasin mina firma nagu kahe asja kaudu, üks oli ühe tsehhi kirjaniku ühe tšehhi arsti raamat, mida ma lugesin vene keeles kunagi, kuna ei olnud muud lugeda ja selle nimi oli seal, kus voolab paadi ja ta nii müstiliselt, kuna ta elas pikemalt seal, kirjutas nendega nii nendest inimestest, nende diskreetsest kui sellest vanast-vanast budistlikus kultuurist. Ja teine asi on, et kuna ma olen ka väga suur budismihuviline, siis noh, nagu teada, kaks eesti vägevat buda meest on saavutanud Birmas ikkagi väga kõrge, väga kõrge rarhilise positsiooni ja nad surid ikka suures ütleme hiilguses seal ja nendele on tänapäevani, mida ma olen ise näinud seda, kuni lähedal on üks väike hiina klooster, kus on nende marmorplaadid, mis on pühendatud lendva Hindrale ja Aadsin, Anandane. Aga tänane põhijututeema ja ka meie järgmises saates on siiski Indoneesia. Madisel on ees ajakiri, ma tean, et Madison kirjutanud kümneid ja kümneid reisikirju ka ajakirjadesse ja oled isegi teinud ühe raamatu fotodest, sest sa oled tegelikult ju õppinud fotograaf. Homseni. Olen õppinud jah, on ka töötanud, ma arvan, mingi 17 aastat töötasin professionaalse fotograafina. Nüüd on nagu foto mul nagu hobi, ainult et ja põhilise põhilise töö ma teengi oma reisidel nagu vabal ajal. See pildistamine on nagu selle reisimisega täiesti, nagu kaasneks täiesti. Ja kui me nüüd vaatame seda pilti, mis on meil praegu laua peal, siis selle peale vaatab meile vastu üks koletis keda võiks pidada väga hästi euroseks, aga see on tänasel päeval elav dinosaurus, kui nii võiks öelda, me alustame siis oma reisi Indoneesiast ja alustame sealt suunda saarestiku üsna idaosast. No alustame siis kõige peaaegu kõige kaugemast saarest, mis on juba lähemal Austraaliale kui kõigile muudele maadele, tegelikult Indoneesia vana nimi on nussantara, mis, mis tõlkes tähendakski. Maret kahe mandri vahel tähendab Aasia ja, ja siis Itaalia vahel. Aga noh, meie üks väga elamuslik reis oli tõesti selle Komodo saarele, kus elavad need kuulsad Komodo draakonid, rahvas hoiab neid tegelikult natuke kraanid, aga nüüd tal nimeks on saanudki. Üldiselt üldnimeks on Komodo, kuigi kohalikud kutsuvad teda hooraks. Neid neid elukaid, mõnusaid elukaid on seal nagu muudo saarel ringal kui ka osaliselt klooresil ja paaril väiksemal saarel. Aga see küla laskekäik toimus meil kaks aastat tagasi vist vist oli esimesel jaanuaril, kui me jõudsime sinna saarele elades läbi suhteliselt karmi tormi ja see oli selline keeristorm, kus ma isegi mõtlesin, et kas me siit enam eluga välja tulema, sest isegi kapten ei osanud enam mitte midagi teha, kuna see laev kõikus nii paremale vasakule, üles alla ja ja ikkagi kohutav. Tegelikult kohutav hirm oli ja kuigi see torm oli inetu ja tuul oli siiski temperatuur 35 kraadi. Ja lõpuks, kui me jõudsime ikka sinna saare varju, siis tundsime kohe ikka sellist mõnusat tunnet, et nüüd oleme pääsenud. Ja see Komodo peab selgitama siinkohal on just selline saar, kuhu saabki ainult ühest kohast nagu maale tulla. Komodo enda saarele, jah, sellepärast see draakon avastatigi Hollandi meresõitjate poolt alles 1910. aastal on meeletu kõrgete kaljudega ümbritsetud saar ja siis nagu üks pisikene väravake läheb, pus saavad nagu väiksemad laevad või trimoraanid, millega kohalikud sõidavad sinna, seal on imeilus sinine, sinised veega laht, valged liivad ja, ja sealt algabki siis Komodo rahvuspark, kus me siis lunastasid pileti, ma arvan, et mingisuguse 50 sendi eest. Ja meile anti osa mulle õlani ulatuv pisikene mees, kellel olid, kellel oli kaasas kepivaraline, millega ta siis neid draakoneid eemale peletas, sest me kutsusimegi seda mehikest nagu draakonimeheks. Ja mina nagu rapsis mingil hetkel unustasin panna ette kaamerale teleobjektiivi ja need koletised lummasid mind, nii et ma hakkasin ligi 50 sendiga ilmselt neid pildistama, kui nende kahvli kahvliharulised kolmekümnesendiseid keeled välja käisid või kui nad oma käpp liigutasid ligidalt nad sihisesid ja nende siuksed kollased silmad vilkusid kuidagi siuksed tuimalt ja külmalt, aga noh, ma ei tea, sel hetkel ma nagu unustasin igasuguse hirmu. Siis need maraani näiteks tatsasin gaasial majade läheduses ja majadel on puust