Plaani põgenik. Plaadipõgenik. Tere taas kuulama plaadi põgeniku saadet. Täna on Jaak Ojakäär kutsunud saatesse ühe väga mitmekülgse mehe. Mõtlesin tükk aega, kuidas teda sisse juhatada, et kas peaks seda tegema sellise rootsikeelse aktsendiga, mida ta valdab väga hästi või hoopis joonistama ühe sellise skeemi, mida ta tavaliselt teeb ärapanija saates. Aga kuna raadio paraku pilti ei näita, siis ütlen lihtsalt tere tulemast, Peeter Oja. Tervist. Sina oled mitmekülgne mees, nagu ma juba ütlesin. Lisaks näitlejaametile oled ju ka laulnud ja kuidas black rokid praegu elab, kellel väga suured hitid olid siin mõned aastad tagasi. Ja hitiga vaated olid üks, 10 aastat juba tagasi. Praegu ta tema läks sinna, kust ta tuli. Aga kust ta tuli, seda keegi keegi õige õieti ei teagi. Et praegu ta puhkab ja võib-olla järgmine aasta saab 10 aastat, kui Black Rocket esimene esimene plaat välja tuli võib-olla siis, siis tuleb mingi kogumik. Ühesõnaga, praegu laeb akusid praegu arvata võib jah. Jah, nii et midagi loota ja oota, võib, sa oled vist ka kuldsed Riioga koos. Jaa, kuldses trios ma veetsin oma elust kuus aastat. Nii et Kuldse Trio, aga me oleme ka teinud plaate või siis on ka minu minu hääl hääle peal ja noh, need kuus aastat olid päris toredad aastad. Aga kui nüüd tänapäeva tulla, siis teatakse sind vast kõige rohkem. Telepilt ikka teeb inimese tuntuks, eks ole, väga lihtne ja see on väga lihtne. Korra telekas käia, juba, tuntus olemas. Ja nüüd käib siis parajasti just see ärapanija saade, mida te koos Mart Juurega teete. Mart Juur muide, oli ka siin plaadi põgeniku saates kuskil kuu-paar tagasi ja kuulsin ja temaga me ei jõudnud sellest saatest palju rääkidagi, aga võib-olla siis sinuga natukene, et et kuidas te seda ette valmistate, kas see on umbes nii, et teile ikka mängitakse see materjale ette ja siis te lihtsalt ise peate improviseerima need tekstid sinna juurde või või otsite ise ka? Noh, nii palju niivõrd-kuivõrd kui tule noh, torkab silma midagi, paratamatult sa loed lehti ja vaatad telekat ja ja, ja vaatad ringi, aga üldiselt meil on toimetus, kes selle eest hoolitseb, kes teeb siis stsenaariumi? Koosolekul me siis vaatame üle need materjalid, mis on ette valmistatud praagime välja, mis, mis ei lähe ja, ja mis, ja siis jäävad need, mis, millest midagi püüame teha, aga no muidugi teksti meile ette kirjutatud ei ole ja ja eks ta selline Ja, ega need ei ole ju ka endale, mis teete, kirjutad, tuleb ikka. See lambist olen ole, oleneb tilkumisest. Et jah, et kuidas ta parajasti tuleb. No te olete natuke tutistada ka saanud siin Enn Vetemaa hiljuti kirjutas artikli, et Eestis on viimasel ajal liiga palju Hilkumist ja tõi ühe näitena just selle ärapanija saada. Ja ma ei tea, ma, ma arvan, et me ei ole nii väga selle ilgumise peal väljas, aga aga asi on ju tegelikult selles, et et meie ülesanne on lihtsalt tõsta pjedestaalile, need, need lollused ja see absurdsus ja nahaalsus ja ja edevus ja nii edasi, mida inimesed ise pakuvad näidata seda laiadele laiadele vaatajatele ja kommenteerida ja ma olen tähele pannud, ega, ega tihtilugu selline just mis rumalus nahaalsust puutub ja ja sellisesse süüdimatuse käitumisega ega muu muu ei aita, kui, kui seegi aitab. Kui selline pilkab naer, jaa, jaa, ütleme irvitusest, sest sõimamine ja selline röökamine nendele nendele tüüpidele on täiesti kama kaks nagu hane selga vesi, nii et. Ja, ja selge see, et kui, kui inimesele mõnele meeldib ja mõnele see ei meeldi, see saade, niiet mis ma ikka selle kohta rohkem oskan öelda, aga, aga minu meelest on ta täitsa gei või võib-olla võib-olla