Tere, aprillikuu viimast laupäeva ja hoolimata kõlanud ilmateate optimistlikkusest ei tõota volbriöö küll eriti kena ega sooja ilma või mida teie arvate? Margus Mets, Peeter Kaldre. Et mida meie oskame ilmast arvata või milline on teie ennustus. Ja hommikul oli ka minul suur rõõm ja üllatus, kui kui kuulasin ilmateadet ja lubati koguni 18 kraadini natuke tagasi tõmmatud, lubatakse ainult kuni 15 kraadi. Aga paraku tõesti kraadiklaas näitas ainult, et viis kraadi ja õues natuke ringi liikudes jäi küll mulje, et ei ole seda soojalainet täna veel küll kuskile ei oodata ega karta. Arvan, et kui poliitilistel teemadel oleme siin saates kõik targad, siis ilmaennustuse puhul ma ei jääks nagu võlg vastuse võlgu, sest sealt võib tulla mida iganes. Nojaa, aga miks ma ilmast alustasin juttu, sest tõepoolest on ees jälle volbri ja esimene mai selleni me veel jõuame. Mille poolest ta tähtis on eesti rahvale, aga tõepoolest ilmast sõltub suurel määral sellest, kui palju ohvreid, kui nii võiks öelda sellel volbriööl mõeldes siinkohal loomulikult ohvritena rohkemiseksi purjus peaga ringi kakendavat inimesi, aga mõnigi neist võib ju ka päris ohvriks sattuda. Aga ma arvan, et ma ei imesta, kui õhtul või öösel päris libe ja tuleb Tallinnas näiteks lund. No see oli mõnes mõttes natuke parem, kui tunduvalt suurem oht oleks, võib-olla siis kui petlikult oleks väljas järsku näiteks 18 kraadi sooja, siis mõned jommis peaga tegelased võib-olla arvaksid, et on paras aeg ujuma minna, aga aga vee temperatuur nüüd küll selline ei ole, õigemini on ta selline, mis võtab kohe inimese kangeks ja põhja. No vähemasti üks eelis külmal ilmal on, aga veel me teame, et tänavu esimest korda kogu Harjumaal on ka volbriööl alkoholimüügipiirang, et kas see tähendab nüüd seda, et kõik Tallinna napsuhimulised tormavad Raplamaale ja Läänemaale või, või mis te arvate? Ma arvan, et ostud sooritatakse päeval ära varvuga jah, nagu alati ja statistika on ju näidanud, see päeval ostetakse tavaliselt suuremad varud ette, mida sa muidu ära ei tarbikski, niiet. Ja mis muidugi ei tähenda, et me siin reklaamiksime praegu seda, et ostke varud ära. Aga tõepoolest, kuivõrd mõistlikuks te peaksite näiteks sellel ööl üle-eestilist. Alkoholimüügi keeld. Ma arvan, et see päästaks seda, seda, seda olukorda. Ma olen olnud volbriööl ka üle lahe Soomes ja kus teatavasti ei saa õhtul alkoholi kätte, noh ma ei see pilt, mis Helsingi kesklinnas oli volbriööl, ma ei ole nii kohutavat pilti Tallinnas kindlasti mitte näinud ega üheski teises Eesti linnas. No inimene on hirmus leidlik, et kui, kui ühel päeval õhtuks keelata ka üle Eesti, siis nii nagu täna ilmselt ostetakse suurem laar, aga siis kui on lubatud osta siis kui on üks päev keelatud, siis ostetakse lihtsalt päev või paar varem ära, nii et vahet Ei ole see nõukogude aja kogemus, kui meil olid talongid, kus tuli isegi kuu või aasta varu nagu ette osta, nii et. Jah, ja praktika, nii-öelda seda on räägitud ju palju, et kui oli Gorbatšovi alkoholi vastu võitlemise kampaania, siis minu hinnangul Eestimaal ja üldse ilmselt kogu nõukogude liidus küll nii palju ei ole kunagi. Kas siis vähemalt seda meelt ma olen, et noh, sellist pilti ei tohiks tõesti Tallinna linnas ega Harjumaal tauto kastidest, lausa viinapudelit jagatakse kesklinnas ja see oleks pilt kuule, mingi regulatsioon kindlasti olema olema peab. Aga see, et absoluutne keelt, kui palju see päästab, seda on tõesti väga raske ütelda. No eks tibusid loetakse sügisel, ehk siis näeme homme, milline on olukord. Aga küllap siis tõesti veidi jahedam ilm ehk natukene ohjeldab liigset lärmamist ja raekoja platsi mustamist, mis on igal aastal olnud üks tõsine probleem Tallinnas. Aga läheme nüüd sellest noh, meelelahutuslikus teemast, kui nii võiks öelda, jutumärkides, mis on ka otsapidi sotsiaalteema Eesti poliitilise elu juurde, tegelikult on see nädal olnud suhteliselt rahulik, vähemasti Üle-Eestilises mastaabis. Valitsusvahetuse lained on vaibunud ja me oleme saanud mitmetest kanalitest tutvuda uute ministrite mõttemaailmaga ja seisukohtadega. Eile esines ka vikerraadio argipäeva saates esimest korda peaministritunnis Andrus Ansip. Nii et meil peaks nüüd olema üsna selge pilt sellest, mis üle riigi toimunud, kuid samal ajal kuna Margus on meil stuudios, siis ei saa jätta küsimata, et mis teil seal Pärnus ikkagi toimub, et kas võimuvahetus Pärnus oli mingisugune Tallinna või minu võimuvahetuse järellainetus või, või see, mis Pärnus toimub, on puhas kohalik probleem. See võimuvahetus kui lühidalt ära öelda, siis Keskerakond vahetas partnerid Pärnus täpselt samamoodi nagu nagu pealinnas need vahetused toimuvad. Et kui ta enne oli pikka aega sidunud ennast Reformierakonnaga. Ja, ja võib öelda, et neil olid ka mõlemal ühiseid liikmeid, kes olid ühest parteist teise läinud ja Pärnus üldse tundus, et Keskerakond ja Reformi Erakond on kuidagi igavesti kolm tilka andnud ja oma vaadetelt suhteliselt lähedased. Ja kui me siin mõned kuud tagasi ennustasime sügisesi kohalike valimiste tulemusi, siis me arvasime seda, et ega ikka Keskerakond ja Reformierakond tulevad uuesti võimule, et nad saavad hakkama rahulikult omavahel läbi ja ja on ka selliseid huvigrupid mõle mõlemal parteil, kes peavad võimu juures olema, et oma majandushuve rahuldada. Pärnus üldse on partei liikmeskond minu meelest. Ei liikmeskonda, ei seo mitte niivõrd poliitilised tõekspidamised, vaid minu meelest on tegu natuke selliste sõpruskondadega või, või huvi huvigruppidega, kes ühe või partei reisipartei nime taha tulnud on. Ja see, et et. Nüüd sel nädalal võimule tulnud koalitsioon on Keskerakonna ja Res Publica oma, ma arvan, et seda ei oleks keegi suutnud ette ette ennustada. Kuigi vastuolud Keskerakonna ja Reformierakonnas eriti Pärnu linnavolikogu tasandil olid juba pikka aeg, aga kellel neid lahkhelisid ei oleks, ei Toom teiega Tallinna tasemele, aga seda ei võetud nii tõsiselt. Ma võiksin pikalt rääkida sellest ja siin on analüüsitud ja, ja mis oli, mis oli see tegelik põhjus ja siin on koguni öelnud selles, et seda Pärnu Postimees on nimelt selles süüdi, et see