Tere hommikust, rahva treeneritel on nagu ikka laupäeva hommikuti suur rõõm ja vastutus panna teid endaga kaasa mõtlema tõsistel teemadel. Meie, mis ei tee, meie teemad on alati olnud tõsised, vahel tõsiseltvõetavad, naljakad või naljakalt võetavad, tõsised, aga, aga mõtlemist kaasa kaasamõtlemist väärivad igal juhul. Täna siis siin vikerraadio Reaalse laua ümber, Sulev Valner Mart Linnart ja Aarne Rannamäe omamoodi Eesti televisiooni ja Eesti raadio maavõistlus. Esialgu ETV peal kaks, üks, aga vaatame siis saate lõpuks saab. No hakkame siis peale, ega nädalal. Meil sündmusterikas. Ja, ja alustame võib-olla sellest, et rabelevad meie poliitikud, mis nad rabelevad, kõik tahavad omamoodi ajalukku pääseda. Kes aastaks kaheksa, kes igavikku. Aga, aga tehti üks huvitav küsitlus, kus eesti rahva arvates. Ja mitte ainult siis eestlaste, vaid tõesti kõigi Eestimaa nii-öelda läbilõike eestlaste eestimaalaste arvates on viimasel sajandil kõige enam meie ajalugu mõjutanud inimene roomakatoliku kirikupea ehk paavst Johannes Paulus, teine rahu, tema põrmule. Ja ma pean ütlema, et see, see tulem on, on tõesti selline, mis, mis paneb nagu kukalt kratsima, et ta, kuhu siis need kõik ülejäänud jäävad lossi pisar, Jaanovits ja, ja, ja Lenin ja Stalin, Hitler, Gorbatšov, ma ei tea, äkki tuleb veel hetkega meelde nimesid, mis tundub, et nagu rohkem on, on selle sajandi või siis eelmise sajandi kulgu mõjutanud, aga võta näpust, ei usutegelane hoopiski. Ilmselt on siin ikkagi seletus selles, et paavst on nagu selgelt silma ees ja mis silma ees keelel, aga, aga noh, see sellele viitab ka see, et noh, näiteks Stalin oli seal kõrgemal kohal kui Lenin, kui, kuigi ometigi Stalin oli lihtsalt Lenini ürituse jätkaja. Aga väga jõuline jätkaja. Nojah, aga kui need, kui nad pannakse kaalukausile, siis, siis võib-olla peaks panema leeni kõrgemale või leerinud nagu kaaluks Stalini üles arvan. Kõige pätte jõua muidugi üles üles ka sest et üks on suurem kurjategija kui teine ja, ja see kolmas ka, eks ole. Samas kõigi nende sünnipäevad on muide olnud väga lähestikku, viimasel ajal Samas jälle nagu paavst, nagu ei sobi kuidagi sellesse ritta temani hoopis teisel märgiga tegelane. Aga ma olen Mardiga nõus, et selle sajandi nii-öelda järjekordse suurkujude küsitluse tulemusele ikka oma mõju avaldab see, et millal on küsitlus tehtud. Et kui värsked on mingid mingid nimed ja, ja kui värsked, teised ei ole, et et võib-olla nüüd päris nii-öelda pikaajaliselt kaalutas tulemas päris selline ei tuleks muidugi kuhu sa need, kuhu sinna ajaloosse õiglane number või hinnad panna, aga noh, et võimalik, et esikümnesse baas tuleks küll. Aga kas just esikohale? No eks jah, nii-öelda plussmärgiga ajalukku minna ongi raskem, sest heategusid tihtipeale ei märgata ja nad lahustuvad kuidagi ära, aga kuri on alati väga konkreetne. Tuli ka sealt nimekirjast välja, eks neid kurje kuulsusi oli, oli seal ikkagi rohkem kui kui positiivseid tegelasi. No muidugi meie siin ajakirjandus ehk meedia oleme, oleme ka selles väga palju süüdi ilma jutumärkideta süüdi, et sellisel küsitlusel selline tulemus tuli sellepärast et kui me ei oleks ikka, vaadake meie lehti ja vaadake meie raadioteleeetrit siis on ikka paavsti täis, aga ütleme nii, et 26 aasta jooksul, mis Johannes Paulus teine oma kirikut valitses noh, nii palju pole kunagi juttu olnud, tähendab siis kui toimub mingisugune selline vastuoluline visiit. Tuletame meelde siin paavsti visiit Iisraeli või siis Kuubale või mõnesse kohta Tšiili näiteks. Et siis siis on see nii-öelda päeva teema. Aga igal igal muul ajal toimetab ikka katoliku kiriku pea vaikselt ja tema tegemisi ei panda nagu tähele, aga aga nüüd järsku jah, see surm ja uue paavsti ametisse saamine, kui ta ametisse polegi saanud, seda pole homme aga aga juba juba vaetakse. Nojah, ehkki surma on nagu raske nimetada positiivseks sündmuseks, aga, aga põhimõtteliselt on minu meelest väga hea jälle Eesti meedia ja üldse kogu maailma meedia tükiks ajaks ikkagi. Kuidas öelda, võttis sellise positiivse tooni, sellepärast et noh, ikkagi rääkida paavstist tema tähendusest kirikust see olemuslikult igal juhul parem kui mingitest järjekordsest terroriaktidest mingist sõjast. Ja kõik need, see negatiivne uudis, mis nii-öelda alati müüb, eks ole, mis on alati esikaantel ja teleuudistes esikohal. Ehkki paavsti surm ei ole ju positiivne uudis. Aga olemuslikult on ta ikkagi niisugune mitega negatiivne selles tähenduses, et nüüd mingi mingi negatiivne teema nii-öelda domineerib ja rikub meie kõigi tegelikult niisugust meelerahu. Et selles osas ikkagi on, on see pigem nagu hea märk, et et ka meedia tahab tegelikult pöörduda natukese selliste õigemate väärtuste poole. Võib-olla, kui, kui, kui üldiselt oma igapäevases tegevuses Sa tahad nagu viidata sellele, et peaks positiivselt olema rohkem meedias negatiivsetele asjadele vähem tähelepanu pöörata, see on väga libe tee. Ei ole, on jah. Noh, eile avati New Yorgis muide suure sellise üritusega üks niisugune uus asi, nagu ainult heade uudisteprod casting või, või noh, ta ta mitmel mitmel kujul nii-öelda nii eeterliku kujul kui ka kui ka netis saadaval. Sellest sellest asjast huvitatud laeva soovitan, vaadake esmaspäevast välisima saadetega. Huvitav, kas heade uudiste broadcast ning ütleb, et pasta elab edasi? Ta ei ütle edasi, aga ta toob välja nimelt selle asja positiivsed küljed, nii nagu sinagi proovisid praegu tuua. No ma ei ole muidugi veendunud selles, et Eesti president peaks nüüd nii tihti Vatikanis käima, nagu ta viimasel ajal seda teinud on. Tuletan meelde, et Arnold Rüütel matis siis peagi pühakuks saava paavsti maha ja ja nüüd läheb hulka homme sinna nii-öelda uue paavsti sisse õnnistamisele või hinnangulatsioonile või mis iganes. Et kas, kas Eestil on nüüd vaja seda, seda kõike nii väga pingsalt, aga, aga ütleme ütleme, et uue paavsti ametisse määramine tekitas tõesti selliseid globaalseid mõtteid. Ja, ja igaühel meil kindlasti on mingisugune oma arvamus mitte siis katoliku kiriku kohta, vaid kuna, kuna katoliku kirik maailma asjades omab ikkagi niivõrd suurt tähendust noh, alates sellest, et neid on, neid on 1,1 miljardit ja, ja, ja nad on