Tere ja ilusat nädalavahetust teile, lugupeetud raadiokuulaja ja aitäh, et leidnud üles teadlikult või ebateadlikult selle kanali, kus vahetama vahel räägitakse ooperist ja räägitakse nende inimestega, keda võib siis tinglikult või lausa otseselt pidada Ooperigurmaanid, eks need on siis need inimesed, kes ooperist kunstiliigina ja, või, või ka mingisuguse nähtusena lugu peavad, kes, kes vähemalt ei, ei põlga põlasta ning sageli on ka nendel ooperi kohta mõni hea sõna rääkida. Ja mina siis saatejuht Neeme kuningas, olen siin nii-öelda intervjueerija rollis, ühelt poolt aga teiselt poolt õpinga ise tundma ja tead ma neid inimesi ja, ja seda, milliseid mõtteid selline mõiste nagu ooper inimestes tekitab. Ja tänases saates mul on erakordne rõõm tegelikult olla kauni daami vestluskaaslaseks ja põhjus, miks just nimelt see daam siin täna on, on veidi naljakas, isegi veider. Sest mõned aastad tagasi olid meie osad nimelt vahetunud, nii et, et mina olin intervjueeritava rollis ja vana külaline oli see, kes esitas küsimusi, jutt käis ooperist ja need küsimused olid nii asjatundlikud ja nutikad ja Se valdkonnad aust tundus olevat ka siis saatejuhi kirg või, või salaarmastus, et ma otsustasin seda asja natukene põhjalikumalt uurida. Nii et tere tulemast saatesse Eesti Raadio raudvara ja argipäev Kärner. Aitäh kutsumast. Et no hakkame siis uurimas ta seda ooperivärki, sellepärast et tookord tõepoolest mulle jäi mulje, et et kindlasti ei ole tegemist ajakirjanikuga ja kellele see valdkond oleks võõras. Kas allveekabest või, või mingisugusest majanduselust sa vaieldamatult tead, palju ja neid valdkondi on kindlasti väga palju sinu sinu tööga seotud, aga kuidas, kas liitub sinna ka ooperikunsti või muusikateater laiemalt? See lihtsalt tuleb sellest, et ma olen väga palju Estonia ooperis käinud väga noorest east peale, ma arvan, et isegi võiks öelda, et lapsena ja ooperisse minek on alati olnud sündmus, hoolimata sellest, et kelle ette tuleb ta on, on sündmus iga kord ja ma arvan, et see on iga inimese hinges, kui suure sündmuse ta ooperisse minekust endale just nimelt teeb. Kui sa küsib minu kõige esimest ooperielamust, siis ma arvan, et see võib jääda noh, umbes minu lasteaiaaega kindlasti enne kuuekümnendat aastat ja ma tean, et tegemist oli verd briga maskiball. Ma ei mäleta sellest muud paraku küll kui Amalie seda kostüümi. See oli kindlasti teatrikunstniku tippsaavutus ja ma olin kindel, et kui ma kunagi suureks kasvanud, siis ma hangin endale ka nii kauni kleidi, aga kui ma nüüd aastakümneid hiljem sellele tagasi mõtlen, siis mulle tundus, et see oli päris kole. Aga aga teadlikumalt ooperiteatrisse hakkasin ma minema siis, kui ma ühe oma Ellerheina kaaslauljaga kelle unistus oli saada ooperilauljaks igal õhtul pärast seda, kui meil oli Aia tänaval tookord ujula tänav olnud, kuhu siis pärast seda, kui me teadsime, et teatris on etendus, jooksime kiiresti Estoniasse tagatreppi pidi teisele või kolmandale rõdule ja me jõudsime parajasti selleks ajaks kohale, kui oli ooperi kulminatsioon. Peategelane kas hakkas surema või oli juba kummutanud mürgikarika. Ja see viimane hetk, see, kus see aari, millesse ta paneb kõik, mille tõenäoliselt lavastaja ja on sinna pannud kogu oma kontseptsiooni ja, ja ühesõnaga, see on väga paljude inimeste niisugune tähthetk ooperis ja minna selleks hetkeks kohale ja vaadata. Kas Hendrik Krumm on täna vormis, kuidas ta täna laulab. Sageli on ooperi lõpus siiski ka toit kahe peategelased, vaid, kuidas neil täna välja tuleb, kuidas haakub, kuidas on hääles. Ja vaat sellest ajast on mul jäänud ka