Tere õhtust, jätkame raadiopäevast. Kõige tähtsam on vil päeva raja, nonii siis on maailma asjad selged, siis on selged ja, ja siis peale selle veel saab kuulata veel seda muusikalist tundi. No missugused need lood on, mis teile kõige rohkem meeldivad, nii, mulle meeldivad rohkem vanaaegsed, ütleme Johann Straussi valsid ja, ja tema tuud. Nonii viisil Straussi mass on jah, ilus mailis muidugi. Kas sisega olete pillimas? Noorest peast? Ikka oleme, mina olen rohkem kannelt ja mandoliini mänginud, siis ongi muusikamehele õige muusikapalaga kuulata anda. Paljudel aastaid on kolme nädala pärast saan 75, näete siis kohe juubel päris tulemas, nüüd küsime veel nime otsa ka. Siis saame nagu õnnitleda. Minu nimi on Ferdinand pikat, nüüd oleks siis hea rääkida ka sellest elust ja olust ja siis elati teie noormees, olite, mille esimest korda raadiot kuulsite ja esimene raadio oli kõrvaklappidega. Ja siis kui seda külase keegi tuli, siis läksivad kõik seal muruna kokku kuulama, mis imeasi on esimene kord oma koodi reisistaapi, perekultuurmaja siis oli, see oli kodanliku valitsusaeg, siis olid kõrvalappidega siis lahtisena kuulama, siis pidid maksma 10 senti. Nii lähevad aastad kui kuuldud taadi häält hõbehallis lindile tallatasime. Valmistusime Ringhäälingu 40.-ks aastapäevaks. Sellel aasta lõpul täitub 55 aastat Ringhäälingu algusest Eestimaal. Kevadtuuli. Kui mitmed tegija põlvkonnad on nende aastate jooksul vahetunud, muutunud on suhtumine ringhäälingusse. Kunagisest meelelahutuse masinast esialgu raadiole tähtsamaid ülesanded ei osatud, leidagi on saanud meie kiireim uudiste tooja ja mitte ainult silmaringi laiendaja üksiku ühiskonnaga ühendaja koolitaja ja siis ka meelejahutaja. Vahel kurdame, et liiakson tähtpäevi sirbi ja vasara humoristid seadsid neist koguni kokku. Rahvakalendri. Vahel on aga ka värskendav niisugusel päeval tagasi vaadata. Panemegi siis tänase aja seisma ja endised ajad vanadelt helilinkidelt uuesti liikuma. Seejuures ärgem ainult kõnelgem, et retro on, muud muud tuleb ja läheb. Ning kuigi ka temas on midagi ajastule omast, millest, kui stiilist kõnelda võime ei ole retro mitte ainult hetkehuvi. Pigem on see tahe ja vajadus tagasi vaadata, et mõtestada seda, mis olnud ja meelde jätta oluline tuleviku jaoks. Mis tahes kultuurinähtus on edasiliikumine ajas, mis jätab endast järele ajaloo. Hiljutisel Kinoliidu kongressil ütles Kaljo Kiisk. Me ütle ennast lahti Eesti kinoajaloost, sest et see on osa meie rahvusliku skulptuurist ja tõstis tähelepanu tulipunkti rahvusliku Filmateegi loomise idee eesmärgiga mõtestada käidud teed. Needsamad probleemid on aktuaalsed ka ringhäälingul ja televisioonil Nõukogude Eesti ajakirjandusel tervikuna. Meil on küll Juhan Peegli doktoridissertatsiooni, Eesti ajakirjanduse hälliperioodist ja mõnda ka hilisemast ajast prolentaarse ajakirjanduse kujunemisest, mälestusi suurest isamaasõjast ja meie ajakirjanduses selles sõjas. Kuid mida lähemale tänapäevale, seda vähem. Tuli. Muutus. Aeg aga ei, vanane koos meiega, paid uueneb ja teiseneb. Nii vahetub ka keskesaate kuulajaskond ja tegijad. Kuigi minusugustel võib ehk näida, et alles see ju oli. Kui meeleolu muusikas tegid ilma. Ei sobi Silvi panusesseti. Poleks. Näevad, mis ei koorma? Näevad neist. Kauem. Kõik tahtsid, nad said. Said läinud? Täitsa täitsa mul meeles kaunid sõnad. Siin, aga samal päeval. Suutut näis, et hiljem muutus raskeks hoobiks oli see Lahti. Kontrastiprintsiibil, mis alati mõtet ergastab, heidaksime