Pidage meeles, Teil on õigus vaikida. Kõike, mida te ütlete, võidakse kasutada teie vastu. Ennem ütluste andmist soovitan konsulteerida oma advokaadiga, kui olete otsustanud kõnelda, jätke oma teade. Tere, helistan Eesti rahvusringhäälingust. Helistan sellepärast, et tahaks teist õpetaja Eve Kruus saadet teha. Korraks tundus kuidagi vastuoluline, et tegutsete vaimulikuna kirikus ja tegelikult ilmalikud peate hoopis karmimat ametit ja seda politseis. Ma ei ole kindel, kas olete nõus, aga võtke minuga ühendust. Mina olen Meelis Süld. Helistan siis vikerraadiost ja telefon on kuus, üks üks neli kaks kaheksa kaheksa. Au, olgu isale ja pojale ja pühale vaimule. Ma olen lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. Et on tõepoolest politseis uurija tänapäeval küll ütleme juriidilises keeles nagu nimetus tuur ja enam ei ole. Nii et mind nimetatakse kriminaaltalituse politsei juhtivinspektor, aga ma täidan uurija funktsioon, see on vast kõige arusaadavam. Nimetas asjale. Eve on neljakümnendates aastates naine ilma silmapaistva meigita poisipeaga ja üldse natuke poisilik. Teda küsitlema asudes taban end mõttelt, et küllap peaksin olema hoopis mina see, keda tema üle kuulab, mitte vastupidi. Tema vastused on konkreetsed, sageli väga napid, iga sõna täpselt läbi mõeldud. Ja ta kasutab tihti oma õigust vaikida. Praegult ma töötan rajooniosakonnas, nõnda et mul on see kõige laiem kuritegevuse liik, tavaliselt neid niinimetatud olmekuriteod vargused huligaansuses, kelmused, vägivallateod, perevägivald, pükste peksmine, sellised asjad, kahtlemata kurjuse eri erivorme kurjuse eriväljendusi. Ilmselt teadma paremini kui mõnedki teised. Ütleme nõnda, et, Oli kunagi üks politseikooli reklaam. Tahad tõelist elu, tule politseisse? Eve on üks nendest inimestest, kes liitus kirikuga 80.-te lõpul tekkinud usubuumi ajal. Leerikursusi tehti ju kiirkorras ja süvendatumalt sai religiooni õppida vaid usuteaduse instituut. Juulis leeri ajal kirikus jalutades olid postide küljes Illid, usuteaduste instituut võtab vastu üliõpilasi, pöörduge sinna ja sinna. Mõne aja pärast ma küsisin Toomas Paulilt, mis moodi sinna saab. Tema käskis kohale minna, oma soov ära rääkida. Ega seal keegi nii väga süüvinud, mida sa tegelikult tahad, ütles, et tahan saada kirikuõpetajaks. No hea küll, niimoodi võetakse teadmiseks. Ausalt öeldes ma ei kujutanud ette, et kord võiksin jutlust ütelda või sealt altarist midagi teha. Et võib-olla esimene kord jõudis minu teadvuseni kuskil paar aastat hiljem. Kui ma juba tõepoolest tõelises kirikus tõelisel teenistusel sain midagi teha. Nii nagu Eve Kruus ei kujutanud ette, et temast kui politseiuurijast võiks saada kirikuõpetaja ei kujuta ka paljud teised inimesed, et, et neid kahte ametit võiks pidada üks ja see sama inimene. Aga kui küsimusse süüvima hakata, siis ehk midagi sarnast kriminaaluurija vaimuliku töös siiski leiab. Ma mõtlen, et mõlemad on vastutusrikkad, ametid. Mõlemad peavad hästi inimesi tundma. Ja mul polegi. Politseiuurija oli, no ta läheneb inimesele, sa pead võtma teda kui inimest, mitte koe, kui süüdlaste temaga inimlikult suhtlema nagu vaimerlikega, sa ei saa minna temaga suhtlema ka agressiivselt ja nagu uurija seisu Kohal. Ei oska öelda? Ei oskagi nagu välja tuua neid mis seal sarnast on. Ilmselt ei midagi. No kindlasti leiab midagi ühist, mõlemad ilmselt süübivad ilmselt süübivate