Tere ja ilusat nädalavahetust hea kuulaja. Sellise rammusa looga algas siis tänane ooperigurmaanide saade külas Glinka Uuertüür või siis noh, avamäng Ruslan ja Ludmilla nimelisele ooperile mida esitas Londoni sümfooniaorkester, dirigent oli Philip Gibson. Ja miks me alustasime selle looga sellepärast, et tänane meie külaline väitis kohe enne saate algust, et see on vaieldamatult tema üks kõige suuremaid lemmikteoseid üldse nimelt see avamäng siis ja kohe saame teada, kellele siis meie külalistest siis selline muusika meeldib. Tere tulemast, Paadam, tere. Et sina ei vaja tutvustamist eesti rahvale, aga äkki meie saate jaoks tutvustaksid, et kes sa oled ja mis sind seob ooperiga? No ma arvan, et ma olen niisugune keskmine teatrikülastaja liha ja nähtavasti olen ooperis ei sattunud õigel ajal ehk ehk küllalt vara. Et, et ooperiooperi juurde ooperi ka ooperikülge jääda. Ma ei, ma ei arva, et ma olen noh, niisugune suur muusikaspetsialist selles mõttes, et ma ei ole kriitik ja, ja, ja klaveriõpingud jäid suhteliselt lühikeseks elus, nii et. Spetsialist, sa oled üks Eesti kõige tuntumaid žanris, tõsi, aga aga aitäh, aga, aga ma arvan, et ooper on aparaat, miski, mis mis inimesed, kas köidab õige rida ja nagu teater üldse ja muusikateater üldse ja, ja teater on mulle alati korda läinud lapsest peale ja sellepärast arvan, et, et ma kuulsin juhtumisi ühte saadet sellest sarjast ja, ja küsimus eksistentsiaalne küsimus, millede, milles seadsiteks ooper sureb, nai sure iialgi olema. Ma olen täiesti veendunud, seda on rõõm kuulda enamus minu külaliste käest. Ja ei, ei, ma ei tea, kust, kust need jutud tulevad, sest ma arvan, et et kõik väited ooperi varasest surmast on on nagu me teame, tugevasti liialdatud ehk teiste sõnadega ooperil siis konkreetsel teatril, kui me räägime Estoniast, Vanemuises ma tea Metropolitan, sest nähtavasti on oma head ja halvad aastad head, halvad hooajad on suurepärased hooajad ja, ja ilmselt ka pikemad perioodid kui on ühes maas. Noh, räägime Estoniast siis, kui on ühes majas järsku korraga nii väikses riigis ja nii väikese rahva hulgas nagu Eesti palju häid lauljaid ja palju häid dirigente. Siis ühel hetkel lendavad nad kusagile laiali ja tekib mingisugune mõõnaperiood, eriti ma kujutan ette, et niisuguses väikeses kultuuriruumis nagu nagu Eesti on ja, ja rahvuskultuur pisike, eks ole. Et noh, talentide põud meil ei ole, aga, aga häid hääli sünnib ikkagi suhteliselt vähe. Aga räägime sellest surmast natukene sellest ooperisurmast, et sa ütlesid, et sa ei tea, kes neid jutte levitavad, aga katsume välja selgitada, et kui arutleda, et ooperis on ju niivõrd palju erinevaid valdkondi, mis toimivad samaaegselt, samas on ta teos kui niisugune, no mis iganes siis ajastust on interpretatsiooni, kunsti kuulub sinna alla ja vaieldamatult igasugused kontseptsioonid, teatud vormilised muutused. Et noh, kui peetakse või kui öeldakse, et ooper sureb, siis ilmselt peetakse mingit ühte nendest lõikudest nagu silmas, et ta nagu oma aja ära elanud sina, kes sa oled väga viljakalt ja palju pisut populaarsema muusikaga seotud olnud ehk siis populaarse muusikaga kunagi oli ooperi kui ka tegelikult lihtsalt osa populaarsest muusikast. Ja noh, mulle tundub, et ei ole ju midagi paha, kui nad kõrvuti eksisteerivad. Nojah, sa esitasid minu jaoks selle küsimuse, mida, mille üle olen ma palju juurelnud sedasama Eurovisiooni tehes. Et noh, ma teen niukse kõrvalepõike juhilubadeta, meil tegemist