nüüd pilgu minevikku meie ringhäälingu vanima töötaja Melania Gutmani mälestuste kaudu kellel 45 aastat raadiotööd selja taga, aga mikrofoni ees on ta esimest korda oma 80. sünnipäeva künnisel. Ka nii võib juhtuda. Kõmme praktikakeelte alal algasid minul väga varajases lapsepõlves. Minu ema, kes oli külakoodiga õpetaja, tütar oli lõpetanud Valgas tütarlaste saksa kooli. Mina isiklikult õppisin enne gümnaasiumis ja heligema Saksa koolis, millega lõpetasin. Tol korral oli eriti tütarlaste koolides esiplaanil keelte õpetamine. Ülikoolis õppisin nina, kaks astad arstiteadust sooritades kõik vajalikud eksamid ja praktikumid anatoomikumis. Kahjuks siirdusin mina oma klassiõdede õhutusel vastavatud majandusteaduskonda. Seda väärsammu ei andesta, mida endale tänaseni ja ikka. Arstidega isegi polikliiniku või haiglase on minule alati seotud nagu tordetega südamesse ja seente alal. Ma kutsusingi raadiosse tööle, mäletan seda täpselt, see oli 20. ja 37. Tähendab matemaatiliselt vist üle 40 aasta tagasi käigi tahab, nõuti minult katset saksa, prantsuse, inglise keeles kontrolliti ka pisut oskusi vene keeles, kohe algas kibe töö. Mind võeti vastu võõrkeelte korrespondendi kohale, köögi pealt kuulus minu ülesannetesse kirjavahetus välisriikidega väliste riikide raadioorganisatsioonidega, siis mäletate ju kindlasti ka Felix moori. Kahtlemata Ta, sest tema luges tõlked, mis olid valminud minu. Ja siis oli meil paratamatult kokkupuuteid konsultatsioone ja nii edasi. Ja minul on hästi meeles fill lits, moori haruldane huumorimeel millega tema nakatas kõiki ja temaga kokku puutuda väljaspool tööd. See oli otseselt nauding. Seal oli alati meeldiv ja kuidagi ergutav. Ta oli punapäine. Ta oli. Tal olid nagu tedretähed. Inseneraugus lasman. Nii palju kui mina mäletan, oli August lasman üks nurgakivipanijaid uuele raadiomajale Kreutzwaldi tänavale. Sellele samale, kus me praegu veel ja muidugi valmis ehitati. Vundament. Kohe pärast sõda. Algas võimas ehitustegevus sel vundamendil ja sama inseneraugus lasman oli Raadiku ehitus kurupi juhatajaks. Kuni lõpliku valmimiseni. Ja nüüd meenutaksime siis meie esimesi raadijuhte. Pauluusmanit kahe pärast Tallinna vabastamist 25. septembril 1944 määrataminud talgi kohale. Ja kuna mina olin ainuke tõlk, siis tulid sättida väga laial rindel. Ma pidin tõlkima juhtkonnale raamatupidamisele, kaadriosakonnale tehnilisel alal. Rööbiti sellega tõlkisin mina saatematerjale peamiselt muusikaosakonnale. Lastesaadetele propagandasaadetes. Eriti hea meelega tõlkisin ma muusikaalaseid saateid, sest ma olin ise klaverimängu õppinud, lugenud, kontserdil käinud, ma meenutan alati tänutundega seltsimees Uusmani suurt inimlikkust, tema heasoovlik ost ja tema sõbralikkus minu nagu kõigi töötajate vastu. 56. aastal paigutati mind eestikeelsete sõnadesaadetes kus jätkus tõlkimistöö, aga selle kõrval väga tihe tegevus omasteotsimis ja tervituskelladega. Need saabus massiliselt Öelge, kas teil jääb aega ka raadiot kuulata? Hea tahtmise juures leiab seda aega. Aga muidugi aeg on piiratud. Hommikul kuulan päeva õudselt põgusalt, Smart on ju tööle. Ja koju tulles ootavad tööd kodused tööd püüan kuulata päevagaja. Keskprogramme, eriti sümfooniakontserte niipalju kui ja segab su seen. Vabandage jutumärkides neetud televiisor. See on ju rööpjoon ka aja, nii et. Te olete nüüd 80. juubeli künnisel, aga nagu ma aru saan aegadel ei ole küll kunagi olnud, teil on alati väga palju tööd praeguse hetkeni. Mina