võimupööre toimus, kuna me avaldasime siis nüüd juba Pärnu ekslinnapea Väino Hallikmägi artikli, kes on Reformierakonna liige, kus ta kritiseeris oma asetäitjat, aselinnapead härra Laarmani, kes oli ühele ehitusfirmale teinud rahalisi soodustusi, minu meelest ei olnud seda artiklil häda häda midagi, päris tõsine, selline asjalik seisukohta ka Keskerakonna jaoks oli see pigem nagu ajend, et see võimuliit lõpetada. Aga see, et Res Publica võimule tahtis tulla aga uus linnapea selleks viieks kuuks on, Nad ei kao. Vandeadvokaat Reformierakonna Sis, Pärnu fraktsiooni esimees Res Publica. Vabandust jah, et selle üle ma ei imesta, sest et ega see oli Res Publica ka soov ju või ütleme ka väike äriplaan järgmisteks valimisteks, kaotades võimu nii-öelda riigi tasandil, said nad võimude Tallinnas võtsid võimu, Pärnus Pärnus, üldse peeti sellist Res Publicat noh, natuke nagu nõrgaks parteiks, et ei ole väga tugevaid esindajaid ja ja ei ole kindlat plaani Taani ja, ja kõik, et nad ei suuda isegi mitte koalitsioon, millist tööd teha. Nüüd võttis Res Publica võimul, nende käes on linnapea koht, et nende käes on aselinnapea koht ja nad tahavad ilmselt viie kuuga pärnakatele näidata, et ka meie suudame tegelikult võimu realiseerida. See pole ainuke eesmärk. Sest ega selle viie kuuga nad ei suuda ju midagi väga erilist nii-öelda linnas korda ja korda saata. Ekslinnapea Väino Hallikmägi on öelnud, et et nende ülesandeks jääb, hakkasidki nii-öelda valmivate objektide lintide läbilõikamine, mida tegelikult eelmine koalitsioon on. On, on saavutanud, et see natuke nagu tõsi siiski on, aga ma arvan, et, et viis kuud on ka piisav aeg Res Publica seda, et näidata, kas nad üldse tegevalt sellist linnaaparaati juhtida juhtida suudavad. Kui nad ikka üldse sellega toime ei tule, siis ma arvan, et nad võivad viie kuuga ka selliseid apsakaid teha, et sügiseks valijaskonnale selged, et neist ikkagi ei ole võimu, juuresolijaid. Aga kas te ei näe mingisugust sellist noh, alati tuleb nagu öeldakse kahtlustada siis nagu saad vähem petta. Et sellist suuremat üleriigilist plaani, et võib-olla ei ole tegemist ainult pelgalt selliste kohalike probleemidega, nagu sa ütlesid, noh sõpruskonnad ja võlamajandusasjad ja nii edasi. Kui hakata seda pilti ka nagu laiemalt vaatama, siis siis minu meelest nagu ei ole, ei ole nagu üle-eestiliselt küsimus mitte selles, mitte Res Publicas ega keskerakonnas, aga ma pigem vaatan mingisugust plaani, mis nagu kogub jõudu Reformierakonna vastu. Et ütleme niimoodi, et Tallinnas puksiti nad võimult ju kõrvale, kokku said Res Publica ja Keskerakond, sama kordus nüüd Pärnus Res Publica ja Keskerakond ning Reformierakond puksiti kõrvale. Samal ajal kui, kui Toompeal on seis praegu vastupidine, ehk siis Res Publicat enam ei ole, on Keskerakond ja Reformierakond. Mina ei tea, mina olen kuulnud, mulle sosistas mulle on vihjatud, et ikkagi mingisuguses kaugemas perspektiivis on kogu see palett suunatud just Reformierakonna vastu, mis tähendab seda, et ka Toompea tasandil võib varsti juhtuda niimoodi valitsuses Reformierakonda enam ei ole. Ehk nagu ütles üks nimesid nimetamata poliitikas sees olev inimene, et praegu käib selline vaikne kiip manööver, manööver, mille eesmärgiks on raiuda läbi Reformierakonna toetus juured üle Eesti, noh nii nagu hakatakse puud maha võtma, eks ole, et kõigepealt raiutakse läbi kaugelt juured ja siis minnakse nagu puu enda kallale. Kas teie nagu sellist võimalust ei näe? Ma arvan, et saad tõele suhteliselt väga lähedal aga Reformierakond on olnud selline õnnelik erakond, et nad ei ole pidanud nagu korralikult opositsioonis olema. Nad on igasugustest olukordadest väga osavalt välja vingerdanud alati ikkagi nii Toompea tasemel kui ka maakondades olnud võimus koalitsioonis. Ja nad on muutunud natuke liiga enesekindlaks. Ja tahetakse näidata nii-öelda teiste poliitiliste parteide puhul. Et selles sellisest enesekindlusest võib sündida häda, mida tegelikult Reformierakond ei, ei, ei usu. No mina tahaksin öelda, et ma ei usu päris hästi, et on olemas mingi kartellikokkulepe, kui nii võiks öelda Reformierakonna vastu, kuid selles mõttes on Peetril tõesti õigus, et enne kohalikke valimisi Luuakse selliseid liite ja selliseid kombinatsioone, millega püütakse kohalikel valimistel saavutada teatud tulemusi ja ütleme niimoodi, et praeguse olukorra juures on kahtlemata kasulik see, et Reformierakond kohalikel valimistel ei saavuta eriti head tulemust. See on kõigi ülejäänud erakondade seisukohalt hea tulemus. Ja see annab ka võimaluse. Ma tahtsin lõpetada, annab ka võimaluse tõepoolest vajadusel Toompeal koalitsiooni mängida, samal ajal kui näiteks Reformierakond saades kohalikel valimistel väga tugeva tulemuse, oleks üsna raske seda teha. Aga sa saad kindlasti regiooniti väga erinev olevam Ma ei usu seda, et Reformierakonda on võimult võimalik näiteks Tartus lükata. Ja mulle tundub seda, et Reformierakond saab ka päris hea tulemuse. Pärnus. Nojah, aga nii arvati ka Tallinna kohta. Nojah, eks kohalikud valimised muidugi näitavad, aga üks üks asi, mida ma olen juba ammu tähele pannud või õigemini mitte väga ammu sellepärast et uus koalitsioon ei ole mitte väga vana on see, et noh, siin on palju räägitud sellest, et, et kui Keskerakond on valitsuses, et siis kelle valitsuses on Reformierakond ehk siis kelle peaminister on Andrus Ansip, kas ta mitte ei ole Keskerakonna peaminister ja nõnda edasi? No see selleks, aga on olnud ju väga huvitav jälgida seda, kuidas majandus ja kommunikatsiooniminister Edgar Savisaar teatavasti keeldub Brüsselisse sõitmast, no lihtsalt ei lähe, saab saata sinna keda iganes oma asetäitjaid või abisid ja nõnda edasi. Ja, ja peaminister Ansip siis kord ütleb niimoodi, et see on väga halb. Et tegelikult Euroopa liidus pannakse asjad paika ikkagi ministrite tasemel ja pannakse paika söögilaua ääres, et minister räägib ainult ministriga abiga, ta lihtsalt ei räägi elik siis Eesti asi ajama. Samas kui pressikonverentsil tema käest küsitakse, et härra peaminister, mis te siis arvate sellest, kuidas te seletate seda, et majandusminister sinna