massikultuuriga, eks ole. Aga nagu ma korduvalt lähenenud, keegi ei ole kusagil ega kunagi öelnud, et massikultuuri tegema halvasti. Et seda peab tegema ebaprofessionaalselt nüüd edasi, tähendab ei eksisteeri nähtavasti massikultuuri eraldi ega kõrgkultuuri eraldi, vaid vaid nad eksisteerivad mingis teatud sümbioosis, eks ole. Ja tulemusele noh, selle konkreetse 2002 Eurovisiooni juurde Tallinnas, mis oli kahtlemata väljakutse meile kõigile, siis paneme nüüd tähele, et see, mida ma üritasin teha oli ühendada neid kahte kultuuri ehk teiste sõnadega näidata, et nad ei ole üldiselt lahus, mis tuleb välja meie intervalli aktist, mis oli rahvamuusika ja balletikunstil põhinev number tuletame meelde ka seda, et, et Annely Peebo leidsin ma läbi ooperilava ja, ja Marko Matvere saatejuht, nii naljakas kui see ka ei ole, läbi muusikali. Ehk ta oli ehk Viksanud peast läbi, aga, aga ma läksin hüljata. Ja, ja kui ma Markot nägin klaverirollis, oli mul selge, et see on see inimene, keda ma, keda ma tahaksin vähemasti konkursile proovima hakata, on võimeline seda rolli kandma, sest mul oli siin tagaajus mingis niuke ideed, saatejuhid võiksid koos midagi laulda ja sealt siis tuli Valgre juba naturaalselt. Kuidagi iseenesest, et, et, et sama on kujutava kunstiga samas samas asjas ja kõige sellega, et et siin on see side tegelikult ju noh, tugevam kui me vahel tahame ettekujutada. No kui tuua paralleele, sa nii väga julgelt ütlesid selle valdkonna kohta, millega sina oled siin seotud olnud ja, ja Eestis hästi tuntud julgesid seda nimetada massikultuuriks. Muidugi, aga kus see üleminek on siis või rääkisime kõrgkultuurist või, või siis elitaarsest kunstist ja kas neid, kas neid üleminekuid peab üldse registreerima? Vot, ma ei tea, kas neid registreerima peab, aga, aga kui neid on võimalik audiovisuaalset luua, ma võin öelda teistele iga muidugi selle kohta, mida, mida ma teen endale, ma ütlen, et see on televisioon, eks ole, ja siis me läheme hoopis oma arutlusega kusagil kõrvale, selles mõttes, et et tegemist on mingisuguse Ühe meediaväljundiga ühe kultuuriosaga, eks ole. Et ma ei tea, kas peab tingimata näitama sõrmega näitama, aga, aga fakt on see, et see side on olemas. Side tuleb nagu iseenesest välja seal et ooperiartist ekraanil hoopis teises rollis, eks ole. Et ma arvan, et, et, et see tasub mõtlemiste mõtet mõtestamist. Ja et sulle ka mingit vimkat mängida, siis vaata, teater, mis mulle on väga oluline muusika, teater, see on maagia saab häälestust, mis häälestab sind etendusele, kui sa lähed vaatajana teatrisse, laske seda teha. Muidugi. No mina olen nii paha vaataja, et ilmselt halvemat vaatajatelt ei saa olla, sellepärast et mina lavastajana ju näen ainult enda ja teiste vigu, kui tegemist on minu minu lavastusega ja, ja ilmselt seda käsitöölisi kui poolt võib-olla rohkem kui, kui sooviks, ise tegelikult. Aga häälestatud see on, see on õige käega, aga kuri inimene või tujukas inimene või, või pahur või, või noh tal ei ole endal seal hea olla ja, ja ja saalis peab tekkima mingisugune teatud selline koguduse tunne. Ja teiselt poolt on muidugi see, et, et kui me räägime kõrgkultuurist, ütleme elitaarset kunstist, siis võib ju ütleme ka selliseid paralleele tuua, et nüüd me hakkame siin ilmselt selliseid palle viskama üksteisele. Et kui need sinu laulukesed räägivad sageli suht tühistest asjakest, et on on harmoonilises seisukoha pealt suhteliselt primitiivsed, rääkimata rütmist, siis siis meie kunst tegeleb