Kirjutatud on parem üks peotäis vaikse meelega kui kaks vaeva ja vaimu närimisega. Nüüd on see siis ka selleks korraks loetud, see tähendab ette loetud öeldud, mis tähendab ära öeldud ja kuuldud. Kui eeldada, et meid kuulate, mis omakorda tähendab tähelepanelikult ehk teraselt kuulata. Sest meie kuulutame teile sellest peotäiest väikestest lugudest vaikse meelega mitte ainult nende lugude teksti, vaid ka mõnesuguseid, mõtteid ja arutlusi nende Sinaatsete tekstide juurde. Nõnda ütelda joonealuseid märkusi, kui kuuldav joon peaks mõeldav olema, mis puhul selle alunegi mõeldav oleks. Kõik kuuldav pole kaugeltki mõeldav, nagu kõik mõeldav, pole alati mittekuuldav. Väikest lugu kutsutakse anekdoodiks sel korral, kui selles kõneldakse ajaloolisest isikust asju, mis ei tarvitse tingimata tõele vastata. Ometi aga head on kuulata või lugeda kuna neis oma vaikne nali jäi puudu. Anekdootide nimetust. Täpsemalt kreekakeelset sõna annektota kasutas esmakordselt väejuhi Pelisaar José sekretär Prokoopius, kes oma sekretäri ametit pidas aastast 527 alates meie ajaarvamise järele. Ja keiser justin Jaanuse eluajal. Teose oli kirjutanud, milles ta viimast armuliku ja hea valitsejana iseloomustas ning esitles. Pärast keiser Justini Jaanuse surma võttis nüüdsama Prokoopius kätte ja avaldas oma teise teose. Annektota, mis tähendab kreeka keeles seni veel avaldamata salajutt. Ja enne siin iseloomustas esitasdasama keisrit türannia Vägivalla valitsejana. See on anekdoot anekdoodis. Täna tahame avaldada mõningaid salad jutti anekdoote suurtest meestest, mis algupärastest anekdootidest ainult selle poolest erinevad, et nad seni mitte päris avaldamatud olnud ei ole. Need on siis väikesed lood suurtest meestest mitte aga suured lood väikesest mehest, nagu neid on kirjutanud Emil Zola, Maksim Gorki ja August Jakobson, aga ka mõned teised. Neid suuri lugusid ehk romaani ei saa raadio estraadil ette kanda ja just nimelt nende suuruse tõttu mitte selle tõttu, et nad väikesest mehest kõnelevad. Vastupidi, on täiesti võimalik raadio estraadil ette kanda väikesi lugusid suurtest meestest. Mis aga puutub kõnealuste lugude tõele vastavusse, siis julgeme veel kord märkida, et seesugust žanrilist nõuet anekdoodi-le esitada ei saa ega tohi. Illustreerimisega näitega trihheinest kõneldakse eta oma rikka onu külalisraamatusse Hamburgis sisse kirjutanud kallis onu, laene mulle 100 kulgnat joosta mind igaveseks. Ja enne sama lugu teiste tegelastega. Kord palus Parun Rothschild, et vini naljad, kirjanik, safiir, tema külalisraamatusse sissekande teeks, sest miljonäre, eeldades, et lause või teos saab vaimukas. Safiir kirjutas laenake mulle Talvi toori ja unustage igaveseks oma sõber. Safiir. Kui jutustasime sama anekdoodi Oskar Lutsust ja määraksime külalisteraamatu peremeheks näiteks Joachim Puhki siis vastaks võrdsel määral tõele ja naer, milles lugu esile võiks kutsuda, poleks odavam. Viimases variandis tuleks muidugi kuldnud ja Loui tuurid vahetada kroonidega. Aga ka variant rubladega neljanda paari tegelastega, olgu nad siin nimetamata, pole võimatu. Üldtuttav peaks olema lugu prantsuse irvhambast ja filosoofiste Volteerist, kes üht riigipiiri ületades tema kohvreid puistavale tolliametnikule olevat ütelnud. Kõik keelatud kaup on mul siin ja osutanud enda laubale. Sedasama Ma tollilugu võib palju trükitult lugeda taas