inimese hinge ilma ilmselt erimeetodiga, aga aga ma kujutan ette, et kui politseiuurija peab mingisugust keerulist roima või mingit röövi lahendama, et siis ta veab suutma ennast umbes samas samal määral samastada selle kahtlustatavaga. Kui ütleme siis hingekarjane, kes püüab anda hüva nõu, lunastust kui ma otsin seda sarnasust. Ma ei tea, mõlemad teevad head. No panevad teda õigele teele. Mõlema peale peab saama loota, mõlemat peab saama usaldada. Kuigi nende vahendid ja abistamise võimalused on kardinaalselt erinevad. Kas üks ja see sama inimene saaks olla politseiuurija ja vaimulik? Aga mulle tundub, et üks selline inimene on Eestis isegi olemas. Ju ta peab saama lihtsalt lahus lahus hoida mingil määral need taevased ja maised asjad. Millised on politseiuurija töömeetodid, saame teada tema argipäevasel töökohal. Saame kokku Evega tema kontoris, politseimajas Tallinnas Erika tänaval. Ootan trellitatud ukse taga, kuni ta mulle vastu tuleb. Pääse ja nii edasi ja läbi kõleda koridori jõuan tuppa, kus vaimulikust politseiuurija oma igapäevast tööd teeb. Kägisema uksel on paberist silt, mis kinnitab, et olen jõudnud omadega kriminaaltalitus. Juhtivinspektori Eve Kruusi jutule. Nõukogude aegse sisustusega toas on virnade viisi pabereid. Neid jagub kulunud kontorilaua peale ja alla. Laes nurisevad vanad päevavalguslambid ning laual undab mürakas arvuti. See sünge helitaust süvendab minu niigi õõnsalt olemist. Siinsamas toas viib Eve läbiga ülekuulamisi. On teatud protsent inimesi, kes lihtsalt ei hakka. Aga mõne inimesega saab väga lihtsalt jutule, nii et inimesed on väga erinevad ja niimoodi üldist retsepti anda ei saa. Ma ei, ma ei tea kunagi, kui inimkuma inimese välja kutsuma või kui ta minu juurde tuuakse mida ta endast kujutab, nii et see on teatud määral nagu ütleme, vaistu ja kogemuse asi. Kas ma saan taga jutule võima isa. Ja mingit eriretsepti anda ei ole siin võimalik? Oleneb ka muidugi kesta parajasti on, kas ta on kahtlustatav, kas ta on tunnistaja, kas ta on kannatanu ja ma ütleksin, et kahtlustatavad on reeglina palju lihtsam kontakti saada kui mõne tunnistage mõne kannatanuga. Nii imelik kui see ka ei ole. Kahtlustataval on oma nahk mängus. Ta võib valetada, aga ta püüab, ta püüab ennast õigustada. Nii et igal juhul ta räägib. Aga tunnistajana paraku meie inimesed sellised on, et ega nad reeglina midagi rääkida ei taha. Küll hirmust mõned mugavusest. Nõnda et. Ega nad eriti vaimustatud ei ole, kui nad peavad siia tulema. Tähendab hiljem tagasi allkirja järgi ilmselt. Selles toas saab allkirja nii mõnegi hämara teotõde, mis jõuab viimaks kohta. Et ma ei hakka inimesega rääkima tühjalt kohalt. Mul on ikkagi ennem mingi ettekujutus, mis juhtus ja kuidas juhtus. Ega ma pisidetailidest võib-olla ei teagi. Aga ma ei räägi kunagi ainult ühe inimesega, ma räägin erinevate inimestega, mõnikord ma saan alles takkajärgi arvutiinimene, valetas. Sest erinevad asjad. Kui tema ütleb, et tema pole kunagi käinud ega seda asja katsunud, aga mul on ikkagi ekspertiisi vastus ütleb, et seal on tema sõrmejälg. Noh, raske on jätta sõrmejälgi sinna, kus sa pole olnud. Nii et nõnda son. Ja tõelise süüdlase leidmiseks piisab pilgu peale heita. Misest laupole pole keegi graveering kellelegi, et mõrtsukas taas ja nii edasi. On selge, et inimesed, kes on kandnud karistust kinnipidamiskohtades üsna kaua. Inimesed, kes on