Kannelt on peetud soome-ugri rahvaste rahvamuusika üheks põhiliseks instrumendiks. Ta on saanud nagu sümboliks meie rahvaste rahvamuusikale ka rahvalaulule ja täna me tahamegi natukene avada selle sümboliks saanud pilli tõelist olemust ja tema ajalugu ja ka seda, kuidas ta eksisteerib. Meie tänapäevases olustikus algselt viie-kuue-seitsme keelelisest pillist on tänaseks saanud väga suurte võimalustega kontsert, pill, grammatiline kannel, aga siiski kõigepealt, millest siis võis alata kandlemuusika? Ka sellele küsimusele muidugi üsna raske vastata, kuigi kannelt on uuritud. Sest alates juba 18.-st sajandist, kui tema vastu hakati huvi tundma rohkem aga siiamaani me ei oska öelda, milline oli see algne pill. Oli, milline oli see idee, millesse kannel tehtud sai või mille alusel ta tekkis, on arvatud, et näiteks keelpillide eeskujuks võis olla mingi vibukujuline muusikariist. Aga kuidas sellele libule nüüd äkki kõlagast alla tekis, see on jälle küsimus. Mingisuguseid näiteid on ju olemas kaugemate sugulasrahvaste näiteks Obiugrilaste rahvamuusikas, hantide-manside. Põhimõtteliselt ta kandle sarnane ka viis keeld peal kõla kastan ka umbes samasuguse ehitusega, võib-olla teise kujuga, ainult nii et kahjuks sealtpoolt kah endale toe materjali, kus te ei leia. Ja kui nüüd arheoloogilisele ainesele tugineda, siis on näiteks vana Novgorodi kaevamistel leitud mitmeid kandleid, võib kindlasti Öeldi, et kandleid, mis ulatuvad 11 10.-sse sajandisse ja mis põhimõtteliselt ei erine näiteks eesti kan nendest, mis olid veel kuskil aastal 1890 tehtud Saaremaal. Aga mis enne seda oli, milline see pill võis olla? Ainult võib-olla rahvalaulud võivad meile mingil määral abiks olla, aga need on ka siiski. Suurel määral muinasjutulised laulud, kannelt tehakse seal küll mitme kalaluudest ja keeled seal neiu juustest ja või siis muinasjuttudes jälle, äkki tehakse seal surnud neiu luudest ka Karjala lauludes, muide põdraluudest tehtud kannelt ja folkloristid on leidnud, et see on üks rahvusvaheline süžee, mis esineb väga paljudel rahvastel ja seetõttu tuleb meil küllaltki reserveeritult suhted meie rahvalauludesse kui kandle ajala allikasse. Ometi, kui nende rahvalaulude teksti proovidagi osaliselt sõna-sõnalt võtta siis tõenäoliselt on kandle keeli tehtud kas siis hobusejõhvist või, või on võimalik tõesti mõelda, et juustest põimida või siis spetsiaalselt. Kui pöörduda nüüd nende metallide poole, millest rahvalauludes kandlekeel ja on tehtud siis laulame ju, et kannel, kulda, keeleline. Need on messing, keeled, vaskkeeled, kollased ja üks mõistatus on isegi meil olemas, et must särge kuldsed sooned, mis saab mustpill ja kollased keeled peal. Ja näiteks hobuse jõhvidest keeli on meie kannel del isegi veel selle sajandi alguskümnendil näiteks Võrumaal tehtud, kui metallkeeli ei olnud. Nii et see võis olla, aga see ei näita siiski jällegi billi vanust. Möödunud sajandil on küll püütudki rahvalaulude alusel, nagu seda muinaskannelt kokku panna seda ja on küll joonistatud igasuguseid imelisi, suure havi, lõualuukujulisi kandleid, mis rohkem sarnanevad harfiga kui meie mõistes nüüd kandlega. Tihtilugu nüüd kandle uurimisel esineb see viga, et harfi ja kannelt segatakse ära. Üks põhimõtteline küsimus seisneb selles, et selle kahe pilli puhul, kuidas asetsevad keeled pilli kõla korpuse suhtes kandled paralleelselt, aga harfilannad siiski vertikaalselt suunduvad selle kõla korpuse poole ja niisama ühelgi pillil keeled oma asendit ei muuda. Nii et seal on kaks erinevat pilli. Kahe väga oma erineva ajalooga. Ja kui