Jaa. Jaa. Jaa. Üheks huvitavamaks ajaks ja võib-olla kõige laulu rikkamaks 100-ks rahval oli aeg kevadise ja suvise pööripäeva vahel. Kõige iseloomulikumaks, sel ajal on kiikumine. Kiikumine algas Lõuna-Eestis kohe peale kevadpühi Põhja-Eestis mõnevõrra hiljem. Ja kestis kuni jaanipäevani, tähendab suvise pööripäevani ja kihkudes lauldud mitmeid laule. Alates lihtsatest kiigele, kutsetest ja kiigel hõiskamistest kuni pikkade-pikkade jutustavate lauludeni. Samuti kordus lauludeni. Siin on kiigel lauldud laulu Ani kadunud samuti loomislauluvenna sõjalugu. Ja kui nüüd hakata küsima, et kas siis seal kiikumisel ka mingi tähendus võis olla? Esimene tähendus on muidugi see, mis igale pähe tuleb. Et kevadisel ajal lihtsalt inimene teab ju rõõmustama ja väljas liikuma. Ja see on tõesti ka kõige sagedasem nõue kiigelauludes. Et kõik peavad tulema kiikuma, keegi ei tohi jääda koju. Samasugune kaasa kutsumine on kõigis kevadistest lauludes alates vastlalauludest ja lõpetades jaanilauludega. Aga siiski on mõnel pool ka usutud kiigul olevat ja kiikumisel omaette tähendus ja ometi otstarve. Noh, nii on Eestis Kuusalul pärit lauludes teada, et kiigele toodi pulmade ajal. Kingituseks. Jaa. Sõnade kiiges peeti nagu eriti lugu. Muidugi kiik võis olla tihti noorte kokkusaamiskohaks kuskohal, siis nende suhted hakkasid arenema ja nii siis sellepärast ehk toodi kiigele paelu ja toodi talle kindaid. Et kiikumine pidi aitama kevadel-suvel Taimekahjurite röövikute vastu. Seda ei ole kusagil kommenteeritud ega seletatud kuid see saad selgeks, kui jälgida Kiigelaulude sisu enamasti kiikujateks olid tüdrukud kiigetegijateks kiigutajateks olid poisid. Ja tihti öeldakse lauludes, et tulge kiigele, tooge munad, tooge kanad, tooge pardid. Tooge haned, ühes, tähendab kiigele tuli millegipärast tuua linde ja tuli tuua linnumune. Veelgi enam, tihti võib kiigelaulus korduda motiiv linnu lendamisest läbi kiige. Seda eriti variantides, kus kiigelaulud on kokku põimunud meie kunagise loomislauluga. Kui loomislaululind otsid? Omale pesaasemeks sobivat põõsast. Mitmes variandis võib see põõsas hoopis kadunud olla, selle asemel lendab link Tiige juurde. Ja erinevalt teistest lindudest, kes leidsid kiige liiga kitsa olema ja ei saanud ei kiige alt ega pealt lennata. Loomislaululind lendab nii kiige alt kui ka pealt ja teed Pedasis kiige kõige liikuvamale kohale. Kiige võllile muneb sealt sinna oma munad. Päike kuu ja täht. Nii võiks siis öelda, et kiik on juskui tulvil linde, linnud lendavad temalt tema pealt, teevad pesakiige võlli külge. Ja paistab, et peaks olema kiigel mingi seos rahva ettekujutuses rändlindudega ja rändlindude saabumisega. FG lindu, rei veendud oi ja maalinud Lenteeligee sai seen Belve need siim ajada ja ma tahaks et see majade majadaks. Seegee Lehto väedeks. Lehto ajaloole teeks keemiatehaste moonijaks. Seeme. Pääski ei teetöid Me pääs köide, Me käel jäi see kiiresti seebu ellu. Kui kujutada ette kiike kõige enam meenutata ehk väravat Ja. Meie lauludes on olemas samuti mängudes olemas. Räägivad just väravast läbiminekust. Laulu nimigi on väravamäng, laulumängu nimi. Oma sõnastuselt on see väravamäng, eks uuemaid. Kuid niisugune väravast läbiminemise motiiv esineb ka hoopis varasemas vanemas laulus seal hanede ja luikede mängus, nõnda tuntakse teda Põhja-Eestis ÕISis setu laulus Anda handa hekese. Noh, põhimängu põhimõte käib nii, et kaks rida käivad omavahel vastamisi. Ühes on siis haned, teises luiged, lõpuks üks rida, luikede rida moodustab värava kuskohalt, amet peavad läbi minema. Samamoodi on ka setu mängus. Seal on nii, et haned lähevad ühe rivina, laulavad ise handa, handa hekesel lukku, Luigas Sirgakese. Lähme imeotsi, mahe ja laul lõpet, siis rivi teises otsas moodustanud väravast läbiminekuga. Samasugune väravast läbimineku motiiv. Esineb ka mõnedes muinasjuttudes soome-ugri rahvaste juures näiteks mansi muinasjutus Mortim maast. Räägitakse, kuidas linnud peavad selle jooksjat sügisel soojale maale pääseda. Peavad lendama läbi taeva äärel seisva lindude ema jalgade vahelt. Ja läbi pääsevad vaid need linnud, kellel siis suvest mingit süüd hingel ei ole. Konkreetses muinasjutus on üks inimene, kes linnuks moondanuna moondununa püüab samuti selt läbi pääseda, aga muidugi lindude ema tunneta ära. Ja ta ei pääse sealt läbi. Ja niisugune kujutlus kusagil lõunataevas olevast suurest väravast, kust linnud sügisel läbi lähevad esineb