väga mõjukad just just seal, kus kus on meie maapalli sellised valupunktid eeskätt siis Aafrika sealt ja Kagu-Aasias ja Ladina-Ameerikas. Et see on, sellepärast on, on nagu meie jaoks katoliku kirik noh, äärmiselt oluline jälgida, mis seal toimub. Minul seoses sellega tekkis mõte, et miks tänapäeval on hakanud religioonid liikuma niisuguse fundamentalismi suunas, islami fundamentalism on väga palju räägitud sellel teemal, rohkem ei hakka sõna võtma, aga, aga tegelikult nii Johannes Paulus, teine oma, eriti oma valitsemise viimasel perioodil, kui nüüd uus kardinal, keda kodumaal pidi kutsutama Pancerpapstics nagu tank, paavst Roomas paavsti ja et need mõlemad on just sellise konservatiivsema ja natuke fundamentalistliku maa mõttelaadi esindajad noh, näiteks naiste osa kirikus, abordiõigus, kondoomide kasutamine, mis iganes. Miks on niisugune tendents, et ka ristiusk on liikumas sinna fundamentalismi suunas? Noh, ma ei julge väita, et Triscti on liikumas fundamentalismi suunas, võib-olla me peaksime vaatama nagu ikkagi seda paavsti määramist ja väga kiiret väljavalimist teatud ajahetkes, et aga võib-olla on tegu sellise üleminekuaja paavstiga, kardinalide kogu ei saanud väga kaua venitada ja ta ta oli hetkel selline kõige-kõige käegakatsutavam kandidaat, sa vihjad lahendust leidmata vanusele ma viitan otseselt ta vanusele, sest ega kõikidel asjadel on oma omad piirid ja lõppude lõpuks on ta ühtedel allikatel viimase 100 aastaga teistele allikatele koguni viimase 300 aasta kõige vanem inimene, kes mees, kes on, kes on paavstiks valitud, et 78 aastat on, on niisugune tõsine, igav. Aga sellele vaatamata, ega siis iga ei tähenda alati midagi ta võib-olla nii-öelda oma kiriku tüüri juures kaua-kaua. Aga kui võib ma püstitaks, ketserlik oletused minu meelest ikkagi paavstist ja nii vanast kui uuest räägitakse Eesti meedias praegu ikkagi nii palju just sellepärast, et parasjagu muu Eesti elu ei ole nii väga huvitav et, et tegelikult on mu sündmusi tõeliselt meid kõiki puudutavaid sündmusi nagu vähevõitu ja selle tõttu esikülgedel hästi palju paavsti. Ma arvan, et et boost Ta oli, kui kirik on piisavalt eksootilised loomad jaoks. Et kui alati, kui kui midagi sellist toimub, siis siis haaratakse nagu vähemalt meie ajakirjandus haarab sellest võimalusest kinni ja, ja eks ta ole ka nii-öelda telekooli mõttes ju hea, et me oleme sunnitud rohkem pöörama tähelepanu sellele nendele teemade ringile ja, ja see on huvitav ja kogu see, ütleme alates sellest, kui te, millist suitsu korstnast tõuseb kuni noh, nii-öelda rituaalide nii ja globaalsete aspektideni välja, et see on alati nagu Huvitav, eks siin natuke seda, seda paavsti huvi juures on ka seda, seda maiku minu meelest, et et need inimesed, kes nii-öelda 364 päeva aastas kiriku lähedal eriti ei lähe, aga vot siis kas jõululaupäeval või siis lihavõtteesimesel pühal, et siis siis on nagu kirikus kohal, et et pisut selline, et aeg-ajalt ärkab inimeses selline vajadus nagu, et et ma olen kuulnud, et see on väga tähtis, et, et neid väärtusi nii-öelda tunnistada. Umbes nii, et et kuna kõik ütlevad, et paavstist rääkimine on väga oluline, siis ma igaks juhuks noh, olen ka nii-öelda kultuurne inimene ja teen seda ka meediat. Pööras päris palju tähelepanu, kui näiteks Monaco printsi matustele või prints Charlesi pulmadele, mis, mis kahtlemata maailmas on, on palju-palju vähem oluline sündmus, kui kui paavsti vahetame. Nojah, eks ta natukene niisugust kohaliku või globaalsel tasandil või, või maailma tasandil Paaribot ja paari ma ei tea, mida Martin meenutavad, et need need sündmused pole nagu tähtsad paavsti värk. Paavsti asi muidugi ei ole, ei ole Nendes samasse ritta nagu, nagu paigutatud. Just too ütles väga kenasti selle asja kohta, et mille te ootate uuelt aastalt, et nendel on aega küll, et kirikurüüd on pikad ja, ja see ei lubagi nagu pikki samme võtta, et kirik on püsinud see kirika püsinud 2000 aastat ja, ja läheb tasa ja targu oma asjadega edasi. Aga kui on muidugi selle asjaga niisugune rahulik moment juures, kui paavst rõhutas juba oma nimevalikuga oma Euroopa juuri, meie siin oma veerand tunni jooksul ei ole isegi uue paavsti nime nagu välja öelda Dictus 16., eks ole siis tuli seal tegelikult ju paljudele katoliiklaste maailmas ikka paraja üllatusena, sest katol katoliku kiriku ja, ja kogu maapalli probleemid on, mida, mida katoliku kirik peaks aitama nagu lahendada on ju tegelikult mujal, nagu eespool sai öeldud Aafrikas Ladina-Ameerikas, Kagu-Aasias, kus maailma rahvastiku juurdekasv ja need probleemid, mis on just seotud sellesama juurdekasvuga sündidega, surmadega, kõik kõik kogu see nii-öelda raskuskese on hoopis hoopis mujal. Ja, ja samas on Euroopas vanades katoliku maades nagu Itaalia, Prantsusmaa on nähtav tegelikult niisugune kirikust võõrandamise protsess, kasvõi sellesama uue paavsti tuleku ajal huvitas itaallasi märksa rohkem nende oma kodune valitsus ja Silvio Berlusconi saatus ja kogu see trall, mis, mis käis nii-öelda päevapoliitika ümber, kui siis nii-öelda uue uue paavsti taust ja tema tema mõtted, et mismoodi ta oma oma karjased hakkab, hakkab valitsema järgnevate aastate jooksul. No see Euroopa identiteedi rõhutamine ühest küljest ma saan sellest aru, sellepärast et tõepoolest praeguses situatsioonis on nagu eurooplase identiteet kadunud. Kui ühel pool on islami maailma väga tugeva identiteediga ja teisel pool USA ka ikkagi üsna tugeva identiteediga, siis euroopal seda seda, seda oma põhja, millele toetuda, nagu ehk napib. Aga teisest küljest muidugi see, mis sa ütlesid, et jah, need probleemid on rohkem mujal kui Euroopas kus on karisti usku Aafrikas, Aasias ja. Vatikani nagu see teooria ja ideoloogiline, moraalne pool läheb reaalse eluga vastuollu, kas kasvõi seesama võitlus abortide võitlus kondoomide kasutamise vastu, noh me teame, et nii Aafrikas kui Aasias lokkab ülerahvastumine ja seda sündimust oleks vaja piirata kuidagi. Rääkimata AIDSi epideemiast, mis murrab seal inimesi nagu loogu ja sellistes tingimustes ikkagi võidelda kondoomide vastu. Vähemalt ilmalikust seisukohast tundub, on vastutustundetu. Vaidleksin Arne võib-olla vastu selles osas, et et kui