Tere ja ilusat nädalavahetust teile, head kuulajad, olete kruttinud oma raadiovastuvõtjad, kas teadlikult või ebateadlikult sellise saatelainele, mille nimi on ooperigurmaanid ja kas mul on hea meel oma külalisteks paluda inimesi, kes on kaudselt või otseselt tegevad küll teistes valdkondades, kuid kelle jaoks ooper on mingisugune teatud pisikene või mõnel suurem osa tema elust kas siis praegu on ta olnud või, või ongi kogu eluaeg olnud see osa tema elust? Ja mul on hea meel tervitada tänases saates Enn Eesmaad kelle kohta siis võiks vähemalt minul andmetel öelda, et sina oled ju lausa sündinud. Nii et ooper on olnud sinu rinnapiimaga siis imbunud või? Ja kahtlemata see on õige, sellepärast et ma mäletan kui ma olin, võib-olla viie-kuueaastane ja, ja kui isa kodus harjutas siis ilmselt nii-öelda moraalse tsensuuri tõttu ta laulis, noh näiteks. Ma ei seid mahlana suudleks, meeleldi jättis ta välja, et laps hakkab võib-olla oma mingisugust mõtet seal taga ajama ja nii edasi ja nii edasi, nii et loomulikult need ooperirepertuaari aariad noorile nii ooperitest kui ka muidugi klassikalistest operettidest, kus kohas ka see naisi suudleks meeleldi on, mis on ju tegelikult päritasemel testituuri ja kõige muu suhtes, mis nõuavad väga korralikke ja suuri ooperihääli. Loomulikult ma olen üsna palju kuulnud ja ma arvan, et paljusid lavatükke ma olen Estonias näinud üle viie korra. Rekord on tõenäoliselt see on küll jälle niisugune klassikaline operett või sinna kanti vähemalt linnukaupleja, mis jooksis Estonias, isa laulis Adamit ja, ja mängis. Ma usun, et seda ma olen näinud umbes kaheksa või üheksa korda, küll saalist, küll lava kõrvalt kuidagiviisi oli see, oli see ka võimalik valik ja ma olen hiljem mitu korda mõelnud, et et noh, kui kui tore inimene oli, oli isa, sest et Aadam osa ju sa tead, suurepäraselt see on, see on raske nagu reaalselt, kui mänguliselt olla kogu aeg laval ja samal ajal tegeleda oma pojaga. Ta vajab mingisugust õunakooki seal vahepeal ja selle asemel et minna garderoobi ja puhata. Nii et, et see mulle meeldis ooperiteater ja teater üldse. Ja, ja loomulikult olin ka mina teatud taas mitte päris kindlalt ja mitte suures vaimustuses, et ma nüüd ilmtingimata tahan ooperilauljaks saada, aga kuna mul niisugune väike hääleke siiski olija kooris laulsin nii solistiks kui ka kui ka numbrites, et siis ükskord isa kuulas mind. Ja ma olen talle siiamaani Nonii tänulik, et ta ütles, et kuule, poiss, et sul on ilus tämber. Aga sul ei ole sellist materjali, et sa saaks Estonia teatri laval laulda ooperites ja, ja see, see unistus selles mõttes ei, ei purunenud niimoodi traagiliselt, vaid õigel ajal. Ta ütles isalikult mulle selle asja ära ja pärast ma tegin küll veel laulsin mõningaid selliseid laulukesi ja isegi teleekraanil, mitmed korrad aga, aga selline ooperi ooperikarjäärivõimalus langes ära. Teatrisse ma tahtsin küll. Sest need olid hoopis teised ajad, hoopis teine, teised aastat, ma lõpetasin keskkooli aastal 64 ja kui ma sulle ütlen, et minu klassivennaks looming siis sul on kõik selge. Mõtlesime tõsiselt, et me läheme koos Panso kooli, aga Kaarel Kilvet võttis isegi nendest mõningatest mõttetalgutest ja treeningutest osa. Aga, aga mulle tõi korrektiivi Vene kroon onu, õigemini sõjaväehaigla ja siis läks elu teist rada, aga, aga ma tahtsin minna. Ja, ja selline teatripisik oli mul tugevasti sees, aga, aga selline noh, huvi ja armastus ooperi vastu on mul tõepoolest tänaseni jäänud ja hiljem juba teleajakirjanikuna oli, mul oli tõesti õnn töötada mitmeid aastaid meie muusikasaadete peatoimetuses ja kui ma tegin mitmeid vaata sarju küll pöördlava oli ühe nimi ja, ja pikem sari muidugi, mis ma tegin, oli Rahvakunstnikud. Siis, siis seal olid praktiliselt kõik tollased, meie tipud, kes olid jõudnud rahvakunstniku staatusesse, kaasa