ei lähe. Siis ta nagu tõmbub tagasi ja peab hakkama ajakirjandus sellest seletama, seda, miks Savisaar Brüsselisse ei lähe, et midagi hullu ju ka sellest ei ole, kui ta ei lähe. Aga pange tähele, Savisaar ise ei seleta mitte midagi. Tema seletab ja toob kastanid tulest välja. Peaminister. Üks sarnane näide on ju tegelikult veel just lõppenud nädalast kui ajakirjandus nagu kirikus öeldakse, nii info selle kohta, et nüüd haigekassa eelarvet hakatakse lappima sel kombel, et vähendatakse kompenseeritavate noh, töövõimetuspäevade. Et seda oli ka eilses argipäeva saates Andrus Ansip, Ansip sunnitud või pidi nagu korrigeerima ja väitma, et niisugust plaani ikkagi ei ole, et see on ainult mingi töökava ja nii edasi ja nii edasi, et me näeme, noh, kusagilt tuleb mingisugust sellist infot, eksju, mida nagu Ansip peab pidevalt ümber lükkama, see muidugi temaga peaministri seisundit nõrgendab märgatavalt. Ta peab kogu aeg oma sõnu sööma ja sõnu, peaminister, nagu me teame, ühel hetkel võib ka oma koha kaotada. Kuigi ma tahtsin sellesama saate kohta öelda, et jällegi minu jaoks oli natukene arusaamatu või ebameeldiv see, kuidas Andrus Ansip asus nüüd suhkrutrahvide küsimust käsitlema umbes lükates kogu süü Euroopa Liidu peale, et minu meelest see ei ole eriti sügavmõtteline taktika olukorras, kus on just paljastatud, et Eesti on ise püüdnud pettusega oma seda trahvi vähendada ja nüüd öelda, et Euroopa Liit on selles süüdi. Märgi WTO norme on minu meelest natukene kahepalgeline, sest me teame, et Euroopa liit ei järgi WTO norme suhkru hinna vabaks laskmises mitte majanduslikel, vaid eetilistel põhjustel, et vältida arengumaades või eelkõige Brasiilias toimuvat põlismetsade maharaiumist ja selle arvel tohutute suhkruistanduste rajamist ja sellega maailmaturuhindade häirimist. Nii et noh, see on just selline küsimus, kus ootaks ka Reformierakonnast peaministrilt natukene eetilisemalt lähenemist Ma olen seda meelt, et mida keerulisem vaid koalitsioonilepinguid sõlmitakse ja mida erinevamad on nii-öelda koalitsiooni osapooled oma põhiseisukohtade poliitikas ja majanduses ja võib-olla ka eetilistes küsimustes seda rohkem selliseid, reaalseid konflikte alguses väikeseid pärast üha suuremaid ja võimsamaid valitsemisperioodil tegelikult tekib see nii valitsustasandil kui ka kohaliku võimu võimu tasandil sest me oleme siin saates seda ka arutanud, et normaalne oleks ju see koalitsioonis võimul on erakonnad, kes on teatud küsimustes ühte meelt ja opositsioonis on siis need, kes on nii-öelda teist meelt siis meil on selles samas nii-öelda koalitsioonis tegelikult samuti olemas nii-öelda kaks oponeerivat heal juhul kaks oponeerivad puute, see teebki minu meelest selle võimu nagu väga hapraks ja ka sellised näited, nagu sa rääkisid siin härra peaministrist ja savisaarest põhimõtteliselt nagu igapäevaselt ja eks esialgu, kui närvid veel selgeid või närvid rikkumata ja pea selge, ehk siis püütakse neid nagu diplomaatiliselt lahendada ja ühel hetkel siis plahvatanud, nii nagu nii nagu Pärnu linnas. Jah, kuigi me oleme siin sama laua taga kinnitanud, et me ei tahaks kuidagi uskuda, et vaju valitsusele, ajutine valitsus. Siiski need esimesed nädalad osutavad, et ega nüüd väga suurt sõprust ja armastust koalitsioonipartnerite vahel küll ei ole märgata. No iga valitsus on ajutine Seda küll jah, ainult et ajutisuse aste on erinev. Praegusel juhul on ikkagi üks piir kohalikud valimised, mis võib luua täiesti uue poliitilise olukorra riigis on ju selge, mandaat muutub väga nõrgaks, kui, kui mõni erakond tõepoolest kaotab suuremates linnades oma positsioonid ära, see kindlasti ahvatleb neid, kes võidavad ka Toompea koalitsiooni ümber mängima, sest aega siiski on piisavalt veel üle aasta, et jätkata ka pärast seda. Noh, needsamad sügisesed valimised kohalikul tasandil lihtsalt kas annavad või ei anna parteide nii-öelda poliitilisi mandaate oma seisukohti väljendada nii riigi. Pluss muidugi ka presidendivalimised järgmisel aastal, mis suuresti on seotud kohalike valimistega ja mina vaataksin ka selles Väga halb selle mõtte lõpuni, et kujutage näiteks olukord ette, et kohalikel valimistel võidavad väga ülekaalukalt regioonides Isamaaliit ja sotsid sabad võib-olla kahepeale kokku kuskil 70 protsenti häältest. See on selge, et ei saa ju võimuliit tootel pärast seda tegelikult paika paika jääda. Ei kindlasti ei juhtu, aga ma vaatasin ka selle väite, et ma vaataksin ka selles valguses lähenevate presidendivalimiste valguses tegelikult õiguskantsleri ja seejärel riigikohtu otsust kohalike valimisliitude lubamisest. Sest ikkagi keegi vist ei võta endiselt väga tõsiselt seda presidendi otsevalimise võimalust järgmiseks aastaks. Ma millegipärast arvan, et see oleks pidanud olema juba tänaseks otsustatud, kui seda oleks tahetud teha. Ikkagi minnakse selle variandi peale, kus lõpuks otsustab valijameeste kogu. Ja selles olukorras on muidugi läbi valimisliitude võimalik ikkagi märksa segasemaks seda vett ajada. Nojaa, aga kohalikke valimisi silmas pidades ja ka siis presidendivalimisi silmas pidades, mis on siis baseeruvad ilmselt ka ka järgmine kord just valijameeste kogule, kus siis on kohalikud inimesed otsustama oli ju lõppeval nädalal üks väga oluline sündmus, oli eilne sündmus kindlasti tahtsid selle juurde jõuda. Sündmus toimus tülis tülil või tülis, kus Pensionäride Erakond hoogsalt sulandus keskerakonda ja minu meelest on see üks äärmiselt tähelepanu väärne. See on esiteks Eesti poliitilises praktikas praktikas minu meelest selles mõttes ainukordne sündmus, et eks parteidule ennegi kokku läinud, sulandunud aga kaks sellist küllaltki kaalukad ja, ja ühiskonnas silmapaistval kohal olevat jõudu nagu Keskerakond, kes oma liikmeskonnaga esindajad väga paljusid elanikke, konnagruppe ja Pensionäride Erakond, kes esindab Eestit ilmselt kõige suuremat ühe nimetaja allaviidavat elanike grupi, ehk siis neid inimesi, kes on pensionil ja neil on vist kuskil 300 kuni 400000 kokku. Nii et nende kahe suure jõukokku minek, pidades silmas eelolevaid kohalikke valimisi, on äärmiselt tõsine signaal teistele erakondadele, et nad võivad saada sellelt ühinenud erakonnalt. Nüüd nimetame seda ühinenud erakonnas väga suure kaotuse osaliseks öeldi ju Keskerakonna enda kohta, et aga üksinda ilmselt oleks teinud puhta töö, siis nüüd on see tõenäosus veelgi suurem. No mina tahaksin natukene Peeter sinu hindu jahutada. Sest tegelikult ma nimetaksin kogu toimunut vaid PR-trikiks, sellepärast et erakonda reaalsuses ei ole ju eksisteerinud kunagi, ta on suurel määral olnud niisugune Keskerakonna tyyp partei ja kui ma tänagi vaatasin registrikeskuse leheküljelt järele, et kellestki koosneb 1000 kolmesajaliikmeline pensionäride erakond, siis ma avastasin, et nad on kõik sinna in corpore astunud. 