Täna räägime Soome rahvamuusikast soome rahvaluule ja keeleuurijad on ikka käinud sammuke eespool ja meil on aegade jooksul olnud neilt palju õppida. Meenutame kasvõi Heljas löönruuti, kes kogus kokku Kalevala laulud ja vormis need Soome rahvuseepos, eks. Ja see on tuntud tõsiasi, et Faehlmann ja Kreutzwald said just Kalevalast kõige suuremat innustust ja muidugi ka eeskuju oma kalevipoja kokkuseadmisel. Ka hiljem on Soome teadlased nõu ja jõuga abiks olnud meie rahvaluule kogumise ja uurimise organiseerijatena ka rahvamuusika osas, nagu armastata, väisenen ja armas Launis. Ja kui Eestimaal ei leidunud kindlat peremeest Jakob Hurda rahvalaulukogudele, siis olid needki aastaid hoiul just Helsingis. Omakorda ka meie rahvaluuleteadus on mõjutanud põhjanaabrite oma. Meie rikkalikud regilaulukogud on innustanud teadlasi otsima meie laulude ühisjooni ja aktiivsemalt koguma just soome vanemaid rahvalaule mida teaduslikus kirjanduses tuntakse Kalevala laulude nime all. Need laulud pole kaugeltki kõik seotud kalevalaga ega põimitud ka Kalevalasse, vahelaulude või side lülidena. Neid seob eposega ühine värsimõõt ja see on ka meie regilaulude värsimõõt. Et soomlastele regilaul hoopis teistsugust, uuemat laulustiili tähendab siis jätame täna selle termini kõrvale ja vaatame, milliseid Kalevala laule pakuvad meile kuulata. Soome Kirjanduse Seltsi rahvamuusikauurijad. Anneli Asplunud ja Leena Koivu. Kõrvuti rahvalaulude uurimisega on Soomes alati usinasti tegeldud nende publitseerimisega. Alustatud on arhiivimaterjale tutvustava kassetisarja väljaandmist. See sari on mõeldud esmajoones abi ja õppematerjaliks koolide emakeele ja laulmise õpetajatele, aga ta võib olla abimaterjal ka teatritegelastele, toimetajatele ja muidugi rahvalaulu harrastajatele, kelle hulk aasta-aastalt üha kasvab. Soome Kirjanduse selts on teinud helisalvestisi juba üsna sajandi algusest saadik. Loomulikult on varasemate fonograafi salvestiste kvaliteet üsna madal, võrreldes tänapäevase helisalvestustehnika võimalustega. Ja seepärast on esimesse näidete kassetti valitud hilisemaid magnetofoniajastu näiteid. Needki ei ole stuudiosalvestised, vaid on tehtud enamasti laulu oskajate juures kodus. Kalevala lauludest on valitud võimalikult erisugused näited eetilisi ja lüürilisi laule, loitse ja tavandilaule. Kangelaslaulud jutustavad väina mehisest, Ilmarisest kullervust, lemmin käisest ja jooka haisest. Kõik need laulukangelased on tuttavad Kalevalast kangelastest. Kõige suurem oli Väine möinen, kes oli loitsude ja nõiakunstide tead ja aga ka kuulus laulja ja kanneldaja. Rahvalaulikud on meenutanud, et kui lauldi väina mehisest, elas kuulajaskond laulu sündmustikule pisarateni kaasa. Laulude tekstis on rohkesti keerulist ümberütlemist ja sümboolikat mida tänapäeva inimesel raske mõista on. Nii on laulude sõnasõnalises tõlgendamisest meie teadvusse jõudnud nii mõnigi väär arusaam, mis ongi jäänud raamatust raamatusse rändama ja mõnel juhul moonutama või liialt ühtlustama. Meie arusaamist vanadest rahvalauludest jäi nende esitamist avadest. Nii näiteks räägitakse lauludest palju laulvast ja kanneldavast väina mehisest. See on toonud isegi entsüklopeediates seletuse, et neid vanu rahvalaule on lauldud kandle saatel. Ometi on nii Soomes kui ka meil neid vanu laule ikka ilma saateta esitatud ja ka üles kirjutatud. Kui neid kunagi ka koos pillidega lauldud on, siis on see komme küll väga ammu unustatud, sest Volga, soomlased oma kandlel ja isegi mansid oma sankvaltapil võivad küll mängida lauluviise kuid mitte korraga mängides ja lauldes. Kalevala algus värssides lauldakse, et lauljat löövad käed vastu kätt ja sõrmed sõrmedesse. Nii laulaka Ivo lipitse oma alguslaulus. Aga ometi oleks valesellist esitusviisi pidada ainuvõimalikuks valitsevaks. Soomlastel on küll üks kirjeldus sellisest laulmisest. Pärast esimese ilmasõja pikki lahusoleku