Heinrich Heine ja taas Moritz Gottlieb safiiri kohta. Olen seda kuulnud kõneldavat isegi Friedebert Tuglased. Aga Manuel kanti kohta seda kõnelda ei sünniks, sest see isand ei astunud kordagi oma elus üle Ida-Preisipiiri. Asja tuum on siin sellised luuletajate rahapuudus ja tolliametnike rumalus on igavesed. Luuletajad ja teravmeelsed reisijad aga surelikud sellest hoolimata, et nad suurmeestena samalajal surematut peaksid olema. Kooliraamatu isegi on trükitud õpetlik pisi lugu Ameerika kindralist, kes jälgis ämblikku lootusetud katseid siledat seina mööda üles ronida. Ämblik libises tagasi 27 korda aga 28. katse õnnestus. Sellest oli kindral ammutanud raske küsimuse lahendamisel tohutut moraalset tuge sest deta endale vastu laupa lüües oli ütelnud. Kui sellel väikesel rumal on niisugune murdmatu tahe ja visadus, miks ei peaks siis seda minul suurel kindralil olema? Olen sama lugu lugenud inglise kindralist Leodolstoist ja Mihkel veskist. Aga kõneldakse ka, et üks Aruküla kooli õpetaja ennast isiklikult oli väitnud sedasama ämblikku jälginud olevat ja ka sõna-sõnalt samale järeldusele tulnud olevat. Kusjuures ta kindlasti ei olnud oma liigi ainus esindaja, olgugi et ka mitte seesama mees, kes väitis, et oravad, talveund magavat Sellest näeme veelkord, et anekdoote suurmeestest võib nimeliselt üle kanda ühelt suur vaimult teisele ja isegi sama edukalt tavalisele väike vaimule kui teatud eeltingimused sobivad. Anekdoote suurtest meestest nimetatakse vahest teie õigusega pisilugudeks suurmeestest suurlood, pisimeestest kuuluvad lastekirjandusse ega puutu antud seoses asjasse. Kõige peamine on selles, et suur mees kahes sõnas pole kaugeltki mitte alati suur mees. Viimane, võib-olla isegi naine. On olemas raamatuseeria suurmeeste elulood ja selles seerias Raamat Mariik Jüri. Suurmehega kokku kirjutatud suurmehega on lood samasugused kui seltsimehega vastavad naised puuduvad. Millest veel ei tohi järeldada, et suurmehed ja seltsimehed oleksid poissmehed. Siiski jääb faktiks, et eesti keeles puudub sõna suur naine ning kuhugi ei kõlba ka seltsinaine. Seltsidaam on ajalooline mõiste ja kuulub keisri ning kuningakodadesse kuhu meiegi siirdumi. Inglise kuningas Henry VII, kes veel kõrges eas abielluda tähtes saatis oma diplomaadid Naapolisse, et nad kohalikku kuningannat Kuningas sai järgneval raporti. Teie kõrgeausus. Kuninganna on ilus. Tal on pruunid silmad, õrn nahk, sirge nina. Suu ümber ei ole, ühtegi kortsukest värvi ta endale peale ei pane. Tal on hästi vormitud pikkade sõrmedega käed. Kuninganna on sihvakas ja sale. Veini joob ta mõõdukalt. Ongi on tal kuldne. Ta on lõbus, armastusväärne ja arukas. Kuid ükski inimene pole vigadeta. Ja temalgi on mõningaid puudusi. Nimelt kangekaelsus. Ta on endale pähe võtnud, et ta üldse ei abiellu teie kõrgeaususega. Kui see iseloomupuudus puuduks, siis oleks ta teile majesteet, ideaalne naine. Et igast üheks sõnaks kokku kirjutatud väikemehest võib saada üheks sõnaks kokku kirjutatud suur mees. Paraku on lugu hoopis teisiti ühesõnalise väikemehe saamisega kahesõnaliseks suureks meheks. Ainult väga noori väike mehi häbistatakse ja noomitakse kinnitusega. Oled juba suur mees ja vaata, mis sa nüüd teed. Aastad mööduvad, väikemees saab täisealiseks ja temast saab harilik väikemees. Naguniisuguste üldtuttavaks ehk klassikaliseks näiteks on Korsika