2001. aastal, mõned üksikud on liitunud 2002. aastal ja pärast seda ei ole seal ei juurde tulnud noh, ära läinud on võib-olla nii-öelda loomulikku teed pidi ja nii nagu mulle ka üks tuntud vist tänaseks endine keskerakondlane teatas ka Jaan Kundla on väga tihedalt olnud seotud just nimelt Keskerakonna ka, kas ta nüüd on olnud formaalselt liige, seda ma ei julge öelda, sellepärast et registrileheküljel teda ei ole fikseeritud Keskerakonna liikmed. Sa Peeter tõid välja selle, et kui palju on Eestis pensionäre ja kui suur võib see toetus olla, aga kui me läheme tagasi ja vaatame seda, et kui palju see tegelik toetus siis sedasama Pensionäride erakonnal oli siis liikmeid oli, nagu sa ütlesid 1800 300300 ja tegelikult pääsenud võimu lähedalegi ei kuskil kohalikes piirkondades ega ka mitte Tallinna tegelik pensionäride toetus pensionäride erakonnana suhteliselt väga-väga väike. Ei, ma lähen ja ütlen veel kord, see on PR trikk, selles mõttes on tegemist brändiga nimega Eesti Pensionäride Erakond. Tuletame meelde, et katse luua sellise eraldi loodi sel ajal, kui Eesti Pensionäride ja Perede Liit moodustus ja hiljem ühines ju teatavasti rahvaliiduga. Nii et selles mõttes rääkida nüüd sellest, et Pensionäride Erakond esindaks Eesti pensionäre on minu meelest ülemäära liialdatud, sest Pensionäride ja Perede Liit on seda ammu esindanud. Ei, ma olen selle kõigega nõus, aga, ja ka sellega, et see oli Peeaa trikk, aga see oli väga osav ja ma arvan, et väga suuri tulemusi andev trikk nõus sellega, et see pensionäride erakond tõepoolest ei ei esindanud suuremat osa pensionäre ja valimistel ka ei hääletatud selle poole, aga võtame selle, paneme, võtad selle arvu, nüüd paneme selle asja märksüsteemi, sest valima ei lähe ju mitte ainult erakondade liikmed, vaid enamik eestlasi ju ei kuulu kuskile erakondadesse. Aga valimised toimuvad siis noh, ma ei tea, Valgamaa või Võrumaa või Viljandimaa, pensionärid lähevad valija ahad, no kelle poolt valida, me teame, et neid inimesi, kes ei ole ju otsustanud või kes seal ei ole valinud parteilist eelistust, on väga suur hulk. Ja siis tuleb neile meelde, ütleme, tegemist on üle pensioniea inimestega, aha vot seal oli see asi, et alles hiljuti see pensionäride erakond läks keskerakonda, järelikult see keskerakond meie huve esindab, järelikult me hääletame Keskerakonna poolt. Nii et selles mõttes oli see väga hea, p, ära palun märgus. Mina kipuks arvama seda, et kui seda, kui valimisliidud oleks endiselt keelustatud, siis tegelikult kohalikul tasandil väga suuri nihkeid ühe või teise partei eelistustes ei toimu. Aga ma arvan seda, et ootamatult võib teatud maakondades võita mõni valimisliit, mis on väga hästi kokku pandud, et toimib seesama efekt, mis toimus tegelikult Res Publica puhul, et meie oleme see uus puhas nagu uute ideedega, kus inimesed ei taha oma hääli anda olemasolevatele erakondadele. No mõtle midagi sellist turvalist ja kuidagi maalähedast ja inimese lähedast vilgutab nimest platvormist ja inimesed võivad hakata tegelikult hääli sellele andma, nii et ma imesta, kui näiteks mõnes kohas mõni valimisliit saab tõesti võib-olla 60 70 protsenti häältest. Ja ei, me oleme ka siin laua taga seda arutanud ja ma nagu põhimõtteliselt ei ole ka selle vastu, et tõesti on väikseid valdu, kus valimisliidud on põhjendatud, lihtsalt sellepärast, et tõesti ei ole mõeldav, leiduks liikmeid 10-sse toimuvasse erakonda. Aga sellisel juhul peaks olema ikkagi teatud suuruse piir seatud. See ei tähenda ikkagi seda, et Tallinnas võiks aktsepteerida valimisliitudega valimistele minekut enam tänasel päeval, see tekitaks ikka suurt segadust. Olles ise kunagi olnud valimisliidu Tallinn liige, siis ma ütleksin, et see on ikkagi anakronism. Kui me seda täna 2005. aastal hakkame taastama. Niisuguses kohas, kus on täiesti võimalik tegutseda erakondlikul pinnal Selle otsuse langetab inimene ja ma ei ole kindel, kui Tallinnas oleks selline võimas valimisliit, mille taga näiteks Keskerakond ja Reformierakond ja loovad sellise euroopalik Tallinn näiteks. Jah, aga ma tahtsin natuke korrigeerida selles mõttes oma seisukohta, et see Keskerakonna ja pensionäride erakonna ühinemine, minul tähendab põhimõtteliselt ei ole mul midagi selle vastu ja ma ei ole ka kunagi suhtunud keskerakonda selles mõttes Downevalt tema ideoloogias, iseasi muidugi tema juhtimisstiil ja nii edasi. Aga praegusel juhul ma lihtsalt tahan, nagu korrigeerida seda ajakirjanduses levinud väärarusaam asjast ka tänasest postimehest ma loen kus räägitakse tohutust ühinemisest, mille taga ei ole lihtsalt midagi muud kui teatav oma ridade või liikmeskonna rahastamine ja see, et need hetkeliselt ka võib-olla rahvaliidust liikmete arvu poolest ette minnakse. Ma arvan, et rahvaliidul ei ole ka mingeid probleeme kohalikeks valimisteks veel täiendavat 1000 liiget saada. Pensionäride Erakonna liider Jaan Kundla ütles korduvalt öelnud, sealhulgas ka siinsamas kanalis vikerraadios, et mis selle ühinemise tegelik põhjus oli, ei ole saanud, ei ole ajanud ideoloogilist häma, on lihtsalt öelnud niimoodi, et aga peamine põhjus oli selles, et raha põle. Huvitav, kas liitujat Pensionäride Erakonna liikmed hakkavad ka Keskerakonna liikmemaksu maksma? Aga see on nüüd omaette küsimus. Ma tahtsin veel öelda, sest valimisliite mõistetakse tegelikult kahtepidi. Et mõnedel inimestel arusaam, et valimisliit Ta on võimalik moodustada inimeste vahel, kes ei kuulu