selliste ebatavalisemate saatuste sündmuste ahelatega, et kas sellega võiks nõustuda. Elo ja jäi, see oli ilus, ilus paa muidugi, aga, aga ma arvan, et et need minu laulukesed räägivad lõviosas armastusest ühest tundest. No ooperit räägivad originaal, seda ma tahtsingi öelda, et siin sinna juba lepime kokku, eks ole milleski ja isegi jutustus tõelisest inimesest räägib kodu. Lepime kokku, et, et seda me ei mänginud. Aga kirge on meil, noh nagu jah, laval vähem selle kolme minuti jooksul või siukseid laul kestab selle eest kolm tundi. Ooperit on kirest Meretav, eks ole ju. Nii et ma arvan, et ega me nüüd ikka jällegi nii kaugele teineteisest siin pääseme žanriliselt, aga, aga sisult küll vist mitte, et me peame ikka natukene tülitsema, siis selleks. Ja heitada fliktileda, et siis saate lõpuks äkki. Nendele ühistele seisukohtade armastusest me juba rääkisime surmast, me rääkisime. Ooperis urmast ooperis Urmas teha kuulaks vahepeal, mina, mina pakuks sulle ühte ühte sellist levilaulu kuulata. Aga see on barokiajastust. Tol ajal kui olnud televisiooni ja ei olnud neid meeletuid võimalusi ja, ja massid ei saanud ja seda nautida, vaid valitud tol ajal. Et milline siis populaarne muusika sel ajal oli? Kuulame? Kui rahakoodi pähe Apo kant. See oli siis Georg Friedrich Endel ja see oli üks selline barokkaaria mille pealkiri, ja ma ei riski välja nii-öelda sellepärast, et on vanas inglise keeles, aga, aga noh, küllap oli ka seal armastusest juttu. Ja selle esitaja nime mõtlen ka hiljem. Et kuidas, kuidas tundus, oli ta, andis ta sellise poploo mõõdult välja, kui me mõtleme ennast ajas mitusada aastat tagasi. No annab ikka ungari keeles, eks ole, ja nano nano ja üks üks tingimused on täidetud tingimused inglise keeles ja teiseks on endiselt temaatika ja armastusest armastusest natukene heligurmaanide helikeel on kohutavalt kaasaegne, siis rütmiline, rütmiline Aabeeaa osa, jah, kõik on, kui pikk, see oli kuskil kolm minutit või isolvikusena välja. Ja ma ütleksin isegi, et tahtsin öelda seal esineja etet isegi esitaja pass, Maicel George George Michaeli George annab isegi sellise popartistinimega. No näed, siis on kõik hästi. Nii et kas me korraldame siis nüüd? Disko, disko, nõme, pruugitud. Teha aga tõsisemaks minnes siis tõepoolest tõepoolest tol ajal oli see ainukene ainukene võimalus muusikat nautida ja jaa, jaa kui see ka ei ole ka taolisi laule, kui nad muutusid populaarseks inimestele, said omaseks, nad olid nad läksid ka samamoodi rahva sekka ja olid osana massikultuurist. Noh, kahtlemata ja, ja teatriroll noh mis tahes teatriootsis läbi läbi sajandite on just just nimelt see, millest sa kõneled ehk tulles tagasi võtmast ooper ja, ja muusikateater, eks ju, et see hakkama kasvasin, jah, televisioon tuli 55 Eestis ennem seda ei olnud meil aruliaad. Rahvas käis pärast sõjajärgsetel aastatel suhteliselt vilkalt teatris. Ma arvan, et ka ooperis. Igatahes ma olen sattunud sel ajal jah. Raadiokandis küllalt palju üle etendusi ja kontserte. See on miski, mis tuli koju kätte salvestamise võimalust võimalustega siinsamas raadiomajas kõlasid, mis asjad tähendab minu lapsepõlve estraadimuusikana, traktorist ja haake, seda kõike tead. Ja jube palju klassikalist muusikat tähendab palju ooperiaariaid. Palju avamäng siis eraldi numbritena, pluss tervikteoste ülekanded, et ma arvan, et sellel kõigil oli, oli mingisugune mõju. Aga sa tead Või arvate, kas aga kas see ei võinud ka nõukogude ajal olla seal mingi ideoloogiline