Vanemuise ele piltide peale antakse tõesti kätte selline lüüra või harfi taoline pill. Noh, see on siis täielik vaataja petmine ja selle maalija enda diletantsesse näitaja ja seda on ka meil uuritudki väisanen omal ajal kirjutasin artikli sellest, kuidas kannet kujutati soome kirjanduses ja kunstis. Ja huvitav tagasiside on, et ühe sellise lüürakujulise kandlepildi järgi on hiljem tehtud üks kannel. Ja see on meie muusikamuuseumis, seal, meenutab rohkem neid hobuse rangi puid, see kannel, ta on välja pandud, kuid jah, ma leidsin ülesse selle kinkija seletuse, jah, tal oli laulupeole läinud ja nägi siis ühel laulupeol embleemil lüüra pilti ja tegi selle järgi siis selle niinimetatud kandle. Aga palju sellel pillil mängida. Meie õige vana kannel 11 10.-sse sajandisse nüüd väga täpselt dateeritud, see on siiski üks niisugune künakujuline piklik muusikariist mis tehti ühest puutükist, püüti isegi kõlalaud teha samast puust kõla või need kandle pulgatki, isegi samast puust oli isegi niisugune uskumus olemas, kõik kandleosad tuleb ühest puutükist teha. Need on siis küllalt väiksed ja küllalt konkreetse helikõrgusega kah ei ole mitte väga kõrged ega väga madalad, nad on kuskil nii lauluhääle testituuris. Kui nüüd arheoloogilisi pille vaadata, siis kõige väiksem pill on praegu umbes seda on 35 40 sentimeetrit pikk. Ja samas on leitud üks kannel, mis on 83 sentimeetrit pikk. Sellel on üheksa keelt. Nii et see küla erinevus oli täiesti võimalik siin siiski. Aga kuivõrd ta nüüd selle meie lauluhäälega laulmisega seotud oli, see on muidugi iseküsimus. Ja väga palju on selle üle ka räägitud ja näiteks omal ajal Sults, Belt Bertram kirjutas isegi eestlaste laulude helivaesuses on süüdi Puusepp, kes tegigi kandle. Siis arvati jah, et kandlel on viis heli ja selle Ta on ka meie regivärsid seal viie-kuue heliulatuses, ainult. Kuivõrd tegelikult on mõeldav see, et kandle järgi regiviisi lauldi Mõeldav ta on sel juhul, kui pillimees oli ise ka laulja. Nüüd on soome folkloristid kah lõplikult tulnud järeldusele, et kandle saatel ei ole reeglina regilaule lauldud. Ja see, mis me teame, põhineb valesti mõistetud kirjeldusel. Kui palju on üldse arheoloogilist või ka etnograafilist materjali selle kohta, et kannel on olnud meil Eestis? Eestist arheoloogilist materjali ei ole kahjuks. Nüüd Pille on. Ma mõtlen neid arhailisi ühest puust tehtud kõla korpasega, väheste keeltega. Kandleid on küll Saaremaalt õige mitu pilli siit Tallinna lähedalt Jürist on ja Vändra ümbrusest samuti Rannust, Noarootsist on arvatud isegi, et sellel võib olla mängisid meie rannarootslased siis on teada ka Setumaalt, noh, sealt on hulk Pillega meie muuseumi jõudnud. Seal vanamuusikakultuur elas väga kaua edasi kuni käesoleva sajandini. Nii et veel aastal 1912 13 õnnestus fonografeerida neid viise ja isegi veel 30. aastal käis muusikamuuseumi ringreisidel, eks kandlemees sealt niisugusel pillil mängimas. Siis on ka mõningaid kirjalikke teateid olemas. Samuti on Kaliningradis muuseumides olemas mitu niisugust vana pärast Eesti kannelt. Nii et ikkagi enam-vähem üle Eesti on teadet, kannelt on mängitud niiskust arhailist. Õnnetuseks, meie ei saa öelda, kuidas mängiti eesti kallak. Andmeid selle kohta meil ei ole, tõsi küll, on nüüd karjalast teada väisanud omal ajal pani kirja mängutehnika kirjeldusi. Siis on kalletist kuramalt teada, mismoodi mängiti ka Leedust on üht-teist. Teada nii, et võime siis niisuguse naaberrahvaste materjali alusel konstrueerida, võib-olla ka meie kandlemängutehnika ja Karjalas oli näiteks reegel, et