mitte ühte ühtegi parteisse et ta mingi täiesti uued persoonid, kes tulevad läbi valimisliidu poliitikasse, kes muidu ei saaks. Aga minu arusaamine on see, et põhimõtteliselt on ju valimisliit tõesti võimalik moodustada haridus Keskerakonna ja Reformierakonna vahel kohalikul, kohalikul tasandil tegelikult kahe partei vahel. Jah, ainult, et ei ole võimalik seda ametlikult vormistada erakondade valimisliiduna, sest seda meie seadus paraku ette ei näe, millest ma jällegi aru ei saa, näiteks Soomes on see töötanud väga hästi kohalikul tasandil, kui minnakse valimistele just nimelt nii-öelda ette afišeerides oma valimisliidu poliitilist koosseis praegu sisuliselt minnakse valimistel juba valmis koalitsiooni just nimelt, aga meil moodustatakse kodu murusid ja ma ei tea iiri pääsukesi ja muid mille puhul tõesti raske öelda, millisel maailmavaatelisel platvormil see looduda. Põhimõtteliselt mina pean igatahes õigeks, et need valimisliidud siiski on valimistel lubatud ja selles mõttes minu siiras imetlus ikkagi meie õiguskantslerile, kes suutis, suutis ikkagi seljatada no terve Eesti poliitilise koorekihi täiesti põhiseaduslike argumentidega. Me oleme väga palju ennustanud praegu nüüd selle kohalikke valimisi ette, tunduvalt lihtsam oleks meid tagantjärgi kommenteerida. Mis tuleneb? Eelkõige tahaks veel ühte ennustust teilt küsida, et kas nüüd nende turbulentsuste nädal, mis on toimunud Eesti poliitikas, kohalike valimiste hääletusprotsent tuleb veel madalam kui varem. Oh, kes seda oskab öelda. Sellele on hea vastus olemas, et kõik sõltub sellest, mis toimub kahe-kolme kuu jooksul enne valimisi. Jah, ja mis natuke aega jah, et kui Toompeal jätkub selline suhteliselt rahulik sordiini all juhtimine ja erilist prohmakaid ei tehta, siis ma arvan, et tasapisi see valimisaktiivsus võib jääda siiski normaalsuse piiridesse. Ja maakonniti on kinnistada ja erinev võib olla väga erinev. Ehkki erakonnad on deklareerinud, et suur kampaania algab alles sügisest, oli ju siin alles eile kampaania avalöök Tallinnas, kui linnapea Tõnis Palts ründas väidetavalt Res Publicaga seotud Hanno kindlad sellepärast no võitleb siis narkomaanide päevakeskuse või kuidas teda nüüd täpselt nimetatakse asutamise vastu Magasini tänava piirkonda ja sellest vähemasti TV3-s on tehtud küllaltki mahlakas skandaal, et noh, tegelikult Palts küllaltki otsesõnaliselt ründas praegu ma arvan, et mine tähendab reformile erakonnaga seotud vabandust annabki. Sa enam ei saa rääkida sellest, et mida algab valimiskampaania, et valimiskampaania pidev see on 365 päeva aastas ja kõik need aastat aastat järjest. Küsimus on lihtsalt selles, et millal need plakatid tänavale tuuakse, kas pannakse jälle need suured isiku plakatit? Tallinna kesklinna? Võeti maha need piirangud või seal. Nii et need plakatid võime me oodata ja loodetavasti ka tiri saableid ja ja lendlehti lennukitelt ja nii edasi ja nii edasi, sest et paistab, et erakondade rahapuudust küll ei ole, aga. Vähem, kuigi nad on lubanud seda, et nad teevad seda mõistlik. Vähemalt, aga vähemalt üks hea asi on kogu selles valimisliitude lubamise, see on see, et see natukene kärbib erakonda, et võimalusi tõenäoliselt, sest seadust tuleb nüüd muuta ja kohalike valimiste tulemuste põhjal ei saa enam erakondadele raha sama heldelt jagatuna nagu kavatseti. Aga küllap nad oskavad selle asja ka ära lahendada soodsalt. Aga jätame nüüd selle kohaliku mudalombi, mida me nimetame eesti poliitikaks vahel noh, tinglikult teinekord on ka Eesti poliitikud siiski oma tegelikult. Nii-öelda taotluste kõrgusel aga läheksime natukene edasi Eestist, sest Eesti ei ole enam ainult Eesti, tihtilugu unustame selle ära paljusid oma sisemisi probleeme lahates, et neid ei ole, neid ei ole enam lihtsalt meie sisemised probleemid, need on üha suuremal määral kogu Euroopa probleemid, sest väga suurel määral meie elu jobu juhib juse kuulumis kuuluvus. Ja homme on siis, kui täitub esimene aasta Euroopa liidus olemisest ja sellest on juba ajakirjanduses palju juttu olnud, kõiksuguseid, kommentaare, mis seadmis halba seal on olnud, aga kas, kas ma nüüd väga ei eksi, kui ma ütlen, et niisugune kõige laiema publiku jaoks esimene aasta euroliidus seostub just nimelt suhkrutrahviga? Jah, ja mitte ainult suhkrutrahviga, vaid juba varem suhkru hinnatõusuga, siis oli ju teada, et kui Euroopa liitu astutakse, siis esimene igale inimesele kõige nähtavam asi on see suhkru hind, mis poes hüppas, eks ole, seda siis hüppas mingi kolm korda ja suhkrutrahv, aga, aga üldiselt ma arvan, et noh, õigus on nendel vaatlejatel, kes ütlevad see esimene aasta tegelikult, et ega ta eriti ei ole, inimesed ju mõjutanud Eesti inimeste ja ei ole ka tegelikult mõjutanud üheski teises riigis näiteks ka Soomes pärast, kui aastasele mööda küsiti soomlaste käest, ega nemad ka suurt midagi tähele pannud, välja arvatud tõesti hindade kerkimine ja ka meil, kui tehti nüüd see nädal statistikat, siis nagu selline läbiv klišee oli see, et no vot Euroopa Liit on kaasa toonud selle, et see, see indeks on nii palju tõusnud, see hind on naa palju tõusnud. Ütlemata seda, et kui me Euroopa liidus ei oleks olnud, siis need hinnad oleks ju tegelikult täpselt samamoodi tõusnud. Võib-olla protsent oleks siia-sinna olnud nii, et et ega seal vahet ei ole ja tuntav tuntav mõju on tõesti ainult see see kampaania või see suur vaidlus, mis käib praegu selle trahvi maksmise või mittemaksmise üle, kuid ka see on nagu paljuski muutunud selles mõttes müraks, et ajakirjandusest ja ka poliitikute sõnavõttudest võib vahele jääda selline mulje, et kui see trahv meile tuleb, on ta siis miljard või üle miljardi või natuke alla miljardi, et see tähendab siis seda, et tuleb iga inimese ukse taha, tuleb kotiga inimene riigi poolt saadetud ja ütleb, et noh, annan annan 458 krooni, eks ole, see on nüüd sinu osa, mis tuleb ära tasuda, midagi säärast. Või mine õue peale ja põleta hunnik suhkrut. Sest noh, tegelikult tuleb see trahvi lihtsalt sellest, et Brüsselist ehk Euroopa Liidust tulevatest abirahadest võetakse see summa maha nendest miljarditest ja mis siia tulevad. Aga samal ajal me ju teame ka seda, et see abiraha, mis siia tuleb niigi, me ei oska seda kuidagi kasutada, suur osa jääb kasutamata meie enda võimetuse tõttu, nii et selles mõttes ma arvan, et kui see Travka tuleb inimesed seda eriti märg Sa seletasid praegu väga ilusti, ma arvan, et paljude eestimaalaste südajaid Oma kodumajaks. Majandusajakirjanik võisin midagigi 200. Tähendab, see on tõesti niimoodi aru, üks tõlgendus sellele tõesti nii on, aga aga ega nendest ei või ka lõpuni kindel olla enne, kui nii-öelda see miljard on sisse kasseerida ühel või teisel. Teisel see jaguneb kuuldavasti pikemale perioodile, aga ja kui me räägime tõesti nendest abi ja siis ka tänases lehes on juttu, et 2007.