Uus kooliaasta on juba mõnda nädalat kestnud, sellega on seotud ka keelesaate teema eesti keele emakeelekoht ja staatus Eesti koolis, mis on kirjas emakeeleõpetust puudutavates dokumentides. Kui palju vähe on emakeelel tunde ainekavas, seda on uurinud pedagoogikateadlane. Katrin Kalamees Ruubel oma doktoritöös kõiki eesti kooli õppekavu läbi 100 aasta. Tere tulemast saatesse Katrin Kalamees. Ruubel. Tervist. Minu nimi on Piret Kriivan ja tegelikult lisaks oma uurimistööle teadustööle. On teil olemas kokkupuude kõikide emakeeleõpetust puudutavate tahkudega? Ja see on tõsi, ma olen olnud pikka aega eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Selleks ma õppisingi Tartu Ülikoolis olen õppekirjandust teinud ka selle tegemisi toimetanud Mullen õpetajaid koolitanud üliõpilasi, koolitanud. Ma olen ka riikliku õppekava arendamises omal ajal osalenud. Ma olen uurinud eesti keele õpetust, jah, tõesti, siin, nüüd juba teadustööna. Nii et need aspektid on tõepoolest tuttavad ja südamelähedased. No te olete ise ka öelnud, et emakeele, meie emakeele hea käekäik on olnud teile südameasi mitte parasjagu moes või moest väljas, jututeema. Kas emakeele käekäik on praegu moes, jututeema või mitte, kuidas teile tundub? Mida hinnatakse moes olevaks, kas seda, millest palju räägitakse või seda, mis inimestele muret teeb? Emakeele heast käekäigust kuigivõrd ei räägita. Mis on kurb? See, et eesti keel elab ja küllap ka homme ja kaugemaski tuleb, kõikus segame, usume kõik. Aga eesti keele õpetuse kohta kõneldav on taasiseseisvunud Eestis olnud pigem probleemidele osutav kui kui oma rõõmu väljendamine, et asjad on hästi. Kas tundub siis nii, et kipub valitsema see mentaliteet, et ah emakeelt, me oskame ju niikuinii, et see mentaliteet nüüd jõuab ka koolidesse või keeleõpetusse. Küllap see on üks hoiakutest, mis avalikus ruumis ringlevad. Jah, selleks, et pageerida mõne teise keele kavandatud edu. On väljendatud ka seisukohti, et eesti keel on igav temaga ikkagi nii hästi ennast väljendada kui näiteks inglise keeles. Eesti keele õpetus on iganenud, eesti keele õpetajad on vanamoodsad. Koolis on vähe noori, kes võiksid kõnelejate arvates efektiivsemalt õpetada. Meediast oleme leidnud ka seisukohti, et eesti keele õpetus tuleks muuta atraktiivsemaks ja eesti keel ise samuti atraktiivsemaks. Mina ei ole keelte Estamisega atraktiivsuse põhimõttel küll kunagi nõus olnud, sest iga keelekeel on võrdne teiste keelte kõrval. Iseasi, kui viidab ta keelepoliitikale, kus keelte üle kõnelemine on politiseeritud küsimus ja kus teatud keeltel on rohkem õigusi kui teistel. Eesti keele ja emakeeleõpe prestiiž on vist võrdlemisi madal Eestis praegu. Ma küsisin vastu, miks ta iseseisvas riigis madal on. See on küsimuste küsimus, jah. Ja ma vaataksin korraks tagasi üldse mitte kaugemale kui Eesti vabariigi aastatesse, ehk siis 1918 kuni 1940 kus eesti keele prestiiži Soldi ja turvalisuse sky oldi sedavõrd kindlad, et tollane iseseisev riik kotis keeleseaduse vastu alles 1934. aastal midagi põhimõttel, et seadust kõik oleks korrektne ja teistel riikidel on, ei nähtud ohtu eesti keelele. Ja Eesti vabariiki on ju peetud suhteliselt homogeenseks riigiks, kus üle 88 protsendi oli eesti keele kõnelejaid emakeelena ja vaid seitse muud rahvust ületasid 1000 inimese piiri. Eestlased siis domineeriva rahvusena, rootslased, sakslased, venelased olid siis need, keda oli rohkem kui 