See on minu rahvamuusika, mis pärineb väga-väga kaugest ajast. Valged inimesed on andnud sellele ajale nimeks triin, taim. See on unenäoline igavik. Eelajalooline aeg. Meie laulude sõnad ja viisid ning rituaalsed tantsud ei ole välja surnud sest neid on antud edasi isalt pojale, emalt tütrele ikka ja alati palju tuhandeid aastaid. Nii tutvustab muusikavalikut, mida selles saates kuulda saame. Vapmaasa üks aborigeenide muusikuid. Valge Austraalia ajalugu on dateeritud ja dokumenteeritud selle alguspunkti täpselt teada. 26. jaanuaril 1788 maabusid rannikul, kus praegu asub suurlinn Sydney 11 inglise laeva 1300 sunnitöölise ja neid valvavate sõduritega. Möödunud aastal tähistati suurejooneliselt selle sündmuse kahesajandat aastapäeva. Ent nagu võib lugeda kultuuris ja elus. Kalle Mälberg Austraalia kirjast protestisid 15000 pärismaalast koloniseerimise 200. aastapäeval, kandes loosungeid aborigeeni jalg oli esimene. Ja neil on muidugi tuline õigus, ehkki nad ei tea öelda aega, millal see juhtus. Teadlased vaidlevad tänini, selle üle. Oli see 50000 30000 või 15000 aastat tagasi. Igal juhul tuhandeid-tuhandeid aastaid enne seda, kui Ptolemaios teisel sajandil kandis oma kaardile oletatava terraustraalise puht hüpoteetilise, mis pidi andma maale tasakaalu. Alates seitsmeteistkümnenda sajandi algusest purjetasid lõunamandri otsinguil mitmete maade meresõitjad kelle nimesid kannavad nüüd väinad, lahed ja saared. Ent see ei puutunud austraalia korrigeenidesse. Nemad elasid oma tohutu suurel maal, mille just nende jaoks oli loonud muistne ürgvaim Vantšina kunagi väga, väga ammu ajal, mida hiljem hakati nimetama triimdaim. Kolonisatsiooni 200. aastapäeval korraldatud protsessioonist võttis osa 15000 aborigeeni. See on üks kolmandik kõigist, kes tänapäeval säilinud 200 aasta eest arvavad. Teadlased oli suurel mandril umbes 300000 elanikku. Kirjajas elavate põlisasukate vana pärimuslikultuur esimesi kolonisaatorid ei huvitanud. Nende jaoks olid aborigeenid vaid põlgusväärsed, metslased paljad kehad, maalitud ja arme täis lõigutud, laiad Lessis, ninad, Sakris, juuksed ja habemed. Neid võis karistamatult tappa terve poolsajandi jooksul. Alles siis mõisteti erilise julmusega hiilanud valgete üle esimest korda kohut. Valge mehe omandi mõiste jäi pärismaalastele käsitamatuks. Küttide-korilastena kalastajatena rändasid nad ringi suurtel aladel, mis siiski olid hõimude vahel kindlalt piiritletud. Nad ei tunnistanud suletud ruumi. Nende elu möödus vabas looduses võsas lõkketule ääres. Tulnukate ja põlisasukate elu käsitlused olid niivõrd erinevad. Et ka reservaatides tõrjumine ning misjonitöö ei suutnud aborigeenide tagasid kuigivõrd muuta. Säilis nende keerukas abielusüsteem, mis oli aastatuhandete jooksul välja kujunenud ning tavakohase majandamismoodusega kõige paremini kooskõlas. Sellest kirjutab pikalt ja põnevalt saksa etnograaf Frederick Kruuse oma raamatus pärismaalased kängurud ja reaktiivlennukid. Säilisid ürgset toidu hankimise ja valmistamise viisid ja kõige kindlamini säilisid uskumused, mida ühelt põlvkonnalt teisele edasi anti ning võõraste eest kiivalt varjati. Igal sugukonnal olid oma tootemi diatabud. Mäletamate aegadest on peetud korroborisid. Mitmed hõimud kogunevad paika, kus parajasti vastavalt aastaajale valitseb toiduküllus. Ja siis lauldakse, tantsitakse lõkketulede ääres. Parem veel, kui satub olema ka täiskuu aeg. Neid pole aga üksnes ühised lõbutsemiseks, vaid ka omamoodi kuul. Lõkke ääres lauldakse igivanu laule, millesse on talletatud uskumused ja müüdid rahva kirjutamata ajalugu ning hõimuseadused, mis algavad triim taimist. Lapsed kuulavad neid üha, korratavaid lugusid jätavad need meelde. Ainult tänu