et on kuidagi arusaamatu, miks kirik keskendub Euroopale, kui tema nii-öelda põhilised probleemid on justkui mujal, aga ma tooks näitajat, kui lagunesid suured koloniaalimpeeriumid siis tegelikult nad lagunesid selle tõttu, et probleemid nii-öelda tekkisid nende emamaal. Eks ju, et tegelikult ta, et selle tõttu kindlasti katoliku kirik saab aru, et nii-öelda ei tohi kaotada vaata mitte mingil juhul ka selleks, et lahendada probleeme Ladina-Ameerikas või kuskil Aafrikas. Jah, aga paraku vist väga paljuski käib see nii-öelda tsiviliseeritud või kaasajastamise kaudu see see piir läheb ja, ja tundub, et, et Euroopa lahing Euroopa pärast tegelikult on paljuski juba kaotatud ja, ja ladinaameeriklasi asjas on tegelikult väga palju võita. Sellepärast et kus on ikka rohkem haridust, kus siis on inimestel parem elu seal mängivad hoopis muud tegurid, tähendab seal seal usk enam nii palju võimule ja kui ei pääse. Olen muide oma oma silmaga näinud ühte Kagu-Aasia katoliikliku riik ja, ja see oli minu jaoks nagu tõeline üllatus. Inimesed, kes teenivad kuus, kaks, kolm dollarit kes käivad paljajalu, kes pidevalt näljas ja, ja milline usu mõju on, kuidas kõik kogu riik jääb seisma, kui, kui toimub televiisorist pühapäevane missaülekanne või toimuvad jumalateenistused kirikutes. Pean silmas konkreetselt filipiine, see oli, see oli hämmastav ja kui ja on selge, et kui, kui, kui kirik kuskil kaugel mingisugune kiriku pea nende jaoks, eks ole, kes, kes ei olegi nagu, nagu tavaline inimene vaid, vaid kes ongi Peetruse järglane ja jumala asemik maa peal ja, ja kes, kes kulutabki ainuõiget sõna ütleb, et ärge kasutage rasestumisvastaseid vahendeid, siis nii tehaksegi. Euroopa noh, selles mõttes ei, ei ole ju noh, enam nii lihtsalt tüütav kui sild. Meil on omad murdepunktid olemas, kahtlemata, aga aga, aga, aga seal võetakse nii-öelda seda sõnumit, mis tuleb Vatikanist vastu palju otsesemalt, kui, kui Euroopa riikides. Ja, ja selles mõttes on, on katoliku kiriku kindlasti väga suur vastutus oma oma karjaste ees. Tahate lisada midagi? Ma lihtsalt meenutatakse, et mitte väga ammu esines eurovolinik Siim Kallas Eestis ühel ühel sellisel lõunal Postimehe ärilõunal väga huvitava ettekandega. No väga sarnastel teemadel võib-olla sellele arutelule, mida me siin täna peame ütleme, neil teemadel ja rõhutas just seda vajadust nii-öelda kristlike väärtuste tugevdamiseks Euroopas. Et see nagu asetub selles mõttes huvitavasse konteksti praegu sellise üldise, et ilmselt ka Siim Kallas sellise hea tunnetusega inimesena juba paar kuud tagasi tundis, et teema nii-öelda on, on seal ringkondades, kus tema liigub, nii-öelda teema on üles tõusmas või teema on õhus, teema on oluline. Hetkel meile siin tundus ilmselt natuke imelik, et mis asja, Siim Kallas tuli siia rääkima. Et umbes, et mis asja natuke palju. Muid asju meil on omad probleemid ja mees teiselt planeedilt tuleb ja hakkan rääkima hoopis mingit muud ettekuulutavat juttu, aga noh, Euroopa on muidugi islamiohust täiesti teadlik ja, ja islamiusuliste arv kasvab ju pidevalt ja eks see sunnib ka nii-öelda kõige kõrgemaid päid võtma mingisuguseid seisukohti, ehk siis Siim Kallase kuskilt haaranud selle teema ja tuli selle kandis kenasti Radissoni hotellis ette. Ja nüüd oleme siis oma nii-öelda ettekuulutuse juurde. Me oleme kaks nädalat omanud juba uut valitsust, et mis, mis mulje jätnud. Tuleme tõesti teiste asjade juurde. Noh. Peaks ütlema, et ei mäletagi Eestil nagu viimasest ajast niisugust valitsust, mis, mis nagunii nõrga mulje oleks jätnud, noh on, on seal olnud igasuguseid karvaseid ja sulelisi, kellele on ette heita seda ja teist, aga, aga praegune valitsus kuidagi torkab silma noh, ilmetuse poolest ütleme. Ta on nagu kokku pandud selleks, et. Viiese liik järgmiste valimisteni, sellise valitsus on ennegi olnud, aga see praegune praegune on nagu selles mõttes eriti hall ja, ja väga suurelt osalt ilmselt on see tänu Keskerakonna ministritele, tundub, et Keskerakonna pink on jäänud nii lühikeseks ja sealt on noh, nii-öelda tegusamad, võimekamad inimesed on kõik ajapikku ära lahkunud, viimasel ajal siis sinna riigikogu aknaalusesse lauda ja näib, et meil ei ole nagu väga võttena. Mina oponeeriksin mardiga selle koha pealt. Vabalt sa oled selle maja peredes. Mitte ainult sellepärast aga et kõigepealt on see, et, et kaks nädalat on küll hästi palju sellest valitsusest räägitud ja juba on hästi palju intervjuusid tehtud. Aga ega me tegelikult ei saa ju veel hinnata õieti mitte midagi, mida nad teinud oleksid. Mistõttu noh, neid nii-öelda nõrkadeks või tugevateks liigitada noh võib-olla on siiski veel natuke vara. No meil on meenutada, et mõned neist on juba ministrikogemusega noh näiteks haridusministril Mailis Repsil on tõsi küll, veel eelmise perekonnanimega haridusministrikogemus olemas ja ei ole nagu midagi eredalt mäletada sellest ajast. Ja kui sa räägid, et kahe nädalaga ei ole kuigi palju jõutud teha, siis hiljuti tuli rahandusminister valitsused oma kahe, kahe eelarvevariandiga, mis mõlemad tagasi lükati. Tõsi, ma ei pane seda temale siig, sest talle on pandud tõesti väga raske ülesanne õlule, et panna nüüd kokku selle koalitsioonilepingu põhjal kuhu, nagu puudujääk on sisse kirjutatud kirjutatud panna, panna kokku tasakaalus eelarvega ega kadesta küll teda Nojah, kaks nädalat on muidugi lühike aeg, et anda mingeid hinnanguid, aga mulle tundub, et paljuski on selle valitsuse puhul tegu selliste enesetapjatest suitsiiditerroristidega. Et, et võtta sellisel hetkel nii-öelda mingisuguse olulise eluala vastutusministrina peksa saada ja tugevaid arme saada, aga tulevikuks tegu on ju lõppude lõpuks paljuski noorte inimestega. Tulevast poliitkarjääri silmas pidades võtame seesama haridusreform, mis on muutunud nagu naljanumbriks, haldusreform on hoopis. Ma ei oskagi nime anda, noh, kuritegevus, majandusasjad, kõik kõik kokku, et noh, suhkrutrahvist rääkimata selle juurde, me tuleme pärast tagasi. Et tegu on on sellise imeliku imeliku üleminekuvalitsusega, mis just nagu millele just nagu on antud aega tervelt kaks aastat, et nad saaksid valitseda, samas mingisugune ajutisuse pitser on, on sellel valitsusel tugevasti