arvatud Nõukogude Liidu Rahvakunstnikud, need seal alates Tiit kuusikust. Georg Ots oli siis juba oli juba surnud, kui, kui, kui me tegime. Kui kusjuures jälle tegin kaasa Tiido jänes selles tegelikult tema viimseks jäänud teleprojektis kaasa ja olin nagu jutustaja selles, selles teatraliseeritud telelavastuses, kui nii võib öelda. Nii et sellest ajajärgust on mul erakordselt head mälestused ja meenutused, ma tundsin, et ma olin Estonia teatris peaaegu nagu oma inimene mitmel põhjusel isa tõttu ja muidugi ka teletõttu. Ja ma usun, et kui ma teen omadele aastatele tagasivaate praegu kasvõi siis, siis ma usun, et, et võib-olla kõikidest minu saatesarjadest kõige hinnalisem väärtuslikum ongi tegelikult seesama rahvakunstnikud, millest lõviosa olid ooperilauljad. Kuid seal olid ka Aino Talvi, Ants Eskola, Tuudur Vettik, ühesõnaga Tiiu Randviir, nii et ma võtsin võimalikult laialt seda, seda tööülesannet meelega, et mul oleks endal huvitavam teha ja ilmselt ka vaatajatel, sest et kui sa jõuad mingisugusesse teatud teatud ajajärku, siis siis ühed ja samad õpetajad, noh, võtame näiteks Teo Maiste, Mati Palm, Urve Tauts, Anu Kaal, Voites vähem on kõik sama samades etendustes samades projektides. Aga kui sa, kui sa teed, ütleme vanemate tollal vanemate inimestega, siis, siis iga selle persooni taga oli nagu mingi omaette maailm. Ja, ja kas või näiteks, kui ma tegin saadet Kaarel Hirdist, temast võib rääkida poliitilisel tasandil õige õige mitmeid lugusid ja olla mitut meelt, siis teatrimees oli ta ikkagi läbi ja lõhki ja suurekarismaaga. Et, et ma olen selles mõttes hea saatusele tänulik ja, ja ka selle, sel sellele juhusele, et ma, et ma sündisin just sellisesse perekonda, et see, see ooperi ja teatriarmastus nagu, nagu oli tõepoolest minuga algusest peale Teeme oma saatele muusikalise sissejuhatuse ja valikuks on siis proloog Vaiatsitest, see on tuntud jonka Vallo ooper ja Beatlesitest pajaduslusest sellest ooperist aga kui ka teistest ooperist ja elust enesest. Räägime meie tänase külalise Enn Eesmaaga pärast seda lugu edasi. Pärast. Vello siin leidis. Näitlejatest mõeldakse alati nii. On vaalu ja? O. Mäng on alanud peale, nii on kala alanud. Siis toreda sissejuhatusega Enn eesmaa poolt sellest, kuidas ta lapsena ooperisse sattus ja Georg Otsa Põlvas esituses pajatasid tööd proloog on, on ka kostnud ja juttu on olnud ka sellest, et me tahame pajatsitest vajadusest natukene rohkem rääkida. Mäletan sinu isa Enn Eesmaad tegelikult ka operetis töö oli vist Alfredo roll selles vanas nahkhiired ja, ja, ja on õnn ja au tegelikult olla temaga koos ka laval õige õige noorena, aga sellises päris imelikus kontekstis. Et mina olin Pipi Pikksukas politseinik ja, ja tema oli merele röövel. Nii et noh, selline see artisti elu on, et kurb ja traagiline käsikäes ja, ja veel üsnagi üsnagi sellises vanas eas, kuid ääretult lõbusa ja elurõõmsa kolleegina. Mäletan, kuidas ta lastetükis alati meid kõiki lõbustas mitte ainult all, vaid ka lava taga. Kas sellist pajats lust majanduslikust oli, oli temas ka elus ja teie kodus märgata või oli see tõsine kunsti tegemine nagu reaalsest elust eraldatud, et kas sellisele keerulisele pisut segaseks, kuidas Babstraktilisele küsimusele oskaksid sa mingisugust normaalset vastust leida? Ei, ma arvan, et see küsimus ja kogu teemaarendus oli, oli täiesti huvitav. Ma arvan, et minu isa oli, oli heas mõttes teatraalne. Ja minu arvates tajus üsna hästi oma võimeid ja võimalusi. Ta ei olnud selline elu näitleja selles mõttes, et ta, ta mängib ennast suuremaks, kui ta tegelikult on. Ma usun, et, et ka mina hindan teda ennekõike kui, kui väga hea kohusetruu ja korrektse töötajana ja, ja lauljana selles mõttes see oli tema töö. Töökoormus oli puhuti lausa uskumatu, sellepärast et ta ju hakkas suuri rolle laulma kohe pärast Martin tarast ja