treppi kolme astmega ja kui seal ikka lõuna ajal või õhtusöögiks siis midagi keedeti-küpsetati siis selle lõhna peale tõepoolest nad tuiasid seal ümber maja nagu koerad, et nii, et neid nagu peleti minema, nii et ma usun küll, et osa nendest võivad, et nad kindlasti taltsad. Aga noh, nad on harjunud võib-olla inimestega ja inimesed nendega ka, et see, see niisugune kepiga ähvardamine ja see väike mehike tõepoolest meeter 50 sentimeetrit pikk, võib-olla omadel selle nuiaga, kes siis sellega põrutas jalaga vastu maad ja selle selle kepiga, et siis nad ikkagi tõmbusid need need draakonid tagasi. Aga noh, tõepoolest, need on kaasaegsed dinosaurused. Et nad näevad nii kohmakad välja, kui nad pikutavad seal seal päikese käes kohutava laiskusega ja sulle tundub, et et ega nad eriti ennast liigutada ei viitsi ja ei jõua. Aga kui miski neile huvi pakub, siis nad võivad olla kohutavalt kärmed ja siis need nende, need kohmakad jäsemed, mis tundub, nagu oleks kellegi teise omad ja kusi valesse kohta neile otsa pandud. Et nad võivad nii kohutavalt kiiresti joosta. Noh, eriti kui on mingisugust saaki saamas, et meie need paadimehed näiteks kuna Aasias reisimine on reisimise ajal, on ka kahele inimesele jõukohane see, et sa võtad endale oma isikliku laeva ja oma isikliku meeskonna, kes ostab sulle turult valmis söögid, teeb sulle laeval süüa hoolitsusest, keedab sulle kohvi ja küsib iga natukese aja tagant, kuidas ennast tunned. Et siis laevamehed, korjasidki, toidujäätmeid, lihast niisuguseid tükke, mida ei tarbitud ära nende draakonite jaoks ja kui nad Hallestile kotikesega sinna sadamasse tulid siis enne, kui nad jõudsid selle avada tormas sealt kalju peal täiesti nagu laibana lebanud draakon oli nii ruttu kohal ta vaatsetele sinna puistata talle selle kivide peale, et nagu üks mees, nii meeskond kui meie ja ka teised seal olijad, inimesed lihtsalt pagesime sinna üles platvormi peale sest ta kunagi ei tea tegelikult ju, kuidas ta võib käituda. Jah, ta tuli täiesti suure koera kiirusega ja kiviklibu lendas ja see on uskumatult täiesti peaaegu horisontaalse kalju pealt, ta nagu, nagu lendas alla isegi. Ja tegelikult on ikkagi niimoodi, et nagu nad ütlevad küll, et ega nad siin turism eriti kimbutanud ei ole, aga ma olen peale selle tagasitulemist, ma lugesin mitmete mitmete uurijate raamatuid ja üks ameeriklane, Hausenberg ja teised on pajatanud selles raamatus kuuemmenny raamatus Dodo laul üpris palju neid juhtumeid, kus nad on nii lapsi ära söönud, kui inimestel käsi jalgu otsast ära murenenud. Ja nendel on eriti ohtlikuks see, et tema hammustus on, ta ei ole nüüd otseselt müügina. Nende ila sisaldab mingisugust üldiselt väga mürgist ainet, mille järgi pärast tema ohver sureb ja sellepärast nad on isegi suuri vesi, pühvleid hiilivad neile ligi, ründavad, maksavad neid jalast ja siis nad on võimelised 24 tundi neid jälitama, niikaua kui ohver hakkab nakkusest nõrgaks jääma ja siis nad kisuvad ta tükkideks, söövad ära lihtsalt ja nende võime. Süüa on nagu loomaaedades on tehtud uuringuid, et ta võib mingi 150 kilone, võib ennast 200 rohkem kiloseks süüa, samas ta võib ka vist ilmselt nagu Spartalikes tingimustes nagu Komodo ja rinka saared on, et ka väga pikka aega elada täiesti täiesti toitumata. Aga ta on ka kõike söja peale liha, ta, ta sööb kõiki linnumune ja, ja ta on ka nagu kannibal, et söövad oma väiksemaid poegi järglasi ja sellepärast ongi need kuni viie aastani pisemat komandod, need veedavad oma päevi pidevalt puude otsas olles ja nad on üpris kärmed. Aga nende magu vist on ka võimeline tõesti seedima raudnaelu ja kõiki sesse väljaheide, mis me seal nägime mitmetes kohtades, mis näidata, see oli nagu mingi lörtsakas lubjavett või mis, mis oli praktiliselt peaaegu kõik ära seedinud, mõned mõned vabad ja, ja muud. Ja seal on kohalikel ongi käibel lugu, et kuidas läks kaduma seal üks kui ma ei eksi, vist šveitsi parun, kellel oli järele jäänud ainult temast oli mingi Hazelbluat fotoaparaat, ülejäänud oli nagu kõik kõik ära söödud. Arheoloogid on uurinud, et nendega saartel on kunagi elanud minielevandid, mille kõrgus oli noh, ütleme, et üle pooleteist meetri ja see ollagi olnud nagu põhjuseks, miks