1000. Ja eesti keel eesti koolis, Eesti vabariigi ajal oli vaieldamatult tähtsaim õppeaine ja eesti keele õpetaja kõige tähtsam amet. Samas oli ka tema vastutus kõige suurem, temalt nõuti väga palju. Ei saa unustada seda, tollased eesti keele õpetajad olid meie mõistes noh, ütleme siis pedagoogilise seminari haridusega, mitte kõrgharidusega. Aga nad olid professionaalid. Neid nimetati nii. Nende õigused olid seadustega kaitstud kuni nende elamispinna töötasu, tervisekindlustuse kõige selliseni ja eesti keele positsioon ka Eesti vabariigi õppekavades. Mustvalgel sätestatuna oli vaieldamatult tähtsaim. Ka siis nähti selles tähtsaimat lainet rahvuse ja identiteedi koos hoidjat, eesti kultuurialust. Aga nähti ka tollal sai laua avastus, et vahend teiste ainete õppimiseks ehk siis maailmast arusaamise kujundamiseks nõukogude perioodi kohta. On väga lihtsustatud kuvand, mis inimestele kuuldavas nähtavas ruumis liigub. Ja kahjuks ei teata Ta ja kahjuks ei ole ka arvestatud Nõukogude perioodil saavutatut. Jah. Eesti kaotas, eesti keel kaotas riigikeele positsiooni, seda küll, aga eestikeelne hariduskõikidel haridusastmetel oli lubatud. See oli väljunud, sellest hoiti kinni, on nimetatud seda ka resistentsus kultuuriks, mis läbi eesti keele hoidmise ja säilitamise nõukogude ajal tehti. Eestis oli oma õppevara, nõukogude perioodil mindi üle 11 klassilisele üldharidusele Nõukogude dioodil jõuti viiepäevase töönädalani. Siis Marty süvakoolid süvaklassid, loodi valikained, lasti käiku töövihikud näiteks ja oli olemas väga süsteemne õpetajakoolitus, mis eelnes mitte järgnenud igale muudatusele, mis ühe või teise aineõpetuses või ka laiemates printsiipides. Tehtud oli. See, et nõukogud Eesti üldharidust suunasid direktiivsed, dokumendid Moskvast on samuti ajalooline tõde. Ent nendes alati olnud klausel tuleb arvestada. Piirkondlikku või vabariikliku eripära oli see uks mille kaudu toodi Eesti Vabariigist üle kõik väärtuslik, mis tollal oli loodud, aga loodud oli terviklik koolisüsteem. Oma pedagoogikateadusõpetajad olid koolitatud, kõike seda hoiti Nõukogude perioodil, olid Eesti vabariigiõppekavad üsna segastel, aga tal, mille sees oli ka saksa okupatsioon. Ja siis nõukogude võimu taaskehtestamine siin. Pärast teist maailmasõda olid käigus Eesti vabariigiõppekavad võeti mõned asjad välja, mõned asjad, aga need olid niisugused tõesti, noh, ütleme mõistetavalt teistsugusest ideoloogiast tingitud. Moskvas tuli ideoloogiline surve, aga ütleme, eesti ametnikud oskasid välja lugeda seadustest seda, mis Eestile on kasulik ja Eesti teadlased ja õpetajad andsid oma panuse teadlasele ideoloogiaga niimoodi, et. Ma küsiksin, et kust praegu tuleb ideoloogiline surve ja see koht ei ole Tallinn. Ja Eesti vabariigi ajal oli selge see, et ideoloogiline surveharidusele samamoodi olemas. Ta ei olnud suure riigi surve väikesele, vaid oma riigi ideoloogia propageerimine läbi eelkõige läbi hariduse. Igal ajal on oma ideoloogia see, et nõukogude ajal ta tuli paigast nimega Moskva. See lihtsalt nii oli, aga jagus tarkust ja jagus professionaalsust. Leida need võimalused, sest selge, et direktiividest kõrvale hoida. Nii nagu ütles tollane pikaaegne haridusminister Ferdinand Eisen ei olnud võimalik ja ei olnud ka mõistlik. See oli väga suurte kompromisside aeg. Ja Ferdinand Eisen haridusministrina aastatel 1960 kuni 80 juhtis Eesti haridust nendelt kõige keerukamate aegadel, kui algas ka sihipärane venestuspoliitika ja paljud muud probleemid, mis eesti keele õpet puudutasid. Nii on see alati hämmastanud, et kui oli see kõige suurem venestamise aeg 80.