Frans Fonzobee, Johann Straussi juunior ja Karl miljaker. Need kolm meest On Viini klassikalise opereti alusepanijad. Millekerali kahest kaaslasest küll tublisti noorem subteist 23 ja Strausist 17 aastat kuid operetiloomingus olid nad põlvkonnakaaslased. Esimesed tõeliselt edukad teosed selles žanris kuuluvat kõigil 60.-te aastate teise poolde või 70.-te algusse. Ja vahelduva eduga kestis operetilooming kõigil kolmel 90.-te aastate keskpaigani. Lähkusidki nad peaaegu üheaegselt. Supee suri 1895, teised mõlemad sajandi viimasel aastal, Millutar koguni 19. sajandi viimasel päeval. Karl milleker sündis 29. aprillil 1842 Viinis kullassepa pojana. Hea amet. Isa üritas pojalegi selle saladusi jagada, lootes temast oma ameti ja töögaja pärijat nägijaga varsti ära, et tema lootused ja poja soovid sugugi ei kattu. Targem annab järele laskiski kullassepp oma 14 aastase õpipoisi hoopis Viini konservatooriumi minna. Kõik edasine kinnitas, et see otsus oli tõesti tark. Kahetseda ei tulnud ei isal ega pojal. 18 aastasena alustas Karl milleker oma muusikuteed Fletistina Joosep stati teatri orkestris. Nelja orkestrandi aasta järel tehti talle ettepanek tulla kratsi teatrisse kapellmeistriks. Järgmisel aastal astus noor dirigent publiku ette juba ka heliloojana. Grazis tuli lavale tema esimesed ühevaatuseline topperitid, surnud külaline ja lõbusa missepp. Läbi need ei kukkunud, erilist tähelepanu ka ei äratanud, aga algus oli tehtud. Ja see algus pidi olema küllaltki paljutõotav, sest miks muidu kutsuti noor provintsiteatri kapellmeister 1866. aastal auväärse teater Ander liini dirigendiks. Muidugi võttis millaker pakkumise vastu. Paraku on aga teater alati olnud ülikeeruline organism, mille puhul mõnikord üks käsi ei tea, mis teine tiib. Nii ka siin. Kuigi noor dirigent oli vaieldamatult hea, aga võib-olla just nimelt sellepärast lõppes tema kapellmeistri karjäär seekord selles teatris paari nädala pärast. Fraktsioon leidis, et teatril on juba kaks kapellmeistrit ja kolmanda juurde võtmine tunnistati direktori tarbetuks kapriisiks. Ega millaker tööta ei jäänud. Kohe pakkus lepingut Harmony teater ja seal tuli lavale ka tema kolmas ühevaatuseline operett Diana. Hiljem tegi ta sellest veel teise arendatuma redaktsiooni. Kaks järgmist hooaega juhatas milleker Budapesti saksa teatri orkestrit ning seal tuli lavale tema esimene õhtut täitevooperit pealkirjaga naistesaar. Ühestki seni nimetatud oopusest pole meie käsutuses mitte jupigi muusikat. Seni on kõlanud fantaasia opereti kerjus üliõpilane teemadel ja sellega jätkame. Ehkki praeguse jutu seisukohalt on see veel tulevikumuusika. 1869. aasta sügisest võib öelda, et oma koha otsimise periood sai millekeri jaoks läbi. Sellest hooajast vahetus teater Anderwini direktsioon. Milleker kutsutakse taas sinna kapellmeistriks ja sedakorda jääb see tema oma teatriks õige paljudeks hooaegadeks. Kapellmeistri asi polnud tolleaegses teatris sugugi ainult orkestri juhatamine. Tema mureks oli kõik, mis muusikasse puutus. Tihti oli vaja ise komponeerida igasuguseid vahepalasid laule ja balletimuusikat värssidele, elust, mängudele, leiutada nippe etenduse sidumiseks sellele hoo andmiseks ja terviku kujundamiseks. Žanride eripära ja lavaseaduste tunnetamisel andis töö hindamatuid, kogemusi. Diagi ilmnesid need tulemused ka