niisugune seisukoht, et et ooper ei ole koht, kuhu minna aega veetma, ennast näitama, teisi vaatama vaheajal puhvetis kooki sööma vaid et tegemist on siiski näitleja äärmise pingutusega. Ta võtab ennast kogu selleks kolmeks tunniks ja see kõlab banaalselt, aga sel hetkel kas sünnib ime või seda imet ei sünni, et kas ma saan selle sündimises olla osaline, kas ma saan seda kaasa elada või jääb see täna õhtul sündimata ja, ja, ja mis on siis veel niisugust kadestamisväärsemad, kui olla ime sünni juures ooperiteater, seda kõike võimaldada. Need olid väga kaunilt ilusasti formuleeritud sõnadeks asi õigemini kaks asja torkas mulle öeldakse vist kõrva. Ja üks oli see, et kas sõbrannast sai ooprilaulja. Ma tean, et ta läks õppima muusikat, jah. Ta tookord kandis nime Maren Hödrejärv, aga vist ooperikooris. On ja tuleb tuttav ette ja, ja teine oli see, et sa siis lapsena üsna ökonoomselt oma aega kasutasid, et sõitsid vaatamata mitmetunnise pika igava nii-öelda sõlmingu asjade kulg, see, kuidas asjad kulgesid ja läksid ja said kohe lõpus teada, et mis, kuidas see ooper lõpeb, et kas see oli nagu juhus või, või on ka edaspidi olnud selliseid teadlikke hetki. Ega siis ooperis ei minda lugu vaata ooperisse, minnakse selleks, et kuulata, kuidas solistile välja tuleb, kuidas tal õnnestub. Kuidas ta täna vormis on, kuidas ta kas ta on sama hea kui eile, kas täna läheb natukene kehvemini, aga äkki läheb täna natukene paremini? See on, see on väga tähtis, mis sa ütlesid, et ooper ei ole tõepoolest mitte ainult lugu ja, ja mitte ainult emotsioone muusika kaudu tekitab inimestes vaid vaid tõepoolest, et ta on väga suuresti ka esitluskunsti või siis interpretatsioonikunst ja, ja see, et igal igal õhtul erinev ansambel, erinevad inimesed, erinevad tujud, erinevad hääled, erinevad vormid. Et see teebki võluvaks ja mõneti ka riskantseks selle ooperietenduse vähemalt tegijate poole pealt. Nii see tõenäoliselt on ja, ja pärast seda sai minust Estonia ooperi noh, niisugune Stambubli. Kui ma nüüd enne seda saate salvestust hakkasin üle vaatama oma teatrikavade kogu siis on selge, et ma olen iga Estonias lavastatud Verdi ooperit vaadanud vähemalt kaks-kolm korda, nii et mina olen see, kes Estonia teatrit üleval peab. Väga tore ja kuna tegemist ei ole mitte ainult jutusaatega, vaid, vaid kindlasti ka muusikasaatega, siis kogenud raadioajakirjanikuna ja minu hetkelise kolleegina on on siis kaja teinud ka tugeva muusikalise ettevalmistuse, et millest me alustame? Nagu öeldud, minu vaieldamatu lemmik on Vergi ja see, millest me järgmiseks tahaksin sinuga rääkida, on Verdi nõndanimetatud isa probleem, mis käib läbi väga paljude Verdi ooperite sinu abiga. Missuguse isa Taarja Verdi loomingust siia praegu valiksime? Nojah, neid on ju palju, eks ole, Luisa milleris hakata meenutama kindlasti vaieldamatult Alfredo isa, vana Shermoon on üks üks kõige kuulsamaid isasid, võib-olla siis Verdil. Et minu teada ei ole meie saates fermoonia Maria kõlanud. Ta on selline kaheosaline kordustega. Kas sinul on äkki esitajate eelistusi? Ei ole eelistusi. No paneme siis ühe esineja, vaatame, kas kuulaja tunneb ära pärast siis ütleme ka, kes ta siis tegelikult oli. Val. Vas. Nagu ei saa segamini ajada minu tänase saatekülalise Kaja Kärneri häält raadio lainel kellegi teise häälega, nii ei saa ka vaieldamatult mitte ära tunda Georg Otsa, kes meile selle selle kauni aaria laulis ja isakujudest ju muidugi veel Verdil Rigolettot vaieldamatult midagi ja ots ja, ja paljud teised baritonid väga võluvalt ja ja sisuliselt tõlgendavad ja mälu järgi on ka Regoletuaaria