-te alguses, et siis tegelikult ikkagi mõeldi nii et ükskõik mis, aga ega nad eesti keele tundide kallale ikka ei lähe. Ma mäletan nagu sellist, mõtlen mindudki. Ja ma saan öelda ka tõesti dokumentidele tuginedes. Eesti üldhariduskoolis ei ole kunagi olnud nii palju eesti keele tunde kui nõukogude perioodil, eriti nendel seitsmekümnendatel kaheksakümnendatel, mida me saame tõesti sihipärase venestuse ajaks nimetada ja ja mille lõppeesmärk oli ju vene keelele üleminek vahel tapina kakskeelsus, aga see oli niisugune väga ühesuunaline agressiivne kakskeelsus. Kuigi seadustes oli sätestatud, et siia mujalt Nõukogude Liidust jäänud või sattunud inimesed on kohustatud eesti keelt õppima, et selleks, et kasvõi suhelda või oma asju ajada oli see formaalsus ja siin tuleb juhtida tähelepanu ühele nisu sal aspektile, mis minu arvates on jäänud taasiseseisvunud Eesti üldharidust aga eesti keele õpet kujundades täiesti tähelepanuta. Ei ole tajutud praegu Eestis elava vene keelt kõneleva elanikkonna päritolu selles mõttes et nad tulid siia või jäid siia suure riigi suure keele esindajatena. Ja suure keelepoliitika ja väikse keelepoliitika on alati äärmiselt erinevad. Orel on jõud ja väikesele on seda jõudu vähem ja nende identiteet kardinaalselt muutus. Nad said pagulase, muulase ja veel mõne muu kõrvanimetuse. Enne olid nad totalitaarse riigi kodanikud, kaotasid oma kodakondsuse, nad kaotasid oma idi dieedi ja keel on esmane, millest hoitakse kinni, et oma Diazburaad siin või, või seda noh, ütleme, kogukondliku elu kuidagi sättida ja siit tekib trotsi, tekib inerts hoida oma vastust ka seda, mis pakutakse, peale surutakse. Aga pakuti jõumeetodil kahjux ja trahviti. Keeleinspektsioon oma statistikas esitab väga uhkeid numbreid selle kohta palju Ida-Virumaa õpetajatele on tehtud ettekirjutus, tõsi või, või ka trahve määratud. Nüüd taasiseseisvumise ajal oleme me rohkem tähelepanu pööranud muulastele ja nende emakeelele. Oma emakeelele ja ministeeriumi kolm suunda on küll. Keelepoliitiliselt on eesti keel Eestis eesti keel maailmas ja muulaste keeleõpe. Ja ilmselt on ju mitte ainult raadiokuulajale, vaid ka lehelugejale ja, ja üldse inimestega suhtlejale tuttav teema. Vene koolid vaatan üle minema eesti keelele vähemalt 60 protsendilisest mahus gümnaasiumis. Ja kui seda propageeritakse, seda propageeritakse väga innukalt, on ka kõva tugi. Sest see on poliitiline otsus, küllap vajalik ka Euroopas kiituse saamiseks. See viib alla eesti keelt kõnelevate noorte silmis näiteks eesti keele prestiiži ja toob kaasa selle ignorantsuse. Ja toob kaasa selle seisukoha, et nagu te mainisite algul, et eesti keelt ei ole vajagi õppida, et ma oskan seda niigi las õpivad need, kes ei oska raiumata seda, et eesti keel ongi meie jaoks eestlaste jaoks Paalne õppeaine. Just nimelt seetõttu, et õpitakse keelt, mida juba osatakse ja millega isegi ilma tundigi juurde õppimata saaks ju elus hakkama. Ja see eesti keele maine madaldumine. Kõige kurvem ongi see, et me loeme seda välja oma riigi hariduspoliitikast sest panustatakse muulaste keeleõppesse, mis ei ole olnud kahjuks 25 aasta jooksul efektiivne. Mati Hint on öelnud, et kõigepealt peaks tegelema meelsusega, siis keelega. Nelakati