käsk tulid nõukogude laulud. Ta laulsid järgult ooperilauljad, ma lihtsalt küsin, uudishimu ei pruugi olla, aga ma arvan, et seal inimesi Nõukogude laulu kuuldud, kuidas see, aga mis puutes klassikalist repertuaari Eesti raadiokanalilt siis tol ajal siis ainukesed programmis ei olnud mingi käsk, see oli selle maja inimeste siiras vaba tahe oma oma kultuuri siis oma lauljaid, oma orkestreid rahvani viia, see on täiesti selge ja, ja, ja see noh ei olnud seda pappi, ei olnud neid kanaleid ei tulnud seda massi peale ja sa, sa nagu noh, järsku hakkasid, hakkasid no teadsid, kipu Tšiilit ja Rossinit. Sama klincateks. Ja Verdit ja, ja ka televisioonil on mingisugune roll hilisemal ajal. Mõtlesin siia tulles just, et kui praegu tahaks nagu ühe tervikliku teleooperi lavastada vähemalt ühe etenduse korralikult nii-öelda purki panna ehk siis salvestada heas mõttes mitte mitte lihtsalt kolm kaamerat ümber lava, vaid vaid vaid detailidega ja, ja pikasalvestusena. A, mida see kõik maksaks ja mis saab kõikvõimalike õigustega. Ehkki ma arvan, et millestki sellisest on meil puudus. Aga mis lugu see võiks olla? Misiganes operitest. Ma ei oska niimoodi öelda, noh nüüd me peame, hakkame arutlema, et kas, kas me teeme teda laval või teeme natuuris. Taotluse küsimus, noh, kui oleks minu teha, ma arvan, et noh, peaks neid tegema järjest ja, ja igasuguseid ame jäädvustaksime, noh oma ooperiartistid, see, mida meil näpuotsaga ju Filmateegis ja videotega. Ja, ja draamanäitlejad pisut paremini, kuna kuna telelavastusi tehti suhteliselt palju teatreid mängistama tükke, maga mäe kuni traditsioon, et me teeme seda suhteliselt vähe. Et, et see jää läks. Ja, ja noh, ma ei tea, 50 aasta pärast oleks, oleks lihtsalt huvitav vaadata. See oli see lavastus ja see oli see et siin on kaks suunda, üks, üks on see talletada see, mis, mida tead, teatrid, meil on kaks muusikateatrit, eks ole, teatrid teevad teine noh, nii-öelda originaal tele supermis iganes. Mis iganes võiks olla, noh, ma ei tea, Tormide randa võiks teha või, või, või, või teised nagu võimeliseks tehaksegi. Nojah, siin ongi loomulikult rahast ei tahaks rääkida selles selles saates, kuid mitte isegi see pildiline pool ja, ja ma arvan, et see neurov, me saaksime sellega hakkama või on ta siis laval tehtud, on ta natuurist tehtud ja ütleme, montaaživõimalused ja selleks on nii televisioon panin talle siin, kui on selliseid härrasmehi ja tahame kindlasti palju. Aga ma arvan, et vot see helikvaliteet, mida, mida nõuab digitaalsest helistaja, ütleme DVD kandjate peal. No siin ei tohi hinnaalandusi olla, sest et vastasel juhul mulle tundub, et äkki ongi see, et et otse võtta heli nagu elavalt, otse etenduselt. See on võib-olla kõige suurem risk. No kahtlemata ja ehkki ehkki tänapäevane aparatuur siiski noh, üldiselt peaks võimaldama päris korraliku heli, aga ma olen sinuga nõus, et muidugi võib seda teha nii-öelda plebackina ja, ja nii nagu eurovisioonil. Ja solistankil siiski otse ja Päkid ka, nii et ei ole see päris konserv. See kuidagi tahad meid kiusata sellega eurovisiooniga? Mul on lihtsalt kadedad, miks ei ole ooperi Eurovisiooni, oleksid suurepärane korraldajad? Ma võib-olla korraldaks ainult, et peaks nagu põhimõtte leidma, et, et et mis on see kriteerium, millega? Kas pääseb lõppvooru autor või esitaja? Sest et need, need piirid tegelikult vähmased, kui noh, opera itaalia keeles tegelikult tähendab lihtsalt ühte tööd, ühte teost. Nii et muusikateatrist rääkides