meie sarjas kõlanud kassa isa-tütre isa-poja teemal. Loomingus tahad sa jätkata või on sul endal mingisugune vandenõuteooria selle kohta? Miks sellised teemad on, on heliloojat nii puudutanud? Ma lausa selle saate jaoks, vaatasin kavalehtedelt, kui paljudes ooperites seda tõsiselt käsitletud on. Lisaks Trevjaataleri kolletele Nabucos, kui sa mäletad, hullunud kuningas võistlevad oma tütre surma, aga palub oma pattude eest andeks, siis ta saab tagasi mõistuse tütre Luisa Millerit, sa nimetasid vana sõdur Miller ja tema tütar siis don Carlose on isa ja poeg, kes rivaalitsevad võimu ja kuningatrooni pärast aidas, Kiilitab Isama tütar armastusest loobuma ja, ja reetma oma armastust ja päästma rahast. Kuuldavasti olevat Verdi kavatsenud kirjutada ooperiga Shakespeare'i tragöödiat. TeleHamleti kuningas oli täpselt samamoodi isa ja isa vaimuprobleem ja kuningas Liiris kuningas tema kolme tütrega. Ma pean ütlema, et ma ei ole ise nagu mingit erilist teooriat püüdnud välja arendada. Ma olen üritanud lugeda ka eriti elulugusid, aga ükski pole olnud nii täiuslik, et oleks mulle andnud täpse pildi asjast. Ma usun, et sina oled asja uurinud. Ma päris täpselt konkreetselt selle kandi pealt ei ole, aga aga on, on nagu puutunud küll kokku just nimelt dramaturgiliselt plaanis ütleme, selle mingi teatud seaduspärasusega, et võib-olla on siin võimalik nii-öelda tagurpidi konstrueerida seda. Et kas Nendel perioodidel, kui ta Rooperit kirjutas ise, siis koges midagi analoogilist ja, ja pani oma pani oma kunsti siis ütleme noh, need, need tunded. Aga teisest küljest on kindlasti see, et sellise tundliku dramaturgiliselt närviga ja inimene nagu Verdi vaieldamatult oli ta tabas ära selle, et, et see on üks temaatika või noh, see on üks selline tahk. Tavaliselt on, ütleme selliseid noored armastajad ja, ja noh, selline Julia narratiiv, et, et mingid takistused on nende armastuse teel ja mõnikord lõpeb traagiliselt, aga aga peale selle on ju just nimelt need lapse isatunded ja, ja needki, keda sa loetlesid, tegelikult ei ole keegi lapsed ealises mõttes enam, vaid nad on küpsed inimesed ise oma teed käivad ja ütleme, siin nende otsustust. Noh, sageli on ju see, et, et see see isa isa alati ka ei, ei käitu selles mõttes lapse seisukoha pealt ju justkui nagu õigesti selles mõttes, et ta keelab midagi ära ja ja siis hiljem tuleb appi nõusama feromoon, eks ole, kes kahetseb, mida ta tegelikult, mida ta tegi. Nii et ma usun küll, et ma, mul ei ole fakti öelda, ma ei tea ka Verdi ja elus nii palju. Ja kas see ongi tähtis, aga, aga selline selline mulje jääb küll. Ja peale selle on Verdi pühendanud oma ooperi Mcreff oma äiale just nende sõnadega, et sa oled olnud mulle väga hea sõber, sa oled olnud mu isa truu teekaaslane ja just McPherson, see, mida ma tahan sulle pühendada. Kuuldavasti ei ole olnud ühtegi pühendust Giuseppe Verdi oma isale ooperi esipartituuri esilehel, nii et mingi probleemidel küll, aga ma arvan, et kui ta on aegade hämarusest, siis sinna taga jätame. Jah, ja nagu öeldud, et mu meelest nagu ei olegi noh, ta võib pakkuda mingisugust teatud sellist intellektuaalset huvi, et, et kas aga Verdi kohta on ju tegelikult öeldud seda või, või ma isegi ma ei tea, kas on öeldud, aga mina ütlen, mina olen niisugune tunne, et kui Vergi oleks kirjutanud ühe ainsa ooperi oleks ta sama kuulus mees. Sest et noh, võtame Leanka valla- või mas kanni, keda teatakse, eks ole, nagu ühe ooperimeestena, miks mitte võib-olla ka isegi see sellepärast, et palju neid teisi ooperit peale Carmen mängitakse. Aga Verdi puhul on küll jah, selline tunne, et eriti selle keskmise perioodi, eks ole, mis algasid Rigolettot raviada tuba tuuriga ja, ja ja need noorpõlve vallatused olid seal vees. Oleks ta ühe ooperi kirjutanud, oleks ta sama kõva tegija ooperimaailmas siiamaani. See on täiesti võimalik. Ma pean nagu oma ooperi kuulamise ooperis käimisi kogemusest ütlema, et millalgi 80.