Lahkunu Ave Maria kuulsa Johann Sebastiani klaveri prelüüd, C-duur millele Sargunu võluva meloodia jättes Bachi prelüüdi le saatepartii osa. See Ave Maria kaugelt tuntum kui Bachi prelüüd ehedal kujul. Seda teavad ja armastavad paljud nendestki kuulajatest, kes ei pea eriti lähedaseks ei orelimuusikat, ei ooperit, ei kammerlaulu ega ülepea mingisugust niinimetatud tõsist muusikat. See on tõenäoliselt kõige popim klaarsem pala, mis seotud Karl Kuno nimega. Järgmine on kindlasti ooper Faust, siis veel Roomeo ja Juulia, mille muusikat teatakse juba märksa vähem. Ja siis siis ei tulegi enam eriti midagi. Tegelikult oli Kuno väga viljakas helilooja, kes on kirjutanud 12 ooperit, kaks suurt sümfooniat ja ühe väikese 10-le puhkpillile. Oratooriumi missasid reekviemi kantaat, et väga palju vaimulikke ja ilmalikke koorilaule kammermuusikat erinevatele kuus seisudele, klaveripalu kahele ja neljale käele ligi 200 laulu ja romanssi. Palju ilusat meloodiliselt muusikat. Aga paraku on läinud nii, et vähesed erandid välja arvatud, ei ole tema looming juba pikka aega olnud eriti moes, vähemalt mitte väljaspool tema sünnimaad. Ent viimastel aastakümnetel on taasavastatud palju vahepeal unustuses viibinud autoreid ja helitöid. Võib-olla on ka Kuno renessanss veel ees? Pealegi, ega päris unustatud pole ta ju kunagi olnud. Margarita Voites esituses saame kuulata tema laulu kevadele. Klaveril Therese raide. Šarl François Kunu sündis seitsmeteistkümnendal juunil 1818 Pariisis. Ta isa oli kunstnik, ema pianist. Lapsepõlv oli tulvil muljeid ja elamusi kõigist kaunitest kunstidest. Eriti tugev mõjuli ooperitel. Rossini hotello olevat äratanud temas erilise tundlikkuse muusika suhtes. Ent kui ta varem nautis muusikat lihtsalt kui midagi väga kaunist siis Mozarti kuulamisel lisandus sellele ilule veel eriline tõepärasuse tunnetus. Nii on helilooja küpses eas oma varaseid elamusi meenutanud. Esimese õpetuse muusika alal sai Sargunu oma emast edaspidi Antonina reisijalt. Juhtunud sedagi, et ta koolis tundide ajal kirjutas näiteks ladina keeleharjutuste asemel noote. Kord tabanud õpetaja ta jälle selle tegevuse juures ja võtnud karmilt ette. Noor sõber, miks kurvastad sa oma vanemaid niisuguste kõrvalharrastustega? Nad ei soovi ju sinust kasvatada muusikut, vaid õpetajat. Aga mina tahan saada ainult muusikuks, teatas Isepäine õpilane. Ah, sina tahad ega midagi, vaatame siis, mida sa oskad. Loviis, Nendele, Joosepi sõnadele, osutas õpetaja ühele piiblisalmile. Algas vahetund ja kui kell taas tundi helises, jooksis Kunu klassi ning ulatas õpetajale noodilehe. Juba valmisimestastu. No laula, sisete. Kuno laulis ja saatis end ise. Kui ta lõpetas embas pisarateni liigutatud vanahärra lauljat ja lausus armasla, sest nii nagu tahavad saada muusikuks. Pariisi konservatooriumis õppis gonoom alevi lesjööri Jaba eri juures. Õpingud kulgesid kiiresti, kergelt ja lennukalt. Kuna mul oli fenomenaalne mälu konservatooriumi lõpuaastal rabastaigdorberlioosi istudes ühel heal päeval klaveri taha ja mängides sellele peast ette tema Roomeo ja Juulia lõpuosa täpselt ilma ühegi eksimuseta. Berlioos vaatas noormeest imetluse ja kohkumusega. Kas on keegi tema käsikirja salaja ära trükkinud? Ei saa ju olla, et see noormees ise kust te selle muusika leidsite? Küsista eilsest proovist, vastas Kunu. Tõepoolest, eelmisel päeval oli Perli uus ise seda osa esimest korda proovis juhatanud. Ja Kuno oli juhtumisi seda pealt kuulnud. 