Teie Ullo Toomi olite esimese tantsupeo üldjuht? 12 aastat tagasi, 1963. aastal olite ka järgmise tantsupeo üldjuht, kolmandale aitäh, juba aujuht. Kui nüüd rääkida nendest kolmest möödunud tantsupeost mis on teile nendest pidudest kõige enam meelde jäänud ja mis on olnud see, mis on jätvat, siis teile need peod hinge ja südamesse? Nagu ikka on esimene sündmus kõige tugevama muljega. See on paratamatu juba seetõttu, et. Seal on palju uudsed sees. See uudne haarab meid meie silma, pakub meile naudingut ja kindlaste tungib ka meil mällu. Nii on ka nende kolme rahvatantsu Peoga. Minul isiklikult jättis kõige tugevama mulje esimene rahvatantsupidu. Võib-olla seetõttu, et meie seal kasutasime väga niukseid novaatorliku võtteid, nii näiteks tegelaskond ei, mitte ei marssinud mitte see tähendab ei käinud, vaid liikus tantsusammudega läbi linna, samuti ka staadionil või esinemise kohas. Tribüüni eest möödudes toimus see kõik tantsusammul. Seejuures tantsijad või tegelaskond ei olnud paigutatud mitte harilikku niukses kolonni neljakaupa kaheksa kaupa või 12 kaupa reas vaid tantsijad moodustasid geomeetrilisi eesti vöömustreid. See oli kõik uudne ja esmakordne. Ja küllap ta seetõttu jäi ka siis kõige tugevamalt. Mis on selliste pidude ettevalmistamisel kõige raskem? Jah aga ma ütlen teile kui üldjuhile. Kõigepealt muidugi organiseerimistöö kujutelgi Etti näiteks teil on üks õpilane, Te saate teda juhendada, igat kanti iga külje pealt igat tema sammu viimistleda. Aga kui neid inimesi on nagu tegelaskonnast rahvatantsupeol on 4000 või 5000 siis selline võimalus puudub, seda saab ainult üldjoontes kogu haaravalt nii läbi viia. Aga hinge jääb alati niisugune kahtlus ja kõhklus, kas ta nüüd õnnestub või mitte. Ja seetõttu oleme kõik meie tegelased, kes me oleme olnud siis juhi puldis seal olgu siis eri liikide rahvatantsutantsijate puhul näiteks naisrühmade juhataja viisiga rühmade laste juhataja või oleme me kõik nagu süte peal esinemise ajal. Kui aga esimene on läbi, läks ta siis, kuidas ta läks, siis on ka rahu majas, seda rahu südames. Järgmine nii näiteks võite ise ka tähendada seda, et iga järgnev nii hästi rahvakunstiõhtu kui ka rahvatantsupidu on olnud erinev eelmisest. Seda juba seetõttu, et meie juhtimine on muutunud kindlamaks, süsteemi kindlamaks. Me ise oleme muutunud kindlamaks selles mõttes, et me teame, mis on mis võib ebaõnnestumis mitte väldime niukseid olukordi ja seetõttu toomiga sisse uusi nii eksperi, eksperimendi mõttes või isegi vaieldavaid uusi võtteid, uusi tantse sisse. Nii peabki olema Sõmbrofess. Ja käesoleva suve tantsuõhtul on on just palju selliseid uudseid tantse siis, mida meie varem ei oleks söandanud sisse tuua. Osalt on see tingitud sellest, et meie rahvatantsupeo juhtkond on kogenenud rohkem muutunud kindlakäelise pärast. Teisest küljest ka see, et meie tantsijad on saanud tugevama ettevalmistusi. Nad on harjunud suurema pingega ja seetõttu tantsivad raskemaid tantseega palju ladusamalt. Näiteks väikene vihje tagasi meenub 50. aasta rahvatantsupidu, see oli rahvakunstiõhtu. Seal oli sees vene ringtants, see tants koosneb kahest osast, esimene on siis niisugune ringmängutaoline kergem tantsutehnilised, teine