Johann Strauss on loonud 16 apperiti ja mõnedel andmetel rohkemgi. Mõni neist ei jõudnud üldse lavale, mõni sai kohe alguses jaheda vastuvõtu osaliseks. Mõned läksid esialgu suure menuga nii Viinis kui mujal Austrias kuid hiljem teatrid neid enam ka ei võtnud. Ja süüdi olid ikka nadid, Libretod, mis vägagi heale muusikale vaatamata lavalugu välja ei kandnud. Helilooja töö siiski päris tühja ei läinud, sest igast unustatud operetist on jäänud kauneid pulkasid, masurkasid marsse ja Vaisse kontsertpaladena käibele kas tekstita või siis sootuks uue tekstiga. Vaid kolm Straussi operetti vallutasid kogu maailmalavad elasid üle oma looja ning nende lavaelu jätkub tänini. Need on öö Veneetsias nahkhiir ja mustlasparun. Viimane oli küpse meistri loomingu tipp milleni ta oma hilisemates töödes enam ei küündinud. Esietendus teater, Ander Viinis kujunes triumfiks. Järgmise päeva ajalehtedes polnud ühtki negatiivset arvamust. Paari kuu vältel tõid opereti, lavale peab kõik Austria ja Saksamaa teatrid. Siis jätkus võidukäik üle keelepiiris. Mustlasparun oli ka esimeste operettide seas, mida eesti keeles mängiti. August Viira tõi selle oma asjaarmastajate näiteseltskonnaga Vanemuises lavale 1889. Nii et ka juba üle 100. tagasi. Ja selle sajandi esimeses pooles oli kõigil operetisõprade põlvkondadel võimalik mustlasparuniga erilavastustes eesti lavadel kohtuda. Nooremail pole seda võimalust enam olnud. Estonia viimasest mustlasparunist on möödas üle 40 Vanemuise omast üle 20 aasta. Paljud meloodiad on muidugi tuttavad, aga kuulakem neid siis täna viinlaste esituses. Johann Strauss, kes üldiselt lõi oma teosed väga kiiresti nii-öelda ühe hingetõmbega töötas mustlasparuni ka ligi kolm aastat. Idee ungari opereti loomiseks olevat ta saanud ferents listist, kui ta 1882. aasta detsembris maestrot tema kodus testis külastas. Libreto saamiseks soovitanud list pöörduda morjookay poole. Kirjanik süttis mõttest ja pakkus kohe terve rea võimalike sügieesid. Jäädi peatuma tema äsja ajakirjas ilmunud jutustusele sassi, mille alusel hakkas libreto kirjutama ungarlane ignords šnitsel. Ta koondas novelli, tegevusliine joonistas tegelaskujud reljeefsemalt välja ning tugevdas mustlaste liini, mis kirjanikul oli õige põgusalt antud. Pärast mitmekordseid ümbertegemisi. Muide, ka kirjastaja lasi enne teose trükkimist Velli Bretos parandusi teha, lähtudes suuremast vastavusest muusikale. Siis sai üldjoontes lugu järgmine. Tegevus leiab aset 1686. aastal ühes Doonau äärses Ungari külas, mille rikkaim mees on Kalmann Župan seavürst sest nende loomade kasvatus annab talle suurt tulu. Župani tütar Arsena armastab Ottokari, kuid pole lootust, et Isalaseks tal varatule mehele minna. Küla juures on lossivaremed ja kuulu järgi olevat lossi omanik enne türklaste vastu sõtta minekut oma suure varanduse kuhugi peitnud. Ottokar päritki vanalt karjuselt. Kas too ei tea. Selle asupaika? Sekkub Mustla Nadžipra, hoiatades, et seda aaret ei maksa otsida. Härral oli väike poeg, kes sõja käigus koos emaga teadmata kadunuks jäi. Aga ta võib veel tagasi tulla. Randupaat, milles saabuvad õuenõunik ja tema sekretär vinist koos tundmatu noormehega. Loomulikult ongi see lossiomaniku poeg Sandor Parinkais jäänud varakult orvuks, on ta palju viletsust tunda saanud, kuni lõpuks ametivõimud avastasid ning nüüd tullaksegi talle isa maid üle andma. Mustlaseit ennustab noormehele muinasjutulist rikkust. Too ei näe seda kuskilt paistvat. Suur maavaldus küll, kuid lagunenud loss ja raha pole tal ollagi. Selle puudujäägi loodata parandada, paludes rikka seavürsti tütre kätt. Isa nõustubki ikkagi lossihärra. Arsiinaga keeldub