Tänases saates teeme juttu jaanilauludest. Jaanilaulud on ka niisugused laulud, mida siis, kui me valime, kuulata või kuulata tahame siis enamuses valime neist lühemad lõbusamad, ütleme kasvõi kiigelaulud aga ometi pikad ballaadi. Taolised laulud seostuvad ka just eelkõige jaanipäevaga ja, ja nendest on tänapäeva inimesel väga raske aru saada. Me ei tunne nende laulude allteksti. Suuri tuuri. Üksi ta ilma ta ei seisa. Ta Olav. Jooni lauludest kõneldes tuleb muidugi kõigepealt meelde tuletada seda suvise pööripäeva aega sest see aeg on eelkõige lauludes kajastunud. Kõige tavalisemad on kutsed jaanitulele ja samuti ähvardused hetkes jaanitulele ei tule sellega juhtunud mitu õnnetust. Suurim õnnetus said, neist on seetajad magama kuni mardipäevani novembrikuus või kuni aastavahetuseni. Samuti on siis tähtis, et kõik tuleksid ja hoiaksid seda tuld üheskoos ning tihti on ka lauludes sellest, mida tulele tuuakse. Jaanitulele toodi enamasti igasuguseid piimasaadusi, piima, võid, kohupiima ja üleüldse kogu jaanipäevaeelset aega nimetati piimaajaks. See oli varem see aeg, kus kohal piima kõige ohtramalt oli. Kui lehmad olid väljas värske rohu peal siis oli ka piimaand suurem. Ja sellepärast seostus muidugi jaanipäev eelkõige just piimakarjaga. Noh, võib-olla kõige tuttavam Kitzbergi libahundist kus kirjeldatakse jaanitule ümber karjavedamist, sellepärast et piimavalguse ikkagi püsiks, ikka säiliks. Aga nii nagu suur piima anud seostub heinakasvuga ja lillede kasvuga. Nii on kogu jaanipäeval teine tähtis osa on just nendel samadel lilledel heintel, mis väljadel kasvavad. Selleks ajaks jõuab õitsemine oma haripunkti. Ja ilmselt siis sellepärast on ka sel ajal kõige rohkem rahvakalendris tavaks korjata ravimtaimi ja samuti siis korjata lilli ennustamiseks tüdrukud korjasite üheksat sorti lilli panid need padja alla, et näha siis oma tulevast. Ja mõnel pool isegi teateid, et jaanipäevaks püüti talveks lehmadele hobustele lammastele heina ära teha. Igal pool ja igal suvel see muidugi pole võimalik, eriti Põhja-Eestis. Aga jah, ilmselt ka see seos on siis tekkinud seoses jaanipäeva, kui niisuguse valguse. Kullerkupud Jaanilal kullerkupud ja nii lal, kas viid ja nii? La kas viidiaani lina, kes läks neida piima ei, kes läks neida nopi mai Jaan läks neida nopi mai ja läks näida. P Mai. Jaan ju noppis vaka täi. Jaanio noppis vaka täi punapoissi pol täi puhuna poissi põll, täi pani tema vakka vajuma. Ka vajuma alla kaane kasvama ei alla, aga kasva mai. Kass. Hästi oluline osa oli ka jaanipäeva hommikusel kastel. Ravimtaimedel ravimtaimedele pidi eriti oluline olemas jaanipäevahommikune kaste. Ja kui nüüd vaadata, milline on tegelik looduslik alus sellele siis fenoloogiliselt Puudel. Enne jaanipäeva tärkavad uued võrsed. Ja uuel võrsel on siis lehed ja samuti iga lehekaenlas on uued pungad. Ja kuni jaanipäevani ja mõni aeg peale seda on nende kasvujõud nii suur, et kui lehed millegipärast hukkuvad kõikas külma tõttu või Või mingil muul põhjusel siis lehekaenlas olevatest vastsetest pungadest tärkavad kohe uued lehed ja puu läheb uuesti lehte. Aga kusagil mõni nädal peale jaanipäeva. Juhul kui lehed