sellele ongi need lood meie päevini säilinud. Austraalia eri osades on kombeid mõneti erinevad, kuid korroborisid peetakse igal pool. Ja ühine on ka kõige tähtsam legend loomise lugu. Kunagi ammu-ammu oli see maalaudtasane ja paljas. Siis tuli otse taevast must Vancina. Tema tegi kõik need mäed ja kaljud, jõed ja koopad. Tema pani kasvama rohu ja puud tegi loomad, linnud ja kalad. See suur vaim tegi iga mehe ja naise. Tema on aborigeenide luu ja. Poolteist sajandit suutis enamik pärismaalasi oma ürgaegse elulaadi säilitada mõttes väga visalt ja vähe vastu seda kasulikkugi, mida valgete tsivilisatsioon oleks võinud neile pakkuda. Viimane 50 aastat on aga toonud põhjalikud muutused. Teine maailmasõda ei jätnud puudutamata ka aborigeene eriti Austraalia põhjarannikul ja saartel. Sinna loodud lennuväebaasid vajasid lennuvälju ja häid teid. Tööle pandi pärismaalased, kes võeti ka sõjaväevarustusele. Niudevööd asendasid khakipüksid toiduks antijahu ja konserve. See kaotas vajaduse naiste põhitööks viljade ja juuste kogumiseks, milles nad aastatuhandeid olid hõõrunud jahu tuhas, kakkusid küpsetada. Poejahust tehti seda samal moel, kuid otsimisvaev ja töötlemine jäid ära. Naised, kes seni olid võõra silma eest varjatult võsas elanud koondusid samuti misjonijaamadega kokku sulanud lennuväebaaside ümber. Nende puukoorest ihukatted asendusid kleitidega. Niisugune uus elukorraldus tõi sõjajärgseil aastail muutused ka perekonnasuhetesse. Näiteks sõja ajal veoloomadena kasutatud kaamelid ja eeslid anti hiljem aborigeenide käsutusse. Kui etnograaf 1962. aastal mehelt, kelle kaamelit ja koormata fotografeeris küsis, miks ta oli ainult üks naine, on, vastas too. Aga milleks mulle neid rohkem vaja, see seal, viipas ta kaameli poole. Kannab rohkem kui 10 naist. Ürgkogukond lagunes, tänapäeval elab enamik aborigeene linnades ja asulates. Kui varem võtsid aborigeenid valgete kohalolekut kui midagi ajutist, uskudes, et nagu nad ootamatult tulid, nii nad ükskord ka äkki kahuvad siis nüüdseks on nad endale teadvustanud, et tuleb end sobitada sellesse ühiskonda. Riik on üht-teist omalt pooltki teinud, on aborigeenide koolid, mitme murde baasil on loodud kirjakeeled. On oma luuletajad, kirjanikud, tantsijad on silmapaistvalt andekaid kunstnikke. Selle rahva suurt kunstiannet näitavad ka iidsed kaljujoonised, puukooremaalid kaunistatud kultuse ning tarbeesemed on oma televisiooniprogramm, mille eesmärgiks on üle suure mandri laiali paisatud aborigeene liita. Rahvusliku eneseteadvuse tunnetamine on tõusulainel. Kuid see kõik on väga keeruline protsess. Alles kümmekond aastat tagasi anti riigi põliselanikele ametlikult ka kodanikuõigused. Alles vahetult enne valge austraalia juubelipidustusi tunnustas valitsus ametlikult aborigeenide esmaasustust Austraalia mandril. Et kiired elukorra muutused ja linnastumine rebib inimesed lahti oma juurtest selle tõdemiseks, pole meil vaja omalt maalt kaugemale minnagi. Et selle protsessi tagajärjed võivad üpris kurvad olla. Teame megalähedastest näidetest. Sellepärast on väga oluline, et aborigeenid korraldavad ikka oma korroborisid kuhu tullakse lähedalt ja kaugelt ühise lõkke ümber tantsima, laulma, vanadelt teadjatelt oma rahvapärimusi õppima. See on väikese rahva ühte hoidmiseks ja enesetunnetuseks vast niisama vajalik kui näiteks neile laulupeod. Igal hõimul one madu, temid kellel mõni Kaiu või puu, kellel lind või loom, kellel taevatäht või kindlasuunaline tuul. Laulja tutvustavat tooteni saamisest, tema tegevusest maa peal. Võib-olla tema kivistumisest näiteks tema lahkumisest, maa-alusesse tootemi paika. Need kõik on omalaadsed, tekkemuistendid. Palju on ka rituaale, mis on seotud hiljutise