Vetemaa pidas ka seda silmas, et, et ma, ma ei tea, see on minu subjektiivne arvamus, aga mul on selline tunne, et pärast seda, kui see saade tuli, see on nüüd kaks hooaega olnud, on kuidagi ajakirjad. Just ajalehed on sellise sellise stiili automaatselt nagu üle võtnud. Näiteks ütleme, Eesti Päevalehes on midagi taolist, püütakse ka nii-öelda ära panna, tähendab, võib-olla vot kui sellist asja hakkab hästi pall olema siis tõesti ja igaüks punnitab midagi ka ära panna, siis muutub magedaks. Aga see ei tähenda seda, et meie, meie, meie teeme ikka oma asja rahulikult edasi. Olete siis samas ka nagu trendiloojad, mingil määral. Trendilooja või mitte, aga nojah, kui kui inimestele mingi asi läheb korda ja see töötab, siis neid järgijaid on paratamatult ma võin öelda seda kas või kreisiraadiokogemuse põhjal. Kreisiraadio sündis 93 Kuku raadios tänu Erki piirentsile ja, ja me hakkasime seda oma sellise sõpruskonnaga Hannes ja Tarmoga tegema ja läks natuke aega mööda, ütleme, aastake või pool, kui ta sai laiema kõlapinna ja siis oli juba igas nii-öelda endast lugupidavas. Juturaadiojaamas oli midagi taolist, oli mingi kolmik, kes vajus kohale ja hakkas siis seletama ja nii-öelda nalja tegema, seda tihtilugu ei tulnud nii välja. Ei olnud sellist ühist, ühist hingamist, nii et noh, sellised sellised asjad on vist paratamatult, et võetakse, võetakse üle, kuigi mina isiklikult sellist asja ei poolda. Parem on ise midagi välja mõelda. Loomulikult aga üks ja viimane küsimus veel enne, kui läheme sinu muusikavaliku juurde. Peeter Oja, näitleja kas sinus? Tekib vahel või kas sul on probleeme sellega, et sind võetakse ikkagi eelkõige naljameest, kui sa pead mingit tõsist osa mängima näiteks või? No ma olen kuulnud, et kunagi vist Ervin Aabel oli selliseid probleeme, et kõik nägid temas ühte teatud tüüpi See see on ikka minu meelest. Mida, mida vanemaks ma saan, seda, seda vähem mind, seda vähem intsem morjendab kui üldse, sellepärast et. Kui ma teistlaadi asja teengi, siis mis nii-öelda on tõsisem, mis võib olla ju ka tegelikult koomiline siis see on ikkagi kuulaja-vaataja enda enda enda teha, kuidas ta häälestab ennast ette, kui ta ootabki ei nalja ja ta tahabki kuulda seda ja siis ta kuulebki seda ükskõik, kas on naljakas või mitte, eks ole. Aga, aga kuidas, ja meeled on valla ja ja võtab, proovib võtta vähemalt seda, mida talle lavalt pakutakse puhta lehena siis ma arvan seevastu võtta, et saab olema ka vastav. Tähendab, ma ikkagi eeldan, et kui mina näiteks lähen teate või vaatan filmi, siis ma siis ma tahan vaadata, millest see jutustab, mis seal, mida inimesed räägivad, aga mitte nii, et ma nüüd hakkan ainuüksi sellepärast naerma, et ma näen, et Louis defoness tuleb lavale. Vahest ei olegi naljakas, võib-olla. Nii teeme siis nüüd oma meeled valla Peeter Oja muusikavalikule ja millega pihta hakkame? Ja hakkame sellise kerge teiselaadse muusikaga, mida Eesti raadio suurt ei ole, see on eelmine aasta Hispaanias käisin ma tõin ühe plaadi kaasa, kus laulab praegu populaarne Hispaanias 11 12 aastane Hispaania must klanna tüdruk kellel on väga huvitav hääl, tiharitas, on tema nimi ja kuulaks seda sellist laulu. Vahelduseks. Meie produtsent Vivika Ludvig kergitas kulme, kui ta seda lugu kuulis, et kas tõepoolest võib olla võimalik, et see on kõigest 10 11 aastane tütarlaps. Ja tuleb välja, et on kuna tegelema Eston muslannaga, siis nemad saavad varem küpseks, aga väga huvitava häälega ja mis sellesse loosse puutub, siis võib-olla väga paljudele eestlastele selline see muusika suurt midagi ei ütle, aga aga kui ma olin eelmine aastal