Algab järjekordne saade sarjast riigita rahvas. Seekord tuleb juttu pelutsidest. Stuudios on Andrus Mölder ja Marje Lenk. Võib arvata, et lutsides teatakse siin Eestimaal üsna vähe kuigi meie mõistes on tegemist suure rahvaga. Seda kindlasti elutse on siis kokku 10 kuni 11 miljonit, üle 10 korra rohkem kui eestlasi, nii et meie mõistes tõesti suur rahvas maailma mõistes muidugi mitte eriti suur rahvas ja tuleb veel arvestada, et nad elavadki üsna suurel territooriumil. Pelutsistan Se pelutside asuala peal otsida. Kodumaa on piirkond, mille suurus on umbes 550000 ruutkilomeetrit ehk 12 Eestit pelutsid asuala keskmine tihedus on üsna sarnane Eestile. Aga jah, 12 korda suurem territoorium kui Eesti, nii et täiesti võrreldav Prantsusmaa suurusega. Aga ma arvan samamoodi lussile rahvas, kellest võib-olla siin Eestis väga palju ei teata. Kuigi neil on olnud ajaloos palju probleeme ja, ja sellised probleemsed piirkonnad nagu rohkem uudistesse tõusevad, oli neist võib-olla rohkem teatakse. Aga ilmselt on nii, et neid probleemseid piirkondi maailmas nii tohutult palju, et kõiki neid probleemseid piirkondi lihtsalt ei jõua meelde jätta. Rutsi läheb mitmetesse riikidesse, pelutsid elavadki Iraani platool kaguosas põhiliselt Pakistanis, Kesk-, Pakistanis, Lõuna-Pakistanis, Edela-Pakistanis aga elavad ka Iraanis, täpsemalt Iraani kaguosas ja elavad Lõuna-Afganistanis. Ja tuleb öelda, Epelutside asuala on vägagi kompaktne territoorium. Maailmas on küllalt rahvaid, kelle asuala on vägagi killustatud. No tänase päeva selline killustatud rahva näide on kurdid, kelle territoorium on väga-väga killustatud, aga pelutsid, elavad vägagi kompaktsel territooriumil ja sõltumata sellest on nende kodumaa jaotatud kolme riigi vahel. Ja siin võib küll julgelt öelda, et sellest tänases situatsioonis on suuresti süüdi 19. sajandi briti koloniaalvallutused ehk siis need alad, mida inglased suutsid pikemaks ajaks oma kontrolli alla jätta. Need alad jäid hilisemalt Pakistani koosseisu ja need alad, mida ei suudetud pikaks ajaks oma kontrolli alla võtta, need on siis Afganistani koosseisus olevat pelutsid alast. Lisaks veel siis ka Iraani pelussistan, kuhu inglased samuti pikemalt ei jäänud. Peluts elab õie paljudes kohtades tegelikult üle kogu maailma. Omaanis, ühendemiraatides, Saudi Araabias, Katarris, põhiosas elavad nad ikkagi kolmes riigis. Tippele usside puhul on veel see huvitav, et kuigi räägitakse siin kusagil 10-st 11-st reanist pelussist siis neid inimesi, kes oskavad mingil määral pelutsi keelt on vaata et isegi kaks korda rohkem vaatad 20 miljonit. Need inimesed elavad suuresti Pakistanis Need pelutsi, keele oskajad, kes ennast ei pea. Pelutsine naaberrahvaste esindajad, siis aga vähesel määral elab selliseid inimesi ka Afganistanis. Kui meie siin eesti keeles võiksime veel usside kodumaad nimetada, pelutsistan siis Bel ussid ise ütlevad oma kodumaa kohta Ta Paloostan. Rahvusvaheliselt on kaapel ussid tuntud nime all Valots, ehk siis ka eesti keeles võiks nagu kasutada sõna Palotsid. Aga kuna me oleme juba jäänud selle termini pelutsid juurde, siis rääkigem ka tänases saates ikkagi pelutsidest, mitte Valotsidest. Me räägime täna rahvast, kes elab üsna rasketes looduslikes tingimustes, on rahvas, kes elab osaliselt mägedes, osaliselt kõrbetes kusjuures sellistes kõrbes, sest kus tõesti sademeid peaaegu üldse ei ole. Iraani kaguosa alad, kus veel ussid elavad, on väga kuivad. Pakistani lõunaosas suhteliselt mereäärsetel aladel olevas Macroni kõrbes sajab väga vähe. Suvised temperatuurid 35 40 kraadi on täiesti tavalised. Samas talvel võib temperatuur langeda alla nulli. Kuna tegemist on ka väga vaese piirkonnale, siis võib öelda, et meil otsida elu seal oma ajaloolisel kodumaal on täna vägagi raske. Nad on ka rändrahvas osa lutše, kindlasti on rändrahvas pelutsidega on täna nii, et näiteks Pakistani pelutsistanis veerand pelutsidest elab linnades see arv ei ole viimastel aastakümnetel suurenenud. Kolmveerand Bellõõtšidest elab maas ja on piirkondi, kus nad tõepoolest rändavad ringi. Samas noh, see põllumajanduspelutsidel ei ole mitte ainult talgeline, aga ta on ka üsna ühekülgne. Ega seal mingit sellist viljakasvatust suurt ei ole. Seal enamikes piirkondades mingi vili ei kasvakski. Nii et põhiliselt tegelevad karjakasvatusega. Aga peab ütlema seda, et pelutside seas on väga suur tööpuudus. On palju inimesi, kes sisuliselt ei tegele suurt, mitte millegiga, millest nad elada, tuvat, väga raske aru saada. Paljud ussid on kellegi juures sulasteks, kusjuures täna ollakse sulasteks seal võib-olla homme hoopis teises kohas. Kas sealt toodetakse ka midagi? Pluss siis on väga vajalik maavara nagu maagaas maagaasi tõepoolest toodetakse, kuid pelussistani maagaasiga on lood üsna sarnased Siberi rahvaste nafta ja gaasitootmisega kus riigi keskvõim võtab kogu tulu endale ja kohalikud ei saa sellest midagi. Plussistanis on samamoodi, et pelutši liidrid