sees ja, ja mulle kohati tundub, et nad ise ka ei võta seda asja väga tõsiselt. Et üritatakse kõigepealt elada suveni, suvel ei toimu midagi siis kohalike valimisteni ja siis alles hakatakse nagu vaatama. Aga mida siis hakatakse vaatama, siis hakatakse riigikogu valimisi ette valmistama ehk nii-öelda positsioonisõda pidama. Samal ajal ollakse pidevalt avalikkuse tähelepanu all, ajakirjandus peksab üht ja teist ministrite kokkuvõttes kogu kabineti. Sest lõppude lõpuks tegu on kahe aastaga ja väga-väga-väga-väga pikka aega on, on, on, on riigi jaoks kaks aastat, selle ajaga jõuab paljugi ära teha ja samas jõuab väga palju nagu tuksi keerata. Kuulge, sõbrad, aga mida me siis nagu ikkagi tahame, tähendab, mingi valitsus peab Eestil olema pärast seda, kui? Jah, seesama vääramatu nagu päikesetõus Eelmine valitsus, eks ole, lõpetas oma tegevuse, pidi Eesti saama mingi valitsuse selles olukorras, mis mis noh, praegu olid tekkinud on ju selge, et tegu on, tegu ei ole mingi armastus abieluga, vaid tegu on sellise mõistusel põhineva kooseluga kaheks aastaks umbes nii, nagu ma kujutan ette, mitte mingi armastav paar on kokku saanud vaid pigem nagu ma ei tea. Tudengid jagavad ühist ühiselamu tuba kaheks aastaks, eks ole, noh nii-öelda leppides üksteise puudustega, teades, et see aeg kunagi lõpeb. Et paremat varianti lihtsalt hetkel nii-öelda kainelt kaalutledes nagu ei tekkinud, sest noh, selge on see, et ei taha tegelikult Reformierakond hirmsasti Keskerakonnaga ühes valitsuses olla ka vastupidi. Me eks ole, need kindlasti ei, ei ilmavaateliselt ega ka teades nende inimeste omavahelisi suhteid noh, et ei ole kindlasti tegu noh, nii-öelda ideaalsete partneritega, aga, aga, aga mis see teine variant siis oleks olnud et sellel pinnal nagu ja võttes neid ministri valikuid ütleks mina ka, et hea küll, et me võime öelda, et Keskerakond tegi sellise noh, väga huvitava valikuna ministrikandidaatide suhtes. Aga mis neil siis valida oli, tegelikult nad võtsid uued tegelased tõesti palmaru Laanet, eks ole, Aab. Aga kas nad oleks pidanud siis võtma, ma ei tea, vanad parteisõdurid, ütleme, Heimar lengi ja nii edasi või, ja panema ministriteks, kas me siis oleksime rohkem rahul või? Ma arvan, et ei oleks, eks ole. Ma ütleks, et pigem olgu ikkagi kultuuriminister palmaru, kui näiteks Heimar Lenk Aga aga tähendab sedasama, ma rääkisin kätega. Ilmselt ei olnud, ei ole neil võtta enam, sest et nende, nende pink on väga lühikeseks jäänud. Aga, ja sellega ilusad, mingi valitsus peab Eestil olema. Aga, ja mida ma kardan, on, ma ei karda, et nad viivad nüüd mingi riigi mingi hirmsa katastroofiline, aga ma arvan, et see tähendab kaht aastat niisugust paigalmarssi ja stagnatsiooni. Ja tegelikult juba ju on juttu sellest ja, ja paraku see nii on, et Eesti on oma kunagise niisuguse kiirenduse kirjanduse kaotanud ja hakkab, teised hakkavad meist mööda minema. Ja me ei ole veel nii kaugele, et me võiks endale lubada niisugust tasast tasast paigal tammumist, et midagi hullu ei juhtu, aga, aga kuhugi edasi ei liiguta. No mina arvan, et ikka see valitsus on valinud just nimelt selle taktika ja väga selgelt oma valiku teinud selle nimel, et hakatakse just nimelt nii-öelda mahajääjaid järgi aitama, mitte hoogsalt edasi liikuma. Ja noh, me võime lihtsalt siin võib ühiskonnas vaielda selle üle, mis valik on, eks ole, õigen ütleme, viimased kümmekond aastat on Eestis kogu aeg nii-öelda õigeks peetud, valikut tuleb liikuda edasi, ükskõik kes nii väga sellest selle tempoga kaasa ei tule, võib maha jääda. Nüüd on valitsus väga selgelt otsustanud, eks ole, et hakatakse järgi aitama pensionäre ja ilmselt veel mõningaid grupp, aga ennekõike pensionäre, ütleme, tahetakse saavutada mingit sellist põlvkondadevahelist kodurahu Eestis pensioneid suurendades. Ma arvan, et ei taheta, vot nüüd on minu kord sulle vastu vaielda. Ma arvan, et ei taheta mitte kodurahu saavutada, vaid tahetakse saada paremat positsiooni valimisteks ja pensionite tõus on ei midagi muud kui lihtsalt osa osa meie kõigi taskust kinni makstavast valimispropagandast. Ja, ja kahtlemata Ei, see on kindlasti õige, aga, aga selle longagi kahtlemata see see reaalne tulemus, et pensionid tõusevad ja, ja ütleme, pensionärid, võib-olla selle tulemus on natuke paremini, saavadki hakkama. Ja nende nisugune rahulolematus ka Eesti riigiga võib-olla natuke ikka ka nagu väheneb ehkki loomulikult, et ilmselt mingi aja pärast kase tõusnud pension selle kohta öeldakse, et seda on ikka väga vähe ja ka õigustatult, eks ole. Et ega, ega tegelikult see, et ta nüüd tõuseb 3000 kroonini ja, ja pärast seda oodata, et pensionärid tulevad Toompea, et tõepoolest demonstratsiooniga tänama. Noh, oleks ilmselt ebareaalne. Ei, no kui Keskerakond kutsub, siis nad muidugi tulevad tänama juba käisidki tänavas ja mulle torkas silma üks, üks plakat, kus oli kirjas, et Edgar on meie pensionisammas, eks ole, noh, nii, nii ta ongi, tähendab kui kui Edgar Savisaar poleks olnud selles valitsuses, siis kahtlemata seda pensionitõusu polekski olnud, sest et rahvaliit peaks siis oleks läinud nii-öelda tavalist seda indekseerimise rada mööda ja ja aga noh, eks nad siis selle eest talle tänu võlgu ja kui pensionäride liit, mis iganes selle ühenduse nimi on, ühend ühineb ka Keskerakonnaga, siis on on Keskerakond saanud endale tubli portsu nii-öelda ametlikult lojaalseid valijaid juurde. Ja ka minu meelest siin on jälle hästi palju, on nagu räägitud sellest, et pensionitõus on nüüd see, mis lööb riigieelarve tõenäoliselt tasakaalust välja, tänu sellele tekivad meil mingid miljardilise puudujäägid. Minu meelest see jutt, et noh, on vähemalt ühekülgne. Põhimõtteliselt me võime öelda nii, et kui otsustada, et pensionitõus on kõige tähtsam asi, mis Eesti riigis täna tuleb ära teha. Ja, ja mina ei julge vastu vaielda, võib-olla on ega mina näen väga hästi oma, ütleme, suguvõsas kui raske on inimestel toime tulla tõepoolest oma vanematel või kellel iganes. Et selles mõttes, et kuidagi selle vastu väita, et praegu ei ole õige aeg pensione tõsta, minu meelest on keeruline. Aga, aga noh, sel juhul tuleb ka tunnistada tõesti, need miljardid ütleme, mis selleks