kapral ja prantsuse keiser Napoleon Bonaparte. Paneme kõrva taha, et paljud on pidanud ja mitmed teavad veel praegugi seda väikest meest tõeliseks suurmeheks. Mitte keegi, aga suureks meheks sõna tõsises mõttes. Nagu järgnevast näitest tohiks selguda. Pärast lüüasaamist Venemaal põgenes Napoleon hobuse saani läände koos oma ihukaitsega peatustaneemeni jõe kaldal. Üks kohalik talupoeg viis ta seal Ülejõe Napolion, soovides saada värskeid luureandmeid, küsis paadimehed. Kui paljude tööle on juba üle jõe läinud. Vastus oli lihtsameelne. Ei ole veel kedagi läinud. Teie olete esimene. Kahjuks ei saa meie pikemalt peatuda teistele anekdootidest, sellest väikesest suurmehest, olgugi, et nii mõnedki neist meie isamaalisi tundeid praegu eriti rõõmustaval viisil süvendaksid. Avaldame lootust, et kuulajad neist mõne meelde tuletavad omal käel. Taustaks muusikale, mida kuulete. Muistsel aegadel õpetati koolides piiblilugu, jagate kis suust peenemalt öeldud usuõpetust. Isegi noored inimesed mäletavad seda. Ma mõtlen muidugi Anton Hansen Tammsaare ja Oskar Lutsu teostest. Ühes niisuguses usuõpetuse tunnis tuli õpetajal kaval mõte poistelt küsida, millega tegeles patriarh Noa sel ajal, kui ta suure veeuputuse päevil pidi viibima laevas? Ühel noormehel oli fantaasiat küllalt, et kapten noategevust selgelt kujutleda üksikus laevas kogu maailma täitvat suure laenu ookeanil. Ta õngitses kalu, teatas ta õpetaja heakskiidu saatel. Kuna kõnesolev õpetaja ilmselt oli arvamusel, et kalad uputuse ajaks surveta paigale jäeti ja mitte nagu teised elusolevused paariviisi laeva paigutad ei olnud. Pole õige ega võimalik süüdist teine poiss tagapingist, miks mitte, oli õpetaja poisina tarkusest häirituna küsinud. Kahe vihmaussiga ei saa ometi 40 päeva õngitseda argumenteerimispoiss. Ja pealegi puuduksid vihmaussid sel juhul praegu maailmast sest pärast veeuputust pole jumal ju elus oleste uusloominguga ega taas loominguga tegelenud. Kaugel sellest, et noad legendaarset ürgveini pruulijat teemakohaselt suurmeheks tunnustada tahta. Loodame pea küsimuse intelligentse lahenduse huvides avada veel ühe aspekti, mis selgitada, aitab, kes suurmees on, kes selleks saada võib ja kes mitte eriti, aga Kelliks ka suur mees vaevalt võib saada. Kaua, kaua pärast veeuputuse aegu oli keegi Atiinlane Epiguurlasi eriti kõrgelt hinnanud ja kiitnud selle eest, et nad oma õpetusele truuks jäid, seda muutma. Seda kuuldes oli Arkesi laos sõnanud. Mehest võib teha Eulluchi, sellest aga meest enam ei tee. Põhimõtteliselt on suurmehe antipoodiks niinimetatud väike inimene tavaline inimene või kaasaegses väljenduses. Lihtne inimene. Väärib tähelepanu, et inimene, mitte mees, tõsi, on olemas ka väljendid lihtmees ja lihtne mees, millest järeldub mõndagi eriskummalist. Lihtsus on suuruse üks tunnus ja teatud tingimustel peaks lihtmees ja suur mees samad mehed olema. Märgita kui et niisugune loogika oleks Socrates ele vähem meeldinud kui Protaal korrasele eksemplar. Tootset näide õpetab. Ühel jalutuskäigul ründas lord tappeltoni keegi härg, kes oli aasale sööma lastud inglise piiril õnnestusi mörgava elaja käest küll pääseda, sest ta hüppas üle tara. Seal aga põrkas kokku talupojaga härjaperemehega, kellega tekkis sõnavahetus. Äriomanik kaitsesin järgmiselt. Söör seas on minu oma ja mooletanete minu härjal on siin suurema õiguse viibida