lamaitsjas seoses meesla maid seal, kus me tegime reklaamklippi siis kui sa oled seal nendel lamandsa väljadel eemala kuskil see meie mõistes mäe, nende mõistes künkad ja päike loojub ja selline muusika mängib siis siis arusaam sellest muusikast, nendest inimestest, kes sind ümbritsevad, hispaanlased, see on hoopis midagi muud ja see muusika vähemalt mulle toob küll selle selle novembrikuu hispaanlasla maitsmismeelt. Olen sinuga selles mõttes nõus, et ma pean tunnistama, et ma ise ei ole mingi eriline mustlasmuusika austaja või, või noh, ütleme sellist laadi muusika austaja aga ma pole ka kunagi Hispaanias käinud, nii et ilmselt kui kunagi sinna jõuab, siis võib see mõjuda hoopis teistmoodi, aga oli seegi tore kuulamine ja nagu sa ütlesid midagi erinevat, tavapärast. Jah, sest Eesti raadios ma vaatan, eriti hommikuprogrammides ei, vikerraadio kuulaja, ma olen suur aitäh ei ole, on kuidagi üheülbaline, see muusik, see on selline kerge sõbralik kriitika. Aga võiks olla, sest muusikamaailm ka kergemuusikamaailm palju laiem, nagu sa isegi tead et seda võiks ju, seda võiks ju kasutada ja, ja teine asi, mida tahaks ära öelda. Et jällegi, mis hommikuprogrammi puutub, et võiks, võiks mainida nende lauljate nimesid isegi kui tuntud laulu nime ka? See oleks selline elementaarne austusavaldus nende jaoks, kes esinevad, sest ma arvan, et need, kes teevad hommikuprogrammi, nende nimed jääksid nimetamata. Nad oleks piisavalt solvunud vist. Et see ei ole selleks lihtsalt tore, ma olen kuulanud Soome raadiot näiteks seal seal ei ole ühtegi laulu, mis sealt tuleb, et oleks anonüümne. Ja, ja selle võrra siis võib-olla me saame ka mingi aja jooksul vähem rääkida, et muusika, mis raadiost tuleb, pelgalt tapeet. Aga kui me ise seda produtseerimata peet oleks, siis ei ole mõtet nuriseda. Nii et see on väike, selline ainult väike suu liigutusi ja viga ongi parandatud. Igati asjalik kriitika artistide kaitseks. Aga, aga nüüd ma võin edasi minna muusikaga jah. Aga loomulikult, jah, nii ma olen siin valinud, mis mulle väga meeldib, on, on fancy stiil. Ja üks nooruspõlve selline. Üks lemmikuid, mida ma kuulan praegu ka hea meelega on ansambel Will Cherry, tegelikult neil üks plaat oligi vist see kõige kuulsam kõige kõige paremini, mis ka, et kuuleksin nendelt seda sellist laulu leida, Hanki nõuslikkuvaid. Millegipärast arvasin, et see on, see on hitt, ma ei ole saanud endale seda vaikset plaati. Aga kogumiku peal on see, kuigi neil on veel seal mõned head lood, nii et aga mul on ainult see lugu, nii et, aga kuulaks sedagi. Kuulame. Ansambel Vaitseeriga meenub mulle üks selline seik aastast 1978, kui hea sõber Lembit Saarsalu saabus ühelt välisreisilt ja ta oli sealt kaasa toonud mõned vinüülplaadid, mis ta tõi mulle ka kuulata ja ma sain need ümber salvestada. Üks neist oli just nimelt see vaid Sherry ja teine, mis on vist läbi aegade minu lemmikplaadiks jäänud, oli see Fayeri kuulus 78. aasta plaat, kust on väga ja väga palju tulnud indes down, oli minu teada vist see avalugu seal seda muide kasutasin isegi ühe saatekujunduseks. Paar aastat hiljem, aga sa ütlesid Peeter Oja, et sina ei saa ka selles saates ilma selle ansamblit kuidagi läbi. Ei ole midagi teha, jah, see Findrafajeron ka tegelikult mul. Jah üks lemmikuid kindlasti, ma kuulan teda hea meelega, sest see on väga hea bänd ja ja mul tuleb kohe meelde kaks asja, esimene asi, kuidas ma esimest korda kuulsin seda raadio Peugradi vahendusel, olles ise kuskil kaluuga lähedal sõjaväes kuidas lühilaine kaudu siis kuidagi jajajaa, Radio Beukrad öösel another, program, keskhurra ja, ja