-te aastate lõpul sai mul sellest Verdi ooperist äkitselt ühe hoobiga villand, et kõik kuidagi hakkas tunduma, et niisugune natukene kopitanud samet ja läikega laotanud kullatolm. Ja see võis tulla sellest, et piirid avanesid, mis tähendas, et Riia ooperisse hakkas tulema uusi tuuli, Estoniasse hakkas tulema. Eestlased hakkasid käima Soome rahvusooper, päris Ameerikast tuli niisugune loosung, et operays õuga ära selles mõttes, et läbi noh, Omalt poolt tööstuse äärmiselt tugevate tunnetega muusika salati emotsionaalses mõttes, pedaal põhjas ja et et tulemas on niisugune kammerlikum, ooper ja ja võib-olla hoopis teistsugused väljendusvahendid. Ja sellest ajast oli mul niisugune huvi modernsema ooperi vastu. See tundus. Alguses tundus kohutavalt huvitav, ma mäletan, et ma nägin Helsingis Soome rahvusooperis. Selle nimi võis olla kas inseks LIFE. Ja putukate elust. Just mis tähendas seda, et ooperilauljad olid pandud kõige ebamugavamates asendites laulma kõige ebatraditsionaalse mas mõttes ooperiaariaid, need, kes mängisid maad mööda liikuvaid putukaid, tõestid kogu kogu etenduse vältel ei tõusnudki lammast asendist üles äärmiselt ebamugav ja siis need, kes mängisid õhus hõljuvaid putukaid, olid tõstetud trapetsitega kuskile lae alla, niimoodi, et tõeliselt kaastunnet äratav olukord oli see, millesse lauljad olid pandud, aga nad tulid sellest välja ja ta mõjus kuidagi äärmiselt värske ja, ja uudsena. Jah, sellise Chapeki kuulus novell, mille järgi siis Soome nooril oja Aho kirjutas tõesti väga huvitava ooperi, mis oli just reaalselt ja vormilt oli, oli tõepoolest ka mulle väga elamuslik seda enam, et, et kunstnikutöö tegi seal. Anna kontecess on ka Estonias mitmed korrad kujundanud lava. Aga millega ma nüüd tahaksin su kannatuse proovile panna, on üks moderne ooper ja ma võin öelda, et see on mulle jätnud tõeliselt sügava mulje muusikalises mõttes ja dramaturgiliselt mõttes proovile panna selles mõttes, et ma hästi lühidalt tutvustaksin ümber selle ooperi sünopsise sest muidu on seda võib-olla sellest ühte aariat kuulates raske aru saada saada. Seal on tegelased äärmiselt traditsioonilised kuningas, kuninganna, printsess, prints, narr ja kuur. Aga, aga ta on kogu aeg nagu kahes suunas dramaturgiliselt ja suhteliselt emotsionaalselt kahes suunas lahknev. Üks tõmbab pimeduse poole, teine valguse poole. Ja lühidalt on lugu järgmine, et kuningas, kellel on kolm tütart, läheb reisile ja iga tütar iga printsess saab soovida, mida ta tahab reisilt kaasa, et talle toodaks. Kõige noorem tütar tahab oksa laulvalt Puurt samal ajal toimub tegevus, maa algus, kuri kuninganna hoiab printsi pimeduse vangis. Ja printsess saab oma oksakese laulvat puult tingimusel, et abiellub pimeduse vangis oleva printsiga ja ei anna järele kiusatusele teda kordagi näha. Kõik see nii edasi lähebki. Tegemist on siis Erik pärimani ooperiga laulev puu. Ja see helilooja on Soome Rootsi päritolu. Sündinud aastal 1911 ja helikeel selles ooperis on äärmiselt moderne, aga mitte ka niisugune, mida ei kannataks kuulata või mis kuidagi publiku kõrvad proovile paneks. Niimoodi, et sel hetkel, kui printsess annab järele kiusatuse printsi näha kaotab ta nägemise, tähendab, kui ennem oli prints olnud läheduses, siis nüüd pääseb ta maa