Tere taas kuulama laupäevast rahvateenrite saadet ja mul on täna, seitsmendal mail rõõm tervitada stuudios Peeter Kaldre, tere. Tervist, tervist ja Rein Veidemanni. Tere päevast. Täna seitsmes mai, õige teise maailmasõja lõpu päev Euroopas. Eks seegi räägi teist sellest, kui palju ajaloos on olnud võltsimisi ja ümber rääkimisi, et mäletatavasti Vene ajal tähistasime seda hoopis üheksandal mail ja seitsmes. Ajakirjanduspäev ja Euroopas tähistatakse kaheksandal mail teise maailmasõja lõppu, aga tegelikult ju see õige leping saksa vägede kapituleerumisele kohta ju sõlmiti seitsmendal mail neljandal vist isegi või tähendab veelgi varem jah, aga seal oli mitu-mitu etappi, kuis loed ajalookirjandust siis tegelikult on ju Venemaa ehk siis nõukogude liit ju nõudis ju uue leppe allakirjutamist selleks et just nimelt üheksandal mail seda tähistada. See oli väga pikk ja keeruline protsess. Lepingud sõlmiti eraldi saksa vägede ja liitlaste vahel. Nojah, britid kirjutasid ju sakslastega kapitulatsiooniaktile alla kaheksandal mail. Siit tuli see kaheksas mai, aga kuna Stalin kahtlustas mingisugust salalepingut saladiili, siis ta ei lugenud seda kaheksanda mai kapitulatsioonilepingud õigeks ja üheksandal mail tuli siis, nagu öeldakse, kordusallakirjutamine, nii et siit see segadus. Kaheksas ja üheksas. Jah, kuigi päris ajalooliselt võttes oli seitsmes maikuu ikkagi sõjategevus, lõppes. Et siin on oma niisugune kummaline. Asi peidus, millest me tahakski alguseks rääkida ja sõda lõppes hoopis septembrini majanduses hoopis septembris. Rääkida sellest võidust, millest niivõrd palju räägitakse praegu ja mille tähistamine siis on ees üheksandal mail Moskvas ja tegelikult millega seoses ka meie kolme balti riigi presidendid täna kohtuvad Riias USA presidendi George Bushiga, nii et tegelikult on ju. Tegelikult ei ole ju mingit võitu ei olnud või kes oli siis sel juhul võitjad, võitjad olid siis kolm liitlast. Nende ambitsioonid olid võitjaks teises maailmasõjas, sellepärast et vähemasti meie balti riikidena, aga ka enamik Euroopast ju ei, ei võitnud selle sõjaga ju mitte midagi. Tunduvalt selgema muidugi määratleda kaotajaid kui võitjaid. Kaotajaks osutus hitlerlik Saksamaa, kes ka kapitulatsiooniaktile alla kirjutas, aga kui rääkida võitkest, siis no ma tean, et mul on paljud ajaloolased Eesti ajaloos seda öelnud, et sellist vene ajaloolist kirjanikku nagu Viktor Suvorov ei tasu eriti tõsiselt võtta. Ta paneb nagu väga palju sellist Enda teooriat, aga Viktor Suvorovi palju tõlgitud ka ju eesti keelde ja tema jäälõhkuja raamat, mis räägib just teisest maailmasõjast ja sellest, kuidas Nõukogude Liit valmistus Euroopasse tungima ja kuidas Hitler temast kaks nädalat ette jõudis. Siis ka muud tema raamatud ju räägivad väga selgelt ühes keelt. Tema teooria on see tegelikult kaotas sõja Nõukogude liit ja see oli ka põhjus, miks Stalin esimesel aastal ei tahtnud sugugi seda teise maailmasõja õigemini Saksamaa üle saavutatud võitu tähistada. Kuna Stalin arvas, et ta on sõja kaotanud sellest aspektist, et tal ei õnnestunud kogu Euroopat vallutada. Et tema plaanulik algselt vallutada terve Euroopa, Aguna pidi piirduma ainult poolega ehk siis ida poolega siis Stalin seda üldsegi võiduks ei pidanud, nii et kui nüüd tagantjärgi Nõukogude Liit on tähistanud jäänud ka Venemaa tähistab Saksamaa üle saavutatud võidu aastapäeva, siis mitte alati ei ole see Venemaa ja Nõukogude Liidu juhtide meelest niimoodi olnud. Siis on 60 aastat sellest möödas rohkem kui inimpõlv ja, ja tõepoolest, need inimesed, kes vahetuvad, seda mäletasid ka nendest suurem osa on juba sealpool, ehk siis manalasse. Nii et nii läheb kogu ajalooga. Mida kaugemale sündmustest liigume, seda mitoloogiseeritumaks nad muutuvad. See on hammule tähelepanek, et lõpuks saab ajaloost kirjandus, ilukirjandus lausa mõtleme tagasi kas või vanakreeka müütidele, mille taga olid ka ju tegelikult ajaloolist sündmused või mõtleme tagasi kas või piiblile, mis ju paljuski kordab kunagi maailma ajaloos toimunut. Sageli on mulle tundunud, et see tõdemuski või, või see silitanud mingisugune printsiip, et kellel on, sellele antakse, kellelt, kellel pole, sellelt võetakse viimanegi ära, et et see kipub sisse tungima või astuma ka ajalookäsitlustes. Ja, ja nüüd minu meelest selle võidu tähistamisega on võtnud vähemasti lausa Physteerilisi niisuguseid vorme ja ja tõenäoliselt on siin ikkagi mängus kasvõi selle praeguste selle sõja siis õigupoolest rahu, mis oli ausalt öeldes ajutine ja nagu algul me peeteri kosutas, tegelikult sõda tegelikult lõppes alles alles alles septembris, eks ole, kohe varsti juba jätkus jälle igasugus koreas