hukkuvad, siis enam lehekaenlas olevatest pungadest uusi lehti ei arene. Sest noh, lihtsalt valgust ei ole nii palju ja nüüd hakkab kogu loodus juba valmistuma sügiseks ja talveks. Ja siis järgmine Aecus uuesti on võimelised pungad tärkama saabub alles kusagil novembri lõpul või detsembrikuus. Ja noh, küllap niisugust suurt kasvamis võimet ja iga vea parandamisvõimet teati ja tunti ka rahva hulgas ja sellest siis ongi jaanipäevalillede ja heinte korjamisel niisugune eriline ja tähtis osa. Swisku, kas veescacci, kas veisku, kas siis kaksikasv is kõrve kolmad kuuna kassis kõrbe kolmat Kuuda viide Külvi Kuuda viide riculvi, et kuhu ta siis sai salme näitsik siis ei saa me neid siit. Siis läheks päid salvetkoss ja siis läks päike, salme Cross ja Salmek näitsik, Salmekene näitsik kassaadule päeva löögi, kassaa tuulepäeva löögi. Ja nüüd, kui vaadata pikemaid tutvustavaid laule, mis seostuvad jaanipäevaga siis eelkõige ehk hakkavad silma kaks laulu. Esiteks loomislaul. See Eestis oli tuntud eelkõige Lääne ja Põhja-Eestis. Ja laulu sisu on lühidalt järgmine. Lind lendab, otsib endale pesa kohta. Ta võib lennata kiigele kiige alt kiige pealt. Või siis palita kolme põõsa või kolme mätta vahel. Kolme mätta vahel valita ingerilauludes nagu seda laulab Jekaterina Aleksandrov. Ja kui ta on valinud endale, siis, Pesa teinud ja samuti munad munenud ning pojad välja haudunud. Siis lendavad pojad laiali ja nendest saavad kuu päike ja tähtvariante on mitmeid. Ingeri variandis jäävad pojad välja haudumata, munad veerevad merre. Pääsuke lähed neid munakilde ja oma poegi otsimata, laseb sepal taguda pikka-pikka reha panna talle terasest piid ja vasest varss teha. Ning kui ta selle rehaga riisub merd, siis leiate merest. Ja veel väikseid pudeleid ning nendest kõigist saavad siis taas maa taevas ja tähed. Reha kaudu võiks leida taas ja riisumise kaudu taas seose Heino tegemisega ja heinaajaga peatselt saabuva heinaajaga. Enda me õues alla kopteri nei koplis kolmi paigast üks oli Peeboysorteeri põlgaškee põlgad. Kolmas kullake, rooli. Lindaga FB saabeesid Puura jaama sai siiber, sai valmis saanud rakkasimooneemu teema. Räini moonad moonetud, hakkas poegi hauduma. Säilippoojad haudu hakkasid, heidab kasva, kääva, kasva. Kääma kandud. Sairide poolakas. Vaator hakkas Leida Perlama päevast peale. Nad teevad viinud kuuks Daewoodil kolmandad Liiviks põllu peal. Veel enam, kui loomislaul on jaanipäevaga seostunud salme laul. Tal on mitmeid nimetusi. Laulu nimetatakse ka mõnel pool tähemõrsja lauluks ja Lõuna-Eestis Jakob Hurda setukesed lauludes nimetatakse seda kureneiuks. Ja laulu algus võib olla põhiliselt kahte moodi. Üks viis on nõnda, et Jaan. Välja näeb hulga lilli õitsemas ning korjab need kokku. Ja viid eide käte heid paneb need villa vaka. Seal kasvavad nendest lilledest kaunis neiu, kellele tulevad kosjakuu, päike ja täht. Ta põlgab ära kuu ja päikese ja võtab endale tähe. Teine laulu algus, nõnda et kas tüdruk või laulik käib karjateel ja sealt leiate äkki kana. Kanaga teeb ta samamoodi, viib selle siis koju annab heide kätte ja see paneb paka vajuma. Ning sellest kasvab kaunis neiu, kellele taas tulevad