aastaid olid kaks karjala rahvalaulikud küll ka nii laulnud Kalevala illustratsioonide üks levinumaid sümboleid sõrmseongusse, käed meile tuntud ka Nõukogude Soome sõprusühingu märgilt heistab just seda laulmisviisi. Aa ikka oli veel jääd abi, aat, kaunid kaasVeingum, paani. Harboenba ühte. Tain Ando. Šarm jäätisearmee la ma Otiba verd. Aasta verd olis viisi saada said nänn saanu, no ja tööandja lang, vaat la ma. Meil Eestis öeldakse, et regilaul olevat olnud naiste laul. Päris kindlalt seda siiski väita ei tohiks. Eriti kui arvestada soomlaste kasseti näiteid, kus enamik laule just meeste esituses on. Kui meie vanemate laulude juures küllalt palju erisugust rütmi pilti ette tuleb siis Soome Kalevala laulude viiside hulgas on kõige rohkem selliseid, mille kaks viimast nooti pikemad on. Selline rütm loob rahuliku eepilise meeleolu, mis nende laulude kuulamise või õigemini kaasa laulmise jaoks väga vajalik on. Kuulame siis, kuidas Ivo lipitse laulab kanneldajast väina mehisest. Enne seda aga räägib ta, kuidas teda kord oli lavale lükatud, oma vanu laule laulma, temalaga laul äkki meelest ära läinud oli. Kee päevan väin. Näen annas kaugokand, loo seda viron Vinge ESTA eestoithi laagive. Ased Li Pavlovi Ello. Soovid ees Sormeelo hella ees, keek. Roosi väinani soiti maa, jää, ši Vuarret vaski sätt, Vaabi see kaalu või kahekseega paar suurad pauga. Pulm on ikka olnud suur suguvõsa kokkutulek. Pulmatraditsioon nägi ette hulgaliselt mitmesuguseid laule. Juba kosjad ja kihlad käisid lauluga. Pulmas pidi pruut igale sugulasele laulma hüvastijätulaulu. Peigmees pääses kergemini tema eest, rääkis isamees, kelle hooleks oli kogu pulmatseremoonia ladus kulgemine. Pulmalaulikute repertuaaris olid tähtsal kohal õpetus laulud noortele. Audi Tammistu laulab õpetus laulu peigmehele. Selle laulu sõnad ei erine kuigivõrd meie samalaadilist. Nii kaua, kui on maailmas olemas olnud kesvamärg ja viin. Nii kaua on mehed ka seda pruukinud sealjuures tingimata laulnud. On ka laule, joodikutest, nende pilkamiseks või noomimiseks. Laulmide laulab, lasi Jänenenud ongi joodiku kurtmine oma hukka läinud elu pärast. Xi peegaariumbeedeeli. Suur havi oli kindlasti ka lasteaia rahva tootemloom kellele tänuks saagi eest tuli vetteande anda ja kelle ees tuli vabandada, kui püügihulgas. Ka tema hõimlasi juhtus olema. Suure havijagamise laul oli tuttav kõigile Karjala kalameestele. Nikolai saamise lauldud varianti lauldi paadis olles innustuseks sõudjatele. Aga vana ohvrianni traditsioon kumab siiski sõnade vahelt läbi. Uisti Merlasite kiidelda Saudamata, so Vasova soo ta ja Eini madi häälda suurenhaaovi Ta hiigaksibi päiste suvale, ta on sa ta ja alla pean perrämbid, Eli, jälle keski muu Runge heid jälle hända joovet ja ta Vella. Küllap oli rahvalaulude hulgas kestiga erootilise maagiaga seotud laule. Alles hilisemal ajal Ajal, kui loodus rahvasteni jõudsid uued Euroopa tsivilisatsioonis välja kujunenud tabud hakkasid ürgse sigivusmaagiaga seotud kombed ja muidugi siis ka laulud käibelt kaduma. Osalt on nende laulude vähesuses süüdiga rahvalaulukogujad, kes need kui ebatsensuursed lihtsalt kogumata jätsid. Nii ongi kujunenud olukord, et me oma rahva sigivusmaagiast sellega kaasnevast kombestikus vähem teame kui muistsete inkade omast. Siiski on sellist ainestiku võimalik tillukestena leida näljalauludes. Laulja kujutab ette, mis oleks, kui ta saaks endale võtta kolm naist. Vana peaks ta nõuandja ja osavad käsitöö tegijana noorega lõbutseks tagakambris. Kõike rasket tööd aga annaks vanatüdrukule. Ka meie rahvalauludes on rohkesti vanapoisi ja vanatüdruku temaatikat. Ja küllap neil ühiskonna erandlikel liikmetel võis just eespool mainitud sigivuskombestikus olla oma kindel funktsioon. Laulab lassi. No ei anna ja no siis ta ei ole ta RM poolel, seda on 101. aasta ja, ja roosis ta ju. Sõnal usuti olevat suur võim nii looduse kui inimese