lõpetas suuremate rollide laulmisega siis, kui tuli Hendrik Krumm koos Viktor Gurjevi kanad põhirolle laulsid ja see oli veel aeg, kus mõned ooperid või üsna mõnedki ooperit toodi lavale kahes versioonis ühed venekeelsena, teised eestikeelsena. Siis isa tegi nendes kaasa ja loomulikult oli ta kaastegev ka operettides. Mäletan sageli nii, et laupäeviti teda ei näinud, noh juhul kui mina ei käinud teatris temaga kaasas, aga seal ma käisin tegelikult ju suhteliselt siiski vähe. Üsna sageli oli nii, et päeval oli tal näiteks ooper, õhtul oli tal operett ja vahepeal oli tal veel midagi. Nii et kusjuures need olid, et väga sageli isegi pearollid. Ja Ma üldiselt jah, nagu ei võtnud ka mind näiteks omale kaasa, ma tean, et väga paljud teatrilauljate lapsed tegid kaasa lastekooris seal paljudes ooperites Carmen ja, ja neid on seal palju üles lugeda, tema üldiselt nagu seda ei, ei soosinud, ta nagu ei soovitanud noh, ilmselt tassis mulle ikkagi õiguse ise valida. Võib-olla natukene hiljem seda, seda teed, et mitte nii iseenesestmõistetavaks pidada, et sinna lavale kohe minna ja, ja pürgida, see tuli mul nagu iseseisvalt. Metsalaval ei ole käinud lavaatlejana või laps. Ei, ei lubatud, seda mitte, ei, see ei olnud ka selline selline, et noh, et ma ei luba ta nagu ei soovitanud küll, aga ma käisin näiteks Kaljuste lastekooris ja pidin napilt minema. 55. aasta kunstide kaader Moskvasse. Laulsin see ei olnud vist see päris esimene koosseis, aga suhteliselt noh, ikka algus. Ja siiamaani ma mäletan mõningaid laule, mida me harjutasime ja ma olin muidugi väga põnevil, et saab nii suurde linna, seda enam, et isa, kes seal ka jäin haigeks, jäin sellest nii-öelda rongist maha ja siis ma käisin ka. Noh, küllap sina oled kuulnud, et ka rammis, oli kunagi poistekoor, mida Vilparti juhatas ja seal ma käisin ka ja mul on siiamaani mõned fotod, kus ma olin seal esimeses reas ja Andres, see oli peaaegu minu kõrval ja mõned mõned sellised sellid olid seal veel, nii et. Ma olin ikka kogu aeg nagu, nagu suhteliselt lähedal, aga mitte nii-nii lähedal, nii et et isa ei, ei, ei kujutanud endast selles mõttes nii sihukest tohutult suurt kunstnikku, et ta tegi, tegi, tegi rollid võimalikult hästi ära ja ma mäletan, et üks tema selliseid kriitikuid ja tööandjaid kodus oli minu ema noh, rääkimata sellest muidugi, et tal oli, oli isal oli, olid ju tugevad lavastajat ja mitu asja tegi seal viiner kes tuli sealt väljastpoolt Eestit. Ta tegi ju tohutult paljudes tükkides kaasa, aga ma mäletan neid analüüse, kui Ta oli käinud kas esietendusel või kontrolletendusel. Ja sellega seoses tuleb mul ka üks niisugune noh, tüüpiline ja tegelikult ju ilus ilus lugu meelde ja tõestisündinud lugu, mida mina ei mäleta, aga ema mäletab. Kui tehti Tormide randa. Ja minu isa mängis selles esimeses variandis, mis lõpuks välja lõigati, oli seal niisugune osaline, nagu et ta oli selle Ungru krahvi poeg ja neil tekkis omavaheline nii-öelda tüli ja, ja, ja sõnavahetus ja sest see lõppes sellega, et krahv lõi oma oma poega näkku. Ja mina olin ema süles ja hakkasin nutma, et miks ta minu isa lööb. Noh, see on niisugune ilus, ilus lapselik reaktsioon, mis näitab, et see, see elu ja Dr elu ja kõik, see oli nagu noh, niimoodi väga-väga lähedal, aga siis jah, ta ei ütleme niimoodi otse välja. Ma ei kujutanud endast ka roosat ei tegelikult ega ka nii-öelda unelmates, tema tegi oma tööd ja tegi seda oma võimete ja jõukohaselt. Ja erakordselt korrektselt. No käbide ja kändude teema. Lõpetuseks üks selline uudishimulik küsimus veel, mis on isiklikule niimoodi, et mul pean, kasvab ka peres kolm last ja ja sageli pean olema tunnistajaks sellele, et need lapsed, noh ma ei ütleks, et lausa häbenevad isa eriala tegeleb mingisuguse siukse imeliku asjaga nagu super, aga, aga noh, ma pean ütlema, et ega nad ei, nad ei