kosjakuu, päike ja tähtlõpp on samasugune. Siis on veel mõned variandid algusest linnuks ei pea olema alati kana, selleks võib ka kägu olla. Võivad ka käopojad olla. Ja ühes Põhja-Eesti variandis on koguni otseselt laul seostanud loomislauluga tuled. Siniseeria lind, kes otsib endale pesa aset leiab pesa asemel muneb munad. Sealt tulevad pojad välja ja siis laulik ise võtab need pojad ja viid koju eide kätte ja taas nendest poegadest kasvaks salme. Salme, kellele tulevad, kus siis kuulja päike all, nekene näitsik kassaadule päeva löögi, kassaa tuuled päeva löögi ei Maadule päevalöögi ilma tuulepäeva löögi ju paistab Paala haavassi pähe ju paistab Paala halvasti, siis läks kuu Salmel, kas ja siis läks kuu Salmel kosja Salmek, näitseek Salmekene neitsid kassaadule, kuule, kassaa tuuled kuulegi iimarule kuule jäimaadule, kuul. Kuul on kolmed, kurjaar viisid kuulangolme, et kurjaviisi õhtal tõuse ühe korra õhtal, tõuse korra südaöösel. Korra ta seal teise korra koidu ajal ju kolmat korda koidu ajal ju kolmat korda, siis tuli täht tillu ja siis tuli ta tee tilluke taga Mõeka ta thris taaste tagama, kaada ristas sal eksa jõua hiisalme eksa jõu, et saaks coiluks koju, et saaks Koiduksi ju kuks venna õue, riide rikuks venna õu. Maari Sämma luu, Maarit kukesema, valge laava helevalge eks küünla ava. Ja kui nüüd sellele laulule otsida kohta otsida mingit seletust, kuidas see siis võimalik saab olla, et kõigepealt lilledest naine kasvab või neiu kasvab teiseks kanast kasvavad üles neiu ja kuidas need kaks asja saavad omavahel paralleelsed olla. Siis kõige tõenäolisem seos on Nendesamade taevakehadega tähtedega päikese ja kuuga tähtkujude hulgast. Kui otsida tähtkuju, mida on kanaks nimetatud siis on selleks Luige tähtkuju Linnutee hargnemiskohal. See nimi on hästi tuntud väga paljude rahvaste juures. Selle tähtkujus populaarsemaid nimetusi ongi kana. Neil soome-ugri rahvastel on seda tähtkuju nimetatud Kureks veel haneks. Ja Eestis tema nimetusena kirjas Kadri rist või siis ka suur rist. Tõesti, meenutad taevas risti. Tähtkuju on muidugi huvitav tema koha peal ta on ka astronoomiliselt huvitav, sest enamvähem selle tähtkuju suunda jääb meie galaktikatuum. Ja seal on hästi suur raadiokiirgusallikas. Nendele koha peal jagab tume tolmupilv Linnutee kaheks haruks. Et see on nagu igatepidi niisugune huvitav ja omapärane koht. Ja samuti on ka paljude rahvaste folkloorist tähelepanu tähistaevas koondunud just sellele tähtkujule ja sellele kohale. Kui nüüd jälgida, kuidas viimase 1000 aasta jooksul on Linnutee erinevatel aastaaegadel paistnud siis on see nõnda, et kusagil suvel jaanipäeval asub Linnutee madalal silmapiiri kohal ja samuti ka Luige tähtkuju. Või siis tähtkuju, mida kanaks vaid nimetada. Ta on peaaegu silmapiiril ja ta paistab tohutu suurena. Ja nüüd hommikuti hakkab see tähtkuju üha enam kõrgemale taevasse tõusma. Ning. Jõuab päev-päevalt järjest õhtusemal ajale et kusagil novembrikuus on ta südaöösel ja üsna kõrgel taevalaotuses ning detsembrikuuks on ta siis jõudnud päris päris üles. Ja on nõnda taevas kõrgel nähtav juba õhtusel ajal. Ning kuna see Luige tähtkuju on Linnutee üks kesksemaid