sõdivad tegelikult täna selle gaasitööstuse laiendamise vastu. Seda enam, et arvatakse, et piirkonnas on ka naftat ja sõdivad selle vastu seetõttu, et nad ei saa sellest mitte midagi. Et Pakistani keskvõim lihtsalt nii-öelda röövib nende maavarasid ja piirkond sellest kuidagi rikkamaks ei muutu. Kuigi arvestades seda maagaasi hulka, mida plussistanis toodetes võiks Breutschistan olla palju, palju jõukam piirkond, kui ta on. Ja see on üks põhjus paljude põhjuste seas, miks pele ussid tahavad saada oma riiki või vähemasti suurt autonoomiat. Et nad arvavad, et kui nad iseennast ära majandaks, siin võiksid nad elada palju paremini kui nad täna elavad. Seda enam, et lisaks maagaasile on seal veel ka kivisütt ja mitmesuguseid mineraalseid maavarasid. Nii et maavarade poolest ei ole piirkond väga vaene. Samas infrastruktuur piirkonnas on olematu maanteed. Need vähesed maanteed, mis seal üldse on, on väga viletsas seisukorras. Piirkonnas ei ole ühtegi väga tõsiseltvõetavat sadamat. Kuigi Pakistani rannikujoon on üle 1000 kilomeetri pikk, on Pakistanis ainult kaks suurt sadamat kusjuures tänasel päeval siis rajatakse Pakistani kolmandat suurt sadamate. Seda rajatakse just pelutsistani ja selle rajamise on enda peale siis võtnud Pakistan ja Hiina kahasse. Nii et Hiina tahab sellest sadamast ka tulevikust tulu saada. Hiina tahab sealt selle sadama kaudu oma kaupa hakata välja vedama ja seetõttu Hiina investeerib Spodaari sadama rajamisse üsna suurt raha. Ka see sadama ehitamine ei meeldib elutsidele. Pelussidele, jah, selles mõttes jälle ei meeldi, et nad ei näe, neile midagi annab ja siin on veel üks moment. Pelussistan on piirkond, kus täna ikkagi paljudes osades on pelutšide osakaal väga valdav. Näiteks Pakistani pelussistani kõrbealadel on sisuliselt 100 protsenti elanikkonnast, pelutsid pelusteni provintsi põhjaosa, seal elavad teised rahvad, seal elavad valdavalt siis afgaanid ehk pustud. Aga see ongi ala, mis ajalooliselt ei ole elutsid asuvale olnud tervikuna Pakistani lutsistani provintsis on luts alla kahe kolmandiku natuke aga see selles mõttes on normaalne, et selle provintsi põhjaosa, mis on tihedamini asustatud, see ei ole ajalooline lutsista. Aga nüüd lõunaosa, see on täna väga selgelt ainult pelutsid, asuala ja plussid kardavad tõsiselt või sinna rajatakse suuri objekte, siis tuuakse sinna sisse inimesi väljastpoolt pelussistani või tuuakse sisse, mitte lutše. See on natukene sarnane sellega, mida me omaenda Eesti lähiajaloost mäletame, mis toimus Muuga sadama rajamiseks? Veel ussid, kes on harjunud seal tõesti vähemasti igapäevaelust olema peremehed omal maal. Nad igal juhul kardavad seda sisserännet, seda Ena, et nad saavad suurepäraselt aru. Epelutschistan on täna Pakistani kõige hõredamalt asustatud territoorium. Ma toon sellise näite. Pakistani pelushistanibelutsid asuala moodustab Pakistani territooriumist natukene vähem kui 45 protsenti ja seal elab umbes 10 miljonit inimest või natukene vähem kui 10 miljonit inimest. Ülejäänud Pakistan, mis siis on enam kui 55 protsenti Pakistani kogu territooriumist, seal elab 170 miljonit inimest, et võrrelgem pind alak, suhteliselt lähedased, aga elanike arvu vahekordades, nii et see muu Pakistan on tohutult tihedamini asustatud territoorium. Ja väga selgelt on tunda, et viimastel aastatel on surve selleks, et mujalt inimesed asuksid elama lussistan kuna see on hõredalt asustatud. Samas ega see nüüd väga naljalt ikkagi minna ei taheta. Kõrbesse mõistagi ei taha keegi minna ja ega need mägised alad ka seal elamiseks väga lihtsad ei ole. Aga kui Pakistani keskvõim püüab nüüd majanduslikult mõjutada seda protsessi, et inimesed sinna elama asuksid siis kahtlemata ühel hetkel pelutside osatähtsus pelusistanis hakkab kiiresti kahanema. Kes on lussistanis need otsustajad, kellele kuulub võim? Plussistanis on viimastel aegadel olnud otsustajad plussid ise, veelgi enam, Pakistan on jõudnud ju koguni sellise arengu, nii et aastatel 2002 kuni 2004 oli ka riigis esimest korda ajaloos peaminister peluts. Aga see kohalike otsustajate rahvus mängib selles mõttes väga vähe rolli. Et sellel provintsis ei ole mingisugust sisulist autonoomiat. 1973. aastal, kui Pakistanis võeti vastu uus konstitutsioon ettenähtud Anda provintsides küllalt ulatuslik autonoomia. Aga mingisugust sisulist autonoomiat tegelikult kunagi antud ei ole. Ja veelgi enam. Me teame, et Pakistani viimaste aastakümnete ajaloos on pidevalt olnud periood, kus on võimul sõjaväeline diktatuur. Sellel ajal ei ole riigis kehtinud vähimatki demokraatlikud põhimõtted. Mingist autonoomiast ei ole üldse saanud rääkida. Nii et kohalike võimuesindajate rahvus mängib vähe rolli, nad ei saa oma rahva jaoks suurt midagi ära teha. Siin on muidugi veel üks aga pelussistani provintsi pealinn seal provintsi põhjaosas ei asu, pelutsid asualal, see asub pustude asualal. Selles linnas on valdavalt pustud ja kuigi noh, sinna on elama asunud