need kui moodu varaanid mingisugustel aegadel arenesid nagu gigantideks, sest kui me teame, need teised varaani liigid on üldiselt oluliselt väiksemad, mida me ka kunagi kuskil Borneo saarel nägime, ta võis umbes meetri pikkune pluss saba veel taga, kes ronis krabinal, ma arvan, kuskil 10 meetri kõrguse puu otsa linnupesa nokkima, sinna. Komodo naabersaar on siis Flores ja kui me seni rääkisime romaanidest või Komodo draakonite stes seal lisaks draakanitele elavad ka kohalikud inimesed ja kohalikud hõimud üldse vist Indoneesia nagu hästi rikas erinevate rahvusrühmade ja, ja keelte poolest. Florese saar ongi saar, kus ütleme, tõmmatakse selline mõtteline piir melaneesia ja Polüneesia vahel ja sealt lähevad need inimesed ka juba rohkem selliseks ütleme, kräsu juusteliseks, paksema hoolelisteks. Kloorese saar ise on imeilus saar. Tema nimi Flores tulenebki indoneesiakeelsest nimest muttal alla, mis tähendab lillesaart ja elavad seal ka siuksed, huvitavad rahval nagu manga raid ja liud ja nende manga raide juures käisime nägime jälle väga huvitavat etendust, mis ei olnud rahvatants, aga see oli nagu kaks sõjameest kujutasid ette nagu pühvel ründaks nüüd karjust või vastupidi, üks oli varustatud suure nahkpitsaga ja muidugi väga rituaalses rahvarõivas ja teisel oli siis kilp käes ja kui muidugi selle võistluse avalöök anti teha mulle kui väga lugupeetud külalisele virutada, vasta kilpi. Muidugi ma ei üritanudki seda meest kuskile haavatavaid lõid Leingivaste kilpi. Aga nende kahe mehe vaheline võitlus seal, kui ühel oli pühvli mask peas ja pidi oma saba nagu hoidma ja teine, siis ründas teda nooruke sõrmejämedune nahkpiits, millel olid suured sõlmed otsas. Ründas seda teist meest, et noh, sellist etendust ma ei ole nagu kusagil mujal näinud. Ja sisse teine rahvas oli seal liud. Võib-olla sa räägid nendest, kui me seal perekondades külas käisime, sellest, nende küla sünnipäevast. Ma tahtsin just selle etenduse kohta öelda, mis on üsna tüüpiline minu arvates sealsetele rahvastele, et nad usuvad kõike, seda, nende sisseelamisvõime kas mingisse etendusse v rituaalse tantsu, on täiesti hämmastav, et see võib näide niisugune hästi naivistlik meie silmale, et kellelegi on tõepoolest marlist traadi peale tõmmanud avatud ülilihtne niisugune karkass, mis väga kaudselt meenutab võib-olla mingisugust eksootilist lindu. Samad need, need sõjamehed, kes olid seal markeeritud ja tõesti, neil on peakatted ja nyyd aga võib-olla noh, nad ei ole liiga liiga peened, võib-olla eurooplase silmale, aga et üks asi on seda etendust vaadata ja teine asi, mida sa võid täiesti eraldi vaadata, võtta ja nautida, on kohalike inimeste kaasaelamine. Et see on neile nagu pidupäev, esiteks, kui midagi niisugust toimub, kõik toimetused jäetakse kõrvale ja naised panevad ette puhta põlle ja võtavad lapsed sülle ja siis kogunetakse heleplatsi peale ja siis kuidas elatakse kaasa tõelise kaasem, nagu see olekski tõesti elu ja surma küsimus või et, et täpselt nii täna toimubki. Nii et see on tõepoolest lapsed, kardavad neid, neid rituaalsed loomi ja nutavad ja jooksevad nende eest ära ja võitlejatel elatakse kaasa ja see kõik on hästi südantsoojendav. Aga see küla, millest need liud, kellest Madis räägib, et minu arust oli seal üks hästi tore niisugune kultuuride kontakt. Et sinna on teatavasti läinud misjonäre ja seal oli mitmeid terve saare peal võis kohata hästi palju katoliku kirikuid. Et need misjonärid olid sinna tulnud ka juba võib-olla ja kas 60 aastat, sadakond. Loora see saar on olnud Portugali koloonia juba 15 16.-st sajandist ja see on, sellepärast ongi nüüd Portugali preestrit seal üsna usinasti, ilmselt nendel on ka mingisugused rahad või mingisugused rahad, nii et preestrist peeti seal väga lugu, kuna preester oli ehitanud külasse kiriku ja ühe tee teise külla lasknud selle korralikult korda teha. Ja siis selle küla ja nii-öelda animistliku küla Peol üritusel avas siiski ka see katoliku preester mille järgi peale seda poolt tundi preestri, seda lihtsalt või, või kuidas seda rituaali nimetatakse pühkisid kõik sellel tema juttu oma oma mälust ja kukkusid oma traditsioonilist animistliku tseremooniat etendama. Ja ma tahtsingi just