sotsiaalse eluviisiga, loomulikult välimusest näha. Et Neil on selliste asutustega kokkupuutumist olnud ka teatud määral kes on kaua istunud, neil on teatud määral selline asend, kuidas nad istuvad, kuidas nad räägivad, kuidas nad vaatavad. Aga samas ega see absoluutselt ei garanteeri, et tema on antud juhul süüdi. Täiesti võimalik, et antud asjast võib-olla isegi kannatanu või tunnistaja, aga lihtsalt tema hoiak, tema välimus on selline, ta on harjunud nõnda suhtlema, võimuesindajatega istub näiteks niimoodi endasse tõmbunud peo ettepoole, natuke kummargil. Põrnitseb noh, loomulikult. Aga ega see ei tähenda, et ta süüdi ja täpselt samamoodi kui näiteks. Kui näiteks tahad valetada, siis on parem teisele mitte silma vaadata. Võib ju pilgu kuskile mujale suunata. Et silmad näitavad väga paljud. Ja sellepärast püütaksegi mitte eriti uuril otsa vaadata. Selles, et Evest sai lisaks politseiuurijale ka vaimulik, tuleb kahtlemata süüdistada tema leeriõpetajat Toomas Pauli. Eve on kardetud uurija kõik tema klientuur tunneb ja kardab teda. Aga teiselt poolt see tähendab, kui ta kantslis astub ja lõpmata leebe on, selles leebuses ei ole magedust ega niisugust magusust, nii nagu nendel, kes elust ei tea mitte midagi, vaid selle taga on tunda väga suurt inimesetundmist. Ja võiks ütelda siiski siiski uskumist, et inimene võib millekski paremaks ka võimeline olla kui see, millega ta teiselt poolt paljude juures iga päev kokku puutub. Nii et selles mõttes, kas see teeb lõpmata realistiks ja eeldab, et see realism ei lõpe küüniku suhtumises mitte midagi teha ei ole vaid just sellises teha seda, mida saab pahupoole tundmisega on vist nõnda, et mõistmine on ka õigeksmõistmine väga paljudel kordadel ja see tähendab, et kui sa uudishimu pärast hakat saatana sügavusi, nii nagu ilmutuse raamatus öeldakse, uurima, siis sinna sügavustesse sa võid ka kaduda. Ja sellepärast kristlikus meditatsioonis, halbadele ja jälkidel asjadele üldse ei tohi mõtelda. Kui politseiuurija ja vaimuliku ühiseid isikuomadusi võib veel kuidagi välja mõelda siis palju keerulisem on avalikule arvamusele ühitada neid kahte elukutset ühes isikus. Võib-olla just sellepärast, et kirikuõpetaja tundub kõigest kurjast nii eemalseisvana. Ja kui kõrvutada vaimuliku ja uurija töömeetodeid, siis vaevalt hakkab õpetaja pihile tulnud patustajad faktidega nurka suruma. Igatahes paljudel on neid kahte ametit ühes isikus raske kokku viia. Politseiuurijad? Ei kindlasti saab aga. Isiklik pooldumise efekt on kindlasti seal seal küljes olemas. Kuidas see peab, peab inimene niukse niukse niukse eripäraga olema, ta võib nii nii palju. Poolduda aga mõjusad. Ma arvan, et mitte. Ma ei tea, minule ei meeldiks või kuidagi, ma arvan, et nii. Nii politsei ametlik kusliku, ma arvan, et eks see 11 segama siiski. Et uskumused ajaksid sassi otsustuse vastavalt seadustele. Et see ei pruugi alati alati ei pruugi täiesti õigesti välja tulla ning kuidas seadustes kirjas on, vaid ikkagi ustav, vaevlesin. Ma arvan. Tänapäeval sellisel silmakirjalikul ajastul on see kõikvõimalikke neid ameti kõrvuti vaadates. Kui püha isa amet oleks nagu andeks anda, siis sellel hetkel annab ta andeks, aga kuidas siis politseinikuks kehastub, siis on ta selle unustanud, ilmselt ta natuke aega tagasi andeks andis. Ja väänab täie täie rauaga. Tunduvad väga sellised erinevad maailmad, üks on nagu sihuke rahulikum. Ja