taha ka neid seoseid eriti rõhutada, kas siis sõprade või kellegi teise teiste seas, et kas need tänapäeva lapsed, et kas, ütleme ajal ja sinu kodus olid sina oma isa töökoha ja oma ameti üle uhke. Oli see mingisugune väike väike boonus, väike aura, mis sinuga kaasas käis? Ma arvan, et see oli nii, et, et ega me neid eriti noh, sellega ei, ei, ei uhkustanud, aga, aga üldiselt mul oli hea meel jah, et ta on inimene, keda paljud tunnevad ja kes, kes töötab teatris. Ja ja selles mõttes küll meie perekonnaliin oli, nii et alguses ma olin aastaid Enno esmapoeg ja siis oli pikki-pikki aastaid minu isa oli Enn eesmaa isa. Niimoodi oli see tutvuse liin ja tutvustamise liin, aga minu oma poeg, kes on praegu Tartu Ülikoolis, õpib inglise keelt ja ka majandust on niisugune noormees, et, et ta ei ole eriti sellise esineja verega. Noh, ema on pianist ja mina olen aastaid esinenud ekraanil, aga, aga tema liin on natukene teine talle see talle see meeldib, ta kuulab muusikat, hea meelega ka ooperimuusikat. Aga aga sellist soovi või tahtmist ta tahaks lavale või tahaks, tahaks õppida midagi ütleme, muusikat tõsisemalt seda olnud ja muidugi meil oli minu peres oli siis juba selle kohtumõistja nii-öelda hane jalgades oli, oli, oli naine kes tegi kohe selgeks kiiresti, et tal ei ole pojal, ei ole absoluutselt kuulmist ja, ja see mõjutas juba natukene seda valikut, sest et naisel endal on absoluutne kuulmine ja ka minu arvamus on, on et kui nüüd temast oleks saanud pianist, siis siis need eeldused peaksid olema väga tugevad, et seda tõsiselt teha. Ma olen kaugel sellest, et, et see, et see on täiesti välistatud, et lapsi noh, nii-öelda natukene lükatakse tagant või isegi sunnitakse teatud periood seda klaverit näiteks harjutama. Ma mäletan oma lapsepõlvest, mina käisin laste muusikakoolis ja, ja, ja selle peaaegu et lõpetasin, seal tuli üks haiguse lugu, vahele mul midagi juhtus sõrmega ja ma jätsin peaaegu pidin kolmveerand aastat vahele jätma ja siis ei lõpetanud seda laste muusikakooli ja ka maa oleks noh, väga sageli valinud jalgpallimängu näiteks harjutamise, mingi keedike prelüüdi harjunud teda, aga ilmselt mina ei olnud jah nagu see tüüp, kellest oleks võinud saada kasvõi näiteks hea klaverimängija, sest et paljud minu minuga kaaslased mängisid juba kuskil ansamblites ja, ja, ja tegid palju, palju rohkem, kui oli vajalik. Ma mängisin trumme natukene ja olen Georg Otsa pojaga Üloga teinud isegi seitsmendas keskkoolis ühe väikse ansambli. Kus tema oli siis kontrabassimängija ja mina, mina lõin trumme ja seal olid mõned pillimehed veel, aga see oli selline, noh, kooliaastate väike väike lõbu. Sellises küll suhteliselt marginaalse sepisoodilises rollis saame ka täna kuulata ja Hendrik rummi nimi on siit juba läbi lipsanud. Kes oli siis põlvkond temast parem ja kes siis Estonia lava esitenorina vallutas mitmeteks-mitmeteks aastateks 68.-le lastel on salvestatud üks üks tore selline duett Verdi ooperist rubaduur, kus Hendrik Krumm siis laulab man riikot Leonorat Tiina Jaaksoo ja juhatab seda Neeme Järvi. Tänases saates siiani kõlanud muusika on üsna selline rammus ooperimuusika, romantiline, vägev, võimas veristlik. Kui rääkida ooperist, et kas ja ka sellest, et, et pajatasid on sinusse võlga nii teemana kui ka ooperina selliseks leitmotiiviks tänases saates, et kas just selline vägev ja, ja võimas dramaatiline ooper, et kas see on sinu kirg või kuidas sa üldse oma oma mõtteid ja oma maitset ooperivaldkonnas? Ma arvan, et noh, neid on suhteliselt vähe, kellele Verdi muusika ei meeldi, kuid samas On ka Mozarti ja Rossini ooperis suurepärased, nii et siin ma ei oleks ja nii väga ühene pajatsitest me leppisime kokku põhiliselt sellepärast, et tõesti minu isa ütles, et tema lemmikooper on pajatasid, et see on selline läbinisti ooperlik, läbinisti teatraalne ja