-st aastast ju abisumma võib tõusta kuni seitsme miljardini ehk selle absorbeerimine, nagu Euroopa Liidu keeles öeldakse, kujuneb meile üha raskemaks ja raskemaks. Küsimus ei ole mitte raha hulgas, vaid selle mõistlikus kasutamises. Aga tegelikult, kui me räägime suhkrutrahvi, siis see on jälle niisugune natuke rehepaplik, kuna rehepapi filmi tegemine on ka sellel nädalal väga kuum teema olnud, selline rehepaplik lähenemine, et me vaatame selle puhul ainult seda summat, seda miljardit. Ja kui, kui peaminister räägib sellest, et me püüame seda summalt võimalikult väikseks kaubelda siis tekib minul ikkagi küsimused, millega ütleme, kas me kaupleme oma aususega, kas me kaupleme oma usaldusväärsust tegelikult palju hullem hoop meie pihta, pigem see usaldusväärsuse kaotus, mis ilmnes nüüd selles, et me ei suutnud ikkagi adekvaatseid arve edastada. Ja selles mõttes Eesti kaotus Euroopa ees võib kujuneda moraalselt märksa rangemaks kui see mingi miljard, mida me nagunii ei, ise ei maksa, vaid mis jääb Euroopa liidul meile maksma. Mind paneb mõtlema hoopis see, et suhkrutrahvist rääkisime. Hakkasime rääkima siis, kui Euroopa liit taastumisest olid mitmed-mitmed kuud möödas ja see oli nii-öelda nagu pommuudis, nagu ootamatu löök allapoole vööd. Me ei rääkinud sellest siis, kui me olime astumas Euroopa liitu kuigi tegelikult seda lepingut sõlminud poliitikud pidid ju ette teadma seda, et suhkru selline kokkuostmine Kylge liigutas ronge üle Eesti piiri, sel ajal. Et mitte keegi ei maininud seda poole sõnagagi, tollel tollel hetkel samas lepingus lepingus kirjas, me rääkisime ainult sellest, et suhkru hind tõuseb ja justkui olekski seda vaja varuda. Aga seda ju nüüd möönatakse, et miks ei tõstetud või ei viidud läbi selliseid reforme, mis oleks suhkru hinda mõnevõrra tõstnud enne Euroopa Liitu, et just kardeti selle Euroopa Liidu rahvahääletuse läbiminekut, et see oligi poliitiline vahend end ja see on nagu see poliitiline hind, mille Eesti peab nüüd maksma selle miljardi näol. Et tihtilugu ka riigi puhul unustatakse ära see, et riik või ühiskond on täpselt samasugune toode ja me peame alati vaatama seda kvaliteedi ja hinnasuhtena. Ja Eesti riik on täna nii hea, kuivõrd me oleme selle eest maksnud ja need hinnad, mis me maksame tema headuse eest tulevat välja aega. Ma arvan seda, et konkreetse suhkrutrahvid teema peaks ajakirjandus maha võtma ja oli läinud nädalal tõsteti üles küsimus, et me võime Euroopa liidust saada veel teisigi trahve juttelisest vist taara ja keskkonnapakendi pakenditrahvidest. Et seda Euroopa liitu astumise lepingut peaks lugema eeskätt poliitikud ükskord vee korralikult läbi ja kõikvõimalikud ametnikud ja mis seal ikkagi kirjas on, muidu on tõesti niimoodi, et me hakkame neid trahve saama, kui mitte iga aasta siis vähemalt korraldanud ehk kolme-nelja aasta aasta jooksul ja väga ootamatult pealt. Sest et millegipärast me oleme harjunud dokumente lugema kuidagi teisiti. Et kümmekond aastat, ütleme ausalt, on Toompeal võetud igasugused seaduseelnõusid vastu, rääkimata valitsusele, määrustest ja väga sageli vangutatakse lihtsalt pead ja laiutatakse käsi, et sorry, kirjas oli, aga ei olnud võimalik kontrollida või, või jälgida. Ja mul on tunne, et Brüssel hakkab jälgima Eestis toimuvat palju täpsemini kui vabariigi valitsus ja ametkonnad on jälginud võib-olla Eestis vastuvõetud seaduste määruste täitmist. Mida neile moraal olla kogus ja nii ta on, jah, ja selle peale võiks alati öelda, et ega Euroopa liit ei ole olnud teadmata sellest ja meedia pidevalt haldussuutmatusest nii-öelda hoiatanud Almat haldussuutmatuse eest, see ongi see jälle Euroopa Liidu termin, mida, mis meil on nagu raske, raskesti olnud, omaks võetav, aga tegelikult see on just haldussuutmatus, et me ei suuda ette näha protsess, mille me, millest me oleme ise osalised, mida me oleme ise käivitanud mitmesuguseid lepinguid, sõlmides mitmesugustesse liitudesse astudes, selles ei ole mitte kedagi teist mõtet süüdistada, nii nagu peaminister üritab süüdistada selles võime süüdistada ainult Eesti valitsust ja kuna meil on demokraatlik riik, siis iga järgmine peaminister vastutab täpselt samavõrd ka eelmise peaministri otsuste eest. No aga siis hakkabki täide minema see, mis siin veel paar aastat tagasi räägiti nagu kergelt läbi huumoriprisma, et noh, et meie omad valitsejad on nagu küllaltki sellised äpud ja saamatud ei suuda nagu seda riiki korralikult juhtida, et astume Euroopa Liitu, et seal nagu toonud, et küll need siis ütlevad. See asi hakkabki täide minema, mul meenub, ma ei mäleta, kas oli täna või, või oli see eile ka raadios, kui küsiti puudega inimeste käest ja ka vanade inimeste käest, et kuidas nad tunnevad ennast nüüd ühiskonnas, pärast seda, kui on aasta Euroopa liidus olnud, siis üllataval kombel öeldi, et aga ausalt öeldes paremini. Sellepärast et kuna me oleme Euroopa liidus, siis Brüsselis ei ole kombeks vaadata vigastele ja vanadele põlglikult ülalt alla, et see suhtumine seal aastaga paranenud. Tegelikult sedasama korraks see prügi teema tagasi, et kui meil ei oleks seda Euroopa liitu, mille nimega ähvardati meid juba neli, viis aastat tagasi, et kallid eestlased ei tohi elama, oma prügi metsa viia või koduaeda kaevata, et me peame tellima endale prügiautod ja e-sorteerima prügi, see prügi, kui tuleb ka ümber ütelda ja mida iganes. Uued prügimäed ja töötlemiskeskused, kas poleks seda