otsustavalt ja teatab, et ei kavatsegi siduda oma saatust mehega, kes pole vähemalt Parun. Jutt kipub sind nüüd vägisi pikaks minema, kuulame vahepeal tüki muusikat ja siis läheb sisuseletus edasi. Ei saa, me ei näe ka lood ja nii ta. On? Opereti tegevus jätkub siis nii. Laadalt koju saabuvad mustlased võtavad rõõmuga vastu teateid nende endise hea härra poeg on koju tagasi jõudnud. Shuupan ja tema sulased on mustlaste elu päris kibedaks teinud ja nüüd luuravad nad Parinkalt kaitset tabades teda igati toetada ja talle alluda. Paring Kai võtab pakkumise vastu ja teatab kokku kogunenud külarahva sar seinale, et ta on vahepeal paruniks saanud mustlasparuniks. Ent nüüd abiellub ta loomulikult ka muslannaga. Sassiga. Župan on ütlemata nördinud, et tema tütar ära põlati. Mustlased aga hakkavad valmistuma pulmadeks. Järgmisel hommikul täitub vana muslanna ennustus rikkaks saamise kohta. Osutub, et vanapaarid kai usaldas Justšiprale peidetud varanduse asupaiga ja vannutas saladust hoidma, kuni tema poeg kord sellele järele tuleb. Nüüd on see päev käes ja Aare tuuakse välja. Pulmapidu võtab hoogu, ent selle katkestab Ungari sõdurite ilmumine eesotsas graphhomonaiga, kes värbab sõdalasi buda vabastamiseks türklaste käest. Varinkai nüüd mustlasparun teatab, et tema läheb buda alla mustlaste eesotsas, sest ka nemad ei ühise kodu, maga vastamisest kõrvale. Üldist vaimustust sõjakäigu ettevalmistust tumestab suupani ja õuenõuniku tulek, kes teatavad, et Parinud gay abielu muslannaga on ebaseaduslik ega kehti. Safion õnnetu ja solvatud. Kuid jälle aitab hädast välja Mustla Seidžipra. Ta toob dokumendi, millest selgub, et põlatud mustlasneiu pole üldse mustlane vaid Türgi sõjas langenud Ungari magnaadi tütar Cipra andvaid orvu üles kasvatanud. Nii et seegi mure on murtud ja sõjamehed saadetakse üheskoos teele. Kolmas vaatus tuleb vahepeal Viinis ära käinud õuenõuniku taas Doonau äärsesse külla tagasi. Nüüd on tal kaasas korraldus Parinkai vahistamiseks, sest õukond kardab, et mustlasparun võib hakata valitsuse vastast mässu. Täna. See plaan läheb aga luhta, sest Paring Kayanoma meistriga buda vabastamisel niisuguse vaprusega silma paistnud et väejuht krahv homo nai isiklikult saadab uljaspead austuse märgiks otse kodukülla. Tema vastu õuenõunik loomulikult ei saa ning pageb liini tagasi. Külarahvas ja mustlased on õnnelikud. Sõjakäik oli võidukas Budan türklaste ikkest vabastatud mehed auga kodust tagasi ning katkestatud pulmapidu võib jätkuda. Aga nüüd on noorpaare juba kaks lisaks ahvile Parinkaile ka arseina jaotaka, kellele seavürst on lõpuks oma õnnistuse andnud. Lõpp hea, kõik hea, suur rõõmupidu ja vägev finaal, nagu ühes õiges operetis olema peab. Aga selle finaalini me jõuame saatetunni lõpus. Nüüd üks hästi tuntud viis hoopis alguse poolt. Johann Strauss-ist sai valsikuningas tänu sellele viini õhustikule liini vaimule, milles ta kasvas ja elas kus hea muusika kõla, Sagulite õlletubadest, keisrikoja balli saalideni. Just niisuguses muusikutee tegi läbi tema isa Johann Strauss seenior keda viinlased samuti nimetasid valsi kuningaks ja kes sugugi ei tahtnud oma poega selle drooni lähedusse lasta. Aimamata või ehk liigagi hästi aimates, et see kõige kiusade muusikasse pürgiv noormees on tema kõige väärtuslikum looming. Poeg seevastu tõusnud Viini muusika tippu, tõmbas sinna peaaegu et vägisi kaasa ka oma vennad Joosesse jäi Eduardi. Lapsepõlves käisid Johann ja Jooses koos kirikukooris laulmas ja õppisid klaverimängu. Johannes kõik otse kiskus muusika poole ning tema suurim soov oli dirigeerida. Tol ajal oli selleks ilmtingimata vaja viiulimänguoskust. Isal