armastan oma tööd ja kogu kollektiiv. Kogu suur kallektiiv ja kollektiiv, millesse ma kuulun, saatet asutus, tervena on minul on muutunud väga südamelähedasteks. Ma ei suuda veel mõtelda ajale, millal tean eemal olles oma kolleegidest, oma teest ja kõigest muust asutusest, millel pikkade aastakümnete valt tugevasti kokku kasvanud. Mis on muutunud ringhäälingus nende aastakümnete jooksul? Väiksest kollektiivist on saanud suur organisatsioon oma vastutusrikaste ideoloogiliste ülesannetega informatsiooniteenistusega ja mitmekülgse kultuuriprogrammiga. Oleme õppinud laiemalt tõlgitsema ringhäälingu tähendust rahvakultuurikontekstis. Tõdeme, et raadiole televisioonile kulub suurem osa inimeste vabast ajast kõige enam päevakajalist infot, kultuuri teavet ja ka meelelahutust hangitakse nende kaudu. Kui vikerraadio loomise ajal 1967 räägiti vastasest informatsiooni ja muusikaExpress programmist siis tänases, kõrges kuulatavuse situatsioonis langeb operatiivse uudisteteenistuse kõrval eriline osa ideoloogilist ja kultuurilist silmaringi. Laiendava saatekavale. Ei ole suuremat loengu auditooriumi, kui selle võib endale saada õigel ajal ja kõrge kvaliteedilistes esituses toimuv raadio, vestlus, mikrofoorum või mõni teine eluline saade. Ajakirjandus ei ole aga ainult osaline kultuuriprotsessis vahendaja Ta võib-olla ka looja ja organiseerija. Meenutagem 10 aastat tagasi toimunud raadiovestlust stuudios Harri Kõrvits, Jüri Roomere, Edgar Selberg. Piinamiseks eksperimendi mõte ja see oleks niimoodi, kui praegu läks 12 tippmeloodia laulu otsustamisele. Ja siin mõned laulud said ikka väga suure kaalu just rahvahinnangutes. Žürii hindeid ma praegu veel ei tea, aga need vist tuleb teha teatavaks siis juhtuks, kui näiteks täpselt sellesama kontserdi annaks kaks aastat hiljem eetrisse annaks uuesti hinnata. Kas tulevased oleksid samas muide lisan siia kohe juurde paar detaili, ega siis võistlus meie kujul, nii nagu ta on. Kunagi minu arvates ei selgita välja siis tõepoolest kõige paremat laulu selle üle, vastus annab ikka elu ise. Ja kui me vaatame praegu näiteks Aarne Oidi laulu Siin on 10 aastat hiljem on Edgar Selberg samas asjas jälle mikrofoni juures. Siis ütlesite, et vajaksid üks, kaks aastat, et mõista tippmeloodia paremate laulude eripära. Nüüd aga on tippmeloodia ise juba ajalugu ja kristjan meelega üsna selge siiski, mida ta tähendab? Tippmeloodia muidugi tähendas väga suurt hulka uut repertuaari. Ja kui nüüd tagasi vaadata tippmeloodia esimestesse aastatesse kus igal aastal toimus neli vooru, siis oli aastasaak 60 kuni 80 laulu, muidugi need 60 kuni 80, võib-olla kõik ei jäänud kõlama, aga nendest vähemalt kolmandik siiski on veel praegugi käibel. Hiljem nõudlikkust kogu aeg tõstsime, leidsime, et võib-olla pigem vähem voore, aga paremini teha. Ja kahjuks see nõudlikkus lõpuks jõudis le astmeni, et tippmeloodia enam üldse eetris ei käi. See on. Kui võrrelda näiteks spordiga, siis on selge, et mida rohkem võistlusi, seda paremaid tagajärgi võivad võistlejad näidata, nii peab olema ka see muusikas. Praegu on jäänud ainult Oidi nimeline lauluvõistlus. Ja küllap siiski see võistluste vähene hulk. See muidugi annab igal aastal küll paarkümmend uut laulu, kuid seda on siiski meie tarbimiseks vähe. Ja tõenäoline on see, et meie muusika madalseis siiski praegu on tingitud ka võistluste vähesusest. Meri sul on 1000. Nuhanud laulu on sul soo? Sinu tujusid ei suuda jale arvata. Ära elu põrguks muuda. Hellalt, armasta, avad