kapelutsche ja provintsi võimuaparaadis on pelutse küllalt palju. Aga siiski provintsi keskus asub sellest pelutside ajaloolisest asualast väljas. Kui suur sõnaõigus on sealsetel hõimujuhtidel? Hõimujuhtidel kohalikus elus on väga suur sõnaõigus ja nüüd ongi nii, et see Pakistani keskvõim selle riigi ajaloos on pidevalt püüdnud neid omavahel välja mängida, omavahel neid tülli ajada, et siis Need hõimujuhid ei tegeleks ühiselt Pakistani keskvõimu vastu olemisega. Aga jällegi selle hõimujuhi võim on ikkagi vägagi kohalikul tasandil ja siin on veel oluline märkida, et 1978. kuni 24. aastal kui Velussistani provintsi juhtis siis väga karmikäeline sõjaväelane siis vot see mees tegi kõik selleks kohalikel hõimujuhtidele ei oleks mingit sisulist võimu. Hiljem on need hõimujuhid seda võimutasapisi tagasi võtnud. Aga nendel aastatel jah, seda kohalike hõimujuhtide võimu väga karmilt ära räägi, räägitakse sellest, et ühest küljest oli tegemist nagu tõsise probleemiga, sest see lõhkus selle piirkonna sellist ajaloolise tegutsemispõhimõtteid, aga teisest küljest öeldakse, et see oli periood, mis võib olla pelussistani viimase 100 aasta ajaloos on olnud kõige stabiilsem üldse, et need kohalikud klanni liidrid seal nende omavaheline rivaalitsemine, noh see kõik ei ole pelutsistanile midagi head, tegelikult on, öeldakse seda, et Pakistan on üldse maailmas väga tõsise korruptsiooniga riik. Adobe lutsistan, paistab selle tõsise korruptsiooni sel aastal omakorda eriti selgelt välja. Kõik ametnikud on nii-öelda ostetavad, noh, siin ei ole midagi imestada, kui me räägime ikkagi väga vaesest piirkonnast, siis mõnede inimeste jaoks ostetavuse müüdous tähendab lihtsalt võimalust ellu jääda. Nii et ühest küljest jah, on kahtlemata korruptsioon on igas mõttes riigile piduriks, küll majandusele, küll poliitilistele protsessidele, aga teisest küljest võib seda natukene mõista. Ja, ja nüüd kui veel Pakistani vaadata, miks Pakistan ei ole oma eksistentsi jooksul sellist hüppelist arengut teinud siis tuleb rõhutada, et Pakistanis on väga suur osa rahast kogu aeg läinud sõjaväetoitmiseks. Pakistani sõjaline eelarve on tohutu. Pakistan on pidevalt olnud vaenujalal Indiaga. Pakistanil on olnud omal ajal probleemid Afganistaniga, sest Afganistanis elavad afgaanid ehk pustunid on tahtnud, et Afganistanis elavad afgaanid ja Pakistanis elavad afgaanid oleksid ühe riigi, on nii, et on olnud Pakistanil probleeme Afganistaniga nüüd viimastel aastatel, Tal on lisandunud see nii-öelda terrorismivastane võitlus jällegi seal afganistani piirialadel. Niiet Pakistanis kogu aeg on sõjavägi nagu väga tähtsal kohal olnud ja kui Pakistan ise on väga vaene maa, siis sõjaväge nagu püütakse mitte ala toita, sõjavägi saab ikkagi oma vajadused enam-vähem kaetud ja, ja Pakistani armee suurus võrreldes riigi rahvaarvuga on tohutu. Nii et kui raha läheb lihtsalt militaarotstarbeks, siis ei olegi väga ime, et Pakistan ei ole oma riigi suhteliselt lühikese eksisteerimise aja jooksul kuigivõrd majanduslikult edenenud. Ja täna on nii, et Pakistan on oluliselt vaesem ka oma suurest naabrist Indiast. Ja see mahajäämus Indiaga pigem suureneb, kui kahaneb ja pelussistan on provints, mille kohta kasutatakse ka selliseid sõnu nagu stagnatsioon, et seal ei toimu mitte mingisugust arengut, et seal kõik on nagu seisev vesi ja ühest küljest keskvõim ei ole seal nagu püüdnudki midagi väga teha ja teisest küljest plussi. Liidrid ise ei ole praeguses situatsioonis huvitatud seal millegi tegemisest, nii et kui Pakistanis veel tervikuna on veel mingisugune majanduslik areng ka mingi sisemajanduse kogutoodangu kasv hispelutsistanis ei ole. Muidugi pelutsistanis, on palju piirkondi, mille kohta mingit erilist informatsiooni maailmal ei olegi. Nad elavad seal muust maailmast isoleeritult, sest infrastruktuuri pole mingeid, sidevahendeid seal ei kasutata, pole olemaski, mingisugust sidet. 2006. aastal keelasid Pakistani võimud pelutschistanis afganistani teleprogrammide edastamise. No see otsus tundub kuidagi kummaline. See, et Pakistan afganistani teleprogrammid ära keelas on minu jaoks üsna selline naljakas, sest pelussistanis neid telereid on ikkagi väga vähestel inimestel, et see sõnum, mis sealt Afganistanist oleks võinud tulla, ega ta väga paljudesse kohtadesse ei oleks jõudnud ja teisest küljest Afganistan ja Pakistan ei ole vaenlast. Afganistan ja Pakistan, ametlikult on ju suisa liitlased selles nii-öelda terrorismivastases sõjas. Ma ise arvan, et sellel keelamisel väga reaalset mõju sellele pelussistani elule ei ole, kui puuduvad sidevahendid või need on väga vähestel inimestel, siis ei ole võimalik ka seda infot edasi anda, et seal ei saa tekkida olukord, kus üks inimene näeb televisioonist midagi sellist tema jaoks väga olulist ja et ta saaks seda kiiresti suurele osale elanikkonnast edasi anda, need sidevahendid, millega ta seda saaks teha, need lihtsalt puuduvad. Ja ega see inimeste