1839. aastal lõpetas Kunu Pariisi konservatooriumi kantaadiga Fernando ja võitis Rooma preemia võimaluse liita kolm aastat Itaalias. Tema tolleaegsetes kirjades on palju vaimustust kujutavast kunstist ja arhitektuurist. Kaasaegsesse itaalia muusikasse suhtus ta üpris jahedalt. Küll aga uuris ta põhjalikult Itaalia vana kirikumuusikat, eriti palestiina loomingut. Lühikest aega viibiskunuga Saksamaal, kus talle väga sügavat mõju avaldas nendel soni ja Schumanni muusika. Ise kirjutas ta esimesel loominguperioodil peamiselt vaimulikku muusikat. Naasnud 1842 Pariisi sai ta kiriku organisti koha. Ta oli sügavalt usklik inimene ja 40.-te aastate lõpul kavatses isegi vaimulikuks saada. Ent sellest ta siiski loobus. Kaheksa paar aastat oli ta lauluseltsi Orphion direktor ja dirigent kirjutas ise, palju koorimuusikat. Õppis tundma prantsuse linna laulu ja olustiku romanssi. Ettehaaravalt olgu öeldud, et 10 aastat hiljem töötas kui noore aastaid Inglismaal, kus ta 1871. aastal asutas Londoni kuningliku kooriühingu, mis tegutseb tänini. Ent nüüd tagasi viiekümnendaisse aastatesse ja Pariisi saanud juba varases eas väga tugevaid mõjutusi ooperitest hakkas Kunu üha enam mõtlema sellele, et ise ooperit luua. Prantsuse ooper oli möödunud sajandi keskel jõudnud täielikku madalseisu. Kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel välja kujunenud niinimetatud suure ooperi demokraatlikud ideed ja revolutsiooniline paatos olid teise keisririigi tingimustes asendunud hõõnsa retoorikaga. Koomiline ooper, mis varasemaid aastakümneil paistis silma sädelevat vaimukate, süžeede ja pingestatud tegevusega oli muutunud üpris sisu lagedaks ja sentimentaalseks meelelahutuseks. Aga selle rahvalähedasele olustiku muusikale tugineva koomilise ooperipinnalt jätkus areng kahes vastandlikkus suunas. Ühelt poolt teravalt kriitiline vahedasatiirini küündivad pärit, mille eredaim esindaja on šakoffenbas. Ja teiselt poolt prantsuse lüüriline ooper, kus pioneeriosa kuulub šarlgu noole. Tema kaks esimest ooperit Sasso ja verine Nun kadusid võrdlemisi märkamatult Grand Opera lavalt. Need olid otsingud, milles võis üht-teist aimata, kuid kõik oli veel välja kujunemata. 1858. aastal tõimul jäärisuseile loodud arst vastu tahtmist esimese edu Kunoole kuju ooperis, heliloojale. Seal olid lopsakad muusikalised karakterid, kuigi teos tervikuna oli ebaühtlane. Aga sellega algas Kuno koostööteatriga operaal elik ning Libretistide silma nii ja mis seal Carreega kellega koos ta tegi kõik oma järgmised ooperid. Faust tuli samas teatris lavale aasta hiljem 1859. Siin oli Kuno leidnud oma stiili. Tema seisukoht oli, et ooperihelilooja peab olema muusikalise portreemeister. Ta keskendus tegelastega rakteritele ja nende tundeelu kujutamisele psühholoogiliselt tõepäraselt ja värvikalt. Ning teine meelisteema elavad ja mitmepalgelised rahvastseenid mis loovad tausta peategelaste tunnetele. Muusikaline keel on lähedane olustiku muusikale prantsuse linna laulule jah, tantsuviisidele mingeid sotsiaalseid ega filosoofilisi probleeme. Kuna ooperisse ei too täiesti teadlikult, loobus ta koos libertistidega Göte tragöödia sügavast filosoofiast ja keskendus ainult tundemaailmale. Sakslased ei anna seda Kunoole siiamaani andeks. Nii sammutavalt kui Faustist ei kirjutanud oma ooperiraamatutes mitte ühestki teisest teosest. Aga midagi pole parata. Fausti mängivad ka Saksamaa ooperiteatrid, kuigi pealkirjaga Margarete. Ja ega see nii vale olegi. Ooperis tõuseb tõepoolest keskseks kujuks Margarete oma arengus arglikust