kui teil. Kas te ka teate, kes ma olen? Ägestus? Täpsustan, ma olen nord, Aberton piiride koja liige. Seda öelge sellele härjale, milord. Kes on selle anekdoodikangelane? Ei härg, ei, lord vaid lihtmees, talupoeg. Ja ometi kuulub lugu žanrissse pealkirjaga anekdoote suurmeestest, olgugi et lord tabertlanon suhteliselt tilluke, suur mees. Miks ei peaks veel ühe näitega kinnitatama lihtmehe suuremust, suur mees? Spartalased hindasid väga kõrgelt viljakat abielu. Üks mitte vähem väärikas riigimees kui keskmine inglise lord veskillides elas läbi stseeni, et keegi noormees teda püsti tõusmata tervitas. Sinul ei ole lapsi, ütles ta riigi isale, kes minule kord tulevikus võiksid püsti tõustes teha seda au. Mida sa nüüd minult ootad? Poisile pannud pärast neid sõnu keegi tema käitumist pahaks. Loodetakse tõid, tunnustavad, et need suured naljad väikestest meestest pole halvemad kui väikesed naljalt suurmeestest. Tundub, aga, et veel pole vaimu kõik närimised näritud suurmeeste osas. Kes on õieti suur mees. Meno teoseid loetakse veel siis, kui sei Xperia, SR Valdes, köötaja, siller, ammugi on unustatud uhkustas üks kaasaja haltuurat kirjanik. Ja võib-olla märkis keegi kolleeg, aga seni, kui neid pole unustatud, sinu teoseid ei loeta. Igal teadusel ja igal kunstil igal külal, linnal, maal ja rahval on oma suurmehed kuid nende nomenklatuur pole püsiv. Tuleb välja, et teatud ajal ja teatud kohas suurmeesteks tunnustatud mehed ongi suurmehed. Nad on niisiis ajutised. Mõned tõusevad horisondile äkki ja kaovad taas. Mõned avastatakse aegade hämarusest alles aastaid pärast nende kunagist kodanliku elu ja surma. Kuid suur mees olla ei tähenda sugugi ilmtingimata surnud olla. See käib eriti väejuhtide ja riigimeeste kohta filosoofide kohta vähem. Ja näitlejad pole näiteks postuumselt enam kuidagi võimelised inimkonna heaks midagi ära tegema. Nende kuulsus võib küll kesta, aga mis sul kuulsus, see on isik, kellest midagi kuulda on. Millest näeme, et suur mees ja kuulsus on kaks ise asja? Suure mehelikkusega võib kuulsaks saada, aga suurmeheks mitte. Ei aita suurmeheks saada kasvõi ajutisekski ka mitte see, et ennast ise geeniuseks pidada. Gottfried Keller tuli ühel õhtul oma lemmiklokaali, kus loopis kohatama sõpra. Sõbra asemel istus seal ka keegi noor kirjanik, keda Keller ainult pealiskaudselt tundis ja kes talle oma Loriga oli käinud närvidele. Kas te ei tahaks jääda paariks minutiks siia, härra meister, küsis noormees. Vestlen meeleldi ühe targa ja haritud inimesega. Keller vaatas talle teravalt näkku ja panin talle käe õlale. Minaga, ütles, pööras ja läks. Hoopis kindlam tee on osava Kõnikkuse või kena kopikaga grupike sõpru ära osta. Kessu geniaalseks sellega järelikult ka suurmeheks üles kiidavad. Aga milleks seda kõike nii väga uuridagi austatud kuulaja, istun ehk ainult väga vähestel soovi suurmeesteks saada. Kuid meid seob kohustus mitte tühja juttu ajada, vaid oma lugu põhjendatult ette kanda. Kuidas võiksime esitada väikesi lugusid suurmeistrist, kui me ei teakski, kes suurmees on? Alustame nendest, kelle suhtes tohiks eeldada kõige vähem vastu vaidlusi nende suur mehelikkuse suhtes. Kuiv olnud juba 80 aastane oli, viibis ta sageli oma viimase tragöödia, Irene proovidel tuli see hingilisena, kui noormees demonstreeris ta Claroonile, kuidas oma osa peaks etendama. Kust leiate