tähtkujusid siis peaks vaatama ka Linnutee enda nimetusi erinevate rahvaste juures. Nagu öeldud, on meil kõige tavalisem nimetus Linnutee. Teiseks, umbes sama levinud nimetuseks on taevane jõgi. Aga kolmandaks üsna levinud ja tuntud nimetuseks erinevatel rahvastel on. Taevane naine. Nii oli ta sumeris. Seal nimetati Linnuteed jumalanna Inannaks. Ja Kreeka mütoloogias oli samuti nimetati linnuteed, siis. Hero'd on viiteid, et ka meie folklooris võidi mõista linnuteed siis naisena, kelle nimeks oli varasema nimetusena kabu kabu uuema nimetusena. Kadri. Kuna linnude kulminatsioon langes kest kadripäevasele ajale ja sellega seostub ka üks mõistatus Mõistatus, mis käid kaevu kohta mõistetud on siis selline neitsi neljanurgeline Kadri kaheharuline. Sama populaarne on ka nimetus kabu kaheharuline kabuga seostub veel Kalevala alguses olev suur loon notar kellest siis sõnnid igipõline laulikellesseni väina nainen. Järgmine seostamine selle taevase naise ehk Linnutee seostamine nüüd Salmega. Saab mõistetavaks, kui meenutada seda Linnutee kulminatsioonitõusmise pilti Linnutee, mis on jaanipäeva ajal madalal silmapiiri kohal. Ja samal ajal, kui kogu loodus on täis puhkemise kasvamis jõudu. Kus heinast või siis kanast teedelt leitakse, madalalt tõuseb niisugune neiu kelle kosilaseks kõlbab vaid tähti, isegi teised taevakehad kuu ja päike ei sobi selleks. Ja kui Vaadata, mida võiks tähendada sõna? Merelahena nagu soome keele põhjal. Samuti on siis seostatud teda salvega nagu kaevu salvetanud ristpalknurka. Mis omakorda meenutad talvise pööripäeva aega, seda, kus luuakse uus päike kõige pimedamal ajal. Ja nii võib siis selles laulus, kui seda vaadata üheskoos, nii looduses kui taevases toimuvate muutustega. Tähistaevas toimuvatele muutustele ja kõige huvitavamad ses suhtes on ehk mõned Virumaalt üles kirjutatud lauluvariandid mis muidu jääksid päris mõistatuslikuks. Nii on leganuselt 1887. aastal kirja pandud Salme laul, mis algab sõnadega patsa ilmalist imeta ilmalist ime teguda. Kui Salmes alustada kasvõi enne Iiessa üleni Põhja-Eesti rannikul on mitmed sõnad soomepärased. Patsas tähendab soome keeles sammast. Ning Linnutee. Üks võimalikke nimetusi ongi ilmasammas. Ja muidu oleks ju seletamatu selle laulu nõndamoodi algamine koht, kus laulus otseselt seostub Linnutee Salmega. Muidugi, niisugune seos on tajutav lugedes ja lauldes läbi kõiki variante. See ei tähenda, et see oleks midagi ainuvõimaliku ja midagi lõplikku. Mitmed variandid on hoopis lihtsamad. Seosed võivad tekkida ka hoopis teisel pinnal. Aga see on lihtsalt selline looduslik taust, millele siis oli võimalik ehitada erinevaid laule ja neid laule on tõesti hästi palju ja hästi erinevalt ehitatud. Ja selle tõendiction Salme laulu suur populaarsus. Kolmekümnendaiks aastaiks oli seda laulu üles kirjutatud 323 teisendit. Laul on tuntud ka naaberaladel vepsas Mordvas ning muinasjutuna on lugu tähistaevasse tõusnud tüdrukust, kellele siis taevakehad kosja tulevad on tuntud kogu põhjapoolkeral. Hästi populaarne on ta Põhja-Ameerika indiaanlaste juures on seega siis üks tuntumaid müüte meie kliimavööndis. Ai see la valmi, eks. See agaa.