piigast, kirgliku armastuse läbi. Mure meeleheite ja mõistusekaotuseni. Faust jääb hoopis ühe plaanilisemaks, jah, kahvatumaks. Kuna ei tegelenud pedagoogi tööga, tal polnud õpilasi. Ent tema looming eeskätt just Faust avaldas tohutut mõju noorematele kolleegidele, viseele, tomaale, neliivile, mos, neele. Nad võtsid omaks Kuno põhimõtted, kujutada tavaliste inimeste tundeelu, lähtuda vaid iga tegelase enda minast ja raamida neid individualiseerunud portreed värvikate olustikupiltidega. Need on prantsuse lüürilise ooperi peamised jooned. Neil on ideeliselt palju ühist tol ajal prantsuse kirjanduses valitsenud suundadega. Ent päris naturalismini ooperites ei mindud kirjanduses küll. Ooperites võis aga lugu tihtipeale ülearu sentimentaalseks minna. Fausti saab tervikuna kuulata järgmises ooperiõhtus teisipäeval. Sellepärast jätkem segu keskseim teos praegu ja minge edasi. Järgnesid lüürilis koomiline antiigiteemaline file mon ja Pautsis ning koomiline ooper tuvike. Seejärel Meyerbeeri laadse suure ooperi stiilis loodud Seeba kuninganna. Need ei olnud eriti menukad. 1864. aastal tuli lavale Kunooper merei mille libreto aluseks on provon saali, keele ja kultuuri innuka propageerija Freleriimist, ralli poeem mereio mis oli ilmunud viis aastat varem ja äratanud väga suurt tähelepanu. Või mis on kasutatud palju Browaansi rahvaluulest pärinevat. Ja samuti lähenes kagunooma ooperile, kasutades otseseid tsitaate Browaansi rahvalauludest ja tantsuviisidest ning järgides ka oma meloodiates selle omapärase piirkonna rahvamuusikale iseloomulikke meloodia ja rütmikäände. Zeuthen meil tervenisti olemas, aga 20 aastat ei ole lindikarpe avatud. Seda näitab panderollide kuuber. Esita jäikson rahvusvaheline solistide koosseis nimiosas šanetli valda tema armastatu wansenti osas. Nikolai Eda dirigeerib Andreeglit, tähen, koor ja orkester ei mõista öelda. Salvestisele on kuulda plaadikrõpse, aga muusika on tore, sellepärast kuulame teda suure tüki. Süžee on lihtsakoeline, mereyewansendi õnnelik armulugu ja selle õnnetu lõpp. Ilmub rikas ja uhke võistleja, kellest korvi punu ja man, säält küll mees mehe vastu võitluses jagu saada. Aga kui too meelitab oma nõusse neiu isa, kes keeldub tütar Donsandile naiseks andmast ja nõuab uue kosilase vastuvõtmist siis ei söanda merei isa tahtele vastu astuda ega suuda minna vastumeelsele mehele. Merei võtab endalt elu. See kena rahulik küla kirikusse minemisest. Siin on ettevalmistuseks kurvale uudisele. Järgmine ooper pärast Mireid oli Roomeo ja Juulia 1867. aastal. See jäi selles žanris tema viimaseks silmapaistvaks teeks. Muidugi võttis Kunood Shakespeare'i tragöödiast Ki oma ooperisse ainult armastuse teema, jättes kõrvale kirjaniku filosoofilised probleemid. Muusika on lüüriline, siiras ja võluv. Lõpp aga läheb õige melodramaatiliseks. Juulia ärkab enne, kui roome usurra jõuab. Nii saavad nad veel duetti laulda. Ju pidas helilooja seda ooperi kui žanri vähemalt prantsuse lüürilise ooperiseisukohast vajalikuks. Viimased 25 eluaastat pühendus šarl Kuno heliloojana peaaegu täielikult vaimuliku muusika loomisele. Selle kõrval jätkas ta kooride ja orkestrite dirigeerimist. Tegutses organistina, tegi kirjatööd. Aasta enne oma surma avaldas ta uurimuse Mozarti ooperis Don Giovanni kohta. Meenutagem Mozart oli ju tema eluaegne armastus. Too suri auväärse prantsuse akadeemia liikmena ja igati lugupeetud mehena. 18. oktoobril 1893. Saate lõpetavad Rosanna kartarii ja Nikolai, Eda Roomeo ja Juulia duetiga.