näitlejanna, kelle jõud oleks neid värsse sarnaselt ette kanda. Pingutus siis lihtsalt tapaks tema. Just seda ma tahangi. Hüüdis Walther. Tahan publikule seda meelehead teha. Sama surematu suurmehe reliikviaid säilitatakse tänini. Nagu vaevata, säilivad paljud tema hästi teritatud mõtted. Kuid lugu nende Seilmetega on ise anekdoot. Loeme ühest, mitte väga värskest ajalehest. Mäletavasti leiti Pariisis hiljuti vana dokument, mis tõendas, et Voltaire pealuu on trepponeeritud. Asjast huvitatud teadusmehed ruttasid dokumendiga panteoni ja vaatasid Voltheri pealuu üle ei leidnud operatsioonist jälgegi. Samal ajal esitas keegi Pariisi lähedases elav mõisnik asjatundjate komiteele oma lossi keldrist leitud pealuu ja reaa dokumente, mis tõendavad, et tähendatud pealuu kuulub Volta äärele. Ja sellel pealuul on trepanatsiooni jäljed, mis panteoni pealuul puuduvad. Vaielused selles küsimuses pole veel lõppenud. Kui juba Pariisis kõnelda teatakse, et kapaskaali puusärgi maetud pealuu kohta lahkarvamused. Käimas on. Selle suure mõtleja põrm, kes oma isikus ühendas pühaku, matemaatiku ja mõtteteadlase. Maeti omaaegsesse Jansenistide kloostri ja hoitakse veel praegugi seal alal. Seni polnud keegi Pascali põrmu ehtsuses kahelnud. Kuid nüüd leiti paari nädala eest Duluusi muuseumis hästi säilinud pealuu ühes rea kaasaegsete dokumentidega, mis tõendavad, et selle pealuu omanik on olnud Pascal. Nii on prantslastel kaks suurmeest filosoofid, kellest üks on ilma õige peata ja teine dokumenteeritult kahe peaga. Mis omal viisil näitab, et suur mehisuse üle ei saa otsustada mehi peade vähemasti mitte nende arv järele. Küll on avaldatud arvamust, et sama inimliku omaduse see on suur mehisuse üle võib otsustada ausammaste arvu järele, mis neile püstitatud. Nii näiteks üks tuline austaja pöördus Roomas senaatori kaator seeniori poole avaldusega. See on lihtsalt andeks, andamatoeta roomas politsei seniajani sinu ausammast. See tuleb tingimata organiseerida Pole mõtet, vastas tallekaato. Ma eelistan, et inimesed küsiksid, miks see ei ole kartul, ausammast kui küsiksid? Miks küll kaatole ausammas ehitati? Aga suur mees, vahest öeldakse ka samas mõttes suur vaim, võib asjatundjale jätta hoopis kummalisi muljeid. Alexander von Humboldt oli külas Pariisi tuntud psühhiaatrile. Humboldt tahtis näha mõnda vaimuhaiget. Psühhiaater lubas kutsuda mõne järgmiseks päevaks lõunale. Lõunasöögil oli kaks tundmatut isikut. Üks neist vaikne ja mõttesse vajunud. Ei rääkinud sõnagi. Teine lausa põles jutuhimust, rääkis vahetpidamata, hüppas teemalt teemale ja vehkis meeleheitlikult kätega. Kui lõuna lõpes lahkuse esimene tseremoniaalses kummardades. Teine ader rääkis veel ukse vahelgi, midagi erutatult. Sinu vaimuhaige, ütles Humboldt jäänud psühhiaatria. Kahekesi pakkus tõelist lõbu. Millega, imestas arst. Ta ju vaikis kogu aeg. Kuidas nii? Aga kes oli see tormakas lobamokk? See oli Balzac. Hullu lahutab geeniusest üksainus samm. Ja vastupidi. Olgu, kui ta pidi tahes hullud, astuvad selle sammu harva. Kui Londoni psühhiaater John Monroe tegi ringkäiku haiglas, haarasid köögist töötavad vaimuhaiged tal kätest ja jalgadest, et visatada keeva supikatlasse. Arsti päästis hea mõte. Oodake nihut, ütles ta Mariigitunud lahti, muidu rikuvad mu saapad supi ära. Pole midagi normaalsemat kui see, et hull ajab hullu juttu. Aga ka see, et