ajad ja mis sealt tulid, pealegi siis rahu oli ainult üürikene. Et ka selle tähistamine on ikkagi nii-öelda praeguses kontekstis praeguse jõuvahekordi püütakse kas siis selgitada, kätte võita, ühesõnaga tegelikult käib. Mäletamine käib ikka praeguste ideoloogiliste võitluste raamistikus. Tegelikult kui vaadata nüüd tagasi ajalukku veidi Ausema pilguga, kui tänaste poliitikute pilk seda suudab teha, siis leidsin internetist ühe toreda Eesti pensionäri Aino Kallase kokkuvõte sellest, miks siis loovutati ikkagi Balti riigid teises maailmasõjas. Nimelt miks loovutati ta ei ütle, et miks Nõukogude Liit okupeeris. Loomulikult Nõukogude Liit okupeeris, kui Nõukogude Liit ei okupeerinud Balti riike et oma liitlastega enne kokku leppides. Sest tõepoolest, Jalta konverentsil Jalta konverentsi protokollis territooriumide hooldamise osas on selline lõik vaenulikelt riikidelt sõja tulemusena ära võetavat territooriumit ja ükskõik millised muud territooriumi, mida saab vastuväidet deta, hooldusse anda mitte mingisuguseid diskussioone nende territooriumite üle eelseisval ühinenud rahvaste konverentsil või sellele eelneval konsultatsioon, nendel ei ole kavas korraldada. Ühesõnaga ka Balti riigid siis nii Suurbritannia kui USA nõusolekul liigitati mõiste alla ükskõik millised muud terrorit, tooriumit ja nagu me mäletame, Jalta konverentsiga pandi alus ühinenud rahvaste organisatsioonile ja miks siis ühinenud rahvaste organisatsioon moodustati, moodustati muu hulgas just sellepärast, et Nõukogude liit oli rahvasteliidust välja visatud, aga Balti riigid kuulusid rahvasteliit, järelikult tuli moodustada uus organisatsioon, kuhu Balti riigid enam ei kuuluks. Nagu me teame, Suurbritannia ja USA nõusolekul ju said seal kogunisti omaette koha ju Valgevene ja Ukraina NSV-d. Nii et nagu me sellest väga selgelt näeme ja nii nagu ka Aino Kallas siin väga kenasti kirjutab. Suur kolmik võttis Jaltas vastu otsuse, mis lubas liitlastel sunniviisiliselt Repatreerida Saksamaa territoriaal karmilt sinna asunud liitlasriikide kodanikke. See otsas andis NSV liidule sisuliselt vabad käed Saksamaale ümberasunud balti rahvaste Siberisse küüditamise. Eks alles pärast Ameerika Ühendriikide sekkumist lubatud, et eestlastel, lätlastel ja leedulastel jääda lääne poole raudset eesriiet. Kuigi Ameerika Ühendriigid seisid kogu sõja vältel balti riikide poolele, kinnitasid sõnades nende sõltumatust, unustasid nad vajalikul hetkel nii Atlandi harta põhimõtted kui ka paljusõnalised lubadused ning kasutasid Staliniga kauplemisel balti riike vaid peenrahana oma suurriiklike ambitsioonide realism seerimisel. Nii et härra Vaino Kallas on juba öelnud märksa varem. Eile ütles Saksamaa telekanalile Vladimir Putin. Jaheks Putini ütlus, et Balti riigid olid peenra suures mängus, võib muidugi meid solvata, aga paraku kui olla päris realistlik külma kalapilguga, siis eks ta niimoodi oli. Teisest küljest on ju tõepoolest ka natukene kummastav jälgida neid viimaseid avaldusi, mida eriti need Ameerika ühendriigid ja, ja siis tema president George Bush on teinud, kui kui ta püüab nagu esitada Ameerika Ühendriike, kui, kui sellist riiki, kes järjepidevalt on tauninud õigemini mitte tunnustanud Nõukogude Liidu okupatsiooni Balti riikides ja ja nõudnud Venemaa käes küll vabandamist, küll tunnistamist ja nõnda edasi, siis naljakas on see, et kui Ameerika ühendriigid räägivad sellest, et nemad pole kunagi tunnustanud, tunnistanud ja nõuavad vabandamist, siis tegelikult jutt käib ju 39.-st 40.-st aastast. Aga sõnagagi ei maininud, et tõepoolest see, mis juhtus 45. aastal ja pärast seda et see oli täpselt samamoodi kokkulepe, nii et kui seda joont nüüd päris jäigalt ajada, siis tegelikult peaksid Balti riigid nõudma vabandamist mitte ainult et Venemaa ehk siis tema eelkäija Nõukogude Liidu, vaid ka Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia käest, kelle kolmikotsuse see oli, et me jäime sinna, kuhu me jääme. Ja näiteks ka Vaino Kallas oma materjalides toob mitmeid faktidele toetuvad näiteid selle kohta, kuidas kogu sõja jooksul Suurbritannia korduvalt kallutas näiteks Ühendriike nõustumas Stalini nõudmistega balti riikide in corpore keerimise suhtes tähendab see mäng balti riikide kohal või üle nende peade käis ju kogu sõja ja jätkus vabandage väga, kuni 1991. aastani või õieti küll 1989. vastane kui Eesti esindajatel Moskvas õnnestus ju Molotov-Ribbentropi pakti tühistamise deklaratsiooni vastuvõtmine Nõukogude Liidu tollases seaduslikus riigivõimuorganis. Siin ongi minu jaoks mitu niisugust olulist momenti, mis selles praeguses retoorilis õhustikus on nagu tahaplaanile nihutatud. Esiteks