nimelt sellest rääkida, et see nägi väga vahva välja, et preester tuli kohale ja siis nagu ikka seal on püha pildikesed ja need olid nagu postkaardid, mille peale oli siis pühak trükitud Need jagati siis ka nendel osavõtjatele keset seda tõesti samanistliku küla, kus olid kõik niisugused šamaanionnid ja terve, külalisime ringikujuliste onnidega ja siis mehed torkasid mõnusalt need postkaardid nendele peakate hääle ja siis kogu selle rituaalse tantsuajalise postkaart oli siin siin peakate vahel ja et seal olid nii integratsioon, oli niisugusel kujul, et et noh, nüüd on see kohustuslik asi on, on täidetud, et see meenutas natukene või isegi seda, et pidi nõukogude heliloojate laule laulma laulupeol nad on kavas ja me võtame kohustuslikus korras läbi ja siis me hakkame, noh, tegeleme selle asjaga, mis on meile olulisem ja südamelähedasem. Ja seal oli, selles külas oli üks väga vahva rituaalne tants milles nii palju, kui me aru saime, sätti vähesed, rääkisid seal keelt. Et selle tantsumõte oli see, et see, need külapidustused kestsid päeva järjest ja me tõesti sattusime täiesti juhuslikult, et linnas hotellis saime lihtsalt hommikul teada kohvilauas. Keegi, kes räägi selle natukene inglise keelt, ütles, et vot siit natukene autoga sõita on seal niisugune küla ja vot nüüd just on, mis aastal see aeg, kus nad pidutsevad ja et sinna seda võib vaatama minna ja see oli niisugune põlvkondadetantsuring, kus, kus siis selle asja idee oli see, et kõik see väidetavalt kolm päeva järjest, kui need pidustused kesti, pidi selles tantsuringis olema kogu aeg, erinevate põlvkondade esindajad, nii noori kui vanu, nii mehi kui naisi ja see pidi olema teatud arv ja siis selleks, et nad vastu peaksid, nad aina rüüpasid seal mingeid kohaliku napsi olid juba päris lõbusas tujus ja siis need vahvad mehed oma oma põnevate riietega ja siis pühaku pilt seal peakate vahel siis on, see oli niisugune naljakas, samas ja samas nii ehtne. See ei olnud näiteks turistide jaoks lavastatud. Turistidele ainult meie ja siis vist kaks inimest veel, kes juhuslikult olid selles väikeses hotellis nendele lihtsalt hotelli perenaine meile pakkus selle võimaluse välja ja turiste näiteks seal Bloorese saarel selle nädala jooksul peale meie vist oli veel kaks, üks prantsuse abielupaar, rohkem ta ei ole selline turistipaik. Nii et tõeline ehe kohalik elamus jah, ja seda niisugust ehedat kohalikku kultuuri maitsmise võimalust pakubki tegelikult see, kui sa oled ise avatud ja sa oma oma rännuteedel liigselt ei klammerdunud päevakavasse. Et sa ei planeeri aasta aega ette, et, et nüüd oma reidi 14-l päeval peame olema punktis n. Et kui sa jätad ise endale vabad käed, siis sul tekivad need võimalused. Meie olemegi seda alati üritanud nii reisida, et et teada on alati kodust lahkumise ja kojusaabumise kuupäev. Aga kõik, mis jääb sinna vahele hääle on suhteliselt planeerimatu, mis ei tähendaks seda, et meid, ettevalmistus, tööd, et me Loeme ja me teame, mida me tahame suures piiris vaadata. Nagu me satume mõnda põnevasse kohta ja tuleb ette mingi niisugune asi, nagu just nüüd just sellest Liu külast rääkisime. Et on, sa saad endale lubada seda võimalust, et et sa jääd sinna näiteks kas üheks ööks või sa lähed seal ühe pool päeva ja lihtsalt kui sul lubatakse, siis vaatled seal seda põnevat elu. Epu ja madisega jätkame järgmisel nädalal jutu kloorese saare kummalistest järvedest ning külastame ka teisi Indoneesia saari. Tõest põnevat võib leida siitsamast üsna kodu lähedalt. Seda osutab kersi lattu. Tänane reisijutt Aegna saarelt. Reisiraadio. Täna räägime Aegna saarest, mis asub Tallinna lahe lääneservas ja on aegade jooksul palju puhkajaid kohale toonud. Muidugi neil aegadel, kui siin ei ole olnud militaartsoon, praegu aga on needsamad eri aegadest pärinevad militaarrajatised saare peamiseks vaatamisväärsuseks. Aga mis on veel sellel ilusal väikesaarel vaadata, küsime triin mustjõel aegne reisidest. Aegna saarele on siis hästi ilus loodus, mainin kohe seda ära ja lisaks militaarrajatistele on aegne võimalik näha suuri rändrahne ja on säilinud vana kalmistu, mida siis ma soovitan kõikidel saare külastajatel kindlasti vaadata ja veel saarel võimalik