Pole, sest noh, see on ju nii-öelda teater teatris. Seal toimub tegevus laval ja samas on ka laval veel omakorda lava. Seal on kõik noh, nii kontsentreeritud tult sees draama ja kirurgi ja, ja vale ja pettus. Ja üks põhjusi, miks, miks on ooper mulle alati meeldinud ja, ja üldse sümfooniline muusika ka tõsine muusika oper ennekõike, et see on võib-olla ainus koht ja võimalus maailmas, kus disharmooniaid lahendatakse harmooniliselt ka siis, kui on kõige suuremad konfliktid see ooperimuusika keel on ikkagi harmooniline. Ja, ja, ja tõepoolest, mida vanemaks sa saad, seda, seda rohkem võib-olla nii mõnigi meist hakkab, hakkab seda seda imetlema isegi et maailmas on palju geeniusi, aga, aga muusikageeniused on kahtlemata Ta ühed need kõige ülimad räägitakse, niiet ja mitte mitte üksnes et räägitakse, vaid ka mina mõtlen niimoodi, et kui sa kuulad vahel mõnda suurepärast ooperi Maarjat, no näiteks kas või Chana Pavarotti või ka Domingo esituses või Kiryteganawa esituses. Kui see lõpeb, siis tahaks nagu öelda, et jumal on kõnelenud nii sisus kui vormis. Et on, see on midagi, mis, mis võrdub või mis läheneb juba sellisele müstikale, kui seda tõesti tehakse maailmatasemel. Ja Mul on muidugi olnud õnn väga praktiliselt kõigi meie Eesti suuremate lauljatega nendest aastatest, kui ma tegin saateid. Ja neid saateid, kuid ka näiteks intervjueerida, kirjutab Londonis enne seda, kui ta käis Eestis. TV3-l oli võimalus ka tänu kontserdikaasabile käia Londonis ja Kirytecanavaga seal seal pikemalt rääkida ja teha sellest siis saade, mis oli natukene nagu tutvustus, saade ja, ja pisut ka pisut ka siis tema või suurestki ka tema loominguteest. Nii et need on olnud tõesti ilusad hetked, aga aga neid neid Hooneid ooperid on, on nii palju, et, et see nimekiri, kui sa hakkad tõsiselt mõtlema, tuleks väga pikk. Ja, ja jälle ma vaatan, et mida, mida vanemaks sa saad seda, seda vähem sind liigutavad hingepõhjani mingisugused nähtused. Mingi võimas või imeilus, ütleme ooperis stseen, kui ta on hästi kirjutatud, ette kantud ja lavastatud on üks neid suhteliselt väheseid momente elus, mis, mis näiteks mind võib lausa pisarateni liigutav. Et, et sa, et sa nagu tajud seda, kui, kui suur ja kui ilus on see võib-olla see kunst. Sama lugu on loomulikult ka maalidega ja, ja tõeliselt suure suure kunstiga, olenemata žanrist ja olenemata maatikast. Nii et neid, neid hetki jääb võib-olla tänapäevaelus vähemaks ja ja ka nendest kümnetest kanalitest, mis on praegu võimalik teles vaadata, olen minagi valinud üsna sageli metso kus on, kus on head muusikat, džäss-ist kuni kuni kaasaegse sümfoonilise muusika, nii väga palju on seal patareid ja, ja ma vaatasin üsna suure mõnuga, alles hiljuti oli Wagneri Detroloogia. Nii et see võtab küll palju aega, aga ta annab ka tohutult palju tagasi, noh eriti kui jälle on, on, on maailma tippudega tegemist, nii et see on üks ilus ilus ala, mida on põrgulikult raske teha nii lauljanna orkestrandina kui, kui lavastajana ja teatritöötajana. Aga millest on võimalik saada paradiislike naudinguid? Et selline illusoorne maailm võib olla muinasjutt täiskasvanutele selle heas mõttes kontra, siis selline eluline reaalsus nii globaalses maailmas kui ka siin Eestis meie ümber. Kas nii? Ja ka seda kahtlemata, sest et need on, need on selle kunstimängureeglid. Mõttetu on minna sinna, no sellise realistliku tajuga. Et, et miks ta nüüd niimoodi teeb või miks ta seda teistmoodi ei tee ooperikunstile vaat kindlat sisu ja vormireeglid ja noh, nii nagu balledki, et kõige kõige totram, mida võib balleti kohta keegi inimene öelda, on see, et noh, et et kui kaks inimest armastavad teineteist, et viimane, mida võiks ette kujutada, on see, et sa hakkad tantsima tema ees midagi, seal reaalne mittemõistmine, selle, selle, selle Kunile küsimus keeleküsimus ja täpselt samuti