pensionitõusuks kuluvad, järelikult kuskil mujal jäävad, jääb midagi muud tegemata. Et kui tahetakse, et on täiesti võimalik pensione tõsta ja viia ikkagi riigieelarve tasakaalu, kuigi ma saan aru, et Aivar Sõerdil väga hästi ei õnnestunud esimesel katsel. Kindlasti on see võimalik, aga selge ohumärk, aga sel juhul nagu väga selgelt tuleb ka öelda, et mingid teised asjad jäävad tegemata. Ma ei tea, siis ka sead mingid miljard panemata, noh ma ei tea, ütleme Saaremaa silda ei hakata igal juhul ehitama mingit uut, uusi suuri arendusprojekte maid raudteede maanteedeehituses, noh, mis iganes, noh, võib-olla nad ei ole üks-üheselt omavahel seotud, aga ikkagi noh, on ka, eks ole, Eesti riigil või, või ütleme nii, et siis sel juhul tuleb ausalt öelda näiteks, et jah, pensionärid saavad pensionitõusu. Aga nüüd ütleme näiteks politseinikud, õpetajad, eks ole, midagi pole teha kõigile teile raha riigieelarvest nüüd ei jätku, sest see miljard läks sinna noh, ilmselt mingid sellised valikud lihtsalt Eesti riigil ees seisavad ja praegune koalitsioon otsustab, et pensionitõus on kõige tähtsam. Siis ta tegi lihtsalt selle valiku. Sellega ma olen täiesti nõus ja ma olen ka nõus sellega, et sotsiaalset mõõdet oleks vaja Eesti poliitikas rohkem juurde tuua, aga aga sotsiaaldemokraat? See kõlas väga süüdistavalt või lehti. Aga, aga tähendab, mis teeb mulle muret, on see, et Ma ei näe, kuhu see, kuhu see valitsus tahab liikuda, kuhu, kuhu ta tahab Eestit viia, seal tundub, et nagu iga koalitsiooni osapool tõmbaks nagu vedamata loogiliselt peaks tõmbama erinevale poole. Mul ei oleks midagi selle vastu, kui oleks Eestis mingil hetkel vasakpoolne valitsus, ütleme seal siis tõesti Keskerakond, sotsiaaldemokraadid ja noh, võib-olla ka siis rahvaliit. Aga see, et seal on Reformierakond, kes tõmbab ühele poole, Keskerakond, kes loogiliselt tõmbab teisele poole, see nagu köie koalitsiooni kokkuleppel oli ju nagu köievedu, et kuhu siis köie keskpunkt nagu, nagu kes kõvemini tõmbab. Rahvaliit tõmbab hoopis kolmandale poole. Eks me saame seda mängu näha, aga muidu see teema suhkrutrahvidest, milleni me jõuame, on vist väga, väga tugevalt, just seotud sellega, et eelmises valitsuses täpselt nii asi toimus, eks ole, et üks minister tõmbas ühele poole, teine teisele poole ja, ja valitsust kui tervikut, valitsuse poliitikat kui tervikuna ei olnud olemas ja see oht on tõesti uues valitsuses väga selge. Samamoodi et minu meelest kogu kuskil kohal on läinud käest ära Eestis valitsust, valitsuse kui meeskonda on niisugune kokkupanemine. Mina, mina mäletan nagu seda aega, võib-olla oli see 10 aastat tagasi umbes kui, kui, kui Eesti riigis valitsus võis aru saada, et pannakse kokku nii, et peaminister ütleme, paneb kokku ikkagi oma meeskonna siis ta esitleb seda parteidele ja see noh, parteid kiidavad selle heaks ja see meeskond töötab, kui peaministri juhitud üks meeskond täna meile pannakse kokku, nagu mingisugune privatiseeritakse, ütleme see see ja see ministeerium keskerakonnale, see ja see ministeerium läheb rahvaliidu mõjusfääri nagu mingi Jalta kokkulepe, eks ole, et umbes et Nõukogude Liidu ja Ameerika mõjusfäärid, eks ole, kuhugi või absoluutselt. Ja, ja siis ongi nii, et tegelikult algab mingi pusklemine, eks ole, kus nagu mingid ministeeriumid, kui mingid vürstiriigid valitsevad nagu osa Eestist ja siis valitsus seal kohapeal hõljub, noh, midagi natuke nagu reguleerib koos ka. Kahjuks tundub, Sulev, sinu sõnades on, on suur annus tõtt, sest et on lisaks ju veel niisuguseid vaikivat kokkulepped, et kui mina olen sulle selle koalitsioonileppega selle ministeerium andnud või kui see on ära jagatud kõik, siis kõik seal sees toimuv enam minu asi nagu ei ole, et, et see on siis sinu asi ja tee tee sellega, mis tahad. See on muidugi äärmiselt ohtlik tendents ja valitsus, kui et tegelikult see saigi hukatuslikuks Partsi valitsusele, et ja, ja tundub, et praegu, kui on uus kolmikliit võimul, et see asi on jätkub täpselt sama sama hooga, et sina ära siia topi minu mängumaale minu liivakasti, sellepärast et see on minu ala ja ja siin jälitan mina ja, ja, ja kas ma lähen sinna Brüsselisse mingisuguseid asja ajama või ma ei lähe sinna, see on minu asi ja seda reformi vean mina, sina ära siia nina topi ja nii edasi. Täpselt sama luu ju kipub käima ka riigikogu komisjoni esimehe kohtade jaotamisega, mitte ei lähtuda sellest, milline isik oleks kõige, püüame selle koha peale kõige pädevam vaid sellest, millisele erakonnale see koht peaks nagu kuulama. Kõik-kõik lahkunud Res Publica kohad lähevad nagu ühe joonega keskerakonnale, kes siis peab vastava komisjoni seest oma erakonna liikme hulgast leidma selle inimese sinna. Ei söö muidugi hästi hästi ohtlik tendents minu meelest ka üldse ikkagi nii-öelda uue koalitsioonileppega on nii-öelda astutud järgmine jälle samm nii-öelda Eesti riigis nii-öelda reaalsele parteilisele maadejagamisele eks ole, et, et kõik nad eff komisjoni esimehed Riigikogus noh juba siin eelmise juba siin küll see need maavanemad, eks ole, kuskil seal jagatakse aina ja ja kuskil siis need suuremad, ma ei tea, riigifirmasid, eks ole, järgmisena võib-olla hakatakse jälle jälle ümber jagama ja ja ma ei tea, kuhu jõuab, meie siin mesi on võib-olla Eesti Raadios Eesti Televisioonis ka kuuleme, et tegelikult on ühel hetkel tehtud salaprotokoll, et millised mõjusfäärid jagatakse võib-olla noh, avalik-õiguslikus ringhäälingus näiteks ühe või teise partei vahel, et et see oleks niisugune niukene, ütleme meediajuhi õudusunenägu suhteliselt. Aga ühtemoodi sõna, nagu ma tegelikult uue ministri suust juba kuulsin, et vaja on nii-öelda ringhäälingu nõukogu kohale moodustada mingisugune sõltumatu asi mida see tähendab, kas siis ringhäälingu nõukogu on nagu praegu, sõltub millestki või kellestki siis sõltub või, või ta on sõltumatu ja omal ajal oli, eks ole, täiesti sõltumatu riik, aga, aga noh, ma ei saa aru, tähendab, mis, mis ela aga samas samas idee iseenesest on niivõrd ehmatav, et, et mida siis nüüd hakatakse uuesti nagu tegema teda hakatakse milliste vahenditega kontrolli alla võtma. Vot seda asja ma isegi arvan, et ma saan aru, millest, millest siin kultuuriminister