kasutada neil saarel asuvat liivaranda kus on siis sellel suvel hästi palju külastajaid. Just tullakse oma telgiga ja puhatakse, eks nädala lõpus ja pühapäeva õhtul siis minnakse liinilaeva koju tagasi. Nende rändrahnude kohta tahakski rohkem küsida, et nagu ikka saartel endal siin päris palju. Mõne nende kohta räägitakse huvitavaid lugusid, näiteks see katlakivi? Jah, selle katlakivi kohta käib selline legend, et kui sinna kivi otse minna ja tugevasti sinna kivi peale koputada, siis on sealt seest kuulda kõminat. Et mina ise olengi proovinud, et kui, kui seda legendi vähegi uskuda, siis siis seda kõminat sealt võib ka kuulda. Ja lisaks sellele katlakivile on meil saare liivaranna juures eks õhku lastud nõiakivi, mille kohta käis samuti legende, et kui sealt õhku lastud kivihunnikust võtteks pisik gene nõiakivi tükikene endale kaasa ja sealsamas saarel selle kivihunniku otsas midagi soovida, siis aasta pärast pidi see soov täide minema, et minul järgmisel suvel saab täis, eks siis ole näha. Kui kaugele siis Aegna ajalugu ulatub, et mis ajast on esimesi märke saare kohta? Saare kohta on esimesi märke juba aastast 1700, et saarel elas kunagi kuningaks teist peret, et saarel oli olemas oma koolimaja, oma kabel. Kummastki neist pole paraku midagi enam alles jäänud, aga sellise ajalugu oli te korraldate saarel erinevaid retkest ajaloo huvilistele näidatakse neidsamu militaarrajatisi ja samuti saab seiklusradasid läbida ruumi ja tegevust leidub igal juhul kõikidele, mis need retked ja sellised matkad on veel, mida te korraldate? Jah, me korraldame just nimelt aegne ajaloo huvilistele võrreldame sellist ajaloomatka, kus me siis räägime nagu Aegna vanast ajaloost, mida saar läbi on elanud ja, ja mis seal toimunud ja samuti me korraldame igasuguseid seiklusmänge, et me olemegi Aegnale teinud nii-öelda sellise aarete saare ehk siis see on nagu ette nähtud suurematele gruppidele, kes tulevad, et neil peale peidetud kuni 12 punkti ja igas punktis on siis kohtunikest neile siis seletab, missugust ülesannet nad seal täitma peavad ja kõige lõpus siis mängu lõpus otsitakse üleskaare, mis on ära peidetud. Nende rändrahnude kõrval on säilinud mõningal määral ka vana kalmistu, nii et inimasustus on olnud seal aegade jooksul tunduvalt suurem ilmselt kui praegu. Et kas oskate öelda, kui palju on praegu saarel inimesi aastaringselt, kuidas aeglased elavad, aegne inimesed lähevad väga hästi, et sellel aastal oli meil nii-öelda aastaringsed inimesi, oli kolm eelmisel aastal oli veel kaks, aga nad elada väga hästi, et nad talvituvad, nad varuvad endale toitu igaks juhuks, kui talvel juhtub selline lugu, et ei saa kassile või laevad ei sõida, siis neil on toiduvarud olemas ja nad kogu talve jooksul hoolitsevad kogu saare eest, korrastavad seda suviseks perioodiks. Millised võimalused üldse on aeglane ööbimiseks, et kindlasti saab telkida, aga kas on ka öömajasid neile, kes natuke sellist mugavamat ööbimist eelistavad, aegne on olemas, on kokku kolm nii-öelda keskust, kus inimesed saavad siis ööbida, üks neist on floora puhkemaja, mis on tuntud vanafloora ohvitseride kasiino. Siis on uus Maardu kaluriküla, kus on väiksed väikestes kämpingutes inimestele ööbida ja on olemas ka aegne hostel, kus on siis seitse kahekohalist tuba. Aga millega peaks veel arvestama, et kas on olemas näiteks kauplus arstipunkt, et kui tahad pikemaks ajaks tulla, siis kas peaks võtma endale siukse toiduvaru kaasa? Floora puhkemajas on baar, kus pakutakse siis nii-öelda kiirtoiduvõimalust ja seal on olemas ka igasugused suupisted ja võimalikud karastusjoogid. Aga kindlasti, kui päästeamet on selleks loa andnud, on võimalik teha tuld ja grillida ja arstiabi on selle poolest hästi käima pandud, et linn on suviseks perioodiks saarele pannud päästeameti, kes siis hoolitseb selle eest, et saarekülastajad, et teil oleks kõik hästi selle telkimise ja lõkke tegemise kohta tahakski korra veel üle küsida, et nagu teistel väikesaartel ja üldse looduses liikudes peaks teatud reegleid järgima. Et ei tohi just lõket teha suvalises kohas, aga mis need põhireeglid veel on saarel? Jah, päästeametimaja külge ongi sellel suvel hästi ilusasti pandud kõik need nii-öelda