on, on ka see, et tõsi, seal on, nüanssina võib öelda, et, et kui ka näiteks klassikalised operetid või ka ooperid, et, et kui see teatud hetkel alustad laulmist eriti just nendest muusikalidest ja tundub võltsina, siis midagi on pilt kas kas kontseptsioonis, lavastuses või ka esituses ja kui sa seda vahet ei märka, et, et, et nüüd hakkabki see laul peale siis tähendab kõik on paigas, see on, see on igas asjas niimoodi, see on ka teleesinemises, nii kui sa, kui sa näed mõnda mõnda telesaatejuhti ja sa ei oska nagu kuskilt öelda, et noh, et kõik on nagu paigas, siis on hästi, aga niipea kui olulistest komponentidest puudub, kas on üle või alla, siis sa märkad seda kohe, nii on, nii, on ka selles ja, ja muidugi see aeg, mil sa oled ooperis, nii nagu vanasti öeldi, on, on, on väga rikas aeg ja seal on isegi nendest aru nendest vanadest härrasmeestest kaks sajandit tagasi, kes tulid ooperisse kuulama, ainult mingit ülemist tood, kui meil stsenarist räägime, kuulasid ühe haari ära ja siis läksid lõbusasse Pariisi ööellu tagasi. No nad tulid kuulama interpretatsiooni kunsti kuulame, muu oli nendel juba selgem. Ja nii, et ükskõik mispidi sa sellesse sellesse maailma muusikamaailma satud või tuled, kui sa seal oled ja, ja oskad kuulata siis, siis see on kena ja telest veel nii palju, rääkides, et tõesti metso on üks, üks mu lemmikkana leidja ja ma olen ikka mõelnud seda, et ka praegu need Eesti kolm kanalit, mis pidevalt töötavad, et et üks häda, mis neid kõiki ühendab, on see, et, et kui vaadata on veel ühte, kui teist, siis üha vähemaks tundub, mulle jääb seda, mida kuulata. Ja siinkohal ma ei mõtle mitte ainult muusik pikalt vaid ka, vaid ka, vaid ka häid jutusaateid, häid diskussioonisaateid. See on nagu öeldakse, ohumärk. Ja kõige halvem, mis võib juttuda, ongi see, et siis inimesed lähevad, kes metsokanalile, kes läheb BBC, kes läheb vene kanalitele ja, ja see on halb. Ja raadiokuulajana hetkel veel lahku meie kanalilt, sest kohe kuulete ühte ime imeilusat koori sellest samast lünka valla ooperis pajatasid ja julgen lubada, tuleme pajatsete jutu juurde hetke pärast tagasi. Kõlas siis selline kena pastoraalne idüll jonka valla ooperist pajatasid, kus veel miski ei näita seda, et et natukese aja pärast saab olema tegemist sellise tohutu kiremõrvaga. Pajatsite teemast rääkides sa oled kohtunud oma oma töös siin, meie kohalike rahvakunstnikega, jätame riigi nime nimetamata Rahvakunstnikud ja kunstnikud, rahvale nad vaieldamatult olid kuni kiridega jaamani välja, keda võiks nimetada, eks ole, planeedi rahvakunstnikuks. Et kas sa sellist teatud vajadusi tunnet, et oled nagu märganud nende juures, et nad nad kuidagi tunnevad ennast pajatsetena või on nende nende väärikus alati paigas olnud. Ma hiljem selgitan ka, miks ma seda just niimoodi küsin, sellepärast et sageli ühiskonnas teatud ühiskondades ja, ja teatud inimeste poolt just nagu meie valdkonna inimesi pajatsitena paraku ja kahetsusväärselt võetakse. Ma arvan, et seal pinnapealne käsitlus, kui niimoodi võetakse minu kogemus, aga mul on ütleme, ajakirjaniku kogemust ikkagi üle 30 aasta küll viitab sellele, et kõik nii-öelda suured töömehed ja suured kunstnikud selle sõna nii-öelda õiges tähenduses on üllatavalt lihtsad. Sest et nad peavad lugu kõigepealt oma kunstist ja peavad lugu iseendast, seda mitte üle hinnates. Jama peavad lugu ka oma kolleegidest ja peavad lugu ka teistest inimestest. Ja sageli on nii-öelda noh, nii-öelda tühisuse vormiks või, või tooreks on sageli just selline üle puhutus ja, ja ülespuhutud ja, ja püüd näida targemana püüd näida huvitavamana, kui, kui tegelikult ollakse, nii et kas seesama kirdekanawa, kui ma teda intervjueerisin, ta tuli täpselt kohale, ta vastas kõigile nendele küsimustele, mida, mida esitati ja ometi sellel ajal ja sellel ajal Eesti ei olnud veel ei