operetivallas. Paar millekeri järgmist lavalugu läks veel erilise tähelepanuta nii-öelda reale vastuste korras. Aga 1873. aastal loodud operett seiklus Viinis pidas vastu 35 etendust ja nõiutud loss viis aastat hiljem koguni 65 etendust. See oli juba silmapaistev edu. Hea dirigendina oli milleker tuntud juba rida hooaegu. Nüüd lisandus ka hea ooperit, iseni looja kuulsus. Seda kinnitas veelgi 1879. aastal lavale tulnud operit krahvinna Tibari või k madaam Tübari, kuidas kuskil nimetatakse? Nüüd viimaks on võimalik pakkuda ka muusikat just sellest operetist, millest jutt. Nimitegelase aaria laulab Elizabeth Schwartz, kod. Väga paljud operettide ooperitki on oma kaunist muusikast hoolimata vajunud unustusse ebaloogiliste, Libretode ja dramaturgi-lise nõrkuse pärast. Karl millekeryl oli endal hea lavanärv ja tõhus kogemuste pagas, aga sama peab ütlema ka tema paremate operettide, liberetistide selli ja seni kohta. Nende koostöös sündisid hoogsa tegevusega operikid, kus sõnaline ja muusikaline osa on väga hästi tasakaalustatud. Muusikaline dramaturgia rohked, meelde jäävad meloodia leiud ning nõudlikud vokaalpartiid. Neid on loomulikult millaceri teene. Milleker armastab ajaloolisi teemasid ja sageli on tegelasteks ka ajaloolised isikud. Muidugi tuleb arvestada, et operett on operett ning kunstitõde ja elutõde ei pea siin alati kokku langema. Aga üldjoontes jõudude paigutuses ja omavahelistes suhetes peab seegi paika. Ma tahan Tübarii operit, kus pea pooled tegelased on ajaloolised isikud prantsuse kuningas Louis 15. rida tema ministreid ja muid kõrgeid aukandjaid. Ja muidugi nimitegelane ise. Tema portreed, muide, võite imetleda ene kuuendas köite kuuendal leheküljel. Kaunis daam meenutab Katariina teist nii poosi, soengu kui riietuse poolest. Kaasaegsed nadi olidki. Opereti tegevus hargneb 1700 seitsmekümnendail aastail. Üks oli küll keisrinna, teine teine oli üpris kahtlase päritoluga naine, kuid kuninga tunnustatud favoriidina valitses ta nii kuningat kui kuningriiki. Operetis sõlmubki sündmustik poliitilise intriigi ümber, mille põimimisel suur osa madaam Tibaril jaanis soengusse puutub, siis niisugused hiigelparukad kasvasidki välja soengust, mis kandis algselt nime. Siin joon alavi vari. Sellele moele allusid ka kroonitud pead. Vahemärkusena olgu öeldud, et ma tahan Tübarii elu lõppes ka kuninglikult 1793. aastal giljotiini all. Niisama kui kuninganna Mariantonetilgi. Aga seda muidugi operetis ei ole, selle tegevus toimub paar aastakümmet varem. Ent kõik seimis operetis on, pakub vähemalt nimitegelase osatäitjale väga häid võimalusi. Nii laululise kui mängulise poole pealt kuuleme Elizabeth Schwarzkopf esituses veel ühte aariat. Kui nüüd Karl millekeri enda juurde tagasi pöörduda, siis tema jätkas kapellmeistritööd, teater on Berliinis ja pea igal aastal ilmus ka mõni tema enda ooperit lavale. Tõelise triumfi tõi kaasa 1882. aasta detsembris esietendunud kerjus üliõpilane. Sellega läks miljakeri nimi maailma. Ent selle tema kuulsaima jätame magustoiduks. Kahe aasta pärast järgnes samuti väga populaarseks saanud Kasparoone siis kaks militaarse võitu pealkirjaga lustilugu välipreester ja viitseadmiral, mille sisust küll mingit aimu ei ole. Edasi paljudel lavadel edukalt mängitud ka rahvalikuks ooperis nimetatud seitses vaablast ning operett, vaene Joonatan. Kui nooruses kirjutas millaker igal aastal opereti või ka kaks, siis nüüd tulid teosed regulaarselt üle aasta. 