peale ja saab nagu lunastuse. Aga printsess kaotab nägemise ja jääb omakorda pimedusse. Seal on mitmeid niisuguseid vastukäimisi, kuni kõik siiski lõpeb selle tõdemusega, et valgust olla ilma pimeduseta ja puu, kelle juured on pimeduses, mulla sees, saab oma latva valgusesse kasvatada, ainult et, et selles mõttes see kaks poolust olemas, nii nagu ka iga inimese hinges mõõdet, see on lugu, mis. Ma usun, et mitte kedagi külmaks ei jäta. Aga kui võimalik, siis kuulame siit sellest ooperis arvestusest printsi, printsessi aariat. See räägib armastusest. Kuigi alguses võib tunduda, et sügisene tuul ulub niimoodi puuvõras ja, ja vanaks jäänud printsess ja printsess laulavad sellest, et valgust ei saa olla pimeduseta nii nagu varju ei saa olla ilma valguseta. Elu kaob, armastus jääb. Ja nagu meie saadet ei saa olla ilma muusikata kõlagu, siis seekord natukene mitte nii klassikaline, aga vaieldamatult väärtuslik ooperimuusika. Sa ütlesid ennist, enne kui me panime peale selle plaadi Bergmani ooperist laulev puu et, et sa nagu justkui hirmutad mind natukene sellise modernsema muusikaga, mind ei ole võimalik sellega hirmutada, sellepärast et ma olen, ma olen seda kuulanud piisavalt ja, ja olen ka väga koledat muusikat pidanud kuuluma taluma ja, ja, ja ka tegema. Ja noh, tunnistagem, et ka ooperimuusikas on seda, seda koledat muusikat ka päris palju kirjutatud, eriti eriti nendel perioodidel need heliloojad, kes hakkasid inimesi häält nagu kasutama nagu instrument reaalselt ja, ja kus juba noh reaalne muusika hakkas nagu ära kaduma praeguses näites, see oli väga ilus muusika, see oli väga ilus klassikaline muusika. Mida sa moderni all siis silmas pead, kas kõike seda, mis ei ole klassika või mis on nägugi hiljem kirjutatud, kui seal vast ehk eelmise sajandi kahekümnendad kolmekümnendad. Ma arvan, et seda ei saagi siiski kuidagi ajastusse positsioneerida. Ta on ikkagi see, et ta on niisugune, nagu sa ütled, et enam ei ole tonaalne muusika, vaid see, et inimhäält on kasutatud nagu mingit instrumenti, ma arvan, see tuleb sealt tagasi, aga kui ta ei ole helilooja poolt vääristatud, kui ta ei ole pandud väga hea idee teenistusse, siis võib tõepoolest tulla see, nagu sa ütled, väga palju halba muusikat oled pidanud kuulma muuseas, kuidas publik Eestis vastu võtab modernset, ooperit, mõtlemist? Eesti sadama seal on küll ja me Eestis on olukord mõneti kummaline, et, et võib-olla see sõna modern ei tohiks kepiteedina nii tihti kõlada, et millegipärast noh, see mõiste iseenesest ja kui on veel eesti kaasaegne ooper, siis, siis noh, ma ei tea, teatud eestlasliku sellise umbusuga suhtutakse, et noh, neid planeerida meie mängukavadesse on noh, turunduse seisukoha peal tegelikult väga riskantne, kui, kui tegelikult nii-öelda mõttetu omamoodi näiteks fenomenaalne nii minu meelest ega sinu poolt palavalt armastatud Soome nii-öelda ooperikultuur, kus kus näiteks Soome rahvusooperi kunstilise juhi klaveri peal ta on pianist, eks ole, oma hariduselt, klaveri peal on, on patakate viisi soome heliloojate kirjutatud oopereid, ainult ootavad, et neid esitatakse ja, ja noh, ta ütles, et tal on, tal on vastutus, ühelt poolt neid teha, aga väga raske on valida, et noh, keda siis nüüd ja millises järjekorras Eestis on, paraku jälle vastupidi, et, et me peame heliloojatel sageli väga peale käima, et olge nüüd mehed ja kirjutage meile midagi. Ja, ja noh, viimased aastad on siiski toonud juurde paari pilti Eesti kaasaegset ooperimuusikat ja, ja seda on ka Estonia lahastunud Ma mõtlen lihtsalt kadedusega selle peale, et kui Soome rahvusooper läheb Ameerikasse, siis teevad nad seal Aulis sallineni kullervoo päri, esietenduse tähendab esietendus ei ole mitte kodulaval, vaid see on etenduses just. Ja kui Estonia ooper läheb kastrollile, siis on seal kindlasti vene väärikat klassikat, et noh, et see nagu halvasti vahu minu eestlase hinge Vene, mina jällegi ei ja viimasel ajal ma ei ole küll ausalt öeldes vene operitega käinud, see oli siis need 80.