Täna räägime tadžiki rahvamuusikast ja meil on külas Tadžiki NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi kunstisektori töötaja kuld Onjušuubova millest laulavad tadžikid. Tadžiki kultuurist rääkides peab kohe ütlema, et see on väga mitmekesine. On kujunenud kolm erineva kultuuri arenguga rajooni põhjas, lõunas ja mägipada Shanis. Täna kuulame näiteid põhiliselt põhjaaladelt Sarashani jõe ülemjooksult. Kuulame näiteid mitmest žanrist, töölaule, hällilaule, lüürilisi laule ja ka klassikalist idamaa muusikat. Nii nagu naaberaladel võime me siingi jälgida kahte muusikalist kihistust. Folkloor, sett ja klassikalist klassikalise stiili levikut siin põhjustab kõnealuse piirkonna geograafiline asend. Piirneb ta ju selliste ajalooliste kultuurikolletega nagu Samarkandja puhaara. Veel praegu võib Sarawzani jõe külades kohata auväärseid muusikuid, kes laulavad fragmente, šašmacommist või isegi tervet seda Tadžiki klassikalist suurteost. Klassikaline esitusmaneer erineb folkloor, sest meloodia suurema paindlikkuse ja kujundlikkuse poolest esineb palju meilismaatikat meloodilise kaunistusi ja keerutusi. Kutselistele. Makomistidel on sajandipikkuse traditsiooni kestel välja kujunenud põhjalik terminoloogia. Laulmis maneeride kaunistusvõtete helilaadide jaoks. Klassikalises stiilis kasutatakse idamaade luuleklassikute Nisami Impnsiina Firdo uusi safi antenni tekste. Kõige tähtsam klassikalise stiili juures on vorm. Vorman šašmacomi kõige Canoniseeritum osa. Vormireeglid dikteerivad kulminatsiooni kujundamist teose suuremates ja väiksemates lõikudes. Kindla korra järgi vahelduvad uued ja korduvad lõigud. AB CB-d p. Selline lõikude vaheldumine, mis meenutab eurooplaste Rondot juhib teose kesksesse kulminatsiooni. Teose eri lõikudes kasutatakse erinevaid värsivorme. Klassikalises stiilis on kõige kasutatavam harus milles oluline on pikkade ja lühikeste silpide vaheldumine. Rahvalikke Rubaiide värsimõõdus peab olema seitse kuni 11 silpi. Šašmacom see on kuus Macommi. Iga maa kommi iseloomu määrab ära tema rütmiline meloodiline tunnuskujund. Need kujundid ushuulid on mingil määral sarnased Euroopa helilaadidega. Komme esitletakse tänaseni traditsioonilise ansambliga. Lauljat saadab üks näpitav keelpill ja trumm. Vaatamata sellele on nii klassikaline kui ka rahvamuusika ühehäälse kultuurinähtused. Tänapäeva Macomi lauljad ei tunne noodikirja, kuigi neid võib pidada professionaalseteks muusikuteks. Varasematel aegadel on eksisteerinud mitmeid Macomi ülesmärkimise süsteeme ja mõned neist on kades Ifreeritud. Euroopa noodikirjas üles märgitud Makoomis orienteeruvad muusikud siiski üsna hõlpsasti. Lähtudes noodikirjagraafilisest pildist. Muusikul on õigus ka teatud improviseerimiseks. Meloodia kui rütmi osas. Tunnustatud meistrid võivad vabamalt valida ka teksti. Ometi klassikalise idamaade luulepärandi piiresse jäädes. Sageli jätavad muusikud teosest välja need lõigud, mis nende hääleliste võimalustega kooskõlas ei ole. Läheme nüüd folkloormuusikatraditsiooni juurde oma ekspeditsioonidel säravdani ülemjooksule on küll, see on ju suppovale õnnestunud lindistada väga huvitavaid laule ja pillilugusid. Nii näiteks laulab Myansarmuta haarava laulu oma elust. Me oleme oma saadetes kuulanud selliseid laule paljude põhjarahvaste rahvalaulikute esituses. Tadžiki rahvamuusikas ei ole selline žanr eriti levinud. Mõnikord esineb sellist lüürilist jutustust küll muinasjuttudes. Selles laulus jutustab laulik oma elust oma mehest ja pojast. Sellised jutustavad laulud võivad välja kasvada ka hällilauludest. Nii on see kõigil rahvastel. Ema hellitab last ja laulab talle magama jäämise sõnu. Aga märkamatult läheb ta üle oma elusaatuse jutustamisele. Oma ema meenutamisele. Jutustusest kasvab välja itk kadunud sugulaste mälestuseks. Sellist laulu on