1892 õnnelaps 94 proovisuudlus ja 96 virmalised. Ja siis siis tuli ajurabandus ligi kolm aastat rasket haigust ja surm 19. sajandi viimasel päeval, 31. detsembril 1899. Uus sajand matis helilooja, aga mitte tema muusika. Ka eesti lavadel mängiti sajandi esimesel poolel millekeri küllalt palju. Esimene deme ooperit, mille Estonia 1909 välja tõid, oli Kasparune ja minu teada viimane oli samuti Kasparoone 1954. Vanemuises. Kerjus, üliõpilane on Estonia laval olnud kolmel korral, esimest korda 1910 ja viimati 49. Küllap ka teistes meie teatrites, aga nende kohta pole mul andmeid. Veel on Estonias lavastatud kahel korral 1910 ja 19, seitsmes vaablast esimesel korral küll pealkirjaga seitse kilplast. Ja 1932 punusama intriig eesti keeles, ma tahan Lübarii. Vahepeal kadus jooperet meie lavadelt pea täiesti. Nüüd on uus Viini ooperit hakanud tasapisi teed tagasi leidma. Kes teab, ehk tuleb veel ka vana viini aeg tagasi. Mõnedest on meie lauljad üksikuid numbreid esitanud aga ainuke millekeri ooperit, millest mõned luud koguni mitmekordselt mitmes esituses meie lintidele lauldud on Kasparoone. Praegu jätan aga nimme uued lindid kõrvale, neid kuuleb niikuinii ja pakun kuulata tuttavaid lugusid teistes esitustes. Maailmas on üks populaarsemaid lugusid Kasparoonest, laul, tumepunased, roosid, kuulame seda Carl Schmitt Valteri esituses. Vana plaadivõte kahiseb tugevasti, aga usun, et selle tehnilise puudujäägi võid kunstilise külje nimel ära kannatada. Ivo Horner Kas paruness ei ole otseselt ajaloolisi tegelasi tõepärast olustikku? Möödunud sajandi keskpaiga Sitsiiliast on autorid püüdnud küll tabada. Itaalia oli tol ajal killustatud hulgaks väikeriikideks. Üks neist kandis nime mõlema Sitsiilia kuningriik ja seda peeti üheks tolle aja Euroopa kõige reaktsioonilisema võimuga riigiks. Üks verine ülestõus järgnes teisele. Vanadele tavadele tuginedes tekkisid mafiad, mis püsivad tänini ja seadusetuses või segaste seaduste varjus lokkas korruptsioon. Seegi reegel kehtib tänini, nagu me kõik hästi teame. Ja mis veel üsna tuttav. Suur sissetuleku allikas on salakaubavedu. Sellest saavad oma priske nuusiga need, kes kutsutud ja seatud selle vastu võitlema. Salakaubavedajate maabumisega. Operett algabki. Pen otsa väike võõrastemaja asub otse mere kaldal Sürakuusa lähedal. Ja selle maja keldrisse tassitakse laevalt peitu saak. Suhkru ja kohvikotid. Laev lahkub, toodud kaup on peidetud, nüüd võib tollivalvur rahulikult mööda kõndida. Aga Etna mäe lähedusse olevat asunud elama keegi õige vägev bandiit nimega Kasparune, kes on tavalisest teeröövlist või salakaubavedu aiast uhku palju hullem. Pärast keerulisi röövimise ja lunaraha maksmise lugusid selgub, et Kasparoone nime all tegutseb hoopiski tolliameti ülem. On muidugi ka armulugu, kus vahepeal ähvardab kõik untsu minna, aga lõpuks saab paar kenasti kokku, mis operetse muidu oleks. Ja on ka traditsiooniline Subriti paar selles loos küll abielurahvas võõrastemajapidaja pen otsa ja tema naine suura. Nende laulud ongi meile hästi tuntud. Aga praegu pakun neid samu laule kuulata nii, nagu nad kõlasid Vanemuises 54. aastal. Kõigepealt laulab metaregi. Ja nüüd Endel Anis tema lavakuju, tema