osa on aga juba tublisti raskem. Meie tantsijad olid niivõrd vähe ette valmistatud, et näiteks vene ringtantsu esimese osaga tulime ladusalt toime, teise osa aga olime sunnitud jätma välja. Nimelt lasid meie noormehed küll sügavusse kükki, aga sealt välja saada, neid püsti tõusma panna, neid jalad osutasid jalad nõrgaks, reielihased nõrgaks. Nii et tantsijaks ei saada mitte ainult tantsides, vaid tantsijaks tuleb kasvada. Tantsijaks tuleb harjutada ja harjutamine seisneb selles, et tuleb kasvatada tugevaks oma lihastik eriti jalgade alt. Jäsemete lihastik tuleb kasvatada taipu tantsust tantsujärjestusest. Ja siis ei tundugi raske tants või keeruline tants on raske ega keeruline olevat. Te ütlesite, et iga peo ettevalmistamine ja iga peo organiseerimine on suur närvipinget nõudev töö ja, ja närvide rikkumine. Aga mis siis ühele üldjuhile üldse ühele tantsujuhile on see, mis nagu teeb selle närvipinge jälle Heakse, mis korvab kõik selle tervisekao ja, ja kõik muu selle, mis sellega pingega kaasneb. Kas teie olete elanud isiklikult läbi mõnda rahvatantsupeo või rahvakunstiõhtu, finaali lõpp, kõik sure. Küllap te olete siis ka märganud ja näinud, missugune rõõm valitseb üldjuhtide nägudes. See on, see on eriti siis, kui pidu on nende meelest hästi õnnestunud, on meeleolu hea juba tehtud tööle juba selle üle, et midagi on jälle loodud. Ja nii edasi. Kui seda ei oleks siis ei olekski nagu tasu selle töö eest. Nüüd tahaks küll küsida, et mida siis tantsutaat ootab suviselt peolt? Kas mul subi sobib oma? Soovidega välja tulla? Ma kardan nimelt, et ma ei pea eluga, ei ole suutnud eluga sammu pidada ja minu soovid on, on vananenud? Ei oska, see on juba juba ajast ja arust näinud. Põhiliselt soovin ma seda, et need ettekanded mida meie noored rahvatantsijad staadionil esitatud, et need oleksid niivõrd haaravad pealtvaatajaid haaravad, et meie rahvatants leiab oma koha jälle rahva hulgas meie ühiskonnas, et ta muutub niisuguseks toredaks asjaks, ilma milleta ei saada läbi mitte ainult ungarlane sütomotšardasi tantsides, vaid ka eestlane, see põhiline eestlane, kelle esivanemad on käinud pehme jalad, siga kogu aeg ainult vagu mööda seal hobuse järgi kündes. Kas see Sütus niivõrd, et kui ta läks jooksupolkat tantsima või, või, või Vändra polkat tantsima, siis leidma nagu õhetama silm särama ja ta oli oma liigutustest tüli ülemeelne ja elurõõmus? Aitäh no loodame, et meie tantsijad siis jäävad tõesti Tantsupeol silmad särama nii endile kui ka pealtvaatajatel. Sihukse eelseisval peol, nagu ma olen teie jutust aru saanud, olete te praegu täiesti kõrvalseisja tee ei osale seal ühegi tantsulavastajana ega ega ka ühegi rühmaliigi üldjuhina. Aga mis te arvate, kumb oleks siis nüüd parem? Positsioon kas olla üldjuhtide reas ja närveerida koos nendega kaasa ja kui vaja, siis ka korra kärada või tulla rahulikult ja vaadata pealt, kuidas teised tantsivad. Mida teie hing ütleb selle koha peal? Hing tantsutegija tantsujuht ei saa olla elust kõrval olev inimene, see tähendab vanainimene, minul on juba niivõrd palju aastaid, et ma isegi ei kõlba enam teoreetilises nõu, vaid seetõttu, et minu arusaamad ja minu vaated asja kohta on vananenud. Elu läheb