tegema hakanud? Ma arvan, mitte mitte niipea, võib olla väga kauges, kauges tulevikus, et mul on, mul on ka paraku see tunne, et meil kui veidi rehepappidel peab tegelikult selline kauge mõisniku piits peal olema. No selles mõttes tuletab mulle meelde jälle homset päeva esimest maid, kui kehtestab kehtestada meil siis selle pakendiseaduse pandipakendi mõiste ja seoses sellega küllap ka raekoja plats jääb mõnevõrra puhtamaks selle juba aktsiisimärgiga ostetud pudeleid ei visata puruks, vaidle hoitakse homseni, kulinaid saab kauplusse tagasi anda. Et selles mõttes on see, eks reaalne Euroopa Liidu tulema, aga aga ma tahaksin siit üle hüpata nüüd meie suure naabri juurde just sellesama niisuguse. Noh, ajaloolise või kuidas nüüd öelda võrdlusega sattusin nägema ühelt Vene telekanalilt lõiku sellest, et Venemaal on ka nüüd asutatud meie autorikaitse ühinguga sarnane ühing ja isegi uudistesaates ironiseeriti viimse piirini selle üle, et kujutage ette, see vahepeal Ameerikas elanud venelane üritab nüüd hakata igasuguste lõbustusasutuste omanikelt ja kõrtsidel ja isegi putkadele tahab TEMA hakata koguma autoritasu seal mängitava muusika eest, et kas Üllar kedagi nii rumalat ja lolli inimest üldse, kes sellesse usub, et see peab tõesti olema üks ameeriklane ja esimese aastaga on ta seal mõnisada 1000 rubla umbes kogunud üle üle Venemaa. Et see näitab veel kord, et ajaloolises plaanis, kui palju oleme meie nüüd arenenud võrreldes idanaabriga ja arenenud just tänu sellele, et me oleme siiski mingitesse rahvusvahelistesse ühendustesse läinud ja me oleme aktsepteerinud seal omaks võetud tavad. Aga ma sellega seoses lihtsalt jõuda tema juurde ja kui siin Peeter ütles, et noh, et meie valitsused on sellised, et noh, kas te siis nüüd tahaksite, et meil oleks niisugune valitsus nagu Vladimir Putini valitsus, et noh, seal on ju kõik korras. Ei no jah, just meie sõbralikule idanaabrile vaadates saab ikka selgemaks see, mida ju räägiti siin juba ammu enne Euroopa Liitu ja NATOsse astumist, et mida kaugemale me idast mõttelisest ja poliitiliselt geograafiliselt lihtsalt ei saa, oleme seda parem ja et Venemaal võivad tulla sellised ajad, kus me täname jumalat, et me oleme astunud nendesse organisatsioonidesse, kes no absoluutselt kaitset muidugi ei paku keegi, aga kes vähematki midagi turvalisemat meile annavad, mingit puhvrit endast kujutavad ja väga selgeks sai see just lõppeval nädalal, kui me jälgisime ja kuulasime president Vladimir Putini aasta läkitust. Mis siis oli kantud ikkagi, mille kõige selgem sõnum oli nostalgia nõukogude liidu järele, kui ta nimetas otse välja, et Nõukogude Liidu lagunemine oli 20. sajandi kõige suurem geopoliitiline katastroof. See oli signaal mitte ainult meie, vaid ka kogu maailma jaoks, mida tegelikult Venemaa praegune juhtkond taga igatseb ja mitte ainult meie siin Eestis või Lätis ja Leedus ei pidanud seda kuulma suhtelise ärevusega, vaid ka näiteks. No ma ei tea, mida mõtles näiteks Saksamaa poliitiline juhtkond kantsler Poolast või Poolast eesotsas, sest noh, on teada, et kui Putin ütleme, paneme sellel labasus rahvakeelde ütles niimoodi, et oleks Nõukogude Liit alles oleks kõik korras, aga sel juhul näiteks ju ei oleks Poola vabanenud, ei oleks Saksamaa taasühinenud ja, ja nõnda edasi. José Putini ütlus mulle kangesti meenutas mingit viimast Rooma keisrit, kes kahetsevad Romain lage laguneb, tähendab, see on just selline väga rumala riigijuhi mõtteviis, kes keskendub kogu maailma ainult oma isiku isiku külge, see on just niisuguse potentsiaalse diktaatori mõtteviis, kes näeb ainult kogu maailma ajalugu läbi iseenda. Et sellega muidugi Putin niisuguse ütleme jätkusuutliku presidendina tõmbas endale ikkagi kriipsu peale. Eile varahommikul tuli mul üks tark mõte pähe, et sedasama Putini tsitaat, kus ta nimetas Nõukogude Liidu lagunemist, selle kõige suuremaks geopoliitiliseks katastroofiks. Ja sedasama üheksanda mai ümber toimuv. Ma mõtlesin, et miks see niimoodi on. Ja jõudsin sellele, et tegelikult võit fašistliku Saksamaa üle oli Nõukogude Liidu viimane võit ainus võit kogu aastakümnete jooksul tänaseni tänaseni välja. Et võib-olla see on ka põhjus, miks tegelikult seda sündmust tahetakse üle maailma nagu võimendada siis kõik see, mis toimus pärast teist maailmasõda, võib ju rääkida, et tegu ainult kaotustega olnud tänaseni tänaseni välja. Tal ei ole mitte midagi sellist tegelikult afis afišeerida. Jah, ei, ma saan aru, tähendab, kui me lähtume sellest, et Putini aastaläkitus, et kui me räägime, räägime sellest, et see oli suunatud nagu siseriiklikuks tarbimiseks, et see on nagu selles mõttes on see täiesti õigustatud ja see nagu toitis ilmselt venelastel sellist enesetunnet. Aga kui me mõtleme ikkagi, et mina peaksin seda Venemaa presidendi üheks suuremaks välispoliitiliseks ämbriks, õitsemist ja viimasel ajal on astunud seepärast, et kui me vaatame tõepoolest seda, mis ajal ta selle avalduse tegi, mis sündmused on ees tulemas, üheksanda mai tähistamine? No ta peaks väga hästi teadma, mis, mis, mis tundega pärast sellist avaldust näiteks tulevad siis need tema suured sõbrad, Ameerika Ühendriigid, Saksamaa, Prantsusmaa ja ka Poola Läti president sinna, kui Putini selline avaldus on all, siis pole ta nagu teinud kergemaks selle olukorra eriti just balti riikide jaoks. Nüüd on nagu meil ei ole vaja enam nii väga seletada ja võimendaja vehelda, eks ole tõestada, et nad pole kaablid sest Venemaa president on suures osas selle töö ise ära teinud. Kohe pärast Putini aasta läkitust juhtusin lugema Ameerika Ühendriikide ühe mõjukama ajalehe Washington Posti artiklit, kus kus päris pikalt seletati seda. Et ameeriklased peaksid aru saama balti riikide motiividest, miks nad kas lähevad või ei lähe, kas nad, mida venemaa käest nõuavad okupatsiooni tunnistamist ja nii edasi, aga see artikkel läks veelgi kaugemale. See ütles seda, et et see on märk Ameerika Ühendriikidele. Et see on selge, et Ameerika Ühendriikide presidendi käivad tavaliselt ja külastavad, ütleme seal Auschwitzi koonduslaagrit ja langetavad pea ja panevad mälestuspärja natsismiohvritele. Aga