räägib ja see on täitsa minu meelest arutamist väärt. Et, et lihtsalt kogu meediavaldkond alluks ühele regulaatorile, et kui praegu ringhäälingu nõukogu sisuliselt ikkagi jagab ainult Eesti Raadio ja Eesti televisiooni ja on see, et mida era eratelevisioonid või eraraadiot teevad ja kus nad näiteks seadusest kinni peavad ja kus nad ei pea tegelikult selle üle niisugune korralik monitooring, kontroll õieti puudub, et seda organit, et seda organit oleks vaja. Et selles võib nagu uue kultuuriministriga suhteliselt nõus olla, ütles, et see võiks olla üks organ, kes seda reguleerib ja kuna sel nädalal oli just siin Tallinnas üks seminar, kus Eesti, Läti, Leedu sellised ringhäälingu reguleerijad koos olid, siis võib aru saada Lätis-Leedus on pigemini see, see, see midagi sellist just olemas, millest millest Eestis võib-olla oleks oleks vajadus. Aga jätame selle ajakirjanduse mõneks teiseks korraks, võib-olla väärib omaette käsitlemist, aga jätkame. Esmaspäeval on argipäeva saates uus kultuuriminister ja seal ilmselt Mart Ummelas teda Saattalt teada tema seisukohti ajakirjanduse kohta juba hulka põhjalikumalt, et me võib-olla ei pea tõesti siin ka ka nii-öelda ette praegu noh, kas öelda ei pea ette võtma nagu seisukoht. Lahtisest uksest sisse murdma, räägime edasi meie valitsusest, et mulle vaadates kasvõi noh, kui punt oli koos ja ta esimest korda ETV saates foorum politseis siis vägisi kerkis üles küsimus, et, et kes nüüd siis ikkagi nagu peaminister on ja kes kelle valitsemises töötab siis mulle tundub küll, et Ansip peaministrina tegi väga-väga niisuguse taktikaliselt kaval käigu, kui ta ekstra rõhutas, et tema arvates peab, peavad kõikide parteide juhid olema valitsuses ministritena. Aeg näitab, kas Ansip astus sellega nii-öelda ämbrisse või lõikas endale näppu või, või, või mitte, aga aga mulle mulle tundub, et nagu esimesed viljad on käes. Sest istudes Keskerakonna juhile Edgar Savisaarel tungivalt vastu võtta majandusministri portfell siis ma ma arvan, et andsid nagu teadis, et, et nii-öelda Savisaare tugevam külg ei ole mitte suhtlus lääne suunal. Et see, mis ta ida suunal teinud, see on, see on meil kõigil hästi teada või, või noh, see oli väga julge väide minu poolt, aga võib-olla ei ole kõik teada, aga no nii või teisiti. Aga see, see, mis toimub kõik lääne suurele, et see on, see on nüüd Keskerakonna juhil väga niisugune nõrk nõrk külg ja, ja see, et ta nüüd ei taha Brüsselisse sõita, kust ta tegelikult peaks, praktiliselt pole oma ametiajast viibima. Mitte mitte keskerakonda juhtima ega, ega, ega muid, selliseid asjasid kodus lahendama, vaid, vaid just majandusministri kohalolek paljudes küsimustes on, on seal väga vajalik. Ja, ja mis ka ei võiks olla, selle põhjus, on, on selge, et, et sinna on nüüd peaminister oma oma kallile kolleegile ühe väikese dünamiidi sisse programmeerinud. Ja aeg peab näitama, kas see hakkab nii-öelda tööle või kas keegi põnev sinna sütik otsa tule ka või ei pane, et selgub. Jah, aga ega see on jälle niisugune asi, millest me siin enne rääkisime. Valitsuse sees käib nagu mingisugune parteipoliitiline üksteisele kaika kodarasse pistmine, selle asemel, et valitsus peaks tegelema Eesti elu, arendada arendamise ja edendamisega. Nad vaatavad, kuidas lõigata partneri arvel poliitilist profiiti. Väga raske on seda neile ka muidugi pahaks panna, sellepärast et kui mõelda valimistele ees ja, ja noh, seal on vaja edu saavutada, siis kõik vahendid on tegelikult head, võid, kõik legaalsed vahendid. Nojah, aga kui sa väidad, et peaminister pani tahtlikud majandusministri kohale inimese kes ei ole pädev Brüsseliga suhtlema, kuigi kuigi see peaks olema pool tema töös, siis ma kardan, et Eesti riigile, Eesti majandusele see küll suurus ei ole. Norras sullegi vastu vaielda. Maja ka, ma ei tea, kas ma äkki natuke nüüd siiski ei alahinda Edgar Savisaare võimeid, et ta ma arvan, et kui ta, noh no ma arvan, et me kõik tegelikult eeldame, ühel heal hetkel võib temast jälle saada ka Eestis peaminister ja öelda, et ta ei ole pädev ütlema, suhtlema majandusministrina tähendaks, et välistame igal juhul võimalused, temast võiks kunagi peaminister näiteks saada, sest seal on veel veel kõrgem tase. Rääkida ei olegi pädev. Äkki ongi nii, et inimene jäi sinna aega, kus ta peaminister oli ja Jaan kirjutanud suurepärase raamatu sellest ajast ja ongi kõik, tähendab, ega kompetentsuse tasand meie kõigi puhul on päris kindel, kindel suurused seda? Ei, et sa võid seda ületada, et kasutades terminit ja õigustust, et andis omal koha nagu mõistuse, aga, aga võib-olla ei olegi. Võib-olla uus aeg ei olegi enam sobiv. Tähendab, mina, mina arvan siiski, et Edgar Savisaare mõistuse vaheduses ei ole nagu põhjust kahelda tema keeleoskuses küll aga kui ma nüüd küsima, et kas keeleoskus on nagu kõige määravam, ütleme, pädevuses või hakkamasaamisest, siis ma ei oleks selles kindel ja pealegi noh, ilmselt näiteks vene keele oskus tuleb tema ametis ilmselt vägagi kasuks, et lahendada näiteks praegust suurt raudteetüli, mis, mis üleval on või et kui me vaatame siis ja palju neid väga suuri küsimusi ilmselt on seotud ka pigem niisuguse idasuunalise tegevusega selles majandusministri, et mitte öelda transpordiministri töös, eks ole, kes kui palju peab ütleme, sadamaraudtee T noh, elektri selliste küsimustega tegelema, kus väga paljud otsad on, on kuskil suhtlen suhtleja. Jah, aga me oleme ikkagi Euroopa Liidu liige ja ja noh, töö seal suunal on nagu kõige olulisem, tähendab seal osalemine ja Eesti huvide kaitsmine on mulle tundub, et kõige olulisem oskus, olgu see siis Hiina või Vene või suahiili, ei tule kahjuks, aga aga antud juhul on vaja vaja suhelda nagu, rohkem sinnapoole. Ma tuletan meelde, et meil on näide olemas omal ajal, kui Toomas Hendrik Ilves sai välisministriks, siis Eesti ajakirjanduses üsna üks mees, mis välisministril seal Reiman idas, meil on vaja idaga suhelda ja see mees tuleb kuskilt Ameerikast, ei oska ju vene keeltki, lihtsalt tuleb siia. Kas ta on niisugune, kannab kikilipsu ja imelike kommetega ja räägib imelikku eesti keelt ja ja pärast tuli välja, et ta välisministrina ilma hinnangut andmata täitsa okei. Ja ei pea