-te aastate ja aga ka see oli ka omamoodi, tähendab Me viisime ennast positsioneerida siiski võib-olla nagu õhtumaailma või läänemaailma viisime sinna ja päris Lääne-Euroopa keskele, viisime nägemuse oma tõlgenduse sellest vene vene hingest olustikust elust ka muusikast, mida usun, et meie siin naabruses tunneme, tajume pisut paremini kui, kui seal kuskil Kesk-Prantsusmaal. Nii et selline kultuuriinvasioon või kultuurieksport selle kandi pealt, et ma ei näe siin küll midagi taunimisväärset. Taunimisväärset mitte, aga, aga ikkagi tahaks, et Eesti ooper oleks oleks pidevalt Estonia repertuaaris. Kuidas selle Erkki-Sven Tüüri vallandamist. Erkki-Sven Tüüri Vallenberg on jah siis tort mundris esietendunud ja, ja vähemalt mulle teadaolevatel andmetel ei ole teda pärast seda mängitud, aga aga, aga plaanid on? On sul juhust olnud seda kuulata ooperini? No see on tegelikult minu jaoks tegelikult küllaltki selline ooperlik lugu see kõik, mis selle ooperi ümber on ka, aga noh, need võivad olla ka mingisugused sellised versioonid õnnestus seal kohtuda selle kohaliku linna kultuuripealikuga, noh, need on sellised suured alad ja seal Saksamaal, et noh, või siis sisuliselt öelda, et selle regiooni kultuuriminister ja ta nagu ei varjanud seda, et ooperi just oma sisu poolest oli nagu valitud teadva teadlikult selline, kuna Dortmund on, on linn, mille mille siis liitlased pommitasid ju tegelikult maatasa ja peale seda oli, oli küsimuse all seda, et kas linn ostetakse või mitte ja, ja endised elanikud ja patrioodid siis otsustasid, et teised oleks ikka nagu teha. Aga selles mõttes ta on ka muutusse linn nagu selliseks insuste indis indus triaalseks ja see nagu meelitas sinna noh, sellist rahvast ja sellist rahvakihti, kellel võib olla selliseid intellektuaalseid huvisid, oli vähem, nad käisid tehastes tööl ja vaatasid jalgpalli. Ja, ja seepärast ka peetakse praegu Dortmundi Saksamaa üheks skinhead ide ja neonatside keskuseks. Ja siit võib juba kuule sina, eks ole järeldada, miks oli miks noh, valem, veri, teema, eks ole, mis sakslastele, kes üldse oma kollektiivset süüd, eks ole, väga väga raskelt annavad sellega, mis on seotud nende maailmasõdadega. Et see oli kuidagi ka nagu seotud sellise noh, lokk, Reaalse sellise noh, ütleme siis poliitilise manifesti aktsioonina ja see, et ergilt, kui praegu ikkagi maailmas ühelt väga silmapaistvalt heliloojalt nagu tellite muusika sellele teosele, et see on ju täiesti nagu kiiduväärne. Sest ma ise nagu väga ei julge uskuda, et, et noh, see teema ja et noh, oleks olnud nii-öelda Erki enda sellistesse loomingulistest plaanidest noh, niivõrd vägevalt sees, et, et ta, et ta tundis sundi ja vajadust sellele muusika luua, nii et, et see on nagu selline väike väike taust, et kuidas mina olen sellest asjast aru saanud seal, kohalike kultuurijuhtidega vesteldes Aga ooper muusikalises mõttes? Ooperi muusikalises mõttes oli, oli huvitav ta oli suhteliselt keeruline ja nõudlik, lauljatele, aga seal esibariton kahjuks soomlane, kelle nimi mul kahjuks praegu hetkel meelde ei tule, kes eelmisel õhtul muuseas laulis Tilonalt trubaduuriks, järgmisel õhtul laulis siis valem pärispeaosa. Selline nõudlik ta oli