omavaheline läbikäimine see on üsna vähene, et see, et nad seal jah, liiguvad oma karjaga natukene ringi. Noh, see ei tähenda väga seda, et oleks omavahelist sellist tõsisemat läbikäimist. See on ka üks põhjus, miks pelutsistanis need erinevad relvastatud üksused, kes pelutsil õiguste eest võitlevad ei ole võib-olla midagi väga suurt eriti viimastel aastatel korda saatnud. Et ega selle tegevuse koordineerimine seal lihtne ei ole. Et jah, on olnud ajaloos perioode, kui seal lausa sõjategevus on käinud, seal on nagu palju selliseid väikseid gruppe. Et kui vaadata neid organisatsioone, mida Pakistan seal peab terroristlikeks just nimelt pelutside organisatsioone, siis neid on lausa mitukümmend. Ja kõik nad peavad vähemal või rohkemal määral ka relvavõitlust. Aga sellist väga laiaulatuslikku ühtset koordineeritud tegevust on, on seal siiski üsna vähe. Bellussistanis on läbi viidud ka tuumakatsetusi. Jah, just needsamad tuumakatsetused, mis kogu maailm ärevaks muutsid, eriti Pakistani naabrit Indiat ärevaks muutsid. Tuumakatsetused viidi läbi plussistani territooriumil kõrbes noh loomulikult elusid ise olid väga nende tuumakatsetuste vastu. Me ei saa rääkida Pakistanist kui mingisugusest suurest demokraatlikust riigist. Jah, viimasel ajal on toimunud seal olulised muudatused. Sõjaväeline juht on tänaseks päevaks tagasi astunud ise tagasi astunud, kuigi jah, tagasi astunud seetõttu, et ta teadis, et kui ta ei tee seda ise, siis ta võetakse maha. Pakistan püüab täna nagu liikuda demokraatliku arengu suunas, aga need on siiski alles väga-väga esimesed sammud. Ja see lihtne inimene täna seda veel väga ei tunne. Kuidas on pelutsistanis lood kooliharidusega? Pluss siis ta lihtsalt niimoodi, et asustatud punktid on põhiliselt koondunud jõgede äärde. Ja koolis käivad ikkagi rikkamate pelutsida lapsed. Isegi need, kes koolis käivad haridus oma olemuselt on väga kehval järjel ja mõistagi hariduse hurdu keelne. Kuigi jah, on võimalik mõnedes koolides saada kaape, lusi, keele tund. See vähene meedia, mis seal liigub, on urdu, keelne, aga pelushistanis ilmuka, väikesed iraažilisi, pelutsikeelseid ajalehti, aga tõesti rahvaarvu arvestades väikesed roosilised ja, ja muidugi, kui inimesed lugeda ei oska, Pakistanist tervikuna ei ole kirjaoskus kuigi kõrge, siis kellele need suured Iraasilised ajalehed seal ikka suunatud oleksid? No tants ja muusika on pelussistanis au sees. Jah, veel usside kultuur on, on üksjagu tuntud ja noh, õnneks on nii, et see Pakistani keskvõim kuigi on pelutse päris kõvasti represseerinud, siis kultuuri ei ole seal püütud ära keelata. Et maailmas on ju küllalt riike, kus keskvõim oma põliste väikerahvaste vastu kasutab sellist taktikat, et püüab ka nende kultuuri arengut takistada või lausa ära keelata Pakistanis selleni ei ole jõutud. Ilmselt keskvõim ei näe sellel mõtet ja võib-olla ei ole ka jõudu sellist asja teha, nii et selles mõttes jah, need inimesed on suunanud oma energia sageli just kultuurivoole. Kuidas pelutsid välja näevad, millise tuntud rahvaga nad kõige rohkem sarnanevad? Kõige sarnasemaks võiks pelutse välimuselt tuntud rahvastest pidada afgaanidega. Kui me omale silme ette toome sellise keskmise afgaani mehe pildi habetunud üsna viletsalt riides tõmmu näonahaga üsna sellise tõreda ilmega, siis need plussid on üsna sarnased, et kui need pilte kõrvuti panna afgaani mehest ja lutsi mehest, siis ega vahet ei tee ja, ja pole ime ka, nad on ju sugulusrahvad pelutsid siis räägivad iraani keelte läänerühma loodeharusse kuuluvat keelt. Afgaanid ehk pustutvuse vastu räägivad samuti iraani keelte hulka kuuluvat keelt, räägivad idarühma, kaguharusse kuuluvat keelt, nii et suhteliselt lähedane sugulusrahvas. Me oleme oma saates rääkinud kabelutside palju lähedasemalt sugulusrahvastest nimelt talussid Masanderaanid ja kurdid on siis kõik rahvad, kes räägivad keelt, mis samuti kuuluvad iraani keelte läänerühma loode arusse. Ja Osseedid, kellest on ka juttu tehtud, räägivad siis keelt, mis kuulub idarühma kirde arusse. Nii et kontserdid ei ole mitte väga kauge rahvas pelutsidele. Aga jah, välimuselt ja olemuselt on veel ussid sarnased afgaanidele ja, ja võib-olla üks moment veel pelussid on küllaltki tugev islami rahvas ka Pakistanis erinevatel rahvastel, see usk on erineva tugevusega. Ja afgaanid on väga tugeva sellise islamiga rahvas ja samamoodi veel ussid. Ka küllaltki konservatiivsed ma mingil juhul ei tahaks kasutada siin sõna äärmuslikud, pigem võiks just öelda, et nad on vägagi konservatiivsed ja järgivad kõikvõimalikes norme. Vägagi täpselt. Enamus pelutsche on sunniidid, aga on pelutside seaskasiita, kus juua. Sunniitide shiitidega on lugu nii, et Pakistanis elab sunniitidest, Jašiitidest, lutše ja Iraanis samamoodi kui Iraani enamus elanikkonnast, šiiidid Iraani elavatest pelutsidest osa on samuti shiidid, aga osa on sunniidid ja nendel Iraanis elavatele sunniitlikele peale otsida on eriti keeruline. Samas Pakistanis nagu seda vahet ei tunne, et džiitidest lutše kuidagi rohkem taga kiusatakse kui sunniitide lutše. Aga jahuskis vägagi tugev ja Pakistani ajaloos on olnud ka nii, et Pakistani keskvõim on püüdnud sellele usule just rõhuda. Kui 70.