poolest nende võitjariikide osa, mitte just siis Tänuväärne osa, mida me võiksime nüüd hoida nende suhtes, olgu jutt siis siis teeb Suurbritanniast või Ameerika ühendriikidest. Meenutagem kas või seda, et samasuguse positsiooni sattus märksa varem veel ju Tšehhoslovakkia siis Müncheni või sobinguga ja siis. Kui hakati juba ette valmistama seda neid loovutamisi ja tehinguid. Ja nii, et see nihutab tegelikult kogu selle, toob esiplaanile ikkagi mitte niivõrd enda sõja, vaid sõjaeelsed suured tehingud, mis Eesti toonase balti riikide selja taga maha mängiti. Aga nüüd selle Molotov-Ribbentropi paktiga seoses jällegi nagu sa Mart õieti vihjasid on ka just nimelt 89. aasta tähendus kuidagi äkitselt varju jäänud. Ma leian, et kui me räägime tahame oma enesetunde seisukohalt rõhutada noh, tunda ennast paremini, siis minu meelest meil on igati põhjust olla uhke just nende inimeste üle, kes 80. aastate lõpus 89 Moskvas sõna otseses mõttes võitlesid välja selle, et, et see nii impeerium variseb varisemis keelne impeerium siiski vormistajaks ära need tähtsad otsused, millele me hilisemas saame selgelt viidata, nagu olime siin, viidata saame. Ja selle aja, eks, tõelisi kangelasi on minu silmis on akadeemik Endel Lippmaa. Me mäletame siiski, õnneks me mäletame, kuidas ta meid kaadreid, kuidas ta liikus ringi moskvakoridorides, mingi mitmekilosed pakid kaenla all ja, ja, ja kuidas Eesti esindajad kirglikult erinevates komisjonides võtsid sõna ja, ja saavutasid tõepoolest tolle ajastu seisukohalt kontekstis uskumatu tulemuse. Aga me nüüd miskipärast seda ei taha meenutada. Seda meenutas ju selles samas intervjuus Vladimir Putin. Ja tema, tema ju ainuke niukene tugevamaks. Komment, millele ta sai viidata, eks ole, oli just see rahvasaadikute kongressi otsus MRP tühistamise kohta pärast seda tuleb ju tühi maa ei ole ju Venemaa poolt ju mitte midagi tulnud, kuni siis nüüd Putin viitas tagasivaatavalt just sellele öeldes, et noh, siis me ju sisuliselt vabandasime, siis me ju sisuliselt tunnistasime, et rohkem pole vaja. Noh, unustades ära ühe väikese detaili, eks ole, et seda tegi Nõukogude Liit, Putin oli siis veel spioon Saksamaal, eks ole, aga mitte. President ja riik oli ka teine selleks detaili. Teistpidi jälle hakkad mõtlema seda, et Venemaa me ise ju tegelikult kõikides nendes suhete klaarimiseks oleme rõhutanud seda, et Venemaa on siiski õigusjärglane sellel NSV Liidu õigusel. Või õieti jah, et Nõukogude liit oli siiski osa Venemaa Venemaa kuidagi niimoodi seostatud ringist ei ole mingisugune ebaseaduslik, ilmselt Putin jälle rõhub sellele, nii et meie jaoks oli okupatsioon muidugi ebaseaduslike, meie ei taha tunnis toda tollal tehtud Nõukogude Liidu otseseid, kuid teisest küljest Venemaa tänase Venemaa seisukohalt Nõukogude Liidu periood oli lahutamatu osa selle riigi ajaloos. Ja aga see on nagu küllaltki tähendusväärne, vot noh, väga raske on muidugi ju võtta Venemaad teda ei saagi võtta sellise normaalse Lääne demokraatliku riigiga, kus riigijuhid teevad avaldusi ja, ja niimoodi nad ka mõtlevad. Petsantsiku riigi puhul ikkagi tuleb lugeda, kuidas öelda ridade vahelt ja sellistest pooltoonides ja minu meelest siiski oli ju sisuliselt Putini intervjuus kõlas tunnistamine ja vabandamine just selles lauses, kui ta ütleb, et me oleme ükskord seda teinud, kui kaua saab siis veel vabalt, eks ole, eks ole, et see oli selline natukene äraspidine, aga siiski sellise üks neljandik suupoolega mööndud asi. Ja mis siin enne saadet arutasime ka seda, et, et mis siis meid lõppkokkuvõttes rahuldaks nüüd, kas Putini tulek, Tallinna põlvitamine meie selle koolipoiste monumendi ees ja seal selle vabanduse väljaütlemine? Me teame seda, et, et noh, see on midagi niisugust noh, just nimelt selle Venemaa poliitilise ideoloogilise ajaloo kultuuri traditsioonilises juht täiesti välistatud, mõeldamatu. Tähendab, miks mina isegi ei tahaks sellist vabanemist, sest et noh, nii nagu Peeter ütles, ega Venemaa ei muutu ja ega meie ei saa Venemaaga kunagi sõbraks. Seda ei ole vist loota, et meie väga suured sõbrad, riigid, saaksime olema erikaalukategooria ja selles mõttes on pigem kui on niisugune viisakad suhted, aga ei minda teineteist embama musitama ega andeks paluma. Vaata küsimus ei ole tegelikult üldse vabandamist, vabandust, on vabandamist on aeg-ajalt hästi niimoodi ületähtsustatud ja minu meelest ka kuskil tänases lehes viidatakse umbes nii, et kui ka Venemaa nüüd avalikult vabandaks, et kas me oleme valmis seda vabandust vastu võtta. Küsimus ei ole ju vabandamisest, küsimus on tegelikult selles Venemaa poliitikas, mida ta kas ta vabandades või mitte vabandades balti