keelest. Valikute küsimus, kas nii ei olnud ka näiteks kahe ilmasõja vahel, et Eesti koolis emakeele tundides tegeletigi ka meelsusega, et aga seda praegu ei ole? Ja see on tõsi, me ei saagi kõnelda Eesti vabariigi õppesisust niimoodi, et jätame kirjanduse selleks, et meelsust kujundada või võtame mõne muu aine. See oli kõik üks eesti keel, sest et see oli lõimitud õpetus. Ja nüüd ma pean jõudma aspekti nii, millest Eesti vabariigi ajal saab väga kenasti rääkida, see on selle õpetuse eesmärgistamine. Ja eesti keele õpetuse eesmärkides on väga selgelt sees oma riigi kodaniku kasvatamine, oma keele väärtustamine, oma emakeele armastamine, seal ei kardetud ka selliseid sõnu ja haritlasi kasvatamine. Ja arvata võib, et haritlasel on keele uskuski ist asjakohane. Aga taasiseseisvunud Eesti riiklikest õppekavadest mis on siis ilmunud 1996 2002 ja 2010. Esimeses, siis 96. aasta õppekavas on sees sõnana, armastus hiljem mitte. Ei kardame häbeneme, peame paljuks. Miks see nii on? Ma ei tea, need, kes lastele käivad eesti keelt õpetamas, ma arvan, et nemad ei karda. Ja ma arvan, et enamik Eesti inimestest ei karda. Aga mina ütleks niimoodi. Ma arvan, et mõni mäletab veel sellist raamatut nagu Eduard Vilde, Mahtra sõda ja kuidas seal kuidas seal talupoegadele mõisas tihtipeale triibulisi tehti ja oma eesti keelt sellesse suhtumisega oleksime me muutunud nagu sellisteks talupoegadeks, kes võtavad vitsad ka ise kaasa, kui mõis aspekt on välja kuulutatud ja sellest on kahju, sest samasuguseid väikesi rahvaid veelgi väiksemaid Island lastel ei ole kunagi seda probleemi, et keegi selleks, et islandi keel ei ole atraktiivne, meil millelegi pärast on, ma ei tea, kas see on meie päris orjalik päritolu, ise on soov meeldida kuskil mujal, mitte ajada vabariigina oma riigi asju. Millest see siis lõppkokkuvõttes tuleb, et see prestiis emakeele õppemise prestiiž on nii madal. Kas see on terve kompleks ilmselt põhjuseid ja juba mõned on räägitud siin. Ja see on terve kompleks põhjuseid. Ja see on ka põhjus, miks ma oma uurimistööd tegema hakkasin, sest need lihtsustatud põhjused, mis avalikkuseni jõudsid ei olnud minu jaoks ammendavad. Kui Eesti taasiseseisvus siis loomulikult oli see joovastus. Ja teha oli tohutult palju ja mitte ainult eesti keele õpetusega seonduvat. Ja seda on hiljem nii mujalt haritud inimesed, teadlased kui ka Eesti enda inimesed püüdnud analüüsida ja nimetanud seda peataolekuks. Aga kangeks tahtmiseks ka midagi teistmoodi. 1998. sel aastal anti inimestele lugeda Eesti vabariigi presidendi akadeemilise nõukogu. Tulevikukavand nimega õpib Eesti ja seal oli kirjas see, et te ideologiseeritud Eesti haridus. Akadeedeologiseerima tähendab ideoloogiat üldse ära võtma. Ja siin me võime osundada ka sellele, kui oluline on sellistes juhtdokumentides ja isegi tuleviku komandites kasutada täpset keelt. Eesti üldharidustee ideologiseeritud laulva revolutsiooni käigus on pärit samast dokumendist tsitaat. Kuidas seda tõlgendada? Selge on see, et me mõistame, väldi nõukoguliku ideoloogiat. Aga kui seda ei ole kirjas, siis ma võin seda mõista ka teisiti. Nii et see, mis pannakse kirja, on erakordselt oluline ehk kirjalik tekstiloome kui eesti keele õpetuse ülim eesmärk. Ja millega peaks tegelema põhjalikult koolides koolides, eelkõige ja juttu oli ka ainetundide arvust ja selle on toonud välja ka Maarja Vaino Tammsaare muuseumi juhataja vikerraadios kommentaaris, et teie töös on kirjas, et eesti keele tundide arv on vähenenud 490 viied tunni võrra. Enam-vähem taasiseseisvumise ajal. Need, et varem oli emakeele ja kirjanduse tundi nädalas 12 ja praegu Kuus natuke täpsustan, 12 tundi oli esimeses klassis ja praegu on esimeses klassis kuus. Ja 12 tundi oli kuni 70.