et nüüd võiksid ameeriklased ka minna edasi kaugemale, et kui nad lähevad Venemaale näiteks kui buss läheb nüüd üheksandal mail Moskvasse ka teha Venemaale ettepaneku, et ma tahaks veel ühe pärja panna nüüd et ma tahaks pärja panna stalinismi ohvrite suvalisele mälestusmärgile näiteks kas või Solowitzi saartel toodud kivile mälestuskivile, kus või siis külastab Moskva lähedal NKVD mõrvaohvrit matmispaika näiteks et artikli autor jõuab järeldusele, et see on küll raske ja noh, delikaatne teema Bushi jaoks, aga ta võiks seda teha. Ma vaatasin seda nimekiri ja kes on nii-öelda Moskvasse kutsutud või õigemini infos on öeldud seda, et tuleb 53 või 54 nelja riigijuhid ja vaatasin seda nimekirja, et kas on mõned riigid väljas. Ja kas see 53 54 nime on siis täpselt need, keda kutsuti maailma, räägitakse ainult sellest, et Eesti ja Leedu ei tule. Et kas oli veel riike, näiteks, kes jättis tulemata. Ja kui palju neid riike, keda ei kutsutud seal enamik Pariike Ameerika Ühendriigid, Uus-Meremaa ja mis iganes. Vaatasin, et kutsutud ei ole sellist riiki nagu Marokuma kus samas Casablancas toimusid olulised sündmused teise maailmasõja ajal. Selliseid printsiip üldse, millega neid riike tegelikult valiti, miks jäeti Maroko ja Põhja-Aafrika teised riigid kutsumata, kes mängisid ka väga olulist rolli teises maailmasõjas? No vot ei tea täpselt, kuidas need kutsed oli, võib-olla oli kuldse lihtsalt üldine ja need, kes reageerisid, need, need lähevad. Et väideti, et kinnitust ei ole siiski lõplikku tulnud Gruusiat, Suurbritanniat veel. No igatahes Putini viimatise kõne valguses me võime küll täieliku südamerahuga nüüd öelda, et meie kõhklused ja kahtlused selles osas, kas Eesti president peaks minema punasele väljakule, on küll leidnud vastus, et tõepoolest see oli ainuõige otsus. Ja neil ei ole mingit põhjust üritada, nagu öeldakse, Vaira Vike-Freiberga seelikutesse pugeda, et nüüd küllaltki kontroversiaalses või vastuolulisest jälle öelda õiges eesti keeles olukorras nüüd püüda puhtalt välja tulla, sest nagu me nüüd arusaam Venemaa on suutnud ikkagi läti küllaltki keerulisse intriigi põimida seoses piirileppele allkirjast, pean piirileppe allkirjastamiseks põimisin vastastikuste see mingisuguste huvide randumiga ja nii edasi ja nii edasi, nii et noh, selline niisugune diplomaatiline manööverdamine ilmselt ühel väikesel riigil ikkagi hästi ei õnnestu. Nii suure maailma maailma ühe kõige kurikuulsama riigi vastu. Ei, aga lõppkokkuvõttes on kõik läinud minu meelest suurepäraselt, et kui me teame, et siis kui tuli see Läti presidendi otsus, mitte tähendab minna Moskvasse Eesti presidendi otsuse, Leedu presidendi otsus mitte minna, et siis nagu oli siin päris kõva diskussioon, et kes nagu õigesti tegid ja kes nagu valesti tegi, et noh, siin osalejal arvas, et Freiberga Freiberga tegi õigesti, teised Rüütel tegi õigesti. Kokkuvõttes tegid mõlemad õigesti. Tähelepanu on tõmmanud rüütli ja Dancuse mitte minek täpselt samuti väga teravat tähelepanu on tõmmanud Freiberga minek sinna need jutud, mis kõik seda on saatnud ja, ja, ja see mõlemad mõlema poole tegevus on suurendanud üllataval kombel mõistmist nii ühe kui teise vastu. Sa viitad sellele, et see oleks olnud balti assamblee kõige targem otsus, et ühiselt kolmekesi langetanud sinna otseselt ainult President lõhed või kaks üle paraku nii ei tehtud, nagu kukkus välja. No ja balti assamblee tegi nüüd ka eile avalduse, noh, tore, et seegi tehti. Ega ma ei usu, et Balti üksmeel nad selle ka Läti käitub, ühte moodi Eesti töötu, teistmoodi oleks nad põhimõtteliselt lagunenud, see on ikkagi tegelikult võib-olla sellises keerulises olukorras erinevate taktikate valik tuleb lõppkokkuvõttes tõesti balti riikidele ühiselt kasuks, sest meid tsiteeritakse, meie olukorda käsitletakse tõesti, kui praegu vaadata maailma suurimaid ajalehti viimastel päevadel, siis igal pool käib see balti teema või ütleme siis selle teise sõja lõpu tähistamise teema läbi ja igal pool käsitletakse ka balti riikide suhtumist sellesse, mis kindlasti valgustab Lääne Lääne lugejad märksa rohkem selle meie olukorra olemuses ja taustades. Ma kujutan ette, praegu, kui raevus võib olla tegelikult kremlile balti riikide peale, ma arvan, et viimati oli ta nii raevus nende peale siis kui me hakkasime Nõukogude Liidust nagu öeldakse, lahti ütlema. Kujutage ette, nad korraldavad suure peo, nad tahavad tähistada hingele palsamit, panna 60 aasta möödumisega sellest, mida vene rahvas korda saatis, läbi elas siis mingisugused baltlased, sokkivad selle asja täiesti ära. Üks läheb, teine ei lähe maailma, ajakirjandus neelab selle sööda alla, kõik hakkavad kirjutama. Poola president tuletab Katõni meelde, Ukraina president läheb kaheksandal, üheksandal on kodus ja nii edasi, nii et milleks seda jama oli jälle vaja. Baltlased oli jälle kogu mängu ära rikkunud, nagu omal ajal ka Mihhail Gorbatšov ju korduvalt ütles, et noh, meil oli nii tore ja ilus, perestroika käimas ja nüüd tulid baltlased oma mingisuguste Egoistlik nõudmistega siia ja hajutasid või lassid laiali meie suure ja sõbraliku liidu. Kui poleks olnud, kui Venemaa oleks käitunud normaalse tsiviliseeritud riigina, sa möönad möönnud seda, mis toimus. Ta ei oleks pidanud ilmselt ka vabandama. Kui loodad Venemaast liiga palju, loe oodama sellel nädalal meie endise klubikaaslase Mart Helme kirjutist, kus ta väga selgelt ütleb, et ega Venemaa ei muutu kunagi. Ja ma arvan, et selle mõttega me võiksime tänase vestluse lõpetada. Tulge meile muutuda, sest et Venemaa teemast ja teise maailmasõja lõputeemast tuleb ka kindlasti järgmisel laupäeval juttu, aga ma tahaksin siinkohal reklaamida veel esmaspäevast argipäeva saadet, kui siinsamas laua taga istuvad, et ühelt poolt vastne välisminister Urmas Paet ja teisel pool riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson ja kus tuleb veel üsna pikalt ja põhjalikult kindlasti juttu Eesti seisust maailma poliitikas ja meie lähiaegade tegemistest, aga täna oli stuudios Margus Mets, Peeter Kaldre ja saatejuht Mart Ummelas. Ilusat volbriööd kõigile ja ärge siis liialt palju jooge.