siis misiganes teose või tööga on tegemist, kestab ta kaks minutit. Või on ta seotud mingisuguse süžeega, noh, tinglikult me võime seda kõike ooperis nimetada mida iganes, ka seal, kus üldse sõnadega ei laulnud, vaid, vaid lihtsalt häälitsetakse. Ja kui tuua siia paralleel nagu, et, et on olemas selline asi nagu raamat. Aga raamatuid on ka ju mitmesuguseid, on, on, luulet, on lasteraamatuid, on ka selliseid romaane, on Me teoseid mis iganes. Et kõik, mis on seotud siis muusikaga, lavaga kostüümiga. Seda kõike võib tinglikult ooperis nimetada ja, ja miks mitte rokkooperid ja, ja ka need läbikomponeeritud muusikalid Küll ei oska praegu peast öelda, ma olen halb statistikat, kas eurovisioonil, esinevatest keegi on jõudnud ooperilavale, see on täiesti võimalik, et on küll, aga ma tean, et 92. aastal Inglismaal esindanud mardi poolt on muusikalitäht ja laulnud, laulnud Maarjast mu lemmikmuusikalis mees araablast, hüljatud, mis meilgi lavast, et mõned aastad tagasi. Et, et see side on küll olemas, et. Eelvoorust ma tean, on kaks inimest on pääsenud ooperilavale Eesti rahvuslikust eelvoorust. Jassi Zahharovi Mati kõrts, kes ei laula ja pärast seda menu Nad sattusid ooperilavale. Ja ja see oli just sedapidi, eks ole, ja see on kuidagi, jäävad jällegi niuke massikultuuri positiivne mõju kõrgkultuurile. Aga sa kuuleme seda ooperit, mille nimi on hüljatud. Kas kuuled, kuidas rahvas laulab, oli selle laulu pealkiri? Me oleme laulurahvas. Ja võimas muusikal kahtlemata ka vastuküsimus. Mis aastal tuli muusikale Eestis 64964 ja kumba neist oli esimene, neid oli kaks. Minu veetlev leedi, mille lavastas Voldemar Panso Estonia teatriks Ja siis VSS tooriumile lauredas Vello Rummo just Estonia teatris. Eri Klas dirigeeris, huvitav mälu hägustub selles mõttes, et, et mulle tundus, et, et veetlev leedi oli oli hiljem ja kui ma kontrollisin oma oma mälu, siis selgub, et seal sama aasta, et 64 on see, kui Linda Rummo, Linda Rummo, Silvia Urb ja Helgi Sallo hariva sarja. Ja teatrikooli tollase teatrikooli teine lend genest hirmus küll. Suur osa poisse on läinud manalateele. Et, et veetlev leedi, jah. Messaid on see, mis, mis ma mäletan selgesti. Koolipoisina täielikult haaras, mäletan ta Estonia tulede raudkardinat mis olid täis maalitud. Siis Fena lõi selle olustiku ja häälestuse. See oli omamoodi selline metafoor, metafoore justkui lääne raudne kardin. Meie vahel, eks ole, kusjuures nende muusikalide maailma esietenduse ja, ja esietenduse vahel Eestis on tegelikult õudselt väike aeg, kui mõelda, et oli nõukogude ajal 57.-st sealt mõlemad enam-vähem. Ja, ja 64 eks ole. Aga mida oli see lühikene kuldaeg, kus hästi palju lindistati, kus meie kauaaegne peadirigent Eri Klas raadios ja televisioonis väga tihti esines, et kas ta jõudis dirigendipulti, mis minu mälu järgi oligi Vessaid esimene, kus ta Selle juurde ma tahtsin tulla, et, et, et ma arvan, et, et ta kõik need kvarteti ja olid, olidki pisut enne seda haug, teras, maaklopp las ja teles populaarseks laulnud ja ja mees tõusis pulti, ma mäletan, ma, dirigendid on mingi mingi nõrkus. Ma olen vahel tundunud, et ma olen tahtnud dirigendiks saada, aga ma olen risk ilmselt olnud muusikat õppima, et et telerežissööri kutse kuidagi kuidagi noh asendab seda pisut, seal on võimalus pisut delegeerida. Ülekantud tähenduses küll. Et kui Eri juhatas, juhatas maist said ja siis oli see midagi enneolematut, sest ilmselt oli ta sel hetkel noh, ainuke poiss ka, kellele sobis. Kes