-te aastate lõpuni ehk siis Nõukogude perioodil esimeses klassis 12, teises kaheksa, kolmandas seitse. Seal on päris kena aru, miks see on oluline. Võidakse ju öelda, et Nad õpivad eesti keelt igal õppeaastal, et ei ole hullu. Äärmiselt oluline on see, kui palju õppeaega, mis vanuses õpilasele antakse. Kui alustada 12 nädalatunniga eesti keele õpetusega kümnendas klassis, siis on lootusetult hilja. Me kõik oleme ilmselt keeltekoolis oma huvi ajel käinud mõnda keelt natukene õppimas, mida hiljem, seda keerulisemaks, mida hiljem seda keerulisem ja lapse arengut silmas pidades on algkool võtmetähendusega juba selle tõttu, et siin on vastasmõju. Kui seal õpitakse keelt intensiivselt ja suures mahus ja see maht on täidetud ka lapse arengut arvestava sisuga siis me anname lapsele kätte võimalikult täiusliku tööriista, ta saab jätkata kõikides ainetes järgnevatel haridusastmetel ja, ja minna üle ka siis tänapäeva väljendit kasutades elukestvale õppele probleemideta. Kui me läbime seal all, siis kõrgemates klassides juurde andmine ei ole nii efektiivne. Ja on ka päris huvitavaid, kuigi mitte veenvaid põhjendusi, miks eesti keele tundide arv on muutunud ja on ainult ühes suunas muutunud. Noh, üks on pärit näiteks 1986.-st 87.-st õppeaastast, kui korraga kooli läksid seitsmeaastased ja kuueaastased lapsed. Kui hakati tegema seda kuueselt kooli eksperimenti siis oli näiteks esimeses klassis seitsmeaastastel 11 tundi. Miks üks tund aega kadus, keegi öelnud midagi, aga kuueaastastel viis kuni kaheksa ja seda tundide kaotamist on väga nutikalt tehtud selliste vahemike andmistega viis kuni kaheksa üheksa kuni 11, neid vahemikke on sahker erineva sõnaga ja mida see kaasa toob, kui kool oluliseks eesti keelt õpetada maksimaalselt lubatud mahus siis ta võtab näiteks kaheksa tundi. Aga kui ta tahab hoida palgafondi kokku, siis ta võtabki Island. Ja ikka tahab, ta ikka tahab, see on ju loomulik. Ja kui nüüd ütelda, võrrelda seda näiteks sedasama 70.-te lõpu kus oli veel 12 tundi esimeses klassis siis said pead 11 õppeaasta jooksul kokku 2415 tundi eesti keelt. Kui ma toon näiteks selle aasta, kui rakendus, siis juba taasiseseisvunud Eesti esimene riiklik õppekava ehk siis õppeaasta 97 98 siis on neid tunde 2030 2415 pealt 2030 peale. Ja kui ma toon teile näiteks aasta veel siia kõrvale 2011 2012, kui rakendus praegus kehtiv õppekava siis on neid tunde praegu 1995. Ja enne oli veel kõvasti sügaval nõukogude ajal, nagu on kombeks öelda, 2415. Mõtlemapanevad numbrid on need, et meie teiega siin mõtleme ja oleme kogu aeg mõelnud. Kahjuks ei ole meil seda võimu, et seda mõtlema vanemist kuidagi paremuse poole, suuremat laenutoon, ühe niisuguse näite veel. On tehtud, muidu statistikat Euroopa piires vähemalt juba väga pikka aega. Millise protsendi emakeel moodustab üleüldisest õppeaine mahust. Need andmed on mul pärit küll aastast 2013, aga Euroopa Komisjoni kodulehelt saab huviline kätte kindlasti ka värskemaid, neid ei tehta päris iga aastaga. Ja see on nüüd põhikooli esimene kuni üheksas klass. Eestis moodustab siis see kuus tundi, mis meil on