mina, mina läksin nagu ära sulatas, äraootavale seisukohale, et kui tugev majandusminister Edgar Savisaar saab olema jama, mina ikka sooviks pigem edu sellepärast et. Ma olen, ma olen sihuke idealisti inimene, ilmselt töötajad. Et mina nagu tahaks igasse Eesti vabariigi valitsusse suhtuda sellisena, et ta on meie, Eesti vabariigi valitsus ja meil kõigil on parem elada, kui valitsusel läheb hästi, kui valitsus valitseb Eesti riiki hästi ja ja, ja nii-öelda apriori selles mõttes peaksime nagu soovima neile edu ja püüdma püüdma nii-öelda uskuda, et nad saavad selle tööga hakkama enne, kui väga selged märgid ei näitajat ei saa. Jah, ainult, et see on õigus, aga, aga et liiga palju ma olen näinud välismaal viibides meie ministreid ja peaministreid. Ja tead, kui valus on vahel, kui piinlik on vahel ja sellepärast ma soovin alati antud eluala juhtima, siis ministrina konkreetselt kõige kompetentsemaks inimest, kes suudab vabalt suhelda, kes on nii-öelda riigimees selle kõige paremas mõttes, mida ma kahjuks ei ole alati näinud. Sinu jutu peale ma tsiteeriksin veel kord endist välisministeeriumi, mitte välisministeeriumi, haridusministeeriumi kõrget ametnikku reformierakondlast Jõgi, kes ütles uue või nüüd siis taasleitud haridusministri kohta, et ma loodan, et tal läheb hästi. Ja Ma peangi lootma, sest ma olen koalitsioonis. Tõesti, me tahame ka lootma, et Eesti valitsusel läheb hästi, sest me oleme Eesti vabariigi kodanikud. Surmartoniga midagi personaalset Mailis Repsi vastu. Vaata tema tema puhul ma võin nagu mardiga natuke nõus olla, et, et tema on paraku jah, nii-öelda teinud läbi ühe perioodi ja noh, mingeid eriti hiilgavaid tulemusi sellest ei mäleta, eks, et selles mõttes ma nagu võiks öelda, et kriitikaga selles selle valik personalivaliku suhtes Keskerakonna vastu võiks nagu isegi noh ütleme, et see, see oli minu jaoks nagu üks üllatav valik, et miks nad tema peale uuesti mängisid, kui ta eelmine kord justkui noh, vähemalt väliselt ei saavutanud head tulemust. Aga näiteks kritiseerida ette nii-öelda aabi Laanetite Palmaruta, et on minu meelest palju kahtlasem, sellepärast et nende puhul noh, nii-öelda ette öelda, et, et tegu ei või olla võimeka ministriga, nagu siiski ei saa, et nad on noh, ütleme mina ütleks, et Jakko näiteks, ehkki tema nii-öelda välisele tundmatuseni vaatamata no minu meelest juba juba ka oma esimestes väljaütlemistes ja noh, mina olen ajakirjanikuna varem temaga veel kokku puutunud, kui ta veel võhma abilinnapeagi oli igati adekvaatse inimese mulje jätnud. Ma ei näe küll põhjust, miks ta peaks nii-öelda sotsiaalministrina tingimata kehvem olema kui näiteks Marko Pomerants, kellest enne ministriks saamist me ka ei osanud arvata, mida ta sotsiaalvaldkonnast Hea küll, kolleegid, laseme valitsusel ennast tõestada ja, ja siis räägime edasi. Muide, kas te teate, et teie ees istub Eesti vabariigietalon kodanik ehk mina? Ma olin vist üks väheseid, kes ei ostnud mitte ühtegi grammi suhkrut enne Euroopa liitu astumist varuks, mitte ühtegi grammi. Aga suhkruteema see on, see on üks tõsine värk. See on ikka kogu koalitsioonileppe nii-öelda miinus ehk umbes üks miljard, see on mitu ehitamata koolimaja mitusada 1000, võib-olla lõunat, mis, mis lastele tasuta lubatakse ja nii edasi ja nii edasi. Keegi on välja arvutanud, et 40 pallinud õllepudeleid pidi selle selle selle summas. No suhkrutrahv on muidugi muidugi niisugune tõsine värk ja tõsine märk, et, et mis, mis meile nagu näitab, et muidugi möödaniku kohta üht-teist, aga ta näitab ka oleviku ja tuleviku kohta üht-teist. Ma ütlen, et mulle ausalt öeldes jääb nagu pisut arusaamatuks praeguse valitsuse niisugune üksmeelne seisukoht, et ärme kedagi süüdistama ärme hakkame praegu nagu luukeresid otsima, vaid, vaid vaatame, kuidas me sellest trahvist pääseda saaksime. Et luukeresid tuleb otsida niikuinii, see summa on niisugune, mis ei luba nagu teisiti käituda või arvate teie teistmoodi? Mano suhteliselt sarnaselt ja mind üllatama see, et peaminister Ansip ütles, et ärme otsi süüdlasi, sest see tähendaks omaksvõttu ja, ja sellega tunnistaksime, et see trahv ongi õiglane lebra maksta. Ometi nüüd mõni päev hiljem selgub, et Eesti on palunud ja palunud edukalt selle trahvi ajatamist pikema aja peale edasilükkamist, nii et tegelikult me oleme ju nõustunud siis selle trahvi maksmisega nii-öelda. Ja me ei ole ka pöördunud Euroopa kohtu poole, nagu tegi näiteks Poola. See trahvi maksmine või mittemaksmine, sellega nõustumine on umbes see, et me nõustume, et hommikul päike tõuseb. Et mulle tundub, et sellega nagu poliitikud lihtsalt leppinud, et seal tulebki niikuinii, et sellega nagu midagi teha, et see. Ja, ja mulle tundub ausalt öeldes, et nii palju, kui mina mäletan ajakirjanikuna kaks ja kolm aastat tagasi, et juba siis tegelikult kõik poliitikud eeldasid, et ilmselt mingisugune suhkrutrahv tuleb ära maksta kastaneid nii suurt eeldat keegi, eks ole, võib-olla tõesti keegi ei julgenud siis oletada, et see võib nii suureks kujuneda. Aga see, seda juttu mäletan mina tõesti ka paari aasta tagusest ajast, et noh, ilmselt pärast Euroopa Liiduga liitumist mingisugune suhkrutrahv tuleb, sest seda nagu ei saa nagu eriti lihtsalt vältida. Ja keegi ei oletanud, et see summa on sedavõrd astronoomiline. Me oleme harjunud siin igasuguste väikeste komistustega nii 100 miljoni piires. Aga, aga et see tuleb 10 korda suurem või noh, me ei tea täpselt välja, praegu tuleb aga kas nad hindamine miljard või, või jääb ta seal poole miljardi piirimaile. See sõltub nüüd ikkagi sellest samast asjast, mis on siiani meid ikka väga tugevalt alt vedanud. Ehk see on meie poliitikute suutlikkus seda asja ja tõesti mitte iga ministeerium või minister eraldi, vaid vaid kõik koos. Kui me vaatame kas või tänaseid lehti, siis siis mitte keegi ei ole süüdi, tähendab kõik veavad oma oma rida, keegi ei ole süüdi. Üks ütleb, et toll ei saanud teha, teine ütleb, et aktsiisid oleks pidanud panema ala, aga see ei ole minu pädevuses ja nii edasi ja nii edasi. See tabas jah nagu loodusõnnetus, Eestit mulje, et seda oli võimatu ära hoida, aga samas siiski osad uued liikmesriigid suutsid ära hoida, mitte kõik Eesti