tajus seda muusikat. Mul on millegipärast ilma ees, ma mäletan, kui ma istusin siis lava poole vaadates paremal pool saalis ja minu meelest vaatasin ma rohkem erid sinna pulti kui kui, kui laval toimuvat. Samal ajal mängis löökpille ka või on üks jutt või legend? Minul ei ole seda, siin oli siis üheksaaastane. Mul ei ole seda silma enda käest küsima, seda ma ei mäleta, see võis olla nii, aga aga, aga see, kuidas ta juhatas, on, on mul millegipärast noh, siiamaani silma ees, nii nagu nii nagu ka mingid katked sellest lavastusest, aga mitte mingisugust, noh, aega on nii palju mööda läinud, üks tervikpilti, aga küll, aga ma mäletan, Helgi Sallo tõesti ja Harri osalate Et mu meelest see noorem lend, kolmas läinud siis Kalju Komissarov ja Raivo trassi. Et need, need noored hüppasid seal laval ka kuidagiviisi massistseenides ringi, niiet et see on üks jah, niisuguseid. See on see 60.-te Estonia, mis seal, mis on üldse niisugune noh, eriti jõuline vist. Kui ma tohin made tagasi vaadata, siis nii lauljate poolest kui. Lembitu, kust ma millegipärast kõige muu sees ma mäletan, lavapilti, ma mäletan, mäletan, see jutt on kõik segamini ooperist, muusikali hea, aga Impressioonides ta ilmselt koosnebki, kui on ajaline distants, nii suur on, on järsku võimas Estonia orkester. Ja ma mäletan kuidagi trammis rääkisid inimesed sellest, kui võimas orkester oli, järelikult on tekkinud mingisugune täiesti õhus, enneolematu kvaliteet ilmselt. Motikaga keeras ja opeooperihelikeel keel oli, oli inimestele noh, oma ja arusaadav ja mul on meeles millegipärast termin terveti kärveteralisetest sellest ooperist silma eeslid, nurgelisi liigutused ja madal bass. Et et siin on, siin on sulle sidemeid siis kõrgemasse kultuuri vahel. Tulles muusikali juurde tagasi ja mitte ilmselt lõplikult ütleks siis niimoodi, et ligi 40 aastat Estonia siis alates 64.-st aastast muusikali viljelenud, aga, aga tänapäeval me näeme, et neid viljelejad on juba niivõrd palju ja jumala antud, et Estonia saab keskenduda tõepoolest klassikalisele ja kaasaegsemale just nimelt ooperile balletile. Et pead sa seda nagu sellises puhtkultuuri, ütleme, teatri muusikateatri arengus loomulikuks. Olles jälginud Estoniat aastakümneid Tähendab, see olukord on ühtepidi õnnelik ja teistpidi õnnetu. Ehk Me võtame Londoni palasse. Jällegi siia tulles ma mõtlesin telest siia raadioni Campides, et et ma tahaksin näha ühte inimest, kes korja artisti orkestreerinud kes on üllatutes mänginud esimesest päevast peale, solist ei ole, solistkond vahetub, aga äkki kooris on keegi. Et ta peaks olema vist küll hullumise ääres, ta mängib ühte näitemängu, selle repertuaariteater, eks ole see korda nädalas seitse korda. Kusjuures keegi ei saa kunagi sellest teatris haltuura etendust, andke mulle andeks väljenduse eest, ta saab täie etenduse täie pingega, ehkki muidugi ma piilusin ja mis seal salata, sellel etendusel, mida ma nägin trummimängija luges raamatut. Tal oli aga, aga ta ei maganud ühtegi löökidesema. Aga sinu treenitud kõrv ütleme Londonis või, või ka Broadwayl muusikale kuulates, kas kas nad teevad sohki, on on meil vana, ei ole, ei kõik. Ausärk, või tähendab võib-olla mõni etendus, kui artist on häälest ära, aga aga kedagi ma ei, ma küll ei, ei ole aru saanud, et oleks tõmmatud. Aga tagasi sinu küsimuse juurde, et see on õnnelik ja õnnetu, õnnetu, miks? Vaata muusikateater nagu Estonia andmeil, eks ole, jällegi väike väike väike kultuur, väike kultuuriruum ei saa