esimeses klassis ja teises klassis ja kolmandas moodustab 28 protsenti üldisest õppe mahust, näiteks Ungaris on see protsent 38. Ja kui me võtame põhikooli protsenti üldiselt, siis Eestil on 18,8 protsenti iirlastel 29,9 ungarlastel kell 33,6. Kolmandik õppemahust on emakeel. Kas see emakeele tundide arvu vähenemine, kas see mõjutab ka otseselt emakeeleoskust emakeele rääkimise kõnelemise kirjutamise taset, mida on ju ka palju viimasel ajal räägitud, et kooli lõpetad, Nad lõpetavad kooli, aga eesti keelt? Ei oska ja seda on räägitud. Vaat siin on vastuolu. Kõige lihtsam on alati protsessida ja tunde juurde nõuda, aga niimoodi võib iga õppeaine teha ja ükski õppeaine ei ole ju õppekavas tarbetu ja kõigil jääb õigust ülegi. Kõigel jääb õigust üle, aga küsimus on selles, millises vastavuses on see õppesisu, mida riiklik õppekava riigi hariduspoliitika rakendusdokument sätestab. Mis on kirjutatud näiteks eesti keeles gümnaasiumi mingi kursuse sisse või põhikoolis mingi kooliastme eesti keele õpetuse sisse. Ja kui need ei ole vastavuses, siis me võime anda ka 20 tundi, aga kasu ei ole kuigivõrd. Sest kui see õpetuse sisu ei lähtu eesmärkidest, keda me tahame kasvatada, mis oskusime õpilasele tahame anda, kas me suudame ta mõtlema õpetada, mis on üldse üldharidusheaks tehakse eesmärk. Kui need eesmärgid selles sisu valikus ei kajastu. Kui see on subjektiivne, kui see on teatud töögruppide vastasseisude ärategemise tulemus siis ei ole sellel ju mingisugust ei teoreetilist alust, millest ei saa kahjuks eesti uue Eesti õppekavade puhul rääkida. Aga siis ei ole sellest ju abiga õpilasele, ta võib istuda eesti keele tundides kas kuus korda nädalas või 12 korda nädalas. Aga sellest üksi ei muutu midagi ja kui tema õpetajaks satub inimene, kelle koolitus põhikoolitus on lünklik või see puudub hoopis praeguste moodsate noored kooli ja teiste sellelaadsete projektide valguses. Ja kui võib-olla teistsugust õpet viljelenud õpetajad ei ole piisavalt lisaks koolitatud siis ei juhtu ka midagi, ükskõik kui palju neid tund on. Õppeefektiivsus on nii paljudest aspektidest seotud, aga õppes sisu on primaarne ja kena oleks, kui oleks ka õpetaja selle sõna parimas tähenduses seal ruumis, kus õpetamine toimub. Õpetajal on siis praegu väga raske oma rolli täita, kui tal ei ole ka antud Se võimet pahasti kõlada, aga tal peab olema etteantud ju mingid eesmärgid, suunised, see kõlab väga bürokraatlikult, aga tegelikult nii see vist on. Päris kaootiliselt, nagu Browni liikumine ja õppetöö toimuda ka ei saa, et läheme, siis koguneme kuskil vaatamisteeme, niimoodi saab ka mõne tunni pidada loomulikult. Ja mingid suunised, sest õpetaja kui õppekava rakendaja on ju tegelikult nii silmapaistvas ja vastutusrikkas rollis tajub, peab aitama selle põhjal, mida, mida riik on talle abiks andnud meie kultuuri edasi anda, meie keelt, säilitada tuleviku Eesti jaoks kodanikku kasvatada, on ta siis kosmopoliit või kolkapatrioot või kõik vahepealsed variandid. Aga õpetaja, nii nagu selgus ka minu töös nendest õpetajate küsitlustest õppekavade kohta tunnistatakse otse, et ei oska seda teha. Seda kooli õppekava, mille tegemise kohustuse sätestab riiklik õppekava, et vastutust delegeerida endalt mujale. Targa juhtimise üks komponente on tõesti vastutuse delegeerimine, aga see peab olema mõtestatud, toetatud vastutus. Vähemalt põhihariduse ulatuses, mis on Eesti riigi kohustus. Ja õpetajad