-te aastate keskpaigas tuli võimule sõjaväeline juhtus jaol Haag, siis tema oli just see mees, kes võttis küll ära kohalikel piirkondadel kõik õigused jättis aga usujuhtidele olles mingeid õigusi ja mõnel pool andis usujuhtidele neid õigusi isegi lausa juurde. Proovis kogu seda rahvaste energiat suunata sinna usulainele. Ja kui 1009 79. aastal NSV Liit alustas Afganistani sõda siis veelgi enam õhutas just kogu seda usutegevuse poolt ja kaabelussid olid rahvaks, kes üsna tugeval määral aitas kaasa siis nendele inimestele, kes Afganistanis võitlesid NSV Liidu vastu. Sest et nagu ma ütlesin, Afganistani lõunaosa ongi ju pelutšid ala. Kuigi jah, ega Afganistanis näite lutše palju ela. Neid elab seal täna umbes 700000, Afganistani umbes 30 kahemiljonilisest elanikkonnast ei ole seda kindlasti palju. Aga ka seal elavad nad üsna kompaktsel territooriumil ja suhteliselt suurel, suhteliselt hõredalt asustatud territooriumil. Räägime lutside ajaloost ka. Milline see on olnud? Pelutsidel ei ole kunagi olnud mingisugust suurt ja tõsist impeeriumi, nad ei ole kunagi vallutanud suurel hulgal naaberrahvaid, on ikka alati olnud nii eppel, ussid ise on olnud kellelegi alamad, kusjuures palutsistan on sajandite jooksul käinud palju kordi käest kätte. Kui me oma Eesti ajaloos vaatame, et meil on siin olnud õige mitmeid erinevaid valitsejaid, siis pelussistanis on see valitseja vaata hulk tohutult tohutult suure pelutside varase ajaloo kohta ei olegi ühemõttelist selgust, räägitakse väga erinevaid lugusid. Valdavalt arvatakse, et pelussid elasid varem Kaspia mere ääres tänapäeva Iraani põhjaosas. Väljaränne siis sellest piirkonnast algas ilmselt umbes 1200 aastat enne Kristust. Kusjuures mõned teadlased arvavad, et lutsidel ja kurdidel olid ühised esivanemad. Noh, kõik seda seisukohta ei jaga ja kurdid rändasid siis sealt piirkonnast lääne poole. Jaa, pelutšid rändasid siis kagu poole, Kristuse sünniajaks elasid pelutsid põhiliselt praeguse Iraani idaosas, ehk siis selle tänapäeva pelussistani lääneservas välise surve tõttu kuuendal sajandil, pelutšid rändasid sellelt alalt ka edasi ida poole hõlvates siis suhteliselt lühikese aja jooksul peaaegu kogu selle ala, mida me täna tunneme pelutsistani nime all. Aga olen lugenud ka üsna teistsuguseid arvamusi Velutside varasest ajaloost. Nimelt mõned teadlased arvavad, et pelutsid on algselt pärit hoopis araablaste seast ja et oma selle keele sele, iraani keelte hulka kuuluva keele on veel ussid omandanud ajaloo käigus naaberrahvastelt. Aga et tegelikult siis plussid mõnede teadlaste arvates olid hoopis araablaste haru ja nende teadlaste arvates kusagil kuuendal, seitsmendal sajandil pelutsid, eraldusid Araavlastest, nii et varane ajalugu jah, siis üsna segane. No nii või teisiti, seitsmendal sajandil sattusid peluczypelutschistanis araablaste võimu alla. See võim kestis sealt 10. sajandini. 12. sajandil sattus pelutside asuala läänepoolne osa hiiva khaaniriigivõimu alla. Idapoolsed alad kuulusid singi, riigi koosseisu ja 13. sajandil hiiva khaaniriik laiendas oma valdusi pelutside aladel veelgi. Samas 13. sajandi kahekümnendatel aastatel tulid juba piirkonda mongolid ja pelutšid muutusid mongoli, maailma riigialamate, eks. Nii et see oli Paikus, võim käis üsna käest kätte. Nüüd, seitsmeteistkümnendal sajandil jõudis kätte aeg, kui plussid said suur mogulite impeeriumi alamateks. Sajandi keskel oli seal ka safiidide võim. See safiidide impeerium oli siis selline riik, mida juhtisid suuresti aserid tänaste aserite esivanemad. Tähtsal kohal selles riigis olid ka kurdid. 1638. aastal kis pelutsidel praeguse plussistani keskosas esimest korda üsnagi iseseisev riigike galati, vürstiriik ja Segalati vürstiriik oli selline pool iseseisev, vahel ka päris iseseisev moodustis mitmeid sajandeid lausa kuni 1948. aastani välja. Ja see galati vürstiriik on see, mille poolest pelutsid erinevad märgatavalt teistest naaberrahvastest Pakistanis ja seda just 20. sajandi mõttes ja seega lakki vürstiriik on ka see siis, mis annab nagu pelutsidele täna seda õigust iseolemisele. Et neil on ajaloosse iseolemine olnud ja, ja nad rõhuvadki suuresti sellele, et see galati, vürstiriigi kadumine oli täiesti ebaseaduslik. Nüüd, 18. sajandil jõudsite lutsid olla pärslaste olemad jõudsid olla afgaanide riigi alamad. 19. sajandil sainest, suures osas aga prindi impeeriumi alamad. Kusjuures kalake vürstiriigiga on huvitav see, et inglased sõlmisid sele galati piirkonnaga erilepingud ja galaki piirkonnal olid inglaste võimu all vägagi suured omada õigused pele, ussid ise räägivad, et ka inglaste võimu ajalisega lati piirkonda oli siiski selline pool iseseisev moodustis. Ja, ja inglastel oli muidugi mõnes mõttes kasulik, sest khatipiirkond ei hakanud tänu nendele kokkulepetele inglastele tõsiselt vastu ja, ja selle lihtrahva ohjes hoidmine oli galati vürstiriigi ülikonna ülesanne. Tänu sellele galati vürstiriigis sellisele pool iseolemisele inglastele oli kahtlemata piirkonnas lihtsam. 