mitut teatrit pidada, eks ole, me ei saa pidada opereti-muusikaliteatrit eraldi ja ooperiteatrit eraldi. Artistid saavad väga mitmesuguseid ülesandeid. Noh, kuskil ta ilmselt killustab siis solisti ajab nagu mõtteid mujale, täNa need operett on, ma tean seda, et et ma ei tea, mis on parem. Aga ma arvan, et see žanri vahelduvus on, on teatud mõttes olnud meie lauljatele hea muusikali juurde tulla, siin on omad probleemid muidugi, sest nagu sina minust paremini teada on, eeldab muusikal teatud teistsugust laulukoor, laulustiili ja ka ilmselt teistsugust näitlejameisterlikkust. Ja siin siin on, on võib-olla probleeme. No me ei saa ilmselt mööda minna ikkagi sellisest ütleksin siis juba ehk nähtusest Georg Ots, kelle puhul just nimelt kõik need omadused ja, ja ta oli näitlejad, oli filminäitlejad, lauljadele olis, ooperite laulis, romansside laulis noh, tolleaegset poppi tegelikult. Et noh, sellised inimesed on siin Eestimaal nagu elanud, et noh, milline peaks olema ampluaa, eks ole, kes tänapäeval sellega toime tuleks ja kas neid on praegu. Sest näiteks jube halb küsimus ja ma katsun sellest kuidagi kuidagi mööda minna, vastata sulle, et meie poplaulu poole peal, nagu sa tead, on esitajad suurim probleem. Ma arvan, et teil kõrgkultuuripuu niisamamoodi ehk et Georg Ots on kahtlemata fenomen, see kõik see pluss veel noh, ma ei tea, et see inimene joonistas ja maalis ja ja oli nähtavasti suurepärane inimene ja ma tean ta pisut lapsepõlvest, aga mitte kuigi hästi. Teadsin. Et, et noh, need on ikkagi. Vaata me ei ole Ameerika, me peame selle sellega lihtsalt ära harjuma. Et miskid, asjad tuleb meil teha sellel tasemel, nagu me teeme neid seal. Et me saanuks Londoni, Läti või metropolides latti lihtsalt seada. Et, et mida rohkem meil oleks ja kahtlemata need on andekaid inimesi, seda seda säravam on meie teater, muusika, teater, kujutav kunst, televisiooni raad. Või mistahes meedias. Et, et nii ta on, see on ääretult raske küsimus, et noh ütledki hulgas muidugi muidugi, siis siis tuleb Meile mis iganes, ma ei tea, alates mees La Manchast järsku millegipärast ja, ja Johnny Päris tore oleks ka ette kujutada, kuidas ta neid kaasaegseid megamuusikale laulaks, et et noh, ma arvan küll, et, et oleks selline väga hea meister, kas või selles samas Miseraablis, kus Shani roll on, on üks on üks vapustav väljakutse igale lauljale. Absoluutselt, ja sa võid mõelda praktiliselt selle nüüd nüüd legendi, mis iganes muusikalirolli, ma arvan, et see oleks olnud ja selleks olnud, tõepoolest ma olen mõelnud sama asja peale, et kui oleks olnud teised ajad ja tema välisreisid ei oleks piirdunud Soome ja Mongoolia ka näiteks, et. No ma arvan, et kui Jorma hünninen sinna pääses, siis meie otsaga Liiber ja, ja võimed ei olnud sugu kui halvemad, kui mitte paremad. Ma arvan sedasama ja, ja, ja ma olen selle peale palju mõelnud, et ajad on inimestel suhtes ja annete suhteliselt õudselt ebaõiglaselt midagi ei ole parata, vähemalt on olnud. Tahaks loota, et nad on paremad, aga ütle mulle, miks meil on nii vähe artiste väljas loeme nüüd kokkukuma kinni, jooksen siis siis. Mõningad naislauljad veel Ameerika mandril, kuid neist on harva. Vähe kuulda noh siis viis Euroopas ja. No see ei tohiks olla nii-öelda meiega, jalgpallurid mängivad mitmetes välisklubides ja, ja see on nendele ja sinna pääsevad head jalgpallurid mängima, nii et seega sees vähesus tegelikult näitab meie meie genofondi ja, ja seda, et, et see on ikkagi suhteliselt