riikide suhtes ikkagi ajab selles reaalses poliitikas. Ja kui reaalne poliitikaga on see, et kõikidel rahvusvahelistel foorumitel tülitatakse palka riike näiteks selle vähemusrahvuste õiguste küsimuses ja nii edasi, siis noh, hea küll, ma vabandan, aga kui poliitika reaalpoliitika jääb ikkagi balti riikide suhtes ärme ütleme siis vaenulikuks vaid kiuslikuks, siis ei ole sellest vabandamisest tolku mitte midagi. Jah, sest kui sedasama intervjuud jälgida, mille ta andis sakslastele, siis seal ta tuli kohe jälle vähemusrahvuste teema juurde, rääkis 450-st 1000-st etnilisest venelasest, kes olevat tagakiusatud sellepärast, et nad on etnilised venelased. Muidugi pange tähele, ta oli selles mõttes üsna täpne, näed, ta viitas Läti olukorrale. Eesti puhul oleks tal väga raske rääkida sellest, et meil kuidagi etnilised venelased on rõhutud, sest meie kodakondsusseadus ei tee mingit vahet etnilisi eestlasi etnilise, venelase vahel. Tähendab, selles mõttes muidugi see relv on nendele jäänud edasi, aga see on nagu siiski suuremal määral relv oma sisepoliitika jaoks, sest me teame, et ega Putini seis ka tänasel Venemaal väga tugev ei ole, sest Venemaa käärib. Kui juba on toimunud revolutsioonid, kui nii võiks öelda Ukrainas ja, ja Gruusias, siis millal see Venemaa süüte New Yorgi või lõpu lõpuni põleda. Jah, ja vabandas või peaks ikka kaasas käima, selline pateetiliselt öeldes ilmutus, nii nagu Saksamaa omaaegsel kantsleril Willi prantil, kui ta ootamatult langes seal juutide tapmiskohas põlvili ja palus, palus Saksamaa tegude eest andeks ja Saksamaa on seda tegudes ju tõestanud korduvalt maksnud kõikide juutide kannatused vist juba neljakordselt kinni ja nõnda edasi. Aga Venemaa puhul seda ju vist nagu seda ilmutust oodata ei ole, maks. Jah, ei, minu meelest ka ei maksaks nagu ehitada oma poliitikat sealt üles lootusetutele illusioonidele. Alati tuleks ikkagi püsida maapinnal ja ka Venemaalt saada see kätte, mis on maksimaalselt võimalik saada aga mitte minna püüdma rohkemat, näiteks seesama seondub praegu piirileppega. Piirileping tuleb kätte saada. Aga meile ei maksa arvata, et me koos sellega sunniksime ka Venemaa põlvili. Jah, piirilepped kätte saada selles mõttes, et noh, nagu me ootaksime sunniksime nagu Venemaad midagi meil andma, see on lihtsalt tõepoolest oleks esimene väga reaalne samm üle pikkade aastate, mis näitab, et need suhted võivad täiesti pragmaatiliselt pinnal ka normaliseeruda ja piirileping võiks olla üks, üks täis. Ja nende piirilepete täna siis Päevalehes võivad tõesti lugejad sellega siis ka otse lugeda. Tegemist on tõesti väga nii-öelda puhtalt tehnilise dokumendiga, mis seal puudub ainult veel kilomeetrid ja postid, mis, mis siis vastavalt komisjonide pariteedi alusel ka fikseerivad. Sellega seoses siiski et, et see toob endaga kaasa väga palju emotsioone, kisub haavu lahti, seda eitada ei saa ja mulle eile õhtul hilisõhtul helistas Meremäelt Hain sarv. Siis ma ei saa nüüd öelda, kas, kuidas, kes on rahvuselt setu või kuna me teame, et siin on ka teatud Lõuna-Eesti ja üldse. Eesti seisukohalt on niisugust omamoodi separatismi viimasel ajal ma olen. Olen tähele panema hakanud. Tundma, et. Kas on hirmu Setumaa eraldumist? Ei ma isegi, võib-olla pärast seda piirilepingu allakirjutamist niisuguseid ägedaid lausungeid võib isegi tulla. No igatahes Ainsaar pani südamele, et ma rõhutaksin setude valu, paljutsetude valu, mis selle lepinguga kaasnevad, kus ei ole üldse räägitud inimestest, vaid räägitakse tõepoolest tehnilised piirist. Ja no et väga palju siis setusi, teadmine teisele poole piiri, tõsi küll siis kuigi Eesti kodakondsus aga, aga nii-öelda venestunud venelasi rahvuselt, siis võiks nii-öelda, rääkimata sellest nendest maadest siis omandist, mis on samuti lahendama Ta, nii et või kodudest või surnuaedadest, millele liikumine on olnud nendele setudele, kes eesti pool elavad piiratud jah, ja, ja, ja, ja et, et sellist inimlikku traagikat sellega kahtlemata kaasneb ja seda ma möönan. Ma usun, et et pärast lepingu allakirjutamist Eesti riik siiski ka selle, kas või selle väikese rahvakillu oma osa meist, siis ütleme osa meist, kild osa neist, aga siiski kuna me ise väikesed oleme, siis selle võrra me ei saa hoolimatult suhtuda nendesse, et, et siin leitakse mingisugused lahendused. On jutule räägitud ju nende sellest kompensatsioonist teisel pool piirijäävast maade kompensatsioonist. Ja, ja nende liikumisvõimaluste taganemine magamisest. See kõik on reguleeritav, ma ütleksin, kui on olemas hea tahe. Aga ma olen ka tegelikult olemas piirileping olemas, kahjust üürilepingut ei ole, on ju väga raske rääkida piiri taha jäävatest