võib-olla raske žanriliselt määrata, aga nii lauljale kui kuulajale on ta üks emotsionaalsemaid muusikalisi elamusi. Teine teejuht mehi saates Tadžiki rahvamuusikasse on haavo susi. Kuidas te olete sattunud tadžiki rahvamuusika juurde? No rahvamuusika nagu üldse ma olen tegelenud etnograafide. No see on üks osa etnograafilist, ilma selleta ei saagi. Ja siis sellel sügisel oli mul vajadus sõita särasson ülemjooksule ja siis sõitsime kahekesi selle teise külalisega. Kaua te olete tegelenud tadžiki rahvamuusikaga või Tadžiki rahvakultuuriga üldse? Ja te olete ka Tadžiki keele selgeks õppinud. Tadžiki keele sain ma selgeks nagu muuseas sellepärast et ma õppisin pärsia keelt ja see keeled on ühed, neil on ainult graafiline. Kirjutavad teineteise tähestikuga. Muidugi dialekte on, mida on raske aru saada. Noaga. Ena enamasti. Millised on tadžiki rahvapillid ja millised nad on olnud teie arvates varem? No põhiliselt rahvapillid. On Rubob. Sa seda on mitut liiki on, nimetatakse Pamiiri lugu. See on. Viie keelega pill. Ja et seal kaks keelt on baaris, siis võib öelda, et on. See on juba ka minevikku peaaegu läinud, seal rohkem palju keeli, aga kõige enam levinum on ja kontserdilavadel ja kaskaari rub. See on pika kriifiga väikese korpusega metallkeeltega pill, mida on hästi tugeva kõlaga ja estraadil kõlab hästi. Nojaa, aga siis rahva seas just säras ülemjooksul, seal mängitakse Tutoori seal 20 pill pikka hästi pikka Grifiga ja mist tehnilisi filmida üldse tadžikid, season, seal on väga-väga suurt osavust vaja seda pilli mängida. Ja levinud on siis muidugi tahv või Tyra, see on Tamburiini moodi pill löökpill suurema läbimõõduga, kuid amburi. Ja see ongi põhiliselt siis kõik Ena, mis on nii üldlevinud teisi siis mängitakse parmupilli, seal mänge nimetatakse Chang. Kuni sellise suuruseni nagu karjapasun seal on ta. Nüüd ma kohe tulen meelde, surnai nimetatakse. Kui see oleks eestikeelne sõna, see suur, siis võiks öelda, et see on suur nai. Te rääkisite veel kandlast kandletaolistest instrumentidest, tšikidel. Ja neid instrumente ma ei ole näinud. Ja ei ole vist enam keegi näinud, no on, väga palju on juttu sellest ja muistendeid ja legendides esineb kannel näiteks jutustati. Kui jumal lõi maailma siis kandlehelide saatel ja seal kande kandadele, seal oli 60 keelt. Selline ja siis ei ole praegu meeles, no esineb juttudes ja muinasjuttudes esineb segannalt nimetavad nad konun. See on selline sõnatüvi on vist ühine nagu, nagu kannelgi. Ja kui nüüd vilepillidest veel rääkida kastani flööditaolisi pille ka. Ei, mina ei ole näinud, aga mängitakse suht lai, see on paaris nai nagu paarisvilepill, siis. Aga rohkem, aga ma ei ole kuulnud ka. Aga see on jällegi nii, kui sa kusagil keegi veel mängib vist. Aga levinud ta eriti ei ole enam. Ja siis peab olen ju ära unustanud, seal on poogenpill ka mida nimetatakse Kitjak. See on piltide peal, raamatutes on kolme ja neljakeelsed Kitjakkega, aga mina olen näinud ainult kahekeelseid. Seal siis nagu. Nagu nagu tšello võiks olla. Aga ta on väikene, nii et teda saab põlve peal, põlve peal pannakse ta, tal on selline kettal või dokia, sellel pannakse põlve peale, siis mängitakse. Ja siis on veel legend, et selle kitsaki on leiutanud avitsen. Põsed tadžikid on väga-väga palju suurepäraseid rahvapille. Setoor Tutoor, naid igasuguseid, nagu ma juba ütlesin. Igas etnograafilises rajoonis Antadžikidel omamoodi helindid või meloodiad. Nüüd oli juttu sellest, et kui võtta näiteks eks levinum pill Tutoor, see on siis on suur tütoor, jaan, väike Tutoor. Ta on võib-olla Triifi pikkus on kolm korda väiksem ja isegi veel rohkem, mõnikord kui mängitakse kuloobi kandis, siis seal on ainult mängitakse, ainult tantsulugusid on ühed on puhttantsuviisid ja teised, siis mängitakse edasi lauluviise, selle totooria peal.