teevad, müts maha üritajate ees tõesti, oma parema äranägemise järgi nopivad siit-sealt koolitustelt, mis on nüüd kõik vabaturul ja koolil ei pruugi raha jätkuda. Poolluus on selles, et taasiseseisvunud Eesti riiklikes õppekavades ehk vabariigi valitsuse määrustes on õpetaja roll defineerimata. Õpetaja satub nagu ulakas poisike vahel näitusesaalis valesse kohta või tal lubatakse kuskilt piiluda, tohib natukene motivatsiooni kujunemist toetada ja ta tohib natukene veel midagit toetada. Aga see väärikas positsioon, mis olid nii Eesti vabariigi kui ka nõukogude perioodil õpetajal ja kuidas, kuidas riik toetas õpetaja targemaks ja, ja oskajamaks saamist. Kuna kõik on turul nagu õppekirjanduski, siis on need valikud tihtipeale sellised Divalitagi una ei ole võimalik. Ja see noorte ja vanade vastandamine, vana õpetaja, ma arvan, et need noored on ka ühel päeval vanad aga siis ei saa neid vanaks õpetajaks nimetada, sest nad on ammu koolist jalga lasknud. Ja kui minna noored kooli kodulehele, siis iga huviline leiab sealt väga huvitavat lugemist. Nende noort koolis töötamist nähakse vaid nendega äriteel ühe etapina, et nad saaksid minna ennast realiseerima mujale. Kiiresti vahetu õpetajaskond täiesti absurdselt ja kunstlikult kujundatud vastasseis nii-öelda kõlbmatud vanade ja siis noorte ja kahtlemata innovatiivsete vahel see, see ei tule kasuks, sest no mil moel siis ka ühtset meeskonda koolis kujundada, kui võrdlusalused puuduvad tegelikult. Kas ma olen saanud õigesti aru jutust, kui ma ütlen, et tegelikult ainetundide arv on see, võib öelda, et see viimane etapp tegelikult probleemid algavad Eesti riigis emakeeleõppes õigusaktidest, seadustest, dokumentidest, mis sätestavad emakeeleõppe Krollija sisu. Ja võib, võib niimoodi öelda tõesti, ja kuna ükski dokument ei tule ju kuskilt masinast veel, vaid seda teevad inimesed siis mina loen seda mõtlematuseks ülemineku perioodil ja taasiseseisvumise algusaastail. Et ei osatud õppida sellest, mis on juba olemas, eesti keeles olemas, isegi võõrkeeleoskust ei olnud tarvis. Mis oli ajaproovile vastu pannud, mis olid tõestanud oma tulemuslikkust vaid see heideti kõrvale, jäetakse totaalseks negatiivismiks mineviku suhtes meie oma kooli. Peeter põld Johannes Käis, kui silda taba meie siinse päritoluga ainus ülemaailmselt siiani hinnatud õppekavateoreetik lugeda oleks tulnud, uurida oleks tulnud, lugu oleks tulnud pidada, oleks palju lihtsam olnud ja oleks meie hariduse areng jätkunud ilma augulise teeta, raskused loomulikud ja muutused olid väga suured ja teha oli väga palju. Aga Me vist keegi ei võta tõsise süüdistusena seda, et mul on liiga suur maja ja ma ei jaksa kõiki tube ära kraamida tuleb jaksata, kui see ülesanne võetud. Ja mis on minul küll hinge peal, et kogenud professionaalid tõrjuti kõrvale. Soov alustada puhtalt lehelt ei pea tähendama seda, et sellele puhtale lehele tehakse kaheksa sentimeetrisi tita jälgi. Seal oleks võinud suured ja väiksed jäljed kõrvuti olla. Kas nüüd on võimalik kuidagi olukorda parandada, ehk mida te soovitaksite neile, kes nüüd kujundavad seda emakeeleõpetust, kes, kes seda seadustesse kirjutavad, kes seda ette valmistavad ja mida te soovitaksite keeleteadlastele emakeeleõpetaja. Ja kolmandaks, mida te soovitaksite õpilastele? Mina olen, järelikult tuleb mitu soovitust anda. Üldiselt on püütud hoida see põhiotsustust, tegijate kooslus anonüümsena. Ministeerium