reeglid üles, et kus võib täpselt tuld teha, kus on, et tuletegemise kohad ja kui on hästi kuivad ja päikesepaistelised ilmad, siis päästeametil on välja pandud silt, et saarel on tule tegemine hetkel keelatud. Selle poolest on nagu päris päris karm korda, et saar on väike ja kui see saar nagu ühestki otsast põlema läheb, siis põleb arvatavasti terve Saaremaa ja millega siis saare külastajad arvestama peaks, oleks kindlasti see, oma prügi tuleks ikkagi korjata kokku ja see panna selleks ettenähtud kohtadele, mis on nagu sellel aastal linna poolt hästi väga hästi käima pandud, et prügikasti on saarel hästi palju ja, ja väga paljud inimesed võtavad seda, kui, kui jääd käsku ja sinna nad oma prügi panevad. No väikesaarel kehtivad tegelikult veel teatud reeglid, et ei ole soovitatav nendeks nendesse militaarrajatistesse väga kondama minna. Need vanad puhkemajad, mis on maha jäetud, needitud karistama, jah, nende militaarrajatiste kannet inimesed lähevad neid vaatama ja nende vaatamine ei ole keelatud, aga need on õhku lastud militaarrajatised ja nad on hästi ohtlikud, seal on igasuguseid metallitükke nagu laokile, et inimestel ma soovitan nagu südamele panna, et ei tasu sinna ronima, minna nende peale ja neid vanu nii-öelda käike, mis on sisse vajunud, et neid ei ole ka tarvis uurima minna, et teame omast käest, et need käigud kokku varisenud ja need ei vii mitte kuskile, et inimeste enda tervise nimel ma soovitan sinna mitte minna. Ja nende vanade eesti puhkemajadega on jah selline lugu, et need on paraku mahajäetud ja meile nagu endale saare elanikele teeb, nagu muret see, et tulevad sellised noortekampade jõugud, nad ostavad 50 kroonise pileti ja tulevad lihtsalt lõhkumise pärast tulevad saarele, et lõhkuda neid aknaid ja seda mööblit, et et seda me rõhume ka hästi saare külastajatele. Hoidkem ikkagi seda, mis meil seal praegu on, kui suur üldse on, et kui tulla näiteks üheks päevaks, kas sellega jõuab tervele saarele ringi peale teha? Jah, jõuab küll, et Saarium kuus ruutkilomeetrit ja üks kolme nelja tunniga maksimaalselt teeb saarele mõnusas tempos ringi peale küll jalgsi, just just jalgsi. Aga kuidas üldse saarele pääseb Pirita sadamast väljumist laev Juku, aga on ka teisi võimalusi Saarele seda jah, on ka teisi võimalusi, et oleneb, oleneb inimestest, kes mida soovib, et saarel on võimalik pääseda ka kaatriga ja samamoodi on olemas jahitransport. Jahtidega on muidugi väga lõbus seilata aeglane üks poolteist tundi, et see on nagu jälle omamoodi eksklusiivne võimalus saarel pääseda. Miks just minna Aegna saarele vaatama? Ma arvan, et inimesi lummaks tegelikult see loodus, mis Need on, need, see loodus on nii puutumata, et kõik need puud, mis seal langenud, nii nad on jäänud, et seal ei ole nagu sellist olulistest suurt korrastus tehtud, et see saar on nii, nagu ta on ja, ja selle selle omad võlud näeb igaüks, härra, kes sinna saarele tuleb. Aegna saarel muidugi teistmoodi kui Naissaare, Aegna saarel ei ole usse, naissaarel pidi päris palju uss olema, et meie kindlasti üks väga suur eelis külastajad, et puhul ongi see, et inimesed kardavad usse ja nad tulevad meelsasti Aegna saarel. Ütlesite, et vahel on selline korrastamata selline ürgne loodus, aga kas turistil on seal selles mõttes lihtne liikuda, et on seal mingid head või viidad olemas? Turistile on seal väga lihtne liikuda, et sadamas on olemas suur Aegna saare kaart, kus on kiirteed ja, ja igasuguseid märgistused peal. Aga hetkel ei ole veel aegne saarel ei ole sellist nii-öelda oma matkakaarti, mida saaks nagu turistile ja linnaelanikule pakkuda, kui ta Saarele astub. Et loodame sellega väga aktiivselt tegeleda järgmisel suvel, et kui inimesed tulevad saared, on meil neile võimalik anda tähtsamat saare nii-öelda vaatamisväärsustega punkti ega märgitud kaart ja siis iga inimene saab ise vaikselt jalutada ja saart päevas. Mis juhtub? Reisida on tore, kuid see pole alati just väga odav lõbu. Kui palju on mõistlik varuda reisile minnes kaasa raha ja mis kujul selleks annab nõu meie reisiekspert. Meie reisieksperdi rubriiki on tulnud ka küsimusi, eriti see puudutab reisi maksumust või õieti seda, et kui oled reisipaketi ostnud mingi