eesti kodanikest, sest noh, piirilepingut. Aga muidugi, niisugust poliitilist kähmlust ja ideoloogilisi heitlusi ja profiidi lõikamist jätkub veel, sest ärgem unustagem, et tegemist oli seal parafeeritud nüüd tuleb, eks ole, allakirjutamine siis järgneb ratifitseerimine ja ratifitseerimine Riigikogus kindlasti annab jälle põhjust suurteks lahinguteks, jaga tuumas. Tuumas. Huvitav asi ikka see noh, ajaloolased teevad seda muidugi paremini, kui nad räägivad, et ajalugu kipub ennast kordama, ma ei tea, mis vormides, eks ole, mingisuguse ajaperioodi tagant äraspidistes vormides siis lähiajaloost on ju täpselt sama asi Eestil ette tuua, meenutame, mis toimus vene vägede väljaviimisega. Täpselt samamoodi käis undamine siin pikisilmi, ootasid, kuidas saaks Vene vägedest lahti, see käis seal 80.-te aastate lõpust juba saaks ometi Vene vägedest lahti, siis läks president Lennart Meri Moskvasse, kirjutas need lepped alla ja mis siis järgnes, kohutav sisepoliitiline skandaal. Reetur, kas tal ikka oli õigust ja nõnda edasi, eks ole, jääte siia, need sõjaväepensionär ja sellega siin viies kolonn on tekitatud ja nii edasi. Noh nüüd tagantjärgi me näeme, et hirmud olid kõik asjatud ja tegu oli väga õige, sest ma ei tea, kas nende väed üldse oleksid kunagi lahtunud. Nüüd kordub täpselt sama asi ju, piirileppega kirjutatakse piirileppe alla, ma olen täiesti kindel, et Urmas Paet tuleb Moskvast tagasi, on väga palju ringkondi, kes tolmeldavad ta, see on nüüd see, kes eestindanud Mahan justjust. Vähemasti üks erakond on ju ka avalikult välja öelnud, et seda lepingut ei peaks kohe alla, ütleme kui Moskvast vile tuleb. Et loomulikult on seda väga hea kasutada sisepoliitikas ka Eesti sisepoliitikas ära ja noh, muidugi olgem olgem ausad, ega Eesti jaoks ja see leping sellisel kujul, kus meil loovutame Tartu rahuga võidetud alad, tähendab, tuletame meelde, et see oli tõesti eestile võidetud alad, need ei olnud mingid põlised eesti alad, need olid Eestile võidetud. Just nimelt vabadussõja käigus. Jah, see on meile muidugi solvav, aga ma tahaksin sellest samast võitja ideoloogiast rääkida, millest ma alustasin. Et ei olnud teises maailmasõjas võitjaid, ei maksaks ka meile meile endale luua illusioone on nii, et meie suudaksime olla mingid sellised võitlejad, kes nüüd lähevad ja suruvad suurriike põlvilise, meie, meie jääme ikkagi peenrahaks, nii või teisiti, aga me peame siis vähemasti selle peenra ah enda jaoks puhta hoidma, tähendab, me peame ise olema ausad enda vastu. Üheski sõjas ei ole võitjaid, ma julgeksin isegi nii-öelda, sa ütlesid silma sees võtame esimese ilmasõja võiduda maati, ajutised. Küsigem niimoodi, et väga tihti põhjendatakse saksa fašismi hävitamist sellega, et sakslased ju noh, hävitasid olid, seadsid eesmärgiks juudi rahvuse hävitamise. Kas siis nüüd teises maailmasõjas olid juudid võitjaid? Ei saa öelda, et nemad olid. Noh, tegelikult, kui nüüd siin edasi filosofeerida, siis tegelikult väga suur põlvkond, riik on ju need, keda võib ikkagi nimetada võitjateks kolmandas maailmasõjas. Ehk siis külmas sõjas ja pärast selle sõja lõppu külma sõja lõppu oli neid võitjaid, sealhulgas ka Balti riigid ju päris palju pool Euroopat, kui Ida-Euroopa vabanes ja sai oma riigid tagasi, nii et selles mõttes võib öelda, et kolmas maailmasõda lõppes siiski väga suure võiduga osadele. Jah, või nii, nagu on ka meie president öelnud, et tegelikult ju lõppes teine maailmasõda Eesti jaoks vene vägede väljaviimisega, nii et võib öelda, et siis ka Eesti oli. Ja oli oli ka kaota. Kaotaja, kes on ise alles hiljuti seda defineerinud, ehk siis Nõukogude Liit, kui president Putini teatas, et Nõukogude Liidu kokkukukkumine oli 20. sajandi kõige suurem geopoliitiline katastroof. Järelikult külmas sõjas oli ka üks kaotaja, suur kaotaja Nõukogude liit. Jah, aga Venemaa ei taha seda tunnistada, kuigi samal ajal Putin ütles, et see oli 20. sajandi kõige suurem etniline katastroof oli Nõukogude liidu kokku varisemine, nii et selles mõttes siin võiks filosofeerida pikalt-laialt selle üle, aga samavõrd nagu ei ole mõtet otta suurelt Venemaalt ega Putinilt põlvili langemist ja Eesti rahva ees vabandamist. Nii ei ole mõtet loota, et need Ameerika Ühendriigid kid ainult balti riikidega pärast oma häid suhteid või noh, ütleme suhteliselt häid suhteid Venemaaga hakkaksite revideerima. Aga kuidas sa, Peeter hindaksid ikkagi seda tänast Riia kohtumist, kas on puhas formaalsus või, või on see mingi uus samm ja miks just Riias? Noh, selle kohta on palju teooriaid esitatud, miks just Riias siin on nagu kaks nagu ilmselt kõige tõenäolisem põhjus on see, et et Riia on siiski kõige