viie keeleliselt pillil mängiti kahe käega, nii et iga kandlekeele jaoks oli siis kas teatud parema või vasaku käe sor ja kui keelte arv hakkas suurenema, seal tuli juurde keeline, siis mõnevõrra see tehnika muidugi muutus. See on ka seaduspärad. Paistab, et ka Leedus näiteks Kirde-Leedus oli ka samasugune veel selle sajandi algul givel viie keelelisel pillil. See kirjeldus dikteerib siis ühehäälse Mängu jah, ongi ühehäälne, värisen Folografeeriski Karjalas. Nii ühehäälsed viis üsna palju. Aga milline aeg see oli juba 20. sajand siiski. Ja pillimehed juba mängisid ka uuemaid viise. Ja pillide keelte arv oli juba tihtilugu suurem. Näiteks seal oli üle 10 keele, mõnel ja üle 15 keele, näiteks pillimees mängis ainult seitsmel keelel. Neid vanu viise. Ja juba tuli ka mitmehäälsus sisse. Bordoon näiteks ja siis juba noh, mõnevõrra uuem tehnika, kus võeti juba ka üksikuid akorde. Tõsi küll, akordiliselt on mängitud kirikukellade imitatsioonid Karjalas näiteks valamu kloostri kellad ja mitme muu. Ja täpselt samuti on ka akordides mängitud ka meie setu kanneldel kirikukellad imitatsiooni ja võib arvata, et näiteks vene õigeusu kirikukellade niisugune kahehäälsus seal lüüakse mitut kella korraga. Et see võis ka mõjutad meie idapoolsemat alade kandlemängijate muusikalist mõtlemist ja nad hakkasid seda kahehäälselt äkki mängima imiteerides just kirikukellasid. Kui me nüüd räägiksime katmistehnikast siis see on just vastandina lausa harmooniline muusika. Ilmselt tuli see kasutusele juba hiljem kuskil 18. 19. sajandil ja meie muusikaolud ju tunduvalt muutusid ja algas terves rahvamuusikas ju suur murrangute periood ja see kajastus otsamaid kandlas ka nii nagu rahvalauluski ja teistest pillides ja see vana kannel jäi ära, selle asemele võeti kasutusele uus mis tihtilugu ei sarnanenud üldse selle vana kandlega. Isegi mõnes kohas see kandle nimetus kadus ära nagu Põhja-Eestis tuli äkki Simbel muutus muusika koos sellega pill. Aga see areng ei olnud niisugune revolutsiooniline, ta oli väga sujuv ja nõnda näemegi, et kuidas ühehäälne muusika muutub, ikka harmoonilise maks, mitme häälseks tulevad need bordon saada algul juurde, siis juba mängitakse akordidega. Ja lõpuks tulevad siis juba ka veel spetsiaalsed bassikeeled juurde, olgu seal siis kolm või isegi rohkem. Jaa, kannelt hakatakse äkki mängima tikuga, nii et vasak käsi katab osa keeli kinni ja siis ülevabade keelte tõmmatakse bootikuga või sõrmega. Võib arvata, et siin on tõsi meil mingisuguste Kesk-Euroopa Tsitlejate eeskuju setomaal ka vene kandlemängutehnika mõju võib olla. Aga samas näiteks karjala, kus kah on vene mõjud olemas, niimoodi mängitud meile praegu teadaolev vanem kandlemängu tehnikkondse katmistehnika, mida veel praegugi mitmed vanemadki eesti kandlemängijad veel valdavad ja päris ilusasti mängivad. Hea näite võib tuua Setumaalt, tõsi küll, siin on juba mõnevõrra arendatud mäng, viisi ulatus on siin suhteliselt väike pillimees mängib kates keeli vasaku käega ja samal ajal kaasa kõlab umbes kuus-seitse bordoon keelt. Ja tekibki niisugune noh, võib öelda ka Arvo Pilli sarnane saade. Ja see paistab, on olnud setomaal laiemalt levinud, sest ma olen veelgi leidnud niisuguseid mängijaid. Tavalisem Kagu-Eestis oli Võrumaal näiteks. Lisandusid kolm bassikeelt juurde toonika taminate subdominant on üsnagi hästi dateeritakse ülemineku aeg. See on kuskil sajandivahetus. Sellest ajast on näiteks ühe vene rahvapilliuurija privaalovi kirjeldused olemas selle kohta, kuidas Eesti kannelt mängisid, et nad loobusid sellest vanast katmistehnikast