1947. aastal jõudis siis kätte aeg, kui tekkis Pakistani riik. Kui see Briti India jagunes suuresti kaheks riigiks. Indiaks ja Pakistanics. Aga 1009 47.-st august, mil India ja Pakistan välja kuulutati, oli ka aeg, kui khati riik kuulutas välja oma iseseisvuse, kuigi nad olid ajaloos pool iseseisev piirkonnad olnud juba pikki sajandeid siis 1009 47.-st august, siis täpsemalt 15. augustil kuulutasid nad välja iseseisvuse siis samal ajal kui India ja Pakistan iseseisvaks said. Ja mis veelgi huvitav, see on selle asja juures sellesama aasta augustis. Pakistan tunnustas galati kui iseseisvat riiki ja läks ainult mõni kuu mööda. Kui oktoobris 1947 nõudis Pakistan galati ühinemist Pakistani riigi. Ma usun, tegelikult see mõte oli algusest peale ikkagi ühendada koguse alasesse galati riik oli selline, et seal ümberringi nii ida kui Läänemaal oleks asunud Pakistan. Ja, ja ma usun, et tegelikult Pakistanil ei olnud mingisugust reaalset soovi Galaktika asja ajada. Ja nad kindlasti tahtsid algusest peale oma riigi osana seda näha, miks nad nüüd selle tunnustamise nii-öelda nalja seal tegid? Vaat sellest on raske aru saada. No see on küll spekulatsioon, aga võib-olla seal oli ka oma osa mingit eufooriat sellest omaenda riigi iseseisvumisest. Aga igal juhul jah, oktoobris 47 nõudis Pakistan galati riigi ühinemist Pakistaniga ja 1948. aastal läks olukord piirkonnas väga tõsiseks. Pelutsid ei tahtnud Pakistaniga ühineda ja veelgi enam mitte ainult galatis elavatele ussid, aga ka naaberaladel veel ussid hakkasid nõudma iseolemist, räägiti suur pelutsistani riigist, mis ei oleks ühendanud siis mitte ainult kalotijaga, oleks söandanud kogu seda pelutside asuala või vähemasti seda pelutside asuala, mis oli galatise Pakistanis. Ja võitlus läks päris teravaks, nii et 48. aastal Pakistan arreteeris pelutside liidrid ja igasugused jutud piirkonna võimalikust autonoomiast noh, lõpetati täielikult kalot, mitte ainult ei ühendatud Pakistani riigi koosseisu või talle ei antud ka vähimatki autonoomiat. Nii et võiks öelda, et noh, tegemist on veel hullema juhtumiga kui Tõva, mis 1944. aastal NSV Liiduga liidetud, aga millele siiski mingisugune näiline autonoomia jäeti. Aga lati puhul jahe, jäetud isegi mingit näilist autonoomiat. Ja algul oli nii, et Pakistan jaotanud küllalt paljudeks erinevateks provintsides. Nii et Bel ussid elasid kuues provintsis nüüd hilisematel aegadel on siis tõesti saavutatud, see pelutside asualad on valdavalt liidetud ühte provintsi pelussistani provintsi ja tänasel päeval ikkagi põhiosa Pakistani pelutsidest elavad pelussistani provintsis ühes suures pelutside provintsis. Aga Pakistani riigi algusaastatel elasid pelussid kuues provintsis. Ja see killustas nende tegevust ju veel täiesti ja ja ilmselt oligi see Pakistani keskvõimu ülesanne mitte lasta siis erinevatel rahvastel olla ühtses territooriumis, kus nad saaksid võib-olla ühiselt ajada omad rahvuslikke asju. Plussistanis on hilisematel aastatel olnud korduvalt ja korduvalt rahutu. 1158. aastal oli tõsisem ja suurem vastuhakk Pakistani keskvõimule. Võime seda nimetada ülestõusuks, ülestõus suruti maha, selle liidrid poodi ilma kohtute üles. Nüüd 1933. aastal läks jälle lugu keerulisemaks. See on siis aasta, mil Pakistanis võeti vastu uus konstitutsioon ja pelutšid nõudsid omale selles valguses suuremat autonoomiat. Pakistani keskvõim, kuigi paberitele oli Juske lubanud autonoomiat. Tegelikkuses sellest autonoomia andmisest huvitatud ei olnud ja Pakistani keskvõim hakkas arreteerima pelutsidest kõrgeid riigiametnikke. Eeskätt siis neid riigiametnikke, kes võtsid sõna pelusside suuremate õiguste nimel. Ja tulemuseks oli asjaolu, et pelutside keskklassiviha kasvas Pakistani keskvõimu suhtes hästi kiiresti. Need lihtsalt veel ussid olid kogu aeg suhtunud Pakistani väga suure eelarvamusega. Aga veel usside keskklass oli mingis mõttes selleks ajaks juba nagu harjunud Pakistani võimuga. Aga nüüd, 73. aastal jah, ka keskklassiviha kasvas kiiresti. Ja see, mis järgnes, seda ise, nimetavad pelutsid sõjaks. Lutsid ütlevad, et 1973 kuni 77 toimus pelutsistanist täiemõõtmeline sõda ühest küljest siis Pakistani keskvõimu ja teisest küljest pelutside vahel. Kusjuures kas inimeste hulk, mis sellest sõjast osa võttis, on suhteliselt suur pelutšide väidet saartel kuni 80000 meest Pakistani armeepoolelt ja kuni 50000 meest pelutside poolelt ja selle sõja jooksul arvatakse, sai surma umbes 5000 lutsi ja kuni 3000 Pakistani sõdurit. Tegemist oli tõepoolest vägagi tõsise ajajärguga veel ussistanis. 