õhuke ja õnn kaasa, see on fantastiline, millise kogemuse nad sealt saavad. Ma arvan, et me ei tohiks olla selle peale kadedad ega kurjad, et nendel seal hästi läheb. Otse vastupidi, ma just nagu öeldakse etet, et meil läks niisugustesse kõrgklassi rahvusmeeskondadesse. Kui te jalgpalliga võrdlete et oleks meil rohkem anda, siis lava ja töökogemuse mõttes on see täiesti hindamatu, eks ole, artistile mingid aastad olla või, või, või teha siin ja seal ja kolmandas teatris. Jätkan küll ja hea meelega kuulan sinu lemmikooperis tõeliste sellist toredate lustakat, ansamblit, vasterooste Hous siis majaperemees või jah, sellest samast ooperist, rõhutan, kordan. Hüljatud. See on siiani. Säilinud. Tunnikene hakkab märkamatult saama Juhan Paadam meie ooperigurmaanide stuudios. Ma olen küsinud ka teiste külaliste käest, et ooperiosa elulaadist. Et on ta sinu jaoks on ta, on ta sinu jaoks osa sinu elulaadist, on ta milline tema kaal on ja kas see on ka ainult nagu selline etenduse ja etendusel käimise kunst või on seal midagi veel selle ees taga ümber? Ma arvan, et, et kahtlemata on osa elulaadist ja, ja ja ta on olnud õnneks osa minu kasvamise ja kujunemise ajast, nagu ma olen üritanud selle tunni jooksul siin mõne streigiga streigiga rääkida, et et ta ei ole pelgalt noh, niisugune etenduse ootus või, või etendusele minek, vaid see on ikkagi muusika. Mida sagedamini kuulan ilmselt plaadilt, et kui, kui ma käin etendustel ehk et et see on miski, mis on noh, niisugune orgaaniline osa ajaloost, et me oleme siin palju naljatleb täna ja lõbutsenud teemal elitaarne ja massikultuur ja kõrgkultuur, see on osa kultuurist, saad aru seal. Kui sa satud esimest korda ooperis ja, ja kui sind lummab orkestrantide häälestamine, siis pillide häälestamise hetk enne enne etendust, siis see on, see on juba midagi, eks ole. Kui sind lummab etendus, sind omab dirigent lauljat, siis, siis see on seal mingi osa sinu sinu kujunemisest noores eas kuidagi kuidagi saad ja see on miski, mis jääb sisse ka see nagu ei kao kusagile, tähendab see jääb ja see on teater on, noh kord niisugune maagiline nähtus, et seal on mingi omapärane lõhn, eks ole, selles majas kõik me teame, et see ei ole midagi muud kui Krimm, tolm ja ja dekoratsiooniliin. Ja veel midagi seal, miski, mis sind, mis sind haarab, sa õpid järsku ära, et et enne kolmandat vaatust tehakse dirigendile aplaus ja siis, kui nüüd lavastajad nagu sina katkuvad kõik etendused kahe vaatuse teisteks, siis tuleb seda enne teist vaatust. Aga, aga ma arvan, et ma sattusin kogemata ühele etendusele hiljaaegu Juhan Tralla põhimetamisel soli lapsi täis noori täis ja mitte ainult eestlasi, vaid ka vaid ka vene poolde lapsi ja ja keegi oli hoolitsenud selle eest, siis teater, koolid, õpetajad, vanemad maja oli maast laeni lapsi täis ja, ja ma võin sulle öelda, et ooper ei sure sellepärast et nii kaua, kui on publikut, ei saa üks kunsti liikimat ometi survet. Et see annab lootust, aga, aga mitte kõik need inimesed ei jää jää sellesse majja käima. Aga, aga nad on saanud midagi, mis, mis jääb neis kasvõi selle, nagu ma ütlesin. Selle kena tõdeda olemusega on ka tore tõmmata otsad kokku meie tänasele ooperigurmaanide saatele, kus külaliseks oli Juhan Paadam. Ja kui külaline tegi valiku, siis avaloo puhul siis kasutan saatejuhi õigust ja, ja pakun siis kuulata suurimatest suurima helilooja Verdi küll mitte ooperis, tema riikviemist, Sanctust ehk siis püha. Ja kohtumiseni jälle järgmistes saadetes.