siis. Ja pärast konsi ajal mäletan, olid üksik konsi pidu, ei toimunud ilma Eeeffindium Faierita. Üks muusikaklass oli tehtud paariks. Tavaliselt oli bändi suures saalis, paar oli muusikaklassis ja Jaan Kapp oli seal. Karp oli, oli üks baarmen, ma ei tea, kes see neil oli, kas mitte. Kas, et ei tea, ei tule praegu meelde, igatahes seal oli kogu aeg, Findub vaev, see oli väga-väga lustlik. Kuulaks siis seda? Findofaer teeb kevadel eriti, teeb ikkagi sellist tuju heaks, need on ainult väga raske valik tehaseid, sellelt kogumik plaadita, jaanaga paneks sellist mängiks sellist muusikat, mida nii väga ei ole nii tihti mänginud nagu ütleme septembrit või vuugi vandal virvets, lets, kruv. Võime antasid või, või fantasy mängida, kõik on hea. Kuulame, vaatame, mis tuleb. Te kuulate saadet plaadi põgenik ja paragrahv, külaline on Peeter Oja ja ta tahtis nüüd öelda kindlasti ka selle loo pealkiri ära, et Te iseenda kriitikatule alla sattuda just, ja loni loo nimi oli foolin laugelt. Nii tore. Lugaga finderfayer on üldse väga selline Poweriga ja ja päikseline bänd. Seda ta on. Kas nüüd järgmine lugu on midagi veidi jahedamat läheb, ei ole midagi, mahedam tuleb pärastpoole mahedusete, me ei saa kindlasti tänast saadet läbi viia. Ka lähme, mõni tase ülespoole, näiteks 42 astet ülespoole ja siis me leiame sellise bändi sealt nagu level footi, Joe mis on ka mul väga sümpaatne ansambel ja ja selle plaadi pealt kuulaks näiteks sellist lugu nagu armastuse tund siis või Lesson Synlab. Kas sul selle bändiga on ka mingi isiklik mälestus seotud, millal esimest korda kuulsid või, või kuidas see lugu just meelde jäi? Letsensin lause, viitab. Litsentsid eiei omantikale? Absoluutselt mitte sellega seoses, pigem on seda sellega mulle seoses tuleb meelde mu sõber Arvo kes, kes, kelle juures ma esimest korda Lewalfootitud. Kuulsin, et terviseid arvule ja terviseid igal juhul. See oli siis level Fortitu aga nüüd tahaks Peeter Ojaga rääkida paar sõna veel Ühest tema kunagisest bändist või kas see oli nüüd sinu bänd või sa lihtsalt osalesid seal, see oli nüüd minu panud, millest sa rääkida, ta uisa sinu bäniasse Breni fotol, sest et Rimi foto juurde või ütleme, foto juurde me läheme foto juurde. Me lähme jah, aga sinuga endale siis primi foto ja mis ajast ja kes seal olid? See oli, tekkis ansambel tegel niimoodi konsis Ma õppisin lavakas ja seal oli üks klaver ja lihtsalt klinderdades. Mõned, noh, ma olen selline kolme näppu klaverimängija, tulid mõned lood ja siis ma ei mäleta, kuidas me nii kaugele jõudsime, sellest tuli primi futu bänd, kuhu koos kuulusid siis Hardi Volmer mängis trumme. Siis Olavi kõrre mängis Vermoona orelipassi kätega jala jalamass kätega tähendab pedaaliga ja need olid kohe sellised asjad, mis ta oli nagu kõhuli või ei, ei, see oli ikka pandud nagu tavaline orel. Nemad ikka poodiumi peale, okei. Ja siis Villu Veski mängis seda, seda mitte saksofoni ei saksi, visti kasutasime küll kuskil, jah. Ta mängis küll siis, aga muidu ta mängis Vermoona orelit ja, ja minul oli Hardi treis futu, nätsin see hästi, helemis plaks, plaks lõi, see oli kaks puupulka nahaga kinniseotud ja siis vastavalt kohaskeni tahta selline, ja muuseas ühes loos on seda futu nätsu meie seda instrumenti kasutanud ka rock hotell ja see lugu on see, ma ei tea, mis selle nimi on, aga lugu on see üheskoos, mida on nii kerge üheskoos. Me teeme mõnuga jaht, häda, ütles, et vot ma ei, ma ei tea, mis selle nimi läks, laks, mis seal käivad vahele vaata, need on selle asjaga tehtud, ma tean, et laenat, aga aga noh, see oli selline selline noh, tore ettevõtmine. Aga