polnud aega ega tahtmist teda õpetada ja poiss leidis, tee andis naabritele klaveritunde ja saadud raha eest maksis viiuliõpetajale. Et omandada dirigendile vajalik elegants, puhus ja ilus poognatõmme harjutas ta peegli ees. Kiirkorras tegi läbi teooriakursuse toomkapellmeister Joosep Streksleri juures ja sai vajalikud soovitused, mille põhjal linnavalitsus andis loa juhatada meelelahutus ja tantsuorkestrit. Debüüt 15. oktoobril 1844 kulges sensatsioonilise menuga. Kuid sellel oli suur annus tõesti sensatsiooni ja skandaalimaiku isa ja poja vastuolud olid publikule teada. Kontsert oli tõesti kena ja arvustaja hüüatusega tunne rõõmu viin, et sul on nüüd Strauss, isa ja Strauss poeg. Sellega oleksid kõik meelsasti nõustunud. Ent heatahtlik, arvustaja pingutas üle, lisades lõppu. Head ööd, Lanner, head õhtut. Straussi isa, tere hommikust, Strauss, poeg. See ajas publiku marru. Noolgu Lanneron surnud, aga Straussi isa on alles neljakümneaastane, jääb Viini muusikaelu valitsejaks veel kauaks. Ja tõepoolest, need viis aastat, mis isal veel elada, jäid tavalitses oma poja suhtes halastamatult karmilt, vahel alatudki. Ent ta valitses ja kui tema Nickroloogis kirjutati, rõõm, puhas lust, laul, muusika ja tants, need matame nüüd maamulda ja koguvanaviini valdab lein siis olid need sõnad siirad. Kui palju lihtsam oleks olnud poja tee, kui isa poleks talle vastu töötanud. Teda süüdistati kergemeelsuses moraalituses, Bildamises, tal olid kohtuprotsessid võlgade pärast. Küllap oli selles kõiges ka paras annus tõtt, sest pühak, noor boheemlane ei olnud. Aga oma andes ja kutsumises oli ta sügavalt veendunud. Ja ega selles kahelnud teisedki. Meil on olnud ka siiami laagriaedu Johann Strauss poeg üllatas viinlasi, avaldades viinerit saitungis suure formaadilise pöördumise publiku poole kus teatas, et teda ärgitas pöörduma kunsti poole, milleks ta tunneb endas olevat kutsumust ja võimeid. Et auahne soov mõõta oma nõrkust, isa tunnustatud jõuga vaid autunne ja kohustus kindlustada majanduslikult ema, vendade ja õe ülalpidamine. Sest isa oli perekonnast lahku lüües jätnud nad rahata. Ta tunnistas, et on teinud nooruse tõttu vigu kuid lõpetas pöördumise üpris enesekindla sooviga saavutada Viini muusikaelus. Samasugune positsioon, nagu oli olnud isal, kirjutades olen veendunud, et kadunu oleks rõõmuga pärandanud minule kõige kallima haardena vini armastuse. Valgustage mind, kalli isa õnnistab vaim, juhatage ta mind rõõmu muusa juurde, kes praegu itkeb tema haual. Ja aidaku ta mul saada oma isa vääriliseks. See ilu, kõneline pöördumine, mis meil ehk tundub nii imelikuvõitu mõjus ju siis juba noor Straussoma viinlasi tundis küll mitte ilma vaidlusteta ja päris üksmeelselt, kuid siiski valis kadunud isa kuulus orkester poja oma uueks dirigendiks. Üksteise järel tulid lepingud soliidset esinemispaikadega. Ainult keisrikoda ei tahtnud noormehega tegemist teha. Põhjendus tooli 1848. aasta revolutsiooni ajal olnud üliõpilasleegioni lemmik kirjutanud revolutsiooni, marsi ja barrikaadidel laulu mänginud oma orkestriga marseljeesi ja oligi aga igatahes sellepärast mingi põhimõtteline vabadusvõitleja olnud. Poliitika piirdus tema edasises elus olupoliitikaga ja selles oli ta mõnigi kord üpris osav. Ning õukonna soosingut pidas ta väga oluliseks. Kui seda otse ei õnnestunud võita, leiutas ta kavaluse. 