77. aastal tuli Pakistanis riigipöördega võimule sõjaväelane, seal Haag ja tema kehtestas Pakistanis väga karmi korra ja see karm kord andis ennast kiiresti tundega veel usside jaoks. Ja seal haagi ajal ega veel ussid väga ei julgenud Pakistani keskvõimule vastu hakata, sest tol ajal sellised ilma igasuguse kohtuta mahalaskmised olid täiesti tavalised ja vangi võis sattuda väga lihtsalt ja Pakistani vanglad on aastakümneid olnud tuntud kui maailma ühed kõige julmemad vanglad, kus riigi keskvõimu poolt organiseeritakse oma vaenlastele väga tõsiseid piinamisi. Nii et jah, siis selle jaol haagi võimu ajal ei julgenud pelussid eriti riigi keskvõimule vastu hakata. Hilisemast ajast, nagu ma ütlesin, on Pakistan korraldanud pelussistanis tuumakatsetusi. Need katsetused tehti siis 1998. aastal ja toimusid need siis kirdebelussistanis. Viimastel aastatel, kui pelushistanis on võimul olnud sõjaväelane, Musharraf on jällegi Velutsid elu muutunud selles mõttes raskemaks, et igagi väikse asja eest on vägagi rängalt lutše tagakiusatud rahvusvahelised inimõigusorganisatsioonid räägivad sellest, kuidas Pakistani sõjavägi ja politseiüksused teevad pelussistanis haaranguid kuidas inimesi arreteeritakse ja paljudest nendest arreteeritutest ei teata hiljem mitte midagi. Toimuvad ka lihtsalt mahalaskmised. Kui pelussid või ka inimõigusorganisatsioonid nõuavad selliste juhtumite uurimist, siis Pakistani keskkooli mingisugust uurimist ei algata. Või kui ka On mõnedel üksikutel juhtudel algatanud, siis need uurimused ei jõua mitte kuhugile välja. Ja muidugi noh, Pakistani keskvõimul on võib-olla olnud oma jõupoliitikat seal ka viimastel aastatel lihtsam teha ja teha seda siis terrorismivastase võitluse sildi all. Ja nende siltide külgekleepimine on väga lihtne. Ja kuna Pakistan on ikkagi piirkonnas USA jaoks tõsine liitlane, siis USA-s on olnud raske valiku ees ja on tõepoolest paljudel juhtudel silma lihtsalt kinni pigistanud nende tohutute inimõigusrikkumiste eest, mida Pakistanis päevast päeva tehakse. Nüüd, kui rääkida tänase Pakistani pelussistani probleemidest veel laiemalt, siis siis üks probleem on kahtlemata see väga viletsa järel majandus, väga vilets, seal järel infrastruktuur ja see, et pelussid piirkonna maavarade kasutamisest, mitte midagi ei saa. Teine probleem on see, et lutside jaoks ei ole see autonoomia mõtte ära kadunud. Omal ajal, kui seda autonoomiat nagu justkui lubati anda siis pelutsid, selle eest võitlesid ja kuigi vahepealsetel aastatel võib-olla sellest autonoomiast ei ole väga juttu tehtud viimastel aastatel on selle autonoomia ideega jälle järjest rohkem välja tulnud. On muidugi pelutside seas ka neid, kes räägivad iseseisvast pelussi, riist aga enamasti räägitakse suurest tõsisest autonoomiast muidugi nii palju, kui on sellest üldse erinevate sõjaväelaste võimu all saanud rääkida aga nüüd, kus Pakistan on asunud demokraatia teele. Meil on kuulda, et kaabelussid kiiresti, on asunud sellest autonoomiast jälle suuremal määral rääkima. Ja mõnes mõttes selle autonoomia andmine lutsidele minu arvates oleks Pakistani keskvõimu huvides see rahustaks kõvasti, seda piirkonda maha pelussid ei hakkaks nii olulisel määral Pakistani keskvõimule vastu. Kahtlemata kõik oleks Pakistanile ainult kasuks. Muidugi võimalik, et Pakistani keskvõim kardab seda, et sellest tõsisest autonoomiast. Ühel päeval peale üldse tehakse, ei piisa ja ussid hakkavad rääkima oma riigist. Selline areng kahtlemata võib ka võimalik olla. Mõtlesin, et pelutsistonis on palju erinevaid võitlusgruppe. Ilmselt kõige tuntum nendest on pelutši Vabastusarmee. Velutsi vabastusarmeel on väga lihtsalt ja selgelt seisukohalt. Nad ütlevad, et prusside osatähtsus Paxton elanikkonnast on väga väike. Tõepoolest, kui me räägime seal seitsmest, seitsmest poolest miljonist Lutšist Pakistani 100 kaheksakümnemiljonise elanikkonna juures, see on väga väike number ja otse Vabastusarmeejuhid ütlevad, et tänu sellele oma väiksele pelussid ei saa valimistel Pakistanis mitte midagi korda saata. Nende hääl jääb hüüdja hääleks kõrbes, sest Neil ei ole sellist massi, millega Pakistani valimisi mõjutada. Pakistani keskvõim pelutsistanist ei hooli, selles mõttes ei hooli, et ta ei tee sisuliselt mitte midagi pelutsistani kui piirkonna arenguks. Et kui Pakistani keskvõim püüab midagi pelutsistonis teha, siis selleks, et Pakistan kui riik tervikuna vaktsioni keskvõim sealt midagi võidaks olgu see siis sadama projekt või maagaas või midagi muud. Aga provintsi enda arenguks ei tee keskel mitte midagi ja kuna pelutsid ei saa läbi vaimiste seda protsessi mõjutada, siis nad püüavadki seda protsessi mõjutada läbi relvavõitluse. Ja jällegi see vabastusarmee ütleb, et nad näevad, et pelutsidel on seda provintsi arengut võimalik perspektiivis mõjutada üksnes läbi laiaulatusliku autonoomia või tõesti ka läbi oma riigi, aga nad ei näe ühtegi võimalust, et neil oleks võimalik oma elu parandada seal praeguses situatsioonis, kus no näete, ei ole noh, need seisukohad, et, et nad