tegelikult jah, selline salvestust ei ole. Ma arvan, et Volmeril isegi kuskil on. Teles on üles võetud üks asi, laulsite, kihutame aru, mis ju see, seda me ja need, meil olid seal neli lugu vist, või viis lugu. Vot siis tuleb, tuleb kunagi Hardi Volmer ka plaadipõgenik. Peaks jah olema olema talle käske kätte, võtku see asi ka, aga ma võin eksida, aga, aga, aga igal juhul viis mind sinnamaani ikka see, et et mulle selline uus hingi Inglismaal sündis selline New Wave stiil, futu, fu'd, turistid, neo-fu'd, turistid või kuidas neid siis nimetati ja need olid väga-väga vahvad tegelased, kes need sellist muusikat tegid ja ja mul ei ole neid kahjuks neid esitajaid eriti võtta peale ühe, kes oli ka omal ajal ja ikka päris tugev tegija seal ookesse manööver sindel Jaak. Ja, ja kuulaks võib-olla ühte laulu nendelt suveniir või suveniir, see ongi aastast mingi üheksa 80. Kuskil kaheksa alguses tuli see mood küll jah. Peeter Ojalt täitis oma lubaduse, et tänases plaadi põgenikust kõlab ka sellist mahedamat romantilisem muusika, seda tuleb veel, seda tuleb veel hoiata, teete aga, aga nüüd ütlesid, et vastukaaluks kohe midagi käredamat. Ja noh, mis ta nii väga käre on, aga, aga üks selline Austraalia bänd mulle väga meeldib nagu minna ei Toil ja eriti on tore nende plaat tast seal selline, selline lahe, mis lahe, aga tore või ma ei oska iseloomust, laulja ka Peeter ju. Ja väga selline eksalteeritud tüüp on ta muidugi. Ja siin on sellist tugevat protestivaimu ja see on roheline maailmapilt lööb, kumab läbi nende nende sõnadest ja ja lugudest aborigeenide kaitseks on nad igal hetkel väljas olnud ja ja nende muusika on sümpaatne. Et kuulaks näiteks neilt sellise loo nagu lõim World. Peeter Oja, tahtsin seda lugu kuulates välja ühe väga huvitava idee. Et on olemas mõned sellised lood, et lugu nagu ennast õieti ei olegi, aga, aga seal on mingi üks käik, mis hakkab sind hüpatiseerima ja mis töötab kuidagi jah, just nimelt, et tähendab, et et lugu on ka päris okei. Aga selline kummut, kummituslik ja selline natiseeriv mingisugune joonis ta, ta noh, vot vot selline sõnulseletamatu asi on, mis, mispärast see lugu, lugu sulle niimoodi meeldima meeldima? Üldiselt tegelikult mulle mulle meeldib muusikas, minu jaoks on väga raske üldse rääkida, et kui mida rohkem rääkida, sellised asjad nagu ütleme kunsti või muusika või isegi film lahti, seda lahjemaks läheb see kontsentraat, et see, seda kontsentraati peab vist vastu võtma personaalselt pelglikud ja, ja, ja seda lahustama enda enda sees, aga mitte niimoodi, et selle lahti rääkima. Kas ma saan sinu sinust nüüd õieti aru, et tegelikult kriitikuid, kui selliseid ei olegi vaja? Oh ei, absoluutselt mitte. Absoluutselt. Tähendab, mis puutub kriitikutesse tegelikult kriitika on üks inimene, kes on hea, heal juhul on ta mingit ala õppinud, eks ole. Võib-olla ta on ebaõnnestunud oma erialal ja kokkuvõttes ta avaldab oma subjektiivset arvamust laiadele massidele. Tähendab see, see, mismoodi mina teda vastu võtan, kas ma mõtlen temaga mitte või ei seal tähendab tema, tema käib oma mõtte välja ja pretendeerib ikkagi pretendeerib. Mis aga aga on ju olemas need niinimetatud arvamusliidrid ja on olemas ka kriitikuid, keda tunnustatakse ja et kui tema midagi ütleb, siis peaks nagu olema õige. Aga kuidas sa ise kriitikasse suhtud? Enda puhul näiteks loed sa seda üldse? Ma pean ütlema, et ega nii väga palju kriitikat minu kohta tulnud, aga, aga, aga kui see on, ma olen ise piisavalt kriitikameelega inimene enda suhtes ja, ja kui ma näen, et, et see on lahmiv või noh, et et seal taga on see, et ma põhimõtteliselt