hinnaga, aga kas see siis tähendabki kõiki kulusid, mis reis endaga kaasa toob? Kindlasti on olemas ka selliseid pakette, mis pakilised katavad kõik kulud, kuid ilmselt tuleb siiski arvestada lisaväljaminekutega. Estraveli turundusdirektor Jüri toomel. No olgem ausad, see on ikka ja väga-väga harv juhus, kus õnnestub minimaalsete kuludega reisil läbi ajada ükskõik millise valmispaketti inimene vastata, rääkimata sellest, kui ta ostab ainult lennupileti ja, ja majutuse. Ikka peab alati reisija arvestama lisakulutustega. Kui suured need lisakulutused tulevad? Sedaan ääretult raske kohvipaksu pealt ennustada või õigemini on raske öelda, milline kulu millisele reisijale täpselt sobib, see sõltub väga laias laastus, sõltub inimesest endast, sõltub tema huvidest, sõltub sellest, mida ta tahab sihtkohast teha, aga kui palju käia ka näiteks tasulistes muuseumides, kui palju ja kui hästi süüa või pidutseda või käia teatris tuleb alati arvestada lisakuludega. Ja muidugi ettenägelikult inimesed teevad oma reisi, Eela oleme üldjoontes ikkagi ette, et ei juhtu seda, et kuskil keset reisiraha otsa saab. On selge, et on meil müügis ka selliseid reisipakette mitmetesse puhkuse sihtkohtadesse, mille juures on märkused tooling bluusile kui kõik hinnas ja, ja, ja mõne reisikorraldaja puhul isegi superoleng, Ljušiv ehk äraseletatult makstakse peale. Päris peale ei maksta, aga vägagi ikkagi kõik on hinnas. Mida see siis tähendab, see tähendab seda, et on juba reisipaketi hinna sees. Kogu teenindamine tähendab lendamine transfeeri lennujaamast, hotelli hotellimajutus ja rohkesti söökese tähendab mõnes kohas kolm sööki päevas, on juba sees mõnes kohas isegi sinna juurde veel pakutakse lisavõileibu ja, ja hilisõhtust snäkki. Nii et toitude pool on kaetud. Joogid võivad olla, kas osaliselt ütleme, kergemad alkohoolsed joogid sisalduda mõnes hotellis isegi peaaegu kõik baari joogid, välja arvatud võib-olla päris konjak ja viski, mille eest tuleb eraldi maksta. Aga olgem ausad, isegi sel juhul usun, et inimene vahel läheb ka hotellist välja ja tänaval, kui ta soovib mingit jäätist või, või, või karastusjooki, siis selleks peab ikka taskuraha olema. Aga kui palju siis planeerida? Ma arvan, et keskmiselt, kui inimene arvestab näiteks 500 krooniga päevas inimese peal siis ta tuleb keskmiselt hästi läbi. On selge, et kokkuhoidlikumad inimesed kulutavad vähem kahekesi reisides kulub ühe inimese peale osa kulusid nagu kuidagi koopereeruvad. Tihtipeale on ka riiki sisse pääsu eeltingimuseks see, et inimene peab tõestama teatud materiaalsete vahendite olemasolu, sellepärast et viisa üksi ei, ei ole selleks lõplikuks garantiiks, vaid, vaid just nimelt piirivalvur või, või passiametnik. Kes otsustab siis, et kas inimene on võimeline riigis toime tulema oma kaasasolevate vahenditega või ettenäidatud krediitkaartidega? Loomulikult igaühe käest ei küsita, aga see võimalus on alati olemas, et kontrollitaks. No see on meile tuttav ju veel alles mõne aasta tagant ka Soome reisi. Ja ja see on paljude riikide puhul on teoreetiliselt olemas, kui palju seda rakendatakse, seda kontrolli aga siiski loomulikult Euroopa liidu piires. Tänapäeval ei ole piirivalvuri lõigus isegi küsida, miks sa sinna riiki saabuta teise Euroopa Liidu liikmesriigi kodaniku käest. Ja uuest aastast tõenäoliselt üldse ei kontrollita. Kui me ikkagi Schengeni alasse läheme. Nojah, see siis on teatavasti üks ja sama viisaruum. Siis ei ole vahepealsetel piiridel enam mingit kontrolli. Aga kui nüüd rääkida jah, rahast, et kuidas seda raha peaks nagu siis kaasa võtma, milline see vorm oleks kõige parem? Tõenäoliselt on krediitkaart kõige mugavam Euroopa piires. Euroopast väljapoole minnes võib juhtuda, et seda krediitkaarti lihtsalt ei ole võimalik hästi kasutada ja, ja seetõttu peaks inimene olema valmis ikkagi sularahaga maksmiseks. Loomulikult suuremate koguste sularaha kaasa vedamine on alati teatud riskiga seotud ta sellepärast, et sularaha kadumist ei korva ei ei reisikindlustusega ega miski muu. Aga võimalik on ka võtta pikemate reiside puhul osa vahenditest kaasa reisi tšekina. Reisitšekke väljastavad pangad siin mitmeid erinevad reisitshekke ja osa reisi büroosidki