mitte hull ajab hullu juttu. Tõelisel suur mees, hiiglasliku kasvuga ja muidu kõigiti kena oli omaaegne Peterburi. Ükskord jutustab, mänginud on, juhtus mul kiirel sõidul rumal lugu, need hobused tormasid ühest jääaugust sisse. Aga hoog oli nii suur, et juba järgmisest august tulime õnnelikult jälle päevavalgele. Ja ütleb Oettinger asjalikult. Siis olid teil head hobused. Minuga juhtus Peipsi peal sama lugu. Aga minul ruunale viletsavõitu. Järgnes paus. Mängudeni närvid ei pidanud vastu ning ta küsis. Ja siis vastus kõlas ei midagi. Jäingi ja alla. Jutule suurest mehest võiks lisada teise suurest gorillat. Karl hakkenbek sattus kord hätta ühe ajakirjanikuga, kes soovis, et tuntud metsloomade kaupmees ja loomade püüdja jutustaks tema ajalehe jaoks midagi erakordset. Lõvi jahtija võitlusi madudega pidas surnalist lahjaks, rangeks ja häkkinbeki, jutustas. Kurt sattusime särdusele gorillade liigile, kes on hiiglaslikud loomad aga omavat nõrkuse kõigist oma tihedusest hoolimata iga liigutust järele teha või jahvida, mida inimene ees teeb. Püük ebaõnnestus ja vihahoos oli loom kätte saanud isegi minu revolvri. Ta vaatles seda, rahunes pisut ja hakkas mind jälitades kõiki liigutusi järele ahvima, mis ma põgenedes tegid. Siis tuli mulle hea mõte. Mul oli veel teine revolver taskus, ma võtsin selle välja ja tõmbasin kuuli rauda. Lootus, et oleksin niisugust kolme meetri pikkuste elajate eemalt tulistada see ei tapaks, vaid ainult ärritaks teda haavata surmavalt võib teda ainult tulistades otse kõrvaauku. Sinna ma muidugi ei ulatanud. Et ma nüüd märkasin, kuidas ta kõiki järele teeb, mis mina ees, siis võtsin lihtsalt relva, suunasin selle otse oma kõrvaauku ja vajutasin päästikule. Peagi kõlaska teine pauk ja gorilla langes surnult oma taoli. Mind täpselt ahminud. Juba lähevadki liiga põnevaks meie lood talendist geniaalsusest tagasi tavaliste suurmeeste juurde sest eelnev ka peaks olema tõestatud, kes ja mis nad õieti on. Gottfried Keller jõi viina tunduvalt rohkem, kui seda lubas tema tervis. Muretsev arst hoiatas teda delikaatselt, et ta tarbitakse vedelikku vähem. Keller muutus süngeks, kuid minuti pärast särasta nägu jälle. Ja muidugi, härra doktor. Alates tänasest loobun ma supist. Üks Viini aadlik, tuntud hea viinavõtjana, küsis õue jutlustajad ja satiirikirjanikult Abraham Assantaklaralt. Kui palju on õieti lubatud juua? Võta härjast eeskuju, joon nagu härg, vastas pater. Solvatud aadlik võttis enda kokku ja ütles naerdes naa. Siis olen ma veel pisike lind ja jään auväärt isast kaugele maha. Aga Abraham seletas, härg joob ainult siis, kui tal janu on. On ta janu kustutatud, sisesuuda teda ei meelitamise ega peksuga enam jooma panna. Niisiis, sõber, õpi härjal mõõdukust. Selge, et see on raske. Vibamus kuid lõpetame siiski söömisega. Weimari vürst Karl August ja tema minister Johan Wolfgang Göte tulid ühel õhtul lihtsasse talupojakõrtsi. Tellisid klaasikese piima ja ajal, millal perenaine seda keldrist toomas käis, panid suurmehed rammusa isakassi või tünni ning lasid jalga. Mõne aja pärast tulid tahad uuesti ja vürst pistis perenaisele Ducati pihku. Te ju mäletate, tegime tookord nalja, aga kahju ei tarvitse teie kanda. Pole kandnudki, seletas perenaine usalduslikult. Kuna ta isandaid ei tundnud, saatsin selle või Weimari lossi. Need panevad seal igasuguse nahka. Jälle kuulmiseni.