haavatavam nendest Balti riikidest ja ilmselt buss pidas vajalikult vajalikuks näidata oma toetust just Riiga minekuga, aga teine, ja ma arvan, et võib-olla isegi kaalukam põhjus on see, et Läti president Vaira Vike-Freiberga on perekond, busside perekonnasõber ja Laura Bushi südamesõbranna ja seeläbikäimine ja see, see isiklik kontakt on ameeriklastele alati väga tähtis, mida ju näitas ka, kes juhtusid nägema siin neid lõike. Aarne Rannamäe intervjuust Bushiga on, on selgeks näiteks sellest, milline, milline suhtlemine valitseb Ameerika Ühendriikides isegi sellisel kõrgel tasemel nagu president. Olgu, muide siis vahepeal ka öeldud, et tänast saadet ei juhi Aarne just sellepärast, et ta oli Washingtonis. Ta peaks täna jah ta tagasi jõudma ja siis esmaspäevases välisilmas juba seda intervjuud näeb. Terviku tervikuna ja järgmisel laupäeval võib-olla võtab ta selle jutuks ka siin laual. Aga selles mõttes on tõesti need suurriigid on sarnased ja nende isiklikke kontakte suhete tasand on, tahame seda tunnistada või mitte, aga see siiski on väga oluliselt mõjutab. Kui sa mainisid Bushi, aga tegelikult samasugune isiklik taktide kanalite olemasolu määrab ka Vene poliitikas paljugi ja selle tõttu ma ei saa jätta avaldamata kahetsust. Viimase kümnendi jooksul on kuidagi lastud väga kergelt, et noh tühjaks joosta nendel sellel potentsiaalil või selle kapatseedeedil, mis oli tegelikult, et Eesti teatud põlvkonna inimestel, kellel olid väga tihedad vene poliitikute ja poliitilise eliidi, ütleme selle demokraatliku poole poliitilise eliidiga, kontaktid, kelle kaudu omakorda olekski saanud siiamaani hoida üleval siiski neid tasandeid või suhtlemiskanaleid ja ka. Rein ei oleks saanud, paraku ei oleks saanud, sest need demokraadid, kellega need suhted tõesti olid väga head seal 80.-te lõpus, 90 alguses, need on Venemaa poliitiliselt areenilt sisuliselt elimineeritud. Nad ei avalda Venemaa poliitikale enam peaaegu mitte mingisugust. Aga see oleks takistanud meil siiski ka ütleme, uusi kanaleid otsimast. Ja paneme uue otsi, kuue kanali on otsitud ja ka leitud Keskerakonna tõenäoliselt. Ikkagi endiselt väga naiivne, aga hellust. Tänasest õhtulehest. Enn Eesmaa intervjuud, kus ta küll ei sea eriti suuri lootusi sellele kokkuleppele ühtse Venemaaga, nagu ma aru saan, ega ta vist ei ole ise ka kohtunud veel kellegagi? Sealtpoolt ma ei tea, võib-olla sina tead. Ei, ma ei oska, ei vestlen ilmselt ei ole, ei ole, aga on noh tunnistagem, et tööd on ju teatud eelarvamus kogu aeg olnud ja noh eks see natukene ilmselt lootis, kui Moskvas käis patriarh Aleksiuse kutsel, käis president Rüütel, eks võib-olla tema lootis, et on võimalik nende isiklikul pinnal seal kuidagiviisi. Noh, ja mis tulemus oli? Kuigi ma tahaks natukene Reino selles mõttes Seda, et vaadake tegelikult kuni ikkagi 90.-te aastate keskpaigani tänu sellele siin oli Venemaa president, õnnestus Eestil noh, kas seesama vägede väljaviimine oleks olnud juba tollal Putini sugune president, siis ma oleksin üsna kindel, et meil kusagil veel mingisugune vene baasikene pesitseb, eks. Et noh, tegelikult ju ütleme need läbilöögid, mis Venemaa suuna saavutati saavutatigi tänu sellele, et oli veel see vana nõukogude aegne mingisugune eliit alles või mingisugune nõukogude aegne juhtkond, aga aga nüüd uue Venemaa juhtkonnaga muidugi. Kõige niisuguseid fakte ei ole, olgem ausad, vene vägede. Väljaviimise Eestist ja Lätist ei saavutanud mitte Eesti poliitikuid, selle saavutas Bill Clinton ehk Ameerika Ühendriikide president muidugi tänu sellele, et Jeltsin oli Venemaa president, kellel Clintoniga olid väga head suhted ja Clintoni olid nii majanduslikud, rahalised hoovad selle mõjutamiseks. See lokk, mida Clintoni administratsioon lõi Jeltsiniga kohtumises seoses sellega, et väed tuleb välja andis lõpuks oma tulemuse. Ma arvan millegi pärast, et Eesti poliitikud, osa oli siin üpriski väike. Et eestlased olid siin ainult jälle statistid, jah, aga kui me siin tuleme tagasi selle läbi käinud hinnangu juurde, et Venemaa kiusab meid, siis noh, ma tahaks ikka aeg-ajalt küsida iseendalt ja meilt kõigilt, et mida me ise oleme teinud ka, et kuidagi seda et mitte vastata sellele kiusul omapoolse kiusuga, mida me ikkagi näeme ka oma kasvõi nõnda poole pööratud pirinas või hädaldamises või väikse nurgataguse transa viibutamisega. Ma arvan, et et meil on siiski ka mingisuguseid võimalusi noh, kuidagiviisi väärikamalt välja paista siin Venemaa külje all ja selles mõttes noh, kui ma loen neid initsiatiive, mis praegused Eesti, ütleme, kõrgtipp-poliitikud saadikutena seal, europarlamendis kas v teevad? Ja selle tulemusi, eks ole, kas sa