igapäevaeluga. Et maa kasvataks rikkalikult söödavaid vilju ja juuri, et oleks hea jahiõnn. Needki on pärit väga kaugetest aegadest ning kujunevad sageli teatraliseeritud etenduseks kus kujutatakse täpselt looma või lindu läbi kogu tema elu. Laulusõnad sisaldavad loomulikult õpetusi, kuidas mingil juhul tuleb mehel käituda. Muide, hõimusaladuste ja pärimuste edasikandjad on põhiliselt mehed. Naisi nendesse ei pühendanud. Naistel on oma kitsam eluvaldkond, kultuse esemeid ei tohi nad näha ega nende peidupaiku teada. Aborigeenide pillide arsenal on üsna napp. Olete kuulnud laulude saates kõlksuvat rütmi. Seda tekitatakse puu plaadikesi vastamisi lüües või keppidega vastu maad pekstes. Lihtsaim rütmipill on inimese keha olenevalt sellest, kas plaksutatakse peopesi vastamisi lüüakse peoga kõhu- või puusa peale. Tekib ka pisut erinev seeni. Kõigi senikuuldud laulude saates on olnud omapärase tämbriga puhkpill. See on tige ridu mida algselt on kasutatud vaid põhjapoolsetel aladel. Umbes meetri pikkune viie sentimeetrise läbimõõduga toru, mis tehtud bambusest või puuoksast seoks, kooritakse hoolikalt. Õnnistatakse siis tühjaks, kaetakse pealt saviga ning kantakse sellele punase, valge ja kollase värvimullaga keerulised mustrid. Selle aborigeeni trompetipuhumine nõuab suurt meisterlikkust sest heli peab olema pidev. Tõeliselt hea pillimees suutvat puude 10 minutit ühtejutti. Nüüd kuuleme seda pilli. Thatcheri tuud soleerimas. See aborigeenide ainuke puhkpill laseb oskusliku mängija käes imelisi helisid kuuldavale tuua. Kes on lugenud Seraltarreli raamatut, parem varblane pihus, mäletab Est kirjeldust. Kolm paksu noort kokka, purit kükitasid kõrvuti oksal šokolaadpruun ja hall sulestik ning kaunilt sinised tiivad läikimas. Nende tumedad suled silmade kohal tundusid maskidena ja tekitasid mulje kolmest väikesest paksust poisist, kes röövleid mängivad. Niipea kui nad meid nägid, lasinanud meie üllatuseks kuuldavale oma metsiku naeru, meenutavad hüüded ja lendasid meie EDT rajale, jäädes meist ainult mõne jala kaugusele. Siis hakkasid tiibu lehvitades ja kähedalt karjudes ringi hüppama, avades oma laiad nokad pärani. Kujutagem seda pilti ette, sest nüüd imiteerib Nietzsche ridu kokkabury häält. Detsiridu võib järele teha Kingo aborigeenide ka tõenäoliselt üheaegselt mandrile tulnud ainsa kiskja haukumist. Kesk-Austraalias Thatcheri tuud ei tuntud. Sealt on aga pärit bumerang, mis vastupidi meie tavalisele ettekujutusele polnud üldse levinud. Kogu suurel mandril ja tagasi lendavaid bumerang ei kasutatud üldse relvana vaid rohkem sportlikes mängudes. Kesk-Austraalias on bumerangina aga ka muusikariista roll. Kahte bumerangi vastamisi lüües saavutatakse soovitud rütm. Üks levinumaid Jahimeestetantse on känguru, tants, mida võõraste eest hoolega varjati. Frederick Roose võitis siiski nii suure usalduse. Ta kutsuti seda jälgima. Ettevalmistused olid põhjalikud, pikk matk laagrist, seejärel lõkke süütamine ja paar tundi ettevalmistavat laulmist. Siis lahkusid viis nooremat neist ringist ja hakkasid tegema otseseid ettevalmistusi tantsuks. Selle juurde kuulus ka enda veristamine. Ja edasi loeme. Kaks kuivanud puud umbes 10 meetri kaugusel pandi põlema ja neid leegitsevad tõrvikud kindlustasid väga efektsele valgustuse. Nüüd tõusid kaks meist meie ringist ja kaebasid lavale kaks rida umbes 40 sentimeetrise sügavusega ja üksteisest 15 sentimeetri kaugusel asuvaid auke. Seejärel ilmus üks noormeestest lavale, panin jalad kahte auku ja võttis rohtu sööva känguru puusi. Tali endale puulaaste ja oksi niiviisi juustesse põiminud. Et tema pea sarnanes känguru omaga. Käes, hoidis ta kimpu mulga puuoksi, mis kujutasid känguru alla rippuvaid