1850. aastal pidi aset leidma Austria ja Vene keisrikohtumine Varssavis, mis tollal kuulus-Venemaale. Strauss sõitis sinna varem kohale ja võttis sündmusest osa. Vene keisrikapellmeistrina. Arvestus oli õige. Peagi kutsuti ta mängima ka Austria õukonda, eeskätt karnevali ajapallidele. Kuigi isale kuulunud õukonnaballimuusikadirektori aunime tuli oodata veel üle 10 aasta. Au ja kuulsust tuli pakkumisi kodu- ja välismaalt. Aga see töö oli garank nagu orav rattas ühest esinemispaigast teise ikka ühel õhtul ja üheaegselt mitu kontserti korraga. Aina sündisid uued muusikapalad, mis veel kuivamata tindiga nootidest juba publikule ette kanti. Varsti tunnustas kriitika üsna üksmeelselt, et nii heliloojana kui dirigendina on Noostrausse oma isa nime väärt. Ta oli selle üle uhke ja õnnelik kuid ei püüdnud sugugi isa kombel oma kuulsust ainult endale hoida. Vendiooses, kellel olid tõsised tehnika, huvid ja arhitekti amet, mille kõrval ta veel oma lõbuks valmistas mitmesuguseid õppevahendeid ning leiutas isegi tänavapühkimise masina ei kavatsenud end sugugi muusikale pühendada, kuid Johann vajas abi. Üksi ei tulnud kõigi kohustustega toime. Pealegi vedas tervistada järjest enamalt. Nii hakkas Joosesterigeerima. Ja kui kord kuurordis viibiv Johann jättis saatmata lubatud uue valsi partituuri kirjutas Jooses kavalisise pannes tähendusrikka pealkirja esimene ja viimane. Kuid see jäänud kaugeltki viimaseks. Osutus, et ka temal on suur komponist Janne. Nii sai Joosep peaaegu vastu tahtmist muusikuna kuulsaks. Terrigeerima hakkas ka noorim vend Eduard. Ja nagu kinnitavad kaasaegsed, kuigi heliloojana ta silma ei paistnud, siis dirigendina ei jäänud ta sugugi vendadele alla ega ihaldatud. Õukonnaballimuusikadirektori koht läks pärast Johani sellest ametist lahkumist. Edwardile. Johann Straussi kauni välimusega mustade lokkide, hästi hoolitsetud habeme ja vurrudega säravate mustade silmadega, alati elegantne ja pealegi nii kuulus ja andekas tõeline naiste unelmate prints. Mõnede biograafide andmetel olevat tal olnud 14 pruuti, kuid 30 kuueaastaselt oli ta ikka veel poissmees. Ja siis äkki 1862 abiellus ta ning pani kogu seltskonna jahmatama. Tema väljavalitu oli oma aja kohta vägagi omapärane daam. Tali Viinis ooperilauljana debüteerinud samal hooajal, kui Strauss oma esinemisi alustas ja tõusnud kiiresti Brinadonnaks Etti drift Sinimäe all hiljem tegelenud kammerlauluga ning saavutanud suurt menu Saksamaal, Prantsusmaal ja Inglismaal. Osates sealjuures koguda kenakese varanduse. Strausist oli ta seitse aastat vanem ja tal oli mõnedel andmetel kuus, mõnedel koguni seitse last kelle isadega ta polnud püüdnudki kunagi abielluda. Nüüd jättis ta maha kõik need lapsed ja jõuka pankuri, kellega ta oli koos elanud ning pühendus täielikult Straussile. See erudeeritud ja intelligentne ning väga taktitundeline naine suutis oma mehele olla kõik armsam, sekretär, põetaja, loominguline nõuandja, muusa, partituuride, ümberkirjutaja ja Strauss võis täielikult keskenduda oma tööle. Naine arvestas korteri sisustamisel ka kõiki oma kuulsa mehe harjumusi. Kui veidrad need tundusidki. Igas toas oli laud kirjutustarvetega, et need alati käepärast oleksid. Üks kaasaegseid kirjutab Strauss töötab palavikuliselt, ta loob samasuguse närvipingega nagu terrigeeribki. Tema töötuba on igal pool sametkuub seljas, maha pööratud säärtega, saapad jalas, juuksed turris, kondab ta mööda korterit ringi. Kui võõrastetoas ei tule midagi pähe, kraamist oma paberid kokku ja lähed nendega magamistuppa või naise buduaari. Ja neid värsse, mille kirjutamist alustati kabinetis ja lõpetati köögis, on rohkem kui üks. Sama ajakirjanik ütleb, et Strauss ei olnud oma majas mitte niivõrd peremees, kui jumal kelle jaoks oli kõik. Naine sillutas talle teed seltskonda, saatis teda kui hea vaim. Sõitudel andis jõudu kahtluse hetkedel, mida suurel kunstnikul sageli ette tuli. Ta kartis alla jääda iseenda varasemale