seda haigena avaldus, et tegelikult me nihutame nagu ennast ikkagi selle tulevase Euroopa Liidu kui teatava Uuse superriigi niisugusse paradigmasse, et kuulge, teie nüüd kaitske teie, minge nüüd välja, võtke sõna. Nõudke teie, eks ole. Noh, ma leian, et see on kuidagi jällegi Kui Rein aga minu meelest ei nõutud Verheugen elt ja Taani peaministrid rasmuselt, et nad selliseid avaldusi siin teeksid, nad nagu tegid ta siit hoopiski mitte meiepoolsel nõudmisel, vaid üldsusega hoidine. Rasmusseni avaldused olid selles mõttes natukene huvitavad jälgida, et et ma tabasin ennast mõtteliselt mõttelt, et vot neid tabas nüüd järsku siin Tallinnas käies ilmutus. Et nad lõpuks said aru, et näe, Eesti on okupeeritud olnud järsku selgines ja nad olid sunnitud sellise avaldusele. Mitte ei lähtunud sellest, et see kihisemine või on ju praegu veel lõppemata, mis toimub europarlamendis, eks ole, kus siiski, millest ma robotid, loen Tunne Kelami kaudu, kui harva teatud poliitilised rühmitused on teinud mingisuguse projekti, et see valitarism hukka mõista. Ma ei saa aru, mis vormis nad seda teevad, sesse kommunismi vist see definitsioon on kuidagi jälle kõrvale nihutatud, seal käib ka ikkagi erinevate poliitiliste jõudude oma, näitas, et kas ei peegelda mitte Verhoigen, kes on ikkagi euro ju ase nii-öelda asepresident, võiks öelda. Aga tegelikult on see selline huvitav diplomaatiliste suhete riikide suhtumise kompleks. Et miks sellised avaldused niimoodi välja tulevad, mis, mis, mis nende põhjus nagu ilmutus ma ütlesin, jutumärke, ilmutus, ilmutus oli, mingisugune tee alati viib, eks ole. Selles mõttes alati on nagu öeldud ja et Balti riigid on sellised äpud olnud oma oma ajaloo tutvustamisele ja oma välispoliitika ajamisel siis tänu sellele, üheksas mai on tulemas või on tulemas õigemini ja tänu sellele, et Balti riigid niivõrd erineva taktika valisid küll koos kõlastamatult, aga nad valisid, mis siis, eks ole, Läti president sõidab Eesti ja Leedu president ei sõida. Lärm seoses sellega on tekkinud. Mida on Vaira Vike-Freiberga teinud, kuidas Adamkus on asja seletanud, kuidas Rüütel on asja seletanud, see on nagu kuidagi hakanud mingisuguseid nagu juuri ajama. Pealt aasta juured välja Ameerika ühendriikidesse, kus kongressis väga jõuliselt algatati resolutsioon, kus kus nõuti nagu Stalini ja Hitleri võrdsustamisti okupatsiooni tunnistamist see jõudis siis otsapidi Euroopasse, Euroopas parlamendis õnnestus see, see oli maha võetud juba päevakorrast europarlamendis selline sellise dokumendi arutamine siis järsku võttis uuesti päevakorda, ilmselt võetakse, aga nüüd järgmisel nädalal seevastu. Ja see on nagu see see võrk, eks ole, mis püüdis Verheugen Rasmusseni endasse kinni, et nad Tallinnas olles olid sunnitud selliste avaldustega. Olge maailmselgele, asjale ei saa vastu vaielda, et ka poliitikas on teatavad moevoolud. Jah, ja see oli nüüd trend, oli drell natukene näidata Moskvale punast, eks ju. Noh, me teame, et ei lähe Ukraina president sinna. Jaan teatanud Gruusia president. Kontekstis ma ei alahindaks ka seda Bushi visiiti Riiga, see oli ammu teada, et ta sinna Riiga läheb, et ta läheb sinna vahetult enne üheksandat maid, eks ole, meil on teada Läti ja Venemaa väga teravad suhted ja Läti on see koikelaineni, keda Moskva kogu aeg peksab, eks ole minna sinna, on teada pärast seda ta läheb Gruusiasse, mis on ju Venemaa jaoks teine, selline väga sügav haav, eriti selle valguses, et Saakašvili, tema ei öelnud lihtsalt, et ta ei lähe teda kodus rahvaga olla, eks ole, nagu mõni teine president on öelnud, tema ütles otse välja, ta ei lähe sinna protestiks selle vastu, et neil ei õnnestunud Venemaaga kokku leppida. Koostöödeklaratsioonis. Võib-olla minu mulje, minu mulje on vale, võib-olla ma, ma tõesti möönan seda, et ma nendes asjades olen võib-olla endiselt liiga naiivne aga vähemasti minu tõesti mulje ütleme seal Eesti välispoliitika ajamisest on ikka natukene vähemasti viimaste aastate puhul kujunenud selline, et see on niisugune see, mis Eesti terve Eesti ühiskonnaelus ja meie omavahelistes suhetes domineerib Trapanemise mentaliteet, et see on nagu see, see tuleb esile ka kasvõi suhetes Venemaaga, saaksid. Natukene hammustada sooviksime, tahame Metkast hammustada või kuskilt siis me saame ka Euroopa liidule kohati ära panna sama Venemaa suhtes ka Euroopas. Liidule ja, ja, ja mina söandan küll öelda, et minu meelest selles mõttes oleks meil ikka väga vajalikes paradigma vahetus, aga äkki siis meie iseloom seda ei võimaldagi, äkki me olemegi määratud olema niisugused? Näitlased ja, ja noh, kui me räägime Kuid Eesti, ainult Eesti välispoliitikas, siis muidugi