teine on teine nats võib-olla karmim, et võib-olla need ei käi nii kokku. Maide. Vaimulik ja uurija kes keelatud ei ole, midagi keelatud ei ole midagi, aga, aga. Ma ei kujuta ette, kuidas see kokku käib. Inimese saab endale kindlasti väga raske olema. Aga jah, tal saab endale väga raske olema, kui ta selline on. Kas teil on plaanis nagu selliseid endas ühendada või? Ei kõla loogiliselt, et kaks ametit võiksid olla ühe ühe isiku kanda. Teoreetiliselt võiks küll näiteks kuigi vaimulik ei tohi seda välja öelda, mida ta teab, aga politseiuurija nagu diad raportisse kirjutama järelikult tegelikult ikkagi ei tohi. Et neil peaksid midagi ühist olema või noh, ega päris hästi ei kujutaks ette, et et ta võiks, et üks on ikkagi selline selline noh, nagu jõustruktuuriamet, eks ole, ja teine on niisugune noh, vaimulik amet on ikka niisugune pehmete väärtuste amet, aga samas noh ütleme siukseid pehmeid väärtusi võiks ka jõustruktuurid kanda iseenesest. Eks ole, et inimesi mitte alati kohe nagu öeldakse, tagumik lõhki lüüa, aga võiks ka inimesi nagu õpetaja manitseda ja ja kuidagi siis viisakalt korrale kutsuda. Et selles suhtes jah, võiks olla ka mingi midagi nagu ühist. Aga noh, samas ise ei kujutaks ette, et päeval oli politseinik ja pühapäeval siis käid kantslis mingeid jutlust lugemas. Et seda küll ei kujutaks ette, vähe, sihuke. Kahtlane tundub jah, et ju nad ikkagi noh, nagu päris koos ei käidjad. Kõigeväeline jumal, halastaja, isa, mina, vaene patune inimene, tunnistan sinule oma patud üles. Mis mina, mõtte sõna. Ahjaa, teoga olen teinud Valtorist pattude andeksandmist õigeksmõistmist usule, lahus käsudega. Geneediga pühapäeval ka sellele jumalateenistusele Nõmme Rahu kirikus väga kov. Kas mitte politseinik, tegutse täpselt vastasrindel. Ajab taga seadusetähte ning annab endast parima patustaja süüdimõistmise nimel lähtudes käsu tegudest. No mina selles nagu vastuolu ei näe, kuna ilmselt ma olen nagu mõlemas ametis sees. Aga kui me proovime täpsemalt nüüd selgitada, mida tiburia uurija selgitab, mis toimus, kus toimus, miks toimus? Uuri, on neutraalne isik? Jah, loomulikult inimesena ma tunnen selle teo sooritaja vastu kas suuremal või vähemal määral, kas sümpaatiad või antipaatiad, täpselt samamoodi ka kannatanute, täpselt samamoodi tunnistajate vastu. Nad on minu vastus inimesed. Aga professionaali jaoks. Sa nagu ei tähtsusta seda inimlikku momenti üles. Mul on vaja fakte. Ma saan aru, miks ta selle kuriteo toime pani. Minust ei sõltu andestust. Mina olen asjas neutraalne isik. Minu vastuda seda tegu toime ei pannud. Mina saan jääda erapooletuks. Andestust, kui ta seda soovib, peaks ta paluma kannatanut. Uurijad ja vaimuliku töö on kaks eri asja. Kui ma olen uurija, siis mina ei anna patte andeks. Minu juurde ei tulda pihile. Mina kuulan üle Teen kõik vajalikud toimingud, mis vaja on ja saadan materjalid edasi kohtusse. Kohus kaalub asjaolusid, kohus määrab karistuse. Kohus otsustab motiivide üle. Sellest tulebki koristuses on teatud kahvel mitmest aastast mitmeaastane ütleme näiteks võib määrata vangistust bot, kohus, kaalutlebki. Miks ta seda toime pani? Kas võib-olla peaks talle andma vähem kui maksin või äkki rohkem kui keskmine määrata Dallase, maksin kohus, kool motiive, mina seda ei tee. Mina uurin asjaolud välja. Nii palju, kui see vähegi võimalik on valmistab materjalid ette. Nii, et minust see