loomingule. Etti suutis seada asjad nii, et mees sai end ravida ja puhata. Selleks tuli loobuda lõputust arvust esinemistest kõikvõimalikes lõbustuskohtades ja jätta vaid mõned kõige väärikamad pallide kontserdid. Muidugi oli kahju loobuda õigusest kogu Viini dirigendi nimele aga viinlaste südames jäi ta selleks ikka ja sündisid üha uued muusikapalad, mis kõlasid nagunii kogu Viinis. Strauss oli ootamatute reaktsioonidega inimene, kelle käitumist oli raske ette aimata. Kui abi kaasaiti, kellega koosveedetud 15 ja pool aastat olid vast loominguliselt kõige viljakamad tema elus ootamatult rabandusse suri. Näis, et ta ei suuda lüüdist üldse toibuda. Ta lahkus kodust ega tulnud sinna enam kunagi tagasi. Maja müüdi koos kogu mööbliga. Kaitimatustele tai ilmunud kuu ja 20 päeva pärast laulatati ta näitlejanna Angelika tiitrissiga. Vanusevahe 25 aastat. See õnnetu ühendus lagunes peagi, kuigi katoliikliku Austria seaduste järgi lahutada ei saanud. Heaks muusaks osutus aga tühjale kohale asunud noor lesk Adeele Strauss nimekaim, mitte sugulane. Sel perioodil sündisid tipp operetid öö Veneetsias ja mustlasparun. Mustlasparuni loomise ajast on kirjutanud Libretist Ignats šnitsel. Et elada, selleks peame meie kõik õhku sisse hingama. Strauss peab veel ka meloodiaid välja hingama. Igal laual tema korteris kõigis tema taskutes peab alati olema pliiats ja noodipaber sest niisugust aega, kus tal poleks vaja midagi üles märkida, peaaegu ei olegi. Mugavus ja luksus valitsevad nii tema viini majas kui söönov suveresidentsis. Nii siin kui seal avanevad kabineti aknad õitsvasse aeda. Just niisugust miljööd vajab Johann Strauss loominguks. Asunud mingi suure töö juurde, muutub meister selle orjaks nii kauaks, kuni teos on lõplikult valmis. See ei anna talle rahu, see jälitab teda ka siis, kui ta, püüdes selle eest väheks ajaks põgeneda, sõidab jalutuskäigule. Sageli ajab see teda öösel üles. Tunnetades täielikult oma väärtust, on Strauss alati olnud ja jäänud ikka tagasihoidlikuks. Seltskondliku suhtlemise rõõmud ei ole talle võõrad. Veelgi enam ta suudab üksindust taluda vaid siis, kui töötab. Ja sel ajal on üksindus talle hädavajalik töö tingimus. Suures rahvahulgas tunneb Strauss end alati ahistatuna. Kuid talle meeldib veeta tunde kitsas sõprade ringis ja mida enam kandub vestlusele kesköö, seda armsamaks talle muutub. Niisugustel tundile te istute vahel ka klaveri taha. Strauss on loonud üle 500 muusikapala. Isegi kui üks kümnendik neist oleks jäänud aja. Sõelale oleks seda väga palju, aga neid on rohkem. Praegu mitmetes riikides tegutsevad Straussi ühingud toovad avalikkuse ette üha uusi lugusid, mis on vahepeal teenimatult unustusse vajunud. Palju avastusi pakuvad ka Raus, isa ja Josephi looming. See muusikute pere on Viini rikkus millest on jagunud kogu maailmale. Ja vaid ühel korral on selle kullaproov kahtluse alla pandud. 1938. aastal, kui Saksamaa annekteeris Austria kerkis küsimus rassipuhtusest. Nimelt pärineb 11.-st veebruarist 1762 Viini Püha Stefani kirikuraamatus sissekanne, mis teatab, et auväärt Johan Michaels Strauss teener ristitud juut vallaline, pärit Budast astub abiellu kombelise ja voorusliku neiu Rosalie Puškini iniga ringkonna jäägri tütrega. Need olid valsikuninga vaarisa vaarema. Mis siis nüüd teha, keelata Strauss ära nagu Mandelson, nagu ahven, Bachi looming. Keelata ära Strauss võimatu. Nii läksidki rassipuhtuse eest võitlejad välja võltsingule. Kirikuraamatu originaal maeti arhiivisügavusse, kogudusele anti aga fotokoopia, kus kompromiteeriv sõna oli ära redutseeritud. Valsikuninga muusika vastu ei saanud. Kurjust taganes elurõõmu ees.