nagu Erkipäraselt vokaalselt väga hästi tunnetatud, sest et Erki onni vokaalmuusikat väga palju kirjutanud. Ja, ja võib-olla mis nagu oli kõige vaieldavam mitte minu jaoks, aga ma mõtlen sellele publikule, kes sinna tulnud oli oli lavakujunduses olevat ülisuured, sellised natsisümboolika elemendid ja ja selline noh, tohutu päris ikkagi otseselt nagu selline võimas mis paraku tekitas nagu sellise efekti, et nii mõnedki ooperisõbrad, kes olid esietendusele tulnud, kas siis lahkusid demonstratiivselt näidates, et ma lahkun kellelt etendus või, või poole pealt, nii et et selline võib-olla teadlik selline visuaalne Algne provokatsioon tegi oma töö ühest hulgast nagu publikust. Nii et väga raske öelda tähendab, et mulle tundub, et just nimelt need, need mingid teatud poliitilised sõnumid ja mingisugune selline noh, mida ei oska öelda seal seal nagu kohapeal oli. Et see, et see vallandas mingisugused teatud kirgi. Aga, aga võib-olla, et see oli taotlus. Mina üldiselt suhtun halvasti sellesse, kui ooper publikut iga hinna eest tahab šokeerida ja, ja kui natuke nagu poliitikat kistakse ooperisse, mulle tundub, et miski siiski peab jääma puhtaks kunstiks ja ja selles mõttes. Kas Tõnis Kaumali uus ooper, mis Estonia repertuaaris saate eetrissejõudmise ajaks tõenäoliselt on juba lavale tulnud ja, ja repertuaaris kohale Tõnis Kaumanni ooper Napoleon on jah, selline Tõnis Kaumon ise selline lustakas ja muhe noor helilooja ja ta ta lustib selle muusikaga, et seal on nagu teadlikult väga palju, mitte tsitaati, aga ütleme mõjutusi erinevatest ajastutest ja, ja barokihimuline on ta nagu kõige rohkem. Ja, ja tunneb ka häält ja on ise tegev ka ju lauljana. Nii et, et igati tore süzee ja, ja tore ooper, mida kõlbab vaadata tõesti lapsest kuni vanaisani välja. Nii et, et see on minu meelest ka meie nagu juubeli künnisel, üks selline tore ja tore ja loomulik tähis. Aga nüüd ma saan aru, et Kärner ooperigurmaanide tänane külaline on märkamatult nii-öelda rollid ära vahetanud jälle tagasi, et mina annan aru. Ja sina küsid, Jan kuuleb. Aga tahaksin siis ühe sellise aruandluse teha muusikalises mõttes. Väikse üllatusena võtsin oma kodust kaasa, mis, ma leidsin ikkagi klassikalise suuna pealt, on Berlioosilik selline. Troojalased ja Roberto Alanya üks väljapaistev tenor, laulab siit siis aaria. Ja Ma tahaksin sinu siis hinnangut pärast kuulata Est. Sa pidasid silmas interpretatsiooni kunsti kui ühte ühte tähtsamat osa ooperi tunnetamisele nautimisele. Et noh, see on minu jaoks üks selliseid toredamaid plaadielamusi viimasel ajal kuulama. Niimoodi laulis Roberto Alanya üks üks ka tänapäeva juhtivaid tenoreid siis pisut noorem põlvkond, kui need kuulsad karismaatilised, kolm tenorit, kes ümber planeedi on jalgpalli staadionilt jalgpallist staadionile kihutanud ja ja ohtralt siis endale parandust sellega teinud. Kuuldavasti ka päris palju tüli. Et kas tenorihääl on ka midagi niisugust, mis sinul, kui naisterahval kõri pitsitab või kananahka ajab ihule, kui, kui on hästi lauldud, nagu see eelnev esitus. Kui on hästi lauldud, siis ma ei tee vahet paritonil, bassil, tenorit selles mõttes, et ma oleksin mingi eriline paritonide partiide austaja kui on väga hästi lauldud tenori partii, kui on ilusti puhtalt välja võetud kõik, ehk siis ma olen täielikult lummatud. Siin ei ole, ei ole kahtlustki. Jana liigitatakse lüüriline bariton, dramaatiline bariton passide puhul sil liigitus on bass Bufo teame, eks ole, et kes peab selliseid kiireid noote kiiresti olema võimeline laulma. Aga tenorit ja puhul on kasti mitu liigitust, eks ole, lüüriline tenor