Eesti kõrval on veel meil veel nii-öelda kaaskannatajaid, kellel tuleb see ära maksta, mitte midagi. Mis on ka, ütleme sellest 180-st tonnist, mis nagu kogu uute liitujate hulgas üle on 90000 tonni on nagu, nagu Eesti Eesti kraes. Ja samas, kui ma mõtlen nende muusikatjate vanamemmede ja perede peale, kes otsustasid osta, eks ole ette endale mitme aasta varu suhkrut. No aga milles ma neid süüdistada saanud tegelikult? Ma ei saa isegi mitte kalevite tema juhte süüdistada, kes, kes nägid seaduses auku ja tassisid seda suhkrut 15000 tonni jagu endale sisse. Kuigi nad aastast tarbivad seal kolm, 4000 tonni nagu sa tootmiseks ja, ja noh, mis ärimees nii nii käitubki ta peabki käituma? Küsis ka, küsimus on ikkagi selles, et meie nii-öelda polita suutmatus või meie haldussuutmatus oli sellisel tasemel, et lubati selliseid asju ette võtta. Et noh, tahaks öelda, et loll saab kirikus ka peksta, peksa, aga tegelikult ei ole tegu lollidega, vaid, vaid tegu puhta saamatusega või, või niisuguse vägikaika vedamisega, mis, mis ei lubanud nii-öelda selgelt silmavaadet, et ja kuna oli peaminister ka selline, kes oleks pidanud need ametikohad nagu ühendama selles ühises võitluses selle suhkru tohutu sissetassimise vastu siis meil ongi tulemus käes. No mina natuke võib-olla siiski ei nõustuks ka selles osas, et et mina ei mäleta jälle selles varasemas debatis, et keegi oleks nii tark olnud, kui, kui, kui seda täna kõik on. Et mida täpselt teha oleks tulnud. Tiit Tammsaar väidab, et tema tuli välja ettepanekuga kehtestada aktsiis sisse. No olin mina sel ajal Maalehe toimetaja ja ei mäleta mina sellist väga ühest ultimatiivset seisukohta, et rahvaliit nõuab kehtestada aktsiisi, mis tõstaks suhkru hinda. Eks ole, väga tugevalt ja, ja et tegelikult nii-öelda keegi poliitikutest väga tahaks võtta enda peale näiteks sellega sammu, et tõstame Eestis suhkru hinda, siis me hiljem pääseme suhkrutrahvist. Eks ole, et näiteks, et kui te olete öelnud, et sel hetkel suhkru hind oli kuus krooni kilo, eks ole ja üks partei oleks teinud nii-öelda ühel või teisel viisil ettepaneku, mis oleks tõstnud selle 15 kroonini kilost. Se Nad kartsid tegelikult midagi sellist isegi nii-öelda avalikult välja öelda. Väga selgelt nii-öelda minu meelest küll, et selles mõttes, nagu sellel hetkel keegi nii ebapopulaarset otsust teha ei tahtnud, praegu tagantjärgi tarkus on muidugi täppisteadus, eks ole, ja ja kõik ütlevad, et mis oleks kõike võinud teha, aga ei mäleta mina ausalt öeldes ka Tiit Tammsaarelt niisugust. Ma ei oskagi öelda. Ma ei mäleta, et oleks näiteks ähvardanud tagasi astuda, juhul kui suhkruaktsiis ei kehtestata. Ta ise väidab küll, et ta kasutas kõiki vahendeid, välja arvatud füüsiline mõjutamine, aga selle tagasi tagasiastumise. Et noh, siis oleks võinud ju tagasi astuda, oleks võinud rahvaliit koalitsioonist välja astuda, kui nemad nägid, et see poliitika, eks ole, viib hävingule täiesti nõus, aga mitte midagi sellist ei olnud suhkruküsimuses Nad ähvardasid mingites muudes asjades valitsusest ära minna. Aga mitu suhkru pärast? No ütleme, et see on sugune, erandlik asi, et me ei ole ju kunagi varem ja tõenäoliselt ka kunagi hiljem ei astu nii suurde, sellisesse majandusliitu nagu, nagu on Euroopa Liit ja, ja et noh, et kooliraha maksta ja et no olgu, see ongi meie, meie, meie makstud kooliraha. Aga samas, kas siis nii jääbki, et mitte keegi nagu ei vastuta või, või mis siis saab, tähendab, siin sotsiaaldemokraadid nõuavad nende poliitikute lahkumist mõneks lisaks poliitikast on, ma ei tea, mis tähendab mõneks ajaks, mis tähendab lahkumine poliitikast või noh, ütleme siis riigikogust konkreetselt või, või mis, mis on siis poliitika sünonüüm? Aga? Tundub ka nagu väga siiras, kuidagi mina ei ole, mäletan, et enamiku ajast euroläbirääkimistel oli meil välisministriks sotsiaaldemokraat Ilves. Ja ma ei mäleta tema suust väga selgeid ja üheseid ettepanekuid, mida teha võimaliku suhkrutrahviga. Et nüüd tagantjärgi oleks sotsidel nagu õigus moraalselt teisi süüdistada, ta minu meelest kogus selle viimaste päevade nisugune süüdistamine on ausalt öeldes ikkagi selline. Pada sõimab katelt tüüpi tüüp. Sellega sa jagad nagu peaministri sellist üleskutset, et ärme otsime praegu süüdlasi enda keskelt, vaid vaatame, kuidas nendest trahvist pääseda, kuidas trahvist pääseme või kuidas me saame teda nii-öelda võimalikult minimaalseks muuta. Kas ostame nii-öelda õige hinnaga nüüd suhkrut kui ja teeme sellest söödavilja või lükkame kütuseks või kuidas me siis nagu hakkame toimima edaspidi? Minu meelest? Ma ei ole, küsiks vastu, et kas see teeb meid õnnelikuks, et me nüüd nii-öelda justkui noh, selgitame mingi süüdlase, kellele me korraldame näidishukkamise suhkru eest kusjuures me tegelikult teame, et me sellega noh, nii-öelda lihtsalt tegime ühest inimesest süüdlase, kas, kas see teeks meid õnnelikumaks või? Ma küsiks, nagu? Teeks õnnelikumaks, aga võib-olla annaks lootust, et kui on näha, et niisugusi otsi vette ei peideta, et võib-olla siis tulevikus on poliitilistel poliitikutel rohkem julgust teha niisuguse ebapopulaarseid otsuseid, millest sa enne rääkisid? Igal juhul on tegu äärmiselt valusa õppetunniga ja võib-olla tõesti, ega ei ole ju sellist nii-öelda valemit, kuidas karistada, et ei ole tegu viiuldamisega, ei ole tegu 10 miljoni kadumisega pangast, ei, ei ole vastavat analoogi, millega, nagu sealt, kus ta saaks malli võtta. Kuidas karistada? Juhan Parts koos valitsusega on saanud vitsad ja on ametist lahkunud. Kaks koalitsioonipartnerit on ametis ja ja eks nad siis õpivad sellest asjast ja vaatame, mis edasi saab, sest praegu suures juubeldamise tuhinas aasta Euroopa Liitu kuulumist. Noh, need numbrid veel ei tea, aga, aga maikuu jooksul saame, saame teada. Aga muide, keegi võiks siiski kokku lugeda selle bilansi, et hea küll, suhkrutrahv tuleb nii mitusada miljonit, kui tuleb. Aga kas nüüd Euroopa liitu minekuga koos selle suhkrutrahviga? Me oleme võitnud või kaotanud? Jätame jätame selle selle küsimuse järgmiseks kor järgmisteks kordadeks. Aitäh praegu kolleegidel aitäh kuulajatele. Sulev Valner, Mart Linnart Aarne Rannamäe olid täna stuudios ja kaunist nädalavahetust.