andestus, selles suhteseisult. Kõigeväeline jumal on meie issanda Jeesuse Kristuse kannatuse surma ja ülestõusmise pärast meile halastanud. Jeesuse Kristuse kiriku kutsutud ja seatud sulasena. Kuulutan teile teie pattude andeksandmist. Jumala isa, poja ja püha vaimu nimel. Mind on alati huvitanud, kui palju politseiuurijate klientidest ikkagi kirikusse pihile jõuab. Nad satuvad kirikusse. Mis puutub pihiküsimus, seal üleüldse selline konflikt, see on info. Aga statistiliselt ma ei oska öelda, kui palju neist kirikusse jõuab, sest väga paljud jõuad näiteks kirikusse kinnipidamiskohtade kaudu, kus samuti tegule tegutsevad vaimulikud. Mõned hakkavad alles seal mõtlema ja jõuavad ehk omateelgi, kus aga niimoodi ei oska öelda. Kui palju neist käivad. Reeglina kui inimene ikkagi kui tal midagi hinges on. Ega ta vaimuliku juurde kohe ei jookse, ta tuleb ise kirikusse, istub vaikselt, mõtiskleb, palvetab. Ilmselt vaimuliku juurde jõutakse ikka siis, kui ollakse juba väga äärmuslikus olukorras. Nõnda et ma arvan, et kindlasti on neid inimesi kes kahetsevad või on võib-olla midagi toime pannud, ehkki olles isegi välja tulnud, aga hinges kripeldab, et nad käivad kirikus. Nad ise räägivad, pole, Issand, olgu, tei. Kirikuõpetajana näeb Evet kõige rohkem Tallinna Jaani kirikus praost Jaan Tammsalu käe all. Selleks ajaks viskab ta politsei vorminurka ja tõmbab selga valge Alba. Kui ma vaatan seda, mis on tema põhi töö, millega ta päevast aga tegeleb ja mõtlen, et see võiks teha ühe naise üheks väga karmiks, isegi veidi kalgiks ja inimestesse, võib-olla umbusklikult, suhtu fos, kas inimeseks siis, kui ma kuulan seda, mida ta kõneleb kirikus siis alles On olemas leebust, soojust, pehmust, isegi isegi kõike seda, mida, nagu nagu võib-olla eeldakse inimesel, kes päevast päeva sellises hästi-hästi soojas ja heas õhkkonnas nii-öelda tööd teeb ja ja, ja, ja kindlasti mitte potentsiaalsete kurjategijatega, et, et kui sa, kui see nii-öelda enamalt jaolt suhtled rohkem sellistega, kes on kurjategijad või potentsiaalsed kurjategijad või vähemalt kahtlusalused, siis, siis, siis võib, võib ju küll öelda, et, et väga kerge on, minu meelest on, on vaadata ka kirikus selle pilguga ringi, et äkki siin ka Ja me laulame kõigi lahkunute mälestuseks laulu 174. Kuigi Eve ütleb, et ta suudab oma tööd politseis ja kirikus selgesti eristada ei jääuurija silm vaimuliku ametirõivast kandes tuhmiks. Liiatigi siis veel olukorras, kus pilk jääb pidama ühele ja samale inimesele. Ühel päeval kuulasin, ülejärgmisel päeval matsime koos Aga noh kuna meil mõlemal oli ilmselt tugev närvisüsteem, siis ei olnud häda midagi. Kumbki tegi oma tööd. Mina vaimulikuna, tema hauakaevaja probleeme ei olnud. Aga see oli ka juba ammu, kümmekond aastat tagasi, nii et. Eks ta imestunud muidugi oli, aga küsimus ees. Kas hauakaevaja oli kahtlusalune või tunnistaja? Ja huvitav, kas tegemist oli mõrvaga? Jeesus ütleb mina olen ülestõusmine ja elu kes minusse usub, ei näe surma igavesti. Aamen. Aga paneme siinkohal siiski fantaasia tööle. Oletame, et mõrvar juhtub tulema Eve, kui vaimuliku juurde pihile palub kõik oma patud andeks ning soovib uut elu alustada. Mida peaks tegema selles olukorras uurija hing ja mida ütleb Luteri kiriku vaimulike koolitaja Ove Sander, kas Pihl kuuldut võib kriminaalmenetluses erandkorras kasutada? Mitte mingil juhul jah, et Eve Kruus on ju