Euroopa liidus ega kuskil mujal, ta oleks võinud ju käituda. Sa kujutad ette, mismoodi, eks ole, kes, kes olete teie ja, ja mis mis, mis juttude ajate. Kuigi noh, need küsimused olid loomulikult ikka ooperist ja ooperikunstist ja ma olin kodutöö teinud ja ma teadsin, tema tema karjäär äri ja, ja mõnegi koha peal ma nägin, et ta võib-olla isegi mõnevõrra üllatus, et, et noh, et ka küsitleja seda teadis, siis jah, vastates sinu küsimusele. Ma arvan, et et see on üks selliseid läbivaid jooni. Ta on väga paljusid intervjuusid, mida mina ei teinud, aga mida olen näinud televisioonist, kui kui lihtne ja noh, peaaegu et märkama. Ta oli näiteks täiesti tantsuvirtuoos Fredas Täär kui ta ühes saates rääkis oma elust ja oma kunstist, kui sa ei teaks, kellega on tegemist või kasvõi Chinkeli kui, kui tema kolleegist rääkida. Ja, ja samas noh, on on tõesti inimesed, kes ei ole teinud miljondik keegi sellest, mida, mida need suurused on teinud. Teinekord ka oma intervjuudes püüavad jätta muljet endast, et, et tegemist on nii-öelda suurte suurte tegijatega, aga noh, inimesed on erinevad ja ka publik on oma vastuvõtult kokkuvõttes erinev. Ja, ja võib-olla kuskil läheb, seega läheb sega läbi, võib-olla suudetakse ära petta, kuid, kuid kindlasti ei suudeta nii-öelda ära. Ta ajalugu ajalukku ja suurteks nimedeks jäävad ikka need, kes on suured nii sisus kui vormis ja võib-olla ennekõike just just sisus. Et seda ma jälgin üsna sageli ja üsna üsna lähedalt nüüd ka poliitikas. Ka seal on selliseid paare, kes käituvad staaridena ja on selliseid väga suuri tegijaid, tänu kellele võib-olla Eesti suuresti võlgneb seda tasandit, kus me täna oleme, kes seda liigselt ei rõhu. Ta, ja neid on minu arvates kõikides erakondades. Nii et, et see on üldiselt niisugune üldine üldine tendents, nii et seda eluteatrit mängitakse ja näideldakse ka väga paljudel teistel lavadel peale selle lava, mida on harjutud nägema teatris No ma arendaksin seda mõttevahetust veel nagu oma nägemusega sellest, et mõni mõningatest mõistetest kas ise selgust saada või siis ka selgitada kuulajale, et et üks asi staarikultus või ütleme, inimene ja, ja mõistev primadonna näiteks on ju tegelikult negatiivse varjundiga, nii et olgu väljaanded nagu suhteliselt ettevaatlikud, kui nad seda epiteete kasutavad, et siis nad tegelikult mõtlevad seda daami solvamisena. Et ühelt poolt paarikultusega teises ja teiselt poolt sõnab vajadus, mis tegelikult tähendab tola või tola tegijat. Et see võib olla suhteliselt valus, kui, kui inimesed, kes tõesti tõsiselt oma oma kunsti suhtuvad, neid tituleeritakse pajatsiteks ja meie kõne all olev ooper, vajadus, kus, kus Tanja nutab ja laulab, et riidi palliadži, naera naerab pajats. Et see on sinu elukutse, see, sinna sa oled määratud, sind võetakse tolana, midagi muud. Sulle sinu elus antud. Et ilmselt on ka kunstnik ainukene see, kes on suuteline nii sügavat valu tundma kui tema tööde loomingut hinnata. Aga nii staarikultust, põdevaid, inimesi kui ka pajatseid on ka see ringkond, mida sa ise puudutasid, ehk siis poliitikaringkondade siinsamas, meie meie koduses Eestiski vähemalt kõrval vaatajale, et on neid ju täis või noh, neid on ju arvukalt, nii et võiks öelda, et kui ka mõnedki nendest patsitest kunagi nutma hakkaksid niikuinii suure kirega, küllap nad mõistaksid ka siis neid pajatasid. Kes siin meil praegu on, on võib-olla natukene paremini. Nojah, ma arvan ka, et see on tõenäoliselt vist üsna õige kui öeldakse, et tsirkuse kõige tõsisem mees on tavaliselt Klaul. Kunagi ma küsisin tabeli käest, et tema paljud rollid olid seotud viinaviskamisega ja vihjasin noh, sellel ajal ei esitatud nii otseseid küsimusi laupäeval. Et noh, et, et te olete ise ka nagu võtja vend olnud ja siis ta ütles, et, et ja muidugi täiesti õigesti seletas et need, kes on laval joobnud olekus, need