üle. Eriline koht loodusrahvaste rahvaluules oli Luitsudel. Ka Soome ja Eesti rahvalaulutraditsioonile seisab väga lähedal luid. Enamasti on loitsud sama värsimõõduga kui laulud. Neid on aga esitatud erilise pingsa kõnetooniga. Aegade jooksul on välja kujunenud kindladkõnevormelid, mis on aidanud inimestel üle saada hirmust looduse ees. Suur ose loitse on raviva toimega manamis sõnad. Nende toimejõud põhineb sugestiooni. Loitsude kaudu oleme me veel ühenduses Põhja-Euraasia vana šamaanikultuuriga. Ilukirjanduse kaudu on levinud ettekujutus väärastunud pahatahtlikkus samanist. Muidugi võis olla ka selliseid. Üldiselt olid nõiad ja šamaanid aga head looduse ja inimkehatundjad kes andsid rahvale nõu nende igapäevaste tööde ühildamisel kapriis põhjamaa loodusega. Nad tundsid ravimtaimi ja oskasid sugereerima sõna abil ravida paljusid haigusi. Anti pargunen ütleb verejooksu sulgemise loitsu ja seletab, kuidas seda tarvitati. Verensulgu loved sinna vehkasvalucky särpita, yhimine, saalsemade hüpnid valda hüpnely soo ja ja ta siis vahel järgeks isimine, mida sa uskuma ka äkki, mida see keeta tooniansile ja site mäniusi Jensen Luuakse. Otaažida käreldambistasin vaeval luuakse moonik jaota geeni sida haava seda. Ja see oli, kes Moajast saanud. Erdipoos rebobuselda ma lehma lüpsemasta ees, mujal joovad puna, tülika tippuvad süvem, lihas maksas majas, geokoloetan Kell munulistamuugodis seisab verilingusein. Nüüdse loop. Ega loitsud olnud ainult tarkade ja nõidade teada. Iga inimene pidi tähtsamaid neist tundma näiteks kas või esmaabi andmiseks. Sageli läks vaja ussisõnu nii usi eemale peletamiseks kui ka ussihammustuse ravimiseks. Neid sõnu on nii meil kui soomlastel rohkesti kogutud. Ussiloitsu esitaja Pekka Tuovinen oli loitsimise ajal võtnud taskust elusa rästiku, näidanud seda kuulajatele ja pannud tasku tagasi. Tema loitsusõnad räägivad mao loomisest. Üks juures, olijatest on hiljem jutustanud, kuidas Pekka Tuovinen seda loitsu esitades oli end ümbrusest täiesti välja lülitanud. See ei olnud mingi tavaline loitsu lugemine, mida lugeja ise ei usu. Siin kutsuti loodus ise appi seletama inimese jaoks salapärast Gussi sündi. Pekka silmad pöörlesid kui veripunased, pallid, suu vahutas, käed tõmbusid rusikasse ja keha värises kui palavikus. Kuulame nüüd veel mõnesid igapäevases elus tarvitatud loitsusõnu. Kalapüügiloits esitab Nikolai saa vinen. Teotüüde B1 jagati orjapüüdja jahi küllava ja kui ongi panna järveni sülge, aitäh, Rein, siin ongi. Too Ottas ongi neljas kopa Secover, härra Siimanni Siljaid laevani magi. Kalabore minut asioon kehtud eriti liivale kedagi oskajat. Anna andi ahven, Pekka pieni, jagaloya kalle, kabelingu. Orisin kogusi site puutus uurija igalühel. Kalamehe sõnad. Jüri Laukanen. Näkivastased sõnad ujuma minnes Hanna Uusi talu. Lastelaulude seas olid populaarsed ahellaulud, sellises vormis oli võimalik esitada muinasjutt, tegi nagu kuke ja kanasaunaskäik, mida laulab Katri Havia. Täiesti noaksin. Piiga kaunis piiga on minule sukanoaga n on, on enne kui toad. Kuko soodarinne suutari kaunis oodari on. Rääkides itkudest, peame esmalt tagasi tulema pulmade juurde. Pulmalaulude seas on tähtis koht mõrsjjaitkudel. Juba siis, kui kihladon kinnitatud, langeb pruut isa kaela ja küsib isalt nutuga miks meeste oma kalli tütre võõraste meeste meelevalla alla laulab Marina tagala. Eriti tundelised on surnuid kuud. Need on nii kui meil setuski säilinud idapoolsemates aladel. Õigeusu kirik oli mõnede rahvakommete suhtes leplikum kui luteri kirik. Nii on saanud võimalikuks väga vana itku traditsiooni säilimine Setumaal, ingerimaal ja Karjalas. Mõned näited ka surnuid kudest. Itkumatustel. ICT ema haual idee on Marja-Antonov-na Prohhorov. Saimi Kokonen lõpetab Soome rahvalaulu kasseti esimese poole ja meie saate karjase hõigetega. Alguses kutsuta lehmi koju, siis aga vasikaid ja lambaid sööma.