tegi, valitsus otsustas ja me teame, kes valitsuses on. Otsime ministeeriumi töötajad ka välja, aga see ei aita meid. Näiteks Soomes siinsamas kõrval on kõikide õppekava tegijate nimed õppekavaga pane peal, mis näitab ka lugupidamist nende vastu. Ma loodan, siiski ihkab praegu et Eesti hariduses targal juhtimisel on võimalik kaasata ühelt poolt selle valdkonna konkreetsemalt õppekava tegemise spetsialiste, neid siiski on veel kaasata õpetajaid, mitte seada neid opositsiooni, nagu on olnud alates 96. aasta õppekava tegemisest kirjutada märgukirju tuleb kirjutada pöördumisi. Selleni välja, et Kirjanike liit, Kirjanike muuseumide liit kirjutavad pöördumisi, et ei juhtuks see, et kaob viimase õppekavaga näiteks 105 tundi eesti keele ja kirjanduse pealt kadus ainult 35. See ei ole sõda, aga sellisena avastatud, mängitakse avalikkusega suhtlemist, inimesed, aineühendused, igasugused töörühmad teevad ettepanekuid, need võetakse naeratusega vastu ja tehakse ikka nii, nagu ise on otsustatud. Kombeks põhjendada ei ole kombeks arutleda. Ja viimasel ajal Mina saan öelda pärast seda, kui ma kõrgendatud tähelepanu õppekavas tehtavatele muudatustele lõpetasin, ehk oma töö kokku panin keegi teavitagi, mingist muudatusest pannakse sõna juurde, võetakse lõik välja, tehakse lause ringi. Aga see on vabariigi valitsuse määrus. Ja näiteks koolid on oma õppekavad teinud mingi ajalise määratlusega dokumendi põhjal. Hiljem saab öelda, et ta ei vastagi enam, sest dokument ise on läbi käinud kummalisi salapäraseid. Korrektuur ei ole aus. Meid on nii vähe, meid on alla 900000 eesti keelt emakeelega kõnelevaid inimesi ja siin ei ole mõtet opereerida, aga 1,3 miljoniga? Küllap praegu on Eestis vähemgi, sest paljud on mujal. See peaks olema kõigi ühine asi. Ja see, see nõuanne on, noh, laieneb kõigile neile sihtgruppidele, keda te keda te nagu siin nimetasite oma küsimuses. No mina ei kujuta ette, et noored peaksid tundma seda tunnet, mul piinlik olla eestlane. Aga eesti keelest lugupidamine ongi selle eestlaseks olemise üks aluseid. Ja on öeldud ka seda, et keskendumine ühele võõrkeeli seda on öelnud, kirjandusteadlane Jüri Talvet. Ühele võõrkeelele on üsna rumal sest inimene muutub selle keele orjaks. Ja kuna üldjuhul õpitakse oma emakeelest Eestis suuremaid keeli kas me tahame tagasi Mahtra sõda või me tahame olla väärikad inimesed või ainult Euroopa teenrid? Siin on mõtlemisainet küll rohkem rohkem võiks veel rõhutada seda, et need õpetajad, keda ma tõesti nimetan õpetajaks, mittepedagoogid, mis on üsna niisugune ülevürtsitatud sõna, aga just õpetaja südamega õpetaja jaksaks edasi võidelda, kui see on ainus vorm praegu. Sest ma olen veendunud, nad jaksavad vaatamata sellele kibestumisele teha ka koostööd. Aga lastele tuleb, tuleb õppida. Nii vähe, kui neid tunde on, aga tuleb õppida ja mitte raisata. Ta raisata oma aega selle müra tekitamisel, et eesti keel on nõme tunnid on igavad. See, see madal ja minul on küll olnud õpetajana õnn kokku saada selliste õpilastega, kellega me oleme koos. Ma arvan, eesti keelt ja kirjandust niimoodi õppinud, et nad ei ole seda oma elus kahetsenud. Aitäh pedagoogikateadlane Katrin Kalamees Ruubel ja ma soovin, et selliseid õpilasi veel elus kohtaksite saaksite, aitäh, see on väga tore soov. Ja kes soovivad kõnealuse doktoritööga lähemalt tutvuda, siis Katrin Kalamees Ruubeli tööne jõuate keele saate kodulehel. Kõike head.