ei meeldi siis see on noh, jama. Et no tähendab, kui inimesele ei meeldi, siis ma ei meeldi, no siis ei olegi midagi mõtet rääkida, aga kui hakata seal lahmima selle pinnalt, et see on jama, aga, kuid kui ta on põhjendatud ja ma ma loen seda, vaatan ja ma võin alla kirjutada ka sellele, et noh Ma olen tihtipeale ka mõelnud, et muusikas on ju niivõrd palju eri žanreid ja siis on selge, et ühele istub üks teineteisele, teine. Ja nüüd, kui üks kriitik hakkab kirjutama sellest ansamblist, kes nii-öelda ei kuulu sellesse saaresse, mis talle meeldib, siis on selge, et see tuleb negatiivne. Et miks ta peaks sellest üldse kirjutama. Kirjutagu siis ainult nendest ansamblit, mis on kord ema kastis või Et siin on ka see, et tegelikult see näitab ka mitte ainult kriitikud, vaid ka inimese piiratus, tegelikult minu meelest peaks asju võtma laiemalt ja mitte kontekstist välja rebima, sest kui me hindame näiteks eliit bioffi siis siis me ei saa ju seda võrrelda näiteks Led Zeppelini ka, et see on, see on absurd, nad on, nad on absoluutselt erikastis ja niimoodi tulebki neid niimoodi hinnata, mitte hakata igat asja üldistama, eks ole, see noh, ta ta ei ole. Ei ole õige, vist. Me kaldusime kuidagi praegu rajalt kõrvale, ärme ärme kurjaks ei, mitte kurjaks oleks läinud. Meil on lihtsalt saate lõpuni nii vähe aega, nii palju plaate veel siin laual. On jah, aga kelleta ei saa läbi kindlasti üks minu vaieldamatu lemmik on ikkagi Sting, ma ei saa mitte midagi teha. Ja ma ei tahagi sinna midagi teha, tegelikult see on juba poliisi aegadest ja et ma pikalt ei taha rääkida, siis kuuleksin Stingi siis, kui ta veel oli poliisi koosseisus. Ja laul, mis nüüd hakkab kõlama, on waking, hom, muul. Ja nüüd on asi selline, nagu tihtipeale siin plaadi põgeniku saate lõpus, et Peeter Oja tõstab palehigis plaate ühest hunnikust teise. Et mis tal kõik nüüd mängimata jäävad. Ühe loo jõuab veel mängida, aga paraku jäävad kõrvale siin. No me mõtlesime, et apat võib-olla ei mängi, apat mängitakse praegu meil väga palju seoses selle muusikaliga. No paar igalühel eriti mulle meeldib visitors plaat, viimane plaat, neil, see on vahva, aga, aga no mängisid, mida mängida ja mis, mis, mis mulle on meeldinud, ütleme alates seal. Seppelinist Emerson, Lake ja Palmer rist ja ja ansambel fookus Hollandis poe ja ja jumal küll, noh, ykseptionid jaa jaa, jess loomulikult ja neid on, neid on väga palju. Nõusiku tõstsime kõrvale läheb kõrvale ja Emerson või see pink, Floyd on, mingid asjad, on tal igasugused vahvad, no tähendab, neid on väga palju piid, siis läheb kõrvale. Kahjuks On ka mõned head lood, siis noh, neid ei jõuagi siin kõik üle üles lugeda, sest muusikamaailm on ju väga-väga kirju. Ma tahtsin mängida Manivoolters näiteks väga uuegi. Tegija bluusimaailmas, eks ole. No aga kuna ma ka ühe loo jagu on ruumi Nii nagu saate nii ka eluaeg on üürike, peame sellega leppima, aga mitte nii kurbadest toonides lõpetada. Minu meelest üks üks kenamaid duetti popmuusikas on Pieter Key preili Keit Bushi nõunudki vapp ja üleüldse see selline mees nagu Pieter Keiber on mulle väga sümpaatne juba tennises ja aegadest saadik. Nii et nagu Loog ütleb, et mitte alla anda edasi minna, ükskõik mis ka ei juhtu ja proovida ütleks midagi väga rumalat, võiksid olla positiivne. Noh, see ei ole rumal, see on lihtsalt minu arust ära layer ära leierdatud, jah, rumal ta ei ole küll ja mis siis muud kui suur tänu, Peeter Oja. Jaak Ojakäär soovib kõigile kuulajatele head päeva jätku ja kohtume ikka jälle plaadi põgenikus. Uute külalistega. Tänan kõiki ja soovin teilegi kõike head, aitäh.