see on siis tavaliselt see õrn õrna armastaja, kauni välimusega noormees, kes kauni välimusega tütarlast siis oma oma ingli häälekesega panen, palub, võlub ja paneb vastuarmastust ihkama. Aga, ja siis on veel selliseid heldan tenorid ehk siis nagu kangelastenorit nagu noh, Mandriko, eks ole, Hendrik Krumm oli seda tüüpi või ütleme, itaaliapäraselt öeldakse spindo tenor tegelikult. Nii et naistele siis meeldivad meeshääled ja, ja meestele naishääl, et sellepärast on ka meie, meie saate tänane külaline, Kärner on, on põhiliselt nii-öelda mees, esinejad valinud siia. Ja midagi ei ole teha, ikkagi võlub. Ma kuulan mõnikord meeleldi siiski ka niisuguseid hästi tuttavaid ja suurt tehnilist nõudlikkust, esitavaid tuuri, soprani partiisid, mõnikord olen ise mänginud ka oma saadetes. Kuninganna aaria Mozartist ja veel mõned niisugused, aga, aga kahtlemata minu. Minu armastus kuulub ikkagi mees ooperisolistideni, sinna ei ole midagi parata. Teeme siin saate lõpus ühe vallatu kurvi, selles mõttes, et sa mainisid siin poliitikat ja et poliitika ei tohiks olla poliitikale, ei peaks olema kohta ooperilaval. See elu on ju sellega täidetud ja, ja sinu argipäevad, eks ole, seda, seda enam poliitika ja poliitikutega. Aga tahan väita, et Verdi, kellest meil on ka tänases saates palju juttu olnud, oli tegelikult apoliitiline helilooja. Need tegevused toimusid küll teistes aegades ja teistes kohtades, kuid see oli pühendatud oli täiesti selge, et, et ta peab sellega silmas kohalikku poliitilist olukorda tema riigis. Jah, loomulikult on see nii, aga, aga kuivõrd see jääb siiski sajandite taha, siis ta nagu tundub, et ei ole enam selles mõttes päevapoliitikat täis, mida ma pidasin silmas siin võib-olla meie moderentsemates ooperites, kuigi ja 2000 sajandi keskpaiku jääb meist juba üsna kaugele. Aga tal on ikkagi mingid jäljed, mingid siirded, väljundid tänapäeva kas või skin helide või neonatside näol, nagu sa rääkisid. Valenberi ooperist. Dortmund is vad päevapoliitika on see, mida ma nagu enam ei tahaks. Kujutavas kunstis ooperis, muusikas näha, et seda on tõesti iga päev ümberringi nii kohutavalt palju, võib-olla, et ma, ma essistikast veel loen, niisuguseid huvitavaid vaimu, kaid, uudseid reageeringuid, sellele, mis iga päev ümberringi meie igapäevases elus toimub. Aga, aga kui ma lähen õhtul teatrisse, ma pean küll ütlema, et, et taas on toimunud see kääneetma modernse ooperis asemel, nüüd juba jälle vaataksin vana armast Verdid putšiinit. Isegi maaklerit ei ole kaotanud lootust, et võib-olla ka Estonia teater kunagi toob lavale Wagneri kuldse ringi ooperid. Taas niisuguse klassikalise suurt vokaalset nõudlikkust esitava ooperi sõber, nii et elu teeb ringe. Aga aga võib juhtuda, et mõni uus käänak minu maitse-eelistustes seisab veel ees, niiet ilmaski teha. Aga me väga huviga ootama seda, mida kodu Estonia meile pakub. Seda ja me ka meie huviga ootama ja anname kuulajat, et veetsite meiega koos selle minu meelest väga võluva peaaegu täistunni ja jäägu siis teie kõrvu paitama ja, ja ka meie tänase saate külalise Kaja Kärneri kõrvu paitama tšakama ralli esituses üks ka üks kuulsamaid tenori aariaid, nimelt Systosca esimesest vaatusest, kus need hirmsad asjad ei ole veel juhtunud ja kus, kus Cavardossi pintsel käes, siis maalikunstnik Ta on seal kirikus, mõtiskleb elu harmoonia armastuse üle kunsti üleilmselt nende asjade üle, millest ka meie tänases saates oli juttu ja mille hindajaga sina oled. Kas nii? Iseenesestki mõista ja ma soovin kõikidele eredaid ooperielamusi, see on kunstiliik, mis kunagi ühtegi inimest külmaks ei jäta.