ordineeritud vaimulik Ta on andnud jumala ees tõotuse pihisaladuse kohta mille konfidentsiaalsuse või ütleme siis lausa puutumatus on ju ka riigiseaduse poolt tagatud. Et tõepoolest see võib-olla tal raske, et ta teab midagi, ta saaks seda kasutada toda aga seda kasutada ta mitte mingil juhul ei tohi, aga ma usun, et lihtsalt asjad ilmselt ta on ikkagi enda jaoks selgeks mõelnud ja just võib-olla need rollid, et kummastaseisse kummast siis täpselt toimib. Küllap vist jah, mingisugune konflikt võib olla küll, et kui see näitajat õitsema, mõtlesin jah, et noh, ei saa ju öelda, et või välistada, et meile näiteks õpetaja hingehoiule ei tule kurjategijad, et ikka aeg-ajalt tuleb, aga ma usun, et näiteks see, kuidas nagu asjadele vaatame, anime täiesti erinev, et kirikus ikkagi me püüame rääkida rohkem andestusest, kahetsusest, meeleparandusest, heastamisest kõikidest sellistest asjadest. Kuigi noh, ka see on ju niisugune hingehoidlik reegel, et kui on tegu tõsisemate eksimuste seaduste rikkumist ja siis me ikkagi püüame inimesi veenda. Kuigi noh, kõik on ju konfidentsiaalne, me ei saa kedagi kohustada näiteks raske kuriteo puhul, et ta läheks, annaks ennast ülesse, aga noh, tegelikult me proovime seda ju teha siis ma usun, et uurija ülesanne tõepoolest, siin on vist nagu armutum ja, ja ma ei kujuta ette, et need inimesed arvatavasti kes ütleme siis politsei ja pastor niisugust dilemmat endas kannavad, et Janad siis kuidagi enda jaoks peavad need rollid ja rollitäitmised Sest oleme välja mõelnud, kahe ameti pidajaid on kirikus üha rohkem. Ja vabakogudustes on see iseenesest mõistetav. Aga kuidas luteri kirikus üldiselt sellesse suhtutakse, et inimene oma põhipalga teenib, mujalt ja pühapäeval loeb epistlit või siis, kui kaugele võib ametite ühildamisega minna. Kirikuõpetaja ja politseinik, kirikuõpetaja ja taksojuht, kirikuõpetaja ja lihunik? No. Ikka vist asja, mida päris kokku ei pane ja see on ju tegelikult olnud ka vana kirgi traditsioon. Mitte ainult et kiriku töötegijate suhtes, vaid ka kirikuliikmete suhtes, näiteks esimestel sajanditel, kui sa olid näitleja või kui sa olid sõjaväelane, siis sa pidid nende asjadega ära lõpetama, et kirikus suhteliselt käia. Kindlasti ta ideaal ei ole, sest me teame kõik, et kas me kujutaksime hästi ette kirurgi, eks ole, kes käib kraavi viskamas seitse päeva nädalas, mis saab, eks ole tema kätest, tema silma teravusest, et kui ka ikkagi dialoog ei loe päevas raamatut, ei palveta? Ei, ei tegele vaimulike asjadega kaduva professioonis, aga siin ongi nagu just see tasakaalupunkti otsimine, et, et sul see kese professiooni jääks ja et samas siis ka sinu majanduslik ülalpidamine oleks kindlustatud. Ja Me alandume üheskoos palveks. Meie isa, kes sa oled taevas, pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maapea. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ristiusus on kesksel kohal andestuse mõiste. Palve ajal tuli mul veel kord meelde, et äkki peaks ka politsei panema rõhu siiski andestusele, mitte karistusele. Karistus on kurjategija jaoks 99 protsenti kahetseb ainult seda, et ta vahele mitte tegu issanda rahu ja õigussüsteemis andestus, kui selline. Mängib minimaalset osa, on karistus, sest on ka selge, et karistatakse ikkagi inimesi, kes suudavad oma tegude eest vastust kanda, ei karistada lapsi noorukeid äärmiselt leebelt, kuna on teada, et neil hormoonid aga veel ei ole. Ajusid ei karistada vaimselt haigeid inimesi. Nende jaoks on omad meetmed. Koristatakse ikkagi inimesi, kes saavad aru, mida nad teevad, suudavad oma tegusid juhtida. Tähendab, nad tahtsid seda. Aga andestust, son ohvri jaoks. Tal on endal lihtsam edasi minna. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast, päästa meid ära kurjast. Piibel ütleb ju, et võida sina, kuri ära heaga. Kas sellest põhimõttest tuleb politseitöös lahti öelda? Mis on kuri sõltuvalt asjaoludest, kui mees peretüli käigus lööb naist rusikaga, see on kahtlemata kuri. Kui pronksiööl selle mäsu keskel. Politseinik lööb kumminuiaga isikut, kes parasjagu kedagi kiviga viskab või süütepudelit viskab. See ei ole kuritegu, on sama valu tekitamine. Aga antud juhul oli see suunatud hea poole, et ära hoida veel suuremat kuri. Kui politseinik tegutseb, ta ei tunne kurjategija vastu isiklikku viha. See on tema tööobjekt. Ta tahab. Ta tahab asja võimalikult hästi ja korralikult ära teha põhjustamata liigseid kannatusi, mitte kellelegi. Ta ei tunne isiklikku viha. On selgelt, on sümpaatsemad ja ebasümpaatsemad inimesi, aga viha selle vastu on kurjategija, ma vihkan teda. Ei, seda ei ole. Ja ilmselt on, tegelikult on umbes samasugune suhtumine ka kurjategijate poolt, ega nad ei vihka meid sellepärast et me oleme, noh, politseinikud, jah, me oleme nende jaoks ebameeldivad, sest paratamatult meie, meie töö on nagu nende huvidega risti vastuolus. Aga tänaval vastu tulles? Ma ei ütleks, et eriti ohtun. Ma olen kohtunud inimestega tänaval ka pimedas oma endiste klientidega ja probleeme ei ole esinenud. Rahu, ma jätan teile oma rahu, ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu mitte araks. Tõuske ja minge oma jumala rahuga. Ja veel on öeldud ju pühakirjas. Ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb, vaid kui keegi lööb sulle vastu paremat põske, keera talle kah teine ette. Piibel ütleb ka, üldse on anda, kui võtta. Meie oleme selle jaoks, et inimesi seda põse ette pööramine ja see löök, see tähendasin seda solvangu vastuvõtmist ja nii edasi. Meid on õpetatud mitte reageerima solvangutele nii palju, kui see vähegi võimalik on. Aga mis puutub nüüd, et löögile löögiga vastata, ma vastan samamoodi. Mõtlesin, mul on anda kui võtta. Ja on täitsa loogiline, et kui tullakse lööma, siis inimesel on õigus ennast kaitsta. Loomulikult piire ületada ei tohi. Aga miks peaks inimene rahulikult laskma ennast nüpeldada? Igati kristlik, sest kui me kurjale vastu hakka, siis kurjus levib, aga kui ta saab korra vastulöögi, ehk paneb see teda taganema, mõtlen nõnda. Tänagem issandat, sest tema on Aga seda, et politseiuurija Eve Kruus on kuidagi usklik, näitab ilmselt kõige selgemini tema veendumus, et inimesed on võimelised muutuma. Mitte kõik aga on. Sest ma ütlen ka, et eriti noored inimesed ilmselt mõned küpsevad lihtsalt aeglasemalt. Et noorest peast on sellised rusikavennad, armastavad autodega kihutada ka võõrastav autodega. Tütarlaste pärast tuleb ikka aeg-ajalt kaklusi. Aga kui nad natuke vanemaks saavad, küpsevad rajavad pere saavad ise lapsevanemateks korralikud inimesed. Et mõnel läheb lihtsalt ajaga mööda. Mõne muidugi mitte. Ja kogudus nüüd kuulgensiis teateid. Olemusloo panid kokku autor Meelis Süld, helioperaator Virve Pulver ja suur tänu Nõmme Rahu koguduse arhiiv. Nüüd aga mingem jumala rahuga ja teenige jumalat.