esijalgu. Pantomiim oli suurepärane. Jäi tõepoolest mulje, nagu oleks meie ees emakänguru, tema nina liikus ning aeg-ajalt läbista keha värin. Minuti või kahe pärast hüppas mees august välja ja kalpsas nagu känguru lavalt minema. Niipea kui noormees lavale astus, olid vanad laulu ja tempot järsult muutnud. Nähtavasti oli see otsustav osalus, millest nad laulsid. Kõik viis noort pärismaalast olid ühteviisi ehitud, jäinud, üleni ohvriga kokku määrinud ent seda oli Hubisevas valguses raske märgata. Veri seljal, õlgadel ja rinnal oli hüübinud. Rinnal ja õlavarrel kandsid nad valgeid jooniseid. Veri ning must ja valge värv helkisid põlevate puude valguses vastu. Nüüd tuli 12 meest lavale ja pistis oma jalad aukudesse. Pille kujutasid nad rohtu, söövaid känguruid, sedapuhku ilmselt isas ja emaslooma. Seejärel etendasid nad loomade paaritumist ning hüppasid lavalt minema. Kolmandas stseenis nägime ema looma oma pojaga, kes ema jalgade vahel ringi kepsles. Iga kord, kui noormehed lavale ilmusid, muutus vanemate meestelaul. Pärast etendust pöördusid noormehed lühikeseks ajaks oma lõkke juurde tagasi ja panid oma ihkad ära kuid maalingut ja verd ei eemaldatud. Laulmine jätkus veel üle südaöö. Hommikul aga nägi etnograaf, et eile oli suurel hulgal verd valatud. Üks meestest kogus oksad kuivanud vere ja laastud kokku ning mattis kõik ühte laval asuvasse auku. Siis pühiti plats mulga puuokstega puhtaks ja hanereas mindi laagri poole tagasi. Laulus, mida nüüd kuuleme, kasutatakse rütmipilli, tänavaid käisin. Siin on tähelepanu väärne see, et enne, kui laul tegelikult lahti läheb teevad lauljad mesilasesuminat. Ju on see siis seotud pisikeste mesilaste meekogumisega, mis on üsna ohtlik töö. Nad ei ole küll mürgised ega nõela ent nende kärgede juurde jõudmiseks tuleb ronida mööda siledat tüve Beatööritavasse kõrgusse. Nüüd üks laul, mis kujutab taas lindu. Lauljal on siin rütmipilliks puuplaadid. Nüüd aga laulutüüp, mis ei puudu vist küll kuskil, kus inimene elab hällilaul loomulikult lauldakse seda saateta. Laulavad kõik aborigeenid, Enton nendelgi oma laulikud, kes on eestvõtjateks, kes teavad rohkem laulude sõnu kui teised kes võivad laulda kõigest, mida pärismaalaste elus on olulist juhtunud, olgu siis dring taimis või hilisemas ajas. Ja häid laulikuid iseloomustab veel see, et neil igaühel on mingi kindel oma laul, mida keegi teine suur laulik ei laula. Sellele saab hiljem jälle vaid üks pärija. Lauliku seisus oli püha. Laulikule garanteeris tema sau puhtumatusega siis, kui tal oma pikkadel matkadel oli vaja minna läbi vaenuliku hõimuterritooriumi, et oma korraborile jõuda. Sest nagu ütleb Bob Masa, meie laulud on kõige tähtsam, mis meil on. Nendes on kogu meie minevik, kogu meie elu, kõik meie hõimuseadused ja pärimused. Neil olid siis aborigeenide laulud ja pillilood ehedamal kujul. Kindlasti on aborigeenide kunagi oma heliloojad, kes neid meloodiaid kasutades loovad väga huvitavaid teoseid. Ent ka valge austraalia heliloojad ei ole pärismaalaste muusikat kasutamata jätnud. Meie käsutuses on John Henry antelli balletisõit. Korrabori. Helilooja on sündinud 1904. aastal Sydneys, seal ka konservatooriumi lõpetanud ning tegutsenud lauljana ja trumpetistina rändooperitrupis hiljem samas kapellmeistrina, seejärel Sydney sümfooniaorkestri ja kooridirigendina. Olnud pikka aega Sydney raadio muusikaosakonna juhataja. Üsna viljakas helilooja, kes on kasutanud küllalt palju aborigeenide teemasid. Ballett korrabori tuli lavale Londonis 1947. aastal ja Sydneys 1950.. Kui kuulete seda süüti, mille esitab Sydney sümfooniaorkester juudin koosnzi juhatusel. Küllap tulevad siis mõnedki kõlad, tämbrid ja rütmid eelpool kuuldud lauludest tuttavad ette.