nägu ja isegi poosid seda laulu lauldes on mul siiamaani meeles, kuigi ülejäänust ei mäleta mitte midagi konkreetset. Aga üldmulje püsib, et see oli tore ja rõõmus etendus. Kuigi tagantjärele ma tean, et libreto tollal hirmus vägevasti ümber tehti sotsiaalselt õige nurga alt muidugi. Ju siis vist ei jõudnud pärale. Või tundus seegi nii igapäine? Aga Endel Ani oli alati eriline. Ei, see on. Jõutud. Ja. Et kange omas ajas? Naisele paar akut tõustani, vaarakud asjatud. Kui ostuga fris rõõmusooritoostaulja lauljat, ma usun seda küll. Kui lasteaiavaba. Aga jah. Olla soolatoos. Soo oma naise on joopia, eks enese käest maadeeaa sees, nii et kange A. Ma seda Ei selles kaptenist. Reaalsuse lülist. Need, kes lõpuks röövel Kasparoone kinni võtsid, olid karabinjeeride. Berliini raadio suur orkester, Robert Hanneli juhatusel mängib karabinjeeride marsi. See mass oli nüüd heaks üleminekuks Karl millekeri tähtteose kerjus üliõpilase juurde. Sest siingi on tegemist sõjaväega ja sõjaajaga seal meiegi ajaloos kurb, tähtsat osa mänginud põhjasõda ja operetisündmused hargnevad 1704. aastal Krakowis. Linna on okupeerinud saksi kuurvürsti Friedrich August teise väed. Tema on ka ametlikult Poola kuningas. Rahvuslased tahavad aga kuningaks tõsta poola aadliku Stanislav Lisitšanski keda toetab ka Karl 12. oma Rootsi väega. Kes keda, mis kaalutlustel tegelikult toetas arutagu, seda ajaloolased operetis on igatahes taust niisugune. Ja sellel taustal toimub siis niisugune lugu, algab kõik sellest, et kraakovi komandant ooberst kollendorf haub kättemaksu, kaunile krahvitar Lauranovalskale, kes eelmisel õhtul ooberst ei tähelepanuavaldustele, reageeris lehvikulöögiga vastu nägu. Kuigi ma suudlesin ainult ta õlga nagu vastik intrigaan oma ilusas laulus väidab, laulab kurt vööme. Roosi. Teerajal. No vot ma. Ostma. Kinnipeetud kirjast teab Hollandorf, et vaesunud pani Novalska on iga hinna eest otsustanud oma kauni tütre Laura panna mehele mõnele rikkale poolaadlikule. Hollendorf laseb vanglast tuua kaks noort poolakat. Ülikoolist välja visatud tudengisimmani realistsinski pooldaja Janis ning teeb neile ettepaneku kaasa mängida. Ta tutvustab Novalsketele Siimonist kui vürst pitskit, kes tuli Krakowisse endale pruuti otsima ning Jan mängigu vürstisekretäri. Kui pulmapidu on algamas, siis plaani Pollendorf teatada tõe. Lootuses leida põgenemisvõimalus, on noormehed nõus. Kõik lähebki plaanipäraselt ja veelgi enam. Kalaura õde Bronislava leiab oma õnne vürstisekretäril. Ainult Siimon ei võta kogu seda mängu üldse tõsiselt. Aga lõpuks läheb lugu ikkagi tõsiseks. Vaene üliõpilane võid küll olla kergemeelne, kuid tee paus. Ta otsustab Laurale kirjas tõi avaldada. Ent kiri ei jõua adressaadini, vaid jääb ju ema kätte toppama. Siis otse enne laulatustseremoonia algust, paljastab Hollendorf vürsti tõelise isiku ja naudib oma kättemaksuplaani kordaminekut. Vürtsi asemel kerjus, üliõpilane peigmeheks. Aga kaua olen dorf nautida ei saa. Osutub, et Jan on tegelikult tulevasele Poola kuningale väga lähedal seisev isik kes on tulnud Krakowisse kindla võitlusülesandega. End veel altkäemaksu pakkumisega lõplikult kompromiteerinud. Hollendorf võetakse vangis. Võltssekretär tõstab võltsvürsti tõelisse krahvi seisusse ja kahe õnneliku paari pulmad peetakse siiski. Lõpp hea, kõik hea.