müüb neid. Nende puhul peab jälle arvestama seda vaat reisitšeki ennast otseselt paljudes teenindusasutustes ja kauplustes siiski ei aktsepteerita, et see tuleb enne vahetada pangas ja pangatööajad on jälle piiratud, nii et mõnes mõttes reisimine eeldab ikka natuke ettenägelikkust ja, ja planeerimisoskust kah krediitkaardist tahtsin niipalju öelda, et kogu maailmas krediitkaart on usaldusväärsuse mõõdupuu ja krediitkaart on hädavajalik näiteks autorendi puhul ja aga mitmetes maades ei õnnestugi saada isegi ettemakstud hotellimajutust enne, kui olete oma krediitkaardi esitanud võimalike lisakulude puhuks. Hotell võtab nagu krediitkaardi andmed endale pandiks, et siis hiljem ei ole karta, et, et külastaja lahkub minibaari või, või muu lisateenuse arved maksmata. Aga alati tuleks siis enne reisile minekut kontrollida, et ikkagi limiit on piisav jääd. Ei ole ületatud limiiti ja, või. Ütleme deebetkaardi puhul, et ikka raha on piisavalt loomulikult ja eriti krediitkaardi puhul see limiit on väga tähtis, sellepärast et, et kui minna näiteks kuu alguses minna reisile ja, ja kuulimiidiks on mingi mingi tagasihoidlik 5000 või 10000 krooni, siis võib väga kiiresti reisil täis saada juba kui näiteks eriti kui tuleb hotellides majutust, sedasama krediitkaardiga maksta. Aga autorendi kohta ma ütleksin veel nii palju, et näiteks mitmete autorinandi firmad kallimate autode puhul isegi nõuavad ühe vaid kahe krediitkaardi olemasolu ja üks nendest karpidest peaks olema limiidi vaba, isegi näiteks Amexi kaart, American Express kaart või, või midagi sellist, nii et päris superautot ei õnnestu ühe krediitkaardiga isegi rentida. Aga ma küsiksin ikkagi ka sellise juhtumi puhuks, kui nüüd tõesti rahad on otsas, krediitkaarti autoriseerita, inimene on kusagil teisel pool maakera ilma rahata, mis ta siis peaks tegema, kellega ühendust võtta? Siis on natukene keeruline olukord, ma arvan, et ennekõike loomulikult peaks ühendust võtma oma sugulaste-tuttavatega, sellepärast et et eks eraisiku rahaasjad on ikkagi eraisiku enda asi. Aga meil on selline võimalus, näiteks raha kiirülekandeks. Meie firmaki teeb manigramm nimelist kiirülekannet. See tähendab, et praktiliselt tuleb keegi sõber, sugulane tuleb, maksab meie firmasse selle raha sisse ja antakse vastavad kontaktid, kuhu rahatu inimene välismaal peab minema selle raha järele ja praktiliselt saab selle asja ühe päevaga toimetatud. Reisiraadio. Jätkame nüüd meie mini-viktoriini ka, millele saate vastata meie saateid kuulates sealhulgas vastates ka küsimustele, mis kõlanud varasemates saadetes sest reisiraadio on järel kuuldav internetis vikerraadio kodulehel. Lisaks sellele on igal reisiraadio saatel ka kordus tänasel homme, pühapäeval kell 17. Null viis. Palume oma vastused viktoriiniküsimust telesaata elektronpostiga aadressil reisiraadio, et ei Arboee või postiga vikerraadiole reisi raadio aadressil Gonsiori 21 üks viis null kaks null Tallinn. Lisage oma kontakt Need andmed, sest küsimustele vastates kogute te punkte parimatele vastajatele jagab aga reisiraadio sügisel auhindade välja kõrgelt hinnatud lõunaplaneeti reisijuhte. Tänased miniviktoriiniküsimused on siis sellised tähelepanu. Esiteks kuuldud saates põhjendas madise ilma oma huvi firma vastu kahe Eesti budistiga kes sinna on maetud. Mis nime all me neid eesti budiste tunneme? Teine küsimus, mis nime all tuntakse Aegna saarel olevat soovide kivi, millest Kirsi lattu rääkis. Ja kolmas küsimus, mis nimetust kasutatakse sellised turismireisi kohta, mille hind sisaldab enam-vähem kõiki sihtkohas pakutavaid teenuseid. Selline inglisekeelne väljend. Viktoriiniküsimustele võite saata vastuseid kõigis reisi raadiosaadetes alates 30.-st juunist kuni esimese septembrini kõlanud küsimustele kas siis e-postiga või kirja teel ja seda 15. septembrini. Septembri lõpul selguvad siis Lõuna-Planeti reisijuhtide võitjad. Ootame tegelikult ka muid küsimusi turismiga seotud probleemide kohta. Et meie reisiekspert võiks neile vastata järgmises saates, näiteks tuleb jutuks reisidokumentide ja viisadega seonduv. Tänaseks aga tänan tähelepanu eest, saate pani kokku Mart Ummelas Anna-Maria korreli abiga kuulmiseni juba nädala pärast.