tõesti läbi valimiste midagi muuta ei saa. Kahjuks vastavad tõele. Ja, ja seetõttu tõesti on selle autonoomia andmine seal väga oluline. Muidugi ma saan ka sellest aru, et kui nüüd Pakistani keskvõim annaks Velutšistanile tõsise autonoomia, siis samasugust autonoomiat tahaksid ka teised Pakistani suured piirkonnad sind bandžab ja, ja seal on tegemist juba hoopis tõsisemate asjaoludega, sest et eriti kui me räägime bandžo abist, kus on ikka tohutult rahvast ja vot 10 juba sellele piirkonnale anname autonoomia, siis me ilmselt tõesti võime varsti rääkida sellest, et Pakistani riik ära laguneb. Et ilmselt on see see probleeme keerulisem, kui see kaugelt vaadates võib-olla tundub. Toetavad Läänes tegutsevad pelutside rahvuslikud organisatsioonid kodumaal elavaid lutše. Velutse elab näiteks Austraalias, kus kohati on veel ussid Austraaliasse välja rännanud juba küllalt ammu, ei, kuhu, neid on viidud üllalt ammustel aegadel, Feluts elab isegi näiteks Rootsis, aga pelutside noh, välismaised organisatsioonid, Nad, ei oma sellist jõudu, et nad midagi väga saaksid ära teha. Jah, nad saavad maailmale teadvustada probleeme. Seni ei ole Pakistan olnud selline riik, mida oleks nagu väljaspoolt olnud võimalik väga lihtsalt mõjutada ja USA on tõesti on suutnud Pakistani mõjutada selles oma huvide kontekstis. Aga muud riigid neil ei ole vähimatki võimalust tegelikult Pakistani mõjutada. Ja muidugi kui me vaatame neid viimaseid sündmusi, kus Pakistanis on jällegi olukord sisepoliitiliselt läinud palju keerulisemaks, et erinevad demokraatlikud jõud ei suuda omavahel kokkuleppele jõuda siis mulle tundub, et Pakistani keskvõimule ei olegi nagu väga aega jõudu tegeleda sellega, et nende erinevate rahvuslike piirkondadega kuidagi kokku leppida, nendega kuidagi rahulikumalt elada, nendele erinevatele rahvastele mingeid positiivseid signaale anda. Nii et selles mõttes ma lähiaastate arengust pelutsida jaoks midagi väga positiivsete joot. Kui Pakistan tervikuna muutuks tunduvalt stabiilsemaks, kui ta praegu on, siis võib-olla jah, on seal võimalik pelutšida jaoks midagi ära teha, aga aga täna väga ilusad Tulevikku pelutsidel Pakistanis ei näe seda enam, et teabele Utšida, migratsioon, pelutsistani jätkuvalt kasvab, siis probleemid piirkonnas muutuvad ainult teravamaks. Milline on pilutsid olukord Iraanis ja Afganistanis? Iraani plussistanis on, on olukord tegelikult veel hullem kui Pakistani plussistanis. See on väga mahajäetud piirkond. Kui me räägime Pakistani pelud, siis ta enam väga maha jäänud siis Iraani Velushistan on veel maha jäänumaid piirkondi on kogu Iraaniks kõige mahajäänud piirkondi üldse umbes 2,6 miljonit pelutsi, kes seal Iraanis elab. Enamus nendest elavad selles plussistani provintsis, millel täpsem nimi on siis Istani Abelutsistani provints. Seal ei ilmu mingisugust pelutšikeelset ajalehtedest elusi, keelt ei ole võimalik õppida koolides ja Iraani keskvõim teeb seal oma pelutside vastaseid operatsioone veel karmimate meetoditega kui Pakistanis. Iraanis on küllalt palju piirkondi, mis on vägagi rahulikult, kus mingisugust keskvõimuvastast tegevust ei ole. Abelutsistanis ei ole väga rahulik ja kuna Iraan on riik, millest muu maailm teab veel vähem kui Pakistanist, siis pelutsid ise ütlevad, et seal Iraani lutsistanis saadetakse korda selliseid hirmutegusid, millest maailmal ei ole väga aimugi kuidas tegelikult on. Väga raske öelda, aga, aga ilmselt seal siiski midagi toimub, sest ka ka inimõigusorganisatsioonid on korduvalt tähelepanu juhtinud probleemidele Iraani pelutsistanis. Kolmas piirkond, kus plussid siis elavad, on Afganistan. Võiks öelda niimoodi, et Afganistani pelutsistanis sellist otsest rahvuslikku rõhumist pelutside vastu täna on vähem kui Pakistanis on vähem kui Iraanis Afganistanis sõjategevus on ikkagi selgelt koondunud Talebani vastu ja seal nüüd rahvus mängib nagu palju vähem rolli, seda enam eppel ussid ka Afganistanis on suhteliselt tõsine islami rahvas. Aga nagu ma ütlesin juba enne, on Afganistanis pelutsega väga vähesel määral ja ega nad sealt nagu eriliselt välja ei paista ka, mis siis, et nad elavad ka seal üsna kompaktsel territooriumil. Kokkuvõttes minu jaoks pelutside puhul on vaata et kõige suuremaks probleemiks asjaolu, et see rahvas on ikkagi jaotunud kolme riigi vahel. Rahvas, kes elab nii kompaktsel territooriumil nagu nemad võiks elada vähemasti ühe riigi territooriumil ja omada tõsist autonoomiat selleks riigiks, siis ilmselt kõige tõenäolisemalt võiks olla Pakistan. Et see selline kolmeks jaotumine tundub nagu väga ülekohtune olevat. Kuigi jah, maailmas neid rahvaid, kelle ajalooline kodumaa on jaotunud mitme riigi vahel, neid on ju vägagi palju. Tuntuim selline rahvas on kurdid, aga tegelikult on ka palju teisi rahvaid, mis on mitme riigi vahel ära jaotatud. Te kuulsite järjekordset saadet sarjast riigita rahvas. Seekord oli juttu pelutšidest. Stuudios olid Andrus Mölder ja Marje Lenk.