veel muudelki rahvastel. Sel ajal, kui linnud lendavad lõunasse just õhtusel või õhtupoolsel öisel ajal, siis kui lindude ränne on maksimum, mis kõige suurem Linnuteed mööda lõunas suunas hoides linnuteed oma orientiiriks ja just lõunasuunda jätka Linnutee harunenud osa, nii et jääb tõesti mulje, nagu kõik rändlinnud lendaksid siis Linnutee teel olevast väravast läbi. Ja kui nüüd kujutada ette, siis vastupidist aega, kevadist aega, kui linnud taas lõunamaalt tulevad. Enamasti püüti alati vanasti jälgida aastat tervikuna, ühte aasta piirpunkti läbides püüti mõelda, samal ajal, mis vastaspool toimub. Talve järgi ennustati suveilmu suve järgi jällegi talveilmu, enamasti küll talve järgi suve siis tõenäoline oleks ikka kevadel selle värava motiivi esinemine kusagil lauludes või siis uskumustes. Ainsaks niisuguseks väravataoliseks motiiviks, mis kevaditi esineb ja mis taaslindudega seostub. Olekski siis kiik. Nüüd saaksis, kiikumine ja kiikumisel olev röövikute vastane mõju saaks oma seletuse. Sest mida rohkem käib tüdrukuid kiikumas, seda rohkem tuleb ju linde rändlinde. Ja seda rohkem hävitavad nad Caroivikuid. Ja nõnda kiikumise ka seostuvaid motiive jälgides saame selgemaks, milline osa oli rändlindudel rahva endises maailmapildis ettekujutuses. Ja samuti saavad ka selgemaks Miks just kevadel nii suur osa oli lindude otsimisel linnupesade otsimisel? Nende söömisel võib-olla oleks huvitav? Nimetada veel ütleme tänapäeval seda hästi ette ei kujuta, et huvi rändlindude vastu oli Tänapäeval seoses lendude kuulamas käimisega aga tõenäoliselt veel suuremgi. Näiteks mu vanaisa teadis jutustada, kui ta Ahja metsas karjas käis, et tema oli teadnud umbes viitekümmend linnupesa ja mida ta taevas päeva jälgis, millal sinna munad munetakse, millal pojad välja tulevad. Samal ajal ütles, et temal oli veel vähe olnud, et parematel poistel oli need üle 100 olnud. Mida nad teadsid? Ei tea muidugi, kas igal pool. Nõnda oli. Aga lindude jälgimine ja selle tähtsus on küll teiste teadete järgi kaudselt hästi suur ja hästi oluline olnud. Inimese tüdruku kõige tavalisem paralleelnimetus laulus ongi kas teder või hani või siis ka kurg. Laul, mis Liivistan säilinud kus väiksed üheksakümneaastased tüdrukud lähevad mererannale kevadel esimeste väikeste lindude saabumisel ja kutsuvad neid nagu oma õdesid. Sid lennutasid solinud, nüüd on aeg teile üles tõusta. Ja ütlevad siis. Tuletegemise komme, mis on kõige-kõige üldisem olnud? Räägitakse jaanitulest, milline tulid, peab olema samuti mida siis jaanitule Sitest võimalik näha ja vaadata, aga miks üldse tuli, see on omakorda seotud kogu aastaringiga. Kui tuli, on kogu aeg nagu inimese võimuses olev päike päikesevõrdkuju kui talvise pööripäeva ajal. Taevas nagu sünnib uus päike ja koos sellega uus aasta samal ajal ka inimesed teevad üles uue tule ja hoiavad seda tuld siis kuni hommikuni. Nagu väikest last kevadise pööripäevast peale ei tohi enam toas olev tuli väljas oleva tulega võistelda. Sellest peale õhtuti enam toas tuld üles ei võetud. Jaanipäev on siis see aeg, kus kohal tuli ja valgus on jõudnud oma kulminatsiooni ja et siis ühe võimaliku seletusena võib ju öelda, nii et kui taevas on, tuldi valgust täis, siis tahtsid ka inimesed selle tule lähedal olla. Selles siis selle tule, niisugune. Kas tunned tule? Liivi jaanipäeva laulud on siis põhiliseks lugu jaanist, kes läks metsaheina niitma. Teises Jaani laulus lauldakse sellest, milles mida Jaanile tuua tuleb, jaan tuleb, jaan, tuled. Mida me viime jällegi taas. Jutu jaanipäevale. Isuri laulus. Kutsutakse tüdrukuid tulele tuld hoidma. Tule veerde. Vepsa laul on salme neiust ning otsest seost tal jaanipäev, aga muud ei ole. Kui see, et Eestis seostub salme laul tihti jaanipäevaga. Aga laul ise on muidugi huvitav. Laul algab sõnadega jõude, sündisin jõude, kasvasin jõudes hindu, jõude kaasadovi. Ning kohe järgneb siis laulja keeldumine minna päevale mehele. Mäned päev on tagunud mehaanile. Tekiks filmitama ümbris, setus Kääm pikkadeks öödeks pilvetama, ümber ilma käima. Ta ei lähe kuule. Ta valib endale meheks siis. O. Varasemast pikemast laulust nii nagu mitmed teisedki vepsa laulud on väga lühikeseks kulunud ja väga lihtsaks muutunud. Aga selle laulu püsimine ja samuti siis niisugune huvitav valgusjõude sündisin jõude kasvasin. Näitab, et see motiiv oli omal ajal laulunaga metsas ja ilmselt ka vepsa naaberrahvaste juures tuntud ja teada.