ja läksid üle harfitehnikale. See tähendab, et seal pulgaga mängimisest läksid sõrmedega mängimisele üle. Mängutehnikate puhul on ju küllalt täpselt juba fikseeritavad ka lokaalsed iseärasused. Et näiteks Lõuna-Eestis, kus siis rohkem oli levinud, see katmistehnika dikteeris isegi topeltkeelte panemise Billyle. Ilmselt mulle tundub, et on siin klaveri mõju olemas. On teada, et mitmed kandlemeistrid näiteks Peterburis, töötas klaverivabrikutes ja Tartus ja nägid, kuidas klaverid olid tehtud. Siis on Kagu-Eestis just Võrumaal ja Räpina kandis praegugi eriti laialt tuntud nõndanimetatud päkarauaga mängimine. Kui vasakuga. Sõrmel on, eks raud konks otsa pandud ja sellega siis näpitakse üksikuid viisi keeli tsentrimängust üle tulnud konksuga ja tikuga mängimine, see võimaldab tõesti mängida vot niisugustel topelt või isegi kolmekordsetel keeltel. Peaaegu et igal kandlemehel on omad väikesed erinevused olemas. Noh, kui sellest katmistehnikast rääkida, siis üks mängija päkarauaga, teine jälle ainult katab keeli, kuid neid vabu keeli ei tõmba pulgaga, vaid parema käe sõrmedega, näiteks on ka erinevusi siin bassikeelte kasutamisel, mõni kasutab ainult kolme kassi põhifunktsioone, teine ainult näiteks toonikate. No näiteks selles mõttes on siin meie, Eesti raadio fonoteegis ühe Põltsamaa vana kandlemängija Iida Kaspari mäng, täitsa huvitav. Temal on kaks passi seal. See stiil läheneb siis juba sellele vanemale bordooniga. Siis on meil ka kannel üle võtnud mitmete teiste keelpillide mõjutusi veel Türi linnas töötanud kandlemeister ustus. Toomend ütles, et selle kohta, et mõned Kagu-Eesti kanneldajad drillerdavad kandlel nagu pala laikal või mandoliinil. Niisuguse mängu näitena võib tuua geeni sovhoosi kandlemängija Aleksander park ja mängu. Aga see oli täiesti loomulik nähtus. Juba meie sajandil, kui meil väga laialdaselt levisid mandoliinid ja kabala laikad. Et niisugune treemal oleks kandlale üle. Ja mina ei näe selles midagi halba, et niimoodi üks või teine mees oma mängu suutis ilmestada. No kui juba päris uute mänguvõtete ja mänguvõimalust Juurde tulla siis tänapäeval on mitmedki kandlemängijad oma pillidele võimenduse sisse ehitanud niinimetatud elektrikandled. Ja ka see on nii-öelda tänapäevast dikteeritud rahvapillimuusika loogiline areng. Muidugi, ja tänu sellele, see pill on suuteline ka tänapäeval eksisteerima, et ta tõesti areneb edasi ja et möödunud aastal näiteks Põlvas võistumängimisel tuli äkki Eduard Tartes elektrikandlega välja. Või siis Heino sõna, mis on tõesti väga loogiline nähtus. See näitab selle pilli tõelist rahvuslikust. Paralleelselt kandle sellise arenguga, nagu me siin rääkisime, on kulgenud ka kandle areng grammatilise pilli. Suunas ja ka siin on tehtud mitmeid katsetusi juba üsna sajandi esimesel poolel. Aga nüüd on väljatöötatud ristuvate keeltega grammatiline kannel, mida õpetatakse meil lastemuusikakoolides nüüd ka muusikakoolis ja mis võimaldab musitseerida juba üsna vabalt helistikke valida modulatsiooni. Ja ka see on üks rahvapillide arengu paratamatult seaduspärasusi. Tõesti, ma olen seda natukene jälginud, küsinud, millal niisugused pildid kasutusele tulid meil ja need andmed ulatuvad esimese maailmasõja eelnevates aastatesse. Näiteks kanepi kandis on tehtud ja sama põhimõte oli näiteks juba Venemaa teada 18. sajandil üks vahe, ma olin ka selle grammatilise pillivastane, ei mõistnud selle olemus, mulle tundub, et ei ole vajalik nagu kapselduta sinna etnograafiasse. No kuulame siis lõpuks seda grammatilist kannelt ja meenutame oma vana viiekeelseid.