avarcineesilma. Keerame ta õlle kurjaadinima. Täna. Ja aga sa oled Edgar juba aastaid nüüd seda raadiotoimetaja muusikatoimetaja leiba söönud. Eks tead ka seda, et ajad muutuvad. Ja kui vaadata tänast kergemuusikapilti, siis on kuidagi hoopis teistmoodi. Ansambleid kerkib nagu seeni ja paljud neist kaovad üsna kiiresti ilmat. Vikerkaarejälge ei jääks kenasti järele, aga pillimehed ise teevad sõnu, ise tehakse viisitise orgestreeritakse, ise esitataks. Võib-olla see on tänase päeva märk. On kaheldamatult jaa, see probleem on vähemalt üleliiduline, et kergemuusika libiseb professionaalide käest ansamblite kätte, kes ei ole professionaalid selles mõttes kes on tõesti võib-olla päris iseõppijad olnud, aga sealt tuleb ka andekaid inimesi ja kui praegu vaadata meil muusikakooli juures, nüüd peaks vist lõpetama esimene lend kergemuusikaklassi. Inimesi võib-olla, et sealt hakkab siiski jälle professionaale juurde tulema. Nii et isegi see olukorda, et meil on vähe, võib-olla praegu professionaalsed heliloojad, kes võistlustest osa saaksid võtta ja neid on üldse vähe. See siiski vist ei tohiks olla takistuseks võistluste arvu suurendamiseks. Ja aga kes need siis korraldakskisest võiks öelda, et Eesti raadiopraktika nende tippmeloodia võistluste korraldamisel oli küllaltki erandlik, sest raadioorganisatsioon ei oleks otseselt kohustatud kutsutud ja seatud, nagu öeldakse, niisugust asja eest vedama ometi aga nagu nägime, tulu oli küllaltki arvestatav. Ja raadio ja televisioon siiski võiksid korraldada võistlusi. Ja algusa õlga jäi järgi veretu viik. Taas kordus taas kord. Ja. Ta. On? Kord lapsepõlves tsirkuses ma käivisiini saada tulvil õndsat vaimustust. Koju tulin ma palju andis mõelda kõik, mil kombel laulab saag. Päevad mööduvad kuule. Tänapäeval tsirkusest oma pojaga tulvil õndsat vaimustust Petrice matkib ta žongleerida kord, kuis jaksab. Jõutizakrovaatan suur. Ennekõike meister raadi informatsiooni levitaja oli ja jääb ning Päevakaja tema esindusväljaanne. Veel sellel kuul jõuab kuulajani 7000.-st saade alates kuuendast oktoobrist 1958 igal õhtul suured pühad ja puhkepäevad, välja arvatud. Päevakaja reporterite kool. Päevakaja on ka kollektiivi kujunemise kool, sest tugeva kollektiivita ei ole tänapäevast kiiret reageerimist ja tarka kommenteerimist tagavate informatsiooni teenistust. Päevakaja aga kulutab, seepärast ongi nii, et mehed ja naised vahetuvad. Ühed lähevad suuremat süvenemist ja vähemat ruttu nõudval tööle nagu Lembit Lauri, Toivo Makk, teised on aga jäänud ott, kool Feliks Leet, keda täna vanaks kaardiväeks võime nimetada? Nagu kaasama laulud, jutustused õitsvate kirsside maast ja selle töökast tagasihoidlikust rahvast. Niisiis ühes hotelli tallinumbritoas istusid täna hommikul minu vastas kuningliku töötlik jaapani vokaalansambel rajal, mäts laual aga hallid klaasid rohelise teega. Kõneleb kvarteti kunstiline juht Hitoosi Funada. Varsti pärast seda, kui olime otsustanud hakata koos laulma asusime tööle ühe suure muusikaorganisatsiooni juurde. Selle direktorile meenutasime meie neli noormeest miskipärast rüütleid ja ta nimetas meid rajal näits. Kuninglikud rüütlid. See jäigi kvarteti nimeks ja selle nime all esinemine juba kaheksa aastat. Ajakirjanikul on nii palju erinevaid sündmusi elus, kokkusaamise juhtumisi, et kas ongi meeles veel nii ammu tehtud helilõik Helgi Erilaid. On küll meeles ja kui ma nüüd tagantjärele mõtlen, siis nagu ei olnudki nii väga ammu. Ja küllap ta ka sellepärast