kõige vähem suudavad mängida joobnud inimest. Et joobnud inimese mängija peab olema laval see kõige kainem. Ja, ja nii on ka selle klounaadi ka. No ei hakka võib-olla nendest eesti teemadest nii palju rääkima. Seda enam, et ma olen poliitikas siiski ju alles vähem kui aga näiteks noh, tüüpiline selline rollimängija ja seda võib ka pajatsiks ja, ja niimoodi iseloomustada on Žirinovski Moskvas. Kes on, ma olen temaga aga ka rääkinud nelja silma all, kes on täiesti noh, nii-öelda mõistlik mees, kellega võib rääkida kõigil teemadel, aga niipea kui ta mikrofonide ees ja kaamerate ees, siis ta muutub sageli tundmatuseni. Ja, ja ta mängib oma kindlat rolli nagu partituuri. Ja ja ta teab, mida temalt oodatakse ja meie asi on siis nüüd analüüsida, kas ta ongi selline või ta mängib oma rolli sellepärast, et ta on selle rolli saanud kellelgilt ja siis võib küsida, kelle käest. Nii et et selliseid väga oravaid selliseid pajazzi moodi poliitikuid maailmas on, on alati olnud. Ja, ja siis siis tekib siis tekib see küsimused, mis hetkeni võib ta seda oma rolli mängida, sest et ka Hitler oli alguses teiste arvates narr ja, ja naljamees. Ja ühel hetkel, kui, kui maailm tabased ei, tegemist on väga tõsise arenguga, siis oli suuresti juba hilja. Žirinovski-st rääkides või õigemini see saade ei ole, küll temast aga, aga jutt käib, eks ole, poliitikutest pajatsitest, siis tuleb tõe huvides öelda, et ka tema on ooperigurmaan. Ja ma tean, mul on siia Taani, minu poolt kogutud kaadrid sellest, kuidas ta mängis Mozartit ja Salieeriti ja ma nüüd ei mäletagi, kas ta oli ilmselt Mozarti rollis. Nii et aga selline rahvanäitleja natukene ja nii, et muusikast peab temagi lugu ja, ja see on üks nendest väga sümpaatsetest iseloomuomadustest, mis seda meest saadavad, nii et mitte alati ei ole tegelikult maskid, aga samasuguse maskiga inimene. Et vahest on seda isegi päris huvitav jälgida. Keerame selles saates natukene neid kurve natukene järsemaks ja, ja teeme midagi täiesti ootamatut, et paneme kuulaja lõbustamiseks peale ühe loo, kus esinevad kolm kõige elementaarsemat kuulsamat tenorit Carreras, Domingo, Pavarotti mehhta juhatusel ja nad üksteise võidu laulavad Ladonna ja Mobil, et ehk siis hertsogi laulukest Verdi ooperist. Nii raske nagu aru saada, et kes siis selle kõigevägevama kõrge noodi võttis. Üks nendest oli kindlasti Placido Domingo, kellest on meil ka siin tänases saates juttu olnud, aga, aga sul oli meenutada üheksa, üks tore fakt seoses Tiit Kuusiku ja plaatide loominguga. Ja tead, üllatav fakt isegi sellepärast, et Tiit Kuusik, kust ma tegin saatesarja kunstnikud tõenäoliselt kas 81. või teisel aastal ja, ja siis ta meenutas saadet, me tegime tema merivälja kodus. Et kuidagi käis Mehhikos Urmas Boriss kodunovi ja siis ta kohtus seal ühe, ühe väga noore, kuid erakordselt andeka tenori lauljaga, kelle nimi mania poisiga hispaania poisiga, kellest pärast sai maailmakuulus tenor Placido Domingo. Nii et ka see oli ilus sild. Põlvkonna suuruselt teise põlvkonna suurusele kohalikult tasandilt universaalsele maailmatasandile. See on üks võimalus paljudest, mis teeb seda ooperikunsti veelgi ilusamaks ja, ja küll on hea meel praeguste praeguste lauljate pärast, kellel on võimalik laulda ükskõik mis lavadel. Umbes sama, et kuhu oleks võinud välja jõuda Georg Ots või, või seesama Tiit Kuusiku ei oleks tema jaoks olnud maailm niisama lahti kui praegu näiteks Ain Anger jaoks ja teiste meie heade lauljate jaoks. Kuid see on elu ja need on mängureeglid, mis teinekord on karmid ka ooperikunstis. Aitäh tulemast ooperigurmaanide saatesse legendaarne teleinimene ja kas siis praegune poliitik või? Paranda mind, kui ma eksin, Enn Eesmaa, jäägu viimane sõna sulle. Ja aitäh. Sest ja kuulan hea meelega ooperit ja ja tulen ka esimesel võimalusel jälle armsasse Estoniasse, aitäh.