edasi, murrab sisse uued arusaamad, uued võimed, näiteks tänapäeva noorus on nii tugevalt ette valmistatud, nad on saanud kõik hea kehalise kasvatuse nende treini, nende harjutussüsteem, tantsud, ettevalmistus põhineb suurepärastel harjutustel, mis annavad tugeva kehakooli. Ja kõik see teeb asja palju hõlpsamaks, võrreldes sellega näiteks, mis oli aastat, no kui palju 50 60 tagasi. Siis me olime täitsa lapsekingades, neis üldjuhiks peab olema inimene, kes tunneb tegelik olukord Jaloog loobise vööbise tegelikult kaasa, mitte mõni käbisel vana käbi, kes, kes istub ja räägib natukene või keda viiakse staadionile pealt, vaat need on see Sauli Aga mis te arvate, millega te ise olete ära teeninud selle tantsutaadi austava nimetuse? See küsimus vajab natuke pikemat seletamist, ma arvan, et seda annab seletada sel teel näiteks kast, kas sina kujutled ette, et on, oli Eestis olukord, kus meil ei olnud eesti rahvatantsu? Ma räägin natukene ajalugu. 25. aastal käis üks Rootsi rahvatantsurühm siin Tallinnas võttis seda vastu tookord üle, ma olin Eesti noorsooühendus oma võimete kohaselt. Need rootslased esinesid Kadrioru väljakul, Harju mäe kõlakojas. Meie vaatasime suud laiali lahti, sest ei rahvariietega rahvatantsu polnud me varem näinud. Avalikkus tundis ainult ühte tookord üht eesti rahvatantsu soli kaerajaan. Rohkemat ei teatud, kuigi üksikuid oli juba varem ylesse kirjutatud, olid, need seisid, aga need kirjandusmuuseumikapis ja lai üldsus nendest midagi ei teadnud. Tõsiasi oli muidugi see, et Anna Raudkats käis 13. aastal koori koos soomlase väisaneniga kogumas. Eesti rahvatantse. Need jäid tema isiklikku kogusse Neita ilmutas alles 26. 1000 926. aastal ja vot seda aastat meie loeme. Nii esimeseks rahvatantsu sünniaastaks. Kuigi meie esivanemad tantsisid möödunud sajandil ja võib-olla enne seda veel. Aga nii avalikkusesse tegelikku ellu nende tants ei jõudnud, sest nad meie tookordsete noorte ellu kui Raukatsi tantsud olid igat kanti läbi tantsitud. Teatavasti tema raamatus on mõnikümmend tantsu, seal olid igat kanti läbi tantsitud, siis tekkis äkki niisugune mõte, aga kui Raudkats leidis neid tantse, võib-olla neid on veel praegu. Ja sealtpeale hakkabki niisugune tegevus nimelt, et hakati üles kirjutama ja koguma rahva hulgast tantsi. Ja mitte ainult üksi ülesse kirjutama. Kogume ka lauale ei pandud neid, vaid viidi otsekohe rihma kaudu rahva hulka neid tagasi pääle selle tookordne vabaõhumuuseumiühing eesotsas August Pulstiga korraldas ringreise vanade rahvapillimeestega. Minul oli õnn ja ma tagantjärgi nüüd julgen seda kinnitada, harukordne õnn teha neid neid ringreise kaasa, kus meie tutvunesime ja nägime, missugune on Eesti rahvakunst olnud elaval kujul, need olid külas toodud rahvalaulikud pillimehed. Nende hulgas oli ka tantsude oskajaid ja sealt tulid uued täiendavad tantsud. Ja küllap see samma niukene prakti, praktiseerimine, niukene, tantsude rahva hulka tagasi viimine. Käisin mööda maad mööda ringi, tookord ühe rühma just ja teiserühmadest, kui ilma põhiliselt töötasin, töötasin pangas aga kogu oma puhkuse ja, ja nädalalõpupäevad ja kõik need, Ma kulutasin rühmade juurde siis treenimiseks, küllap seal siis põrsuse taadi nimed.