Tere eetris portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port n kius Sally Mann alustab oma arvamuslugu New York mägesinis sõnadega. Oli kunagi inimene katkematu uudiste kuulujuttude piltide voog muudab inimesed aga maniakaalseteks info sõltlasteks ja see murdis end. Ning ta kardab. Sama võib juhtuda ka meiega. Henry oli 15 aastat edukas kutseline blogipidaja. Ta rüpes vahetpidamata infomeres. Ja reageeris stsenariste pursetega oma lugejate suunas iga kord, kui mõni infokild tema närvisüsteemi elektriseeris. Signaali mürast eristamise tundlikkuse lävend oli madal, mistõttu teksti sündis vahepeal iga poole tunni tagant. Blogikeskkonnatoimetaja oli imestusest. Keeletu välja arvatud hetkedel, kui suutis küsida. Henryl pole hulluks läinud. Seda siis veel polnud. Uus meedia oli tasuv ettevõtmine. Tal oli päevas 100000 lugejat ja rahalugejatest paljud olid aktiivsed ja nõudsid kommentaaride abil omale tähelepanu ilmast, Leedus aga hulgaliselt asju, mida kommenteerida, mille peale vihastada või mida tasus valgustada. Seesama maailm alles õppis globaalset vestlema ja Änschooli pioneer teistest ees, keda kuulati imetledes. Nii tundus talle endale tunnistades samas, et see kõik oli nagu suur dopamiini vann, milles mehe ego mõnules. Ta oli suutnud enda professionaalsed oskused ümber häälestada internetti kirjutajaks. Aga õnnetuseks ta polnud osanud end reformida teistsuguseks. Inimeseks ja see viimane hakkas muutuma probleemiks. Ta märkas, kuidas raamatute lugemine raskenes sest juba pärast paari lehekülge kiskusid sõrmed mehe klaviatuuri juurde vaatama, mida kirjutatakse internetis. Raskusi oli märgata ilule moodust, kaaslasi ja kodu. Ta proovis meditatsiooni aga edutult. Pärast seda. Kui olin suutnud luua endale stabiilsena tundva töörutiini leidis ta kogu päeva kohta vaba hetke vaid tunnikeseks-paariks. Aga infomaailma glamuur ja hüüded muutusid üha valjemaks ja nii täitusid üksiolekutunnid sõnade, ideede, piltide, helide, emotsioonide ja sõnaliste vihapursete kakofoonia ka, nagu seisaks keset tuuletunnelit. Jäänud hakkas kartma. Sedasi elamine oli tegelikult mitte elamine. Esialgu tegeles ta eitamisega, nagu oleks Online elu tegeliku elu täiendosa, kuigi tegelikkuses olid asjaolud Ta pidi ja interneti kõrvale mahtus üha vähem seda tegelikku elu mistõttu hakkas kannatama mehe tervis ja õnnetunne. Ning siis ta otsustas minna pärast viitteist äraolekut tavaellu tagasi. Küsimusele Enn püüdlust õnnestumises. Sest teda on ju üks ja evolutsioon ohverdab indiviide. Aga nagu loo kangelane kirjutab, on kogu moderne inimkond sattunud enneolematusse olukorda, milles tehnoloogiline platvorm on saavutanud unikaalse võimu inimese üle. Esiteks pakub see neile katkematut sisu, et seda siis pidevalt katkestada, suunata midagi muud. Tarbima meelitades teda samal ajal jooniga nagu inimene tegutseks vaba tahte alusel ja kontrolliks kogu protsessi. Tegelikkuses omatakse inimeste kohta kasvavas koguses detailset infot, mida jätkuvalt üha nutikamalt algoritmide abil kasutatakse massides infonäljakasvatamiseks ja selle suunamiseks. Mõni aeg, ka see oli interneti kasutamine, statsionaarne tegevus täna lauaarvutitele. Niipea kui laua tagant tõusid, algas sinu aeg ja sinu elu. Täna liigub see maailm taskus, kotis kaasas. Kudes mugava võimaluse tegelikkusest põgenemiseks suvalisel ajal ja rohkem enam mitte inimese tahtsi vaid ise mehiselt ja nõudlikult piiksudes. End ju ei taha midagigi ära keelata, aga ta on hakanud mõtlema kõige selle hinnale, hinnale, mida paljud veel pole üleüldse teadvustanud. Elades illusioonis nagu kõike aina juurde, ilma ühegi kahjuta. Kaasaegne pere on üha rohkem. Üksildast koosolek, sest inimene on seal, kus on tema tähelepanu ning tähelepanu asub üha vähem tegelike inimeste ja tegelike sündmuste peale. Kirjutatud lugu on pikk, nii pikk, et praegult, et välistab tema saatusekaaslastele õpetliku loo lugemise sest neil puudub keskendumisvõime ja nad peavad ju vahepeal hüppama midagi abt heitma. Seetõttu on abiks loo sõnum kokku võtta, küsides, kas pakutab, teeb inimesi õnnelikumaks ja vastus on tõenäoliselt mitte, aga see aitab meid omanetud seisu mitte märgata.