on meelde jäänud, et see oli minu jaoks erandlik. Alles alustasin siis ja, ja see oli minu esimene suur saade tegi ja see oli aasta 1967 ja millal ta sealt Tartu suur kooli koolipingist tulitegi naasta varem aasta varem? Siis võiks öelda, et start oli väga kiire, sest teha aasta pärast juba suurt saadet Noh, see oli see Päevakajakool, mis taga oli. Sealt startisid kõik kiiresti. See oli hea kool. Nii. Aga kui nüüd mõelda, kas see oli juhus, et sattusite niisugust lugu tegema võrreldes teie edaspidist tööd nüüd mis ju valdavalt on olnud muusikaga keskööga seotud, sest siis ei olnud veel vist sellist liisku tõmmanud. Ma arvan küll, et see oli vist meeldiv juhus, jah. Ei, ma ei mäletagi täpselt. See oli vist jah Edgar Selberkess, kes ka siis tegi muusikalist Tõndy toimetes muusikalist stendi ja ja tegi mulle selle ettepaneku, mille ma siis niimoodi hingevärinaga vastu võtsin, sest ega need kergete killast ei olnud. Sest tegemist oli ikkagi pika saatega, mida ma polnud varem teinud. Ja, ja noh, välismaaansambel. Ja mäletan siiamaani seda tunnet, kui ma nende hotellitoa uksele koputasin ja jah, ja kui see mulle siis avati ja kui sealt vastu vaatav noormees oli minust peajagu lühem kui halvasti ma ennast tundsin, kui ma nägin, et kõik nad on sellised, ilmselt olid nemad harjunud intervjuusid andma, see oli küllalt kuulus grupp, siis jaa tegid minule selle asja võrdlemisi kergeks tänu telgile ja, ja tänu nende vabadusele vahetusele läks kuidagi korda, informatsiooni ikka saab tunduvalt rohkem ilmselt tänu tänu sellele, et teisele hubiks number üks ütleme. Kuidas hindate keskauditooriumi, sest ju valdavalt suhtlete? Temaga ma olen praegu juba raske seda öelda, sest minule on jäänud toimetada ainult üks kesksaade nädalasse anud laupäeva mosaiik. Ja ma oskan võib-olla ainult selle kohta öelda, tõenäoliselt on selle auditoorium tunduvalt kokku kuivanud võrreldes mõni aasta tagasi, mis oli, sest nüüd nad kuulavad juba soovisaadet soovisaade annab neile rohkem muusikat ja vaheldusrikkamat muusikat. Laupäeval mosaiigis ma olen sellest saatest teha noorte mingil moel kultuurisaade. Et vahendada seal meie kultuurisündmusi anda lühiportreesid, meie ütleme kunstnikest, näitlejatest, kirjanikest, kirjanikest harvemini, sest selleks kirjandussaated teatavasti. Aga noh, ikkagi pisut jaa, jaa. Teatrist on seal sageli reisidest ja vot see oleks nagu niisugune kultuuriprogramm, inimesed ja sündmused, kes seal sees on, võiksid minu meelest peaksid nooremale publikule huvi pakkuma muidugi kasemuusikat. Kas see noormees, kes teid Helsingist austab juba pikki aastaid, on ikka teie kuulaja veel või on teil ka lähemaid kontakte ja anda ainus vahel neid ka teisi? Ma arvan küll, et tema on ainus, kes on kuulanud praktiliselt kõiki laupäeva Moseike ütleme, viimase nelja aasta jooksul. Ja ega vist Eestimaalt niisugust kuulajat ei leiagi. Ja ma tunnen teda lähemalt paar korda siin Tallinnas külas käinud ja siis käis ka mul siin raadiomajas külas ja temaga on paar korda olnud ka väikese intervjuusid selles samas laupäeva mosaiigis. Meie jaoks on ta muidugi täiesti erandlik nähtus, aga muusikamuusikale on, ma mäletan, et ma ei olnud siis kuigi kursis selle muusikamaailmaga, alles hiljem olin sunnitud ennast kurssi viima tänu tööle ja muidugi kahetsen seda hetkekski, sest see on üks väga põnev maailm. Ka siis, kui see iva Ka siis, kui siin keeva käime. Iva. Olla häda ka siis või siin ma jälle ei läinud. Ka siis võid leiva, Liina käivet.