on seal puudusi palju, aga, aga tahaksin panusena natukene laiemasse konteksti, et saad professionaal, et, et no ei olnud, noh, ma olen ka harrastuspoliitika vaatlema ei ole professionaalne töötaja, välisministeerium, nii siin ka ei istuks, on, on see, et no mida nüüd Moskva mõtles, kui hakati ettevalmistusi tegema 60. aastapäeva tähistamiseks. Vot me teeme sellest ühes sellises suure sündmuse kutsume siia maailma riikide liidrid. Me teeme pompöössus ürituse Me parandama natukene neid nostalgilise Haabumisson venelastesse jäänud seoses sellega, et Nõukogude Liit kukkus kokku ja me ei ole maailma Reine sisuliselt enam mitte keegi portugali majanduse koguproduktiga, eks ole, ütleme niimoodi, või oli see olla. Ja nüüd ootamatult tuleb välja, et vahetult enne seda suurt pidupäeva, mis oli mõeldud, et see on Kremli jaoks pidupäev, peavad Venemaa president, Venemaa välisministeerium, teised seletama, käte-jalgadega seletama, et nad ei ole kaablid, Nad on järsku pidanud hakkama õigustama seda, mille üle nad lootsid ainult triumfeeriv uhkust tundvat. Jälle, kes on süüdi, jälle mingisugused kolm väikest balti riiki. Vaatasin ETV-s oli üks vestlussaade, kus üks ajaloolane oli seal saatekülaline ja niisugune hästi-hästi huvitav vahel on selge ütlemisega, ütles, ütles niimoodi, et no see on ju kõigile teada, et Balti riigid lagunesid Nõukogude Liidu. See on üldteada fakt, eks ole, me võime sellest kõrvale vaadata ja rääkida objektiivsetest asjaoludest ja nii edasi, et tegelikult oleks Nõukogude hipisid siiamaani, kui poleks neetud palklase olnud ja nüüd tulevad ja sokkivad meil ära selle suure peo, eks ole. Siis saatejuht küsib, et noh, et, aga kuidas oleks võinud siis nagu seda vältida. No vabandage, mis maksab Moskvale, öelgu, et oli okupatsioon aedades, öelgu, et oli okupatsioon isegi vabandama mööngu, seda lihtsat fakti, seesama selge fakt, kui see, et Hitler tungis kallale nõukogude liidule, miks me fakte eirame? Aga nüüd on õnnestunud Balti riikidel ära rikkuda selline asi, mis tegelikult peaks kuuluma Nõukogude liidu pärandisse ajaloolisse pärandisse, pluss poole peal. Nojah, eks järjekordselt me oleme siis tõrvatilk, nende meepotis mul sellega seoses tuleb meelde üks ilus kujund, mida minu hea kolleeg Jaan Undusk on säravas essees Eesti Eestile niisugust sümbolit otsides leidnud, et Eesti on üks väike terav, väike, terav kivikene, hästi pisikene selles suures saias, mida kõik söövad, söövad ja äkitselt jääte hamba alla ja võib ühe hambast killu välja lüüa, et noh, et võib-olla võib-olla meie roll ongi olla see, aga, aga vähemasti meie enda eneseteadvuses peaks domineerima siiski see, et et meid me, et, et see ei ole meile. Et me ei taha seda tegelikult meie endi huvid. Tegeleda millegi muuga? Kuid mis meie huvi on, mees kõige sügavam huvi, on tasakaal erinevate jõudude vahel milles meie saaksime oma suhteliselt väikese ressursiga säilitada oma elamistingimused. Kuskil, noh, maailma mastaabis lähtuda. Tuletus nimelt ikkagi taastaks näiteks, vaat see on Eesti varasena, suu tuleb seada sekki mööda ja me peaksime oma poliitika tegemisel selle suu seda sekki mööda seadma. Tegelikult ma just tahaksin sellele Reinu mõttele lisaks veel ühe mõtte öelda. Mart Helme kirjutab. Ta selja taha Venemaa ei muutu, et Venemaa ihkab revanši, siis Eesti võib küll öelda täiesti kätt südamele pannes disti revanš Siska. Eestil ei ole küll vaja minna ei Venemaalt maadega rikkusi võtma. Tähendab, selles mõttes noh meie suhted Venemaaga võiks tõesti üles ehitada mõistliku, vastastikku kasu saamise alusele ilma. Ma sõpruseta, sest no meil ei saa olla sõpruste elevandi ja sääsevahele. Nojaa, aga vaata, kuidas sa ehitad seda asja, sa võid siin isegi parima tahtmisega, sa võid otsustada, et vaat nüüd hakkame Venemaaga suhted ehitama. Teeme niimoodi, eks ole, et vaat sina naabrimeest, et oma aia, eks ole, mina teen, noh, ütleme seal, istutan hekkisina jalast, oleme sitt. Roosna, eks ole, hakkame koos, meil on ju väga palju vastastikuseid huve, Ansip, aga mis tolku sellest vastaspool ei taha. Poolon. Kui ta on sunnitud selleks näiteks majanduslikud paratamatus, sunnivad teda meiega suhtlema. Tuhale asi suhtlema on üks asi. Selles mõttes me ei ole jällegi kasutanud ära ühte ajaloolist noh, olukorda, mis, mille keskel me ise oleme tegelikult ju elanud noh, praktiliselt kõik viimased aastakümned ja nüüd iseseisva riigina viimased siis tosin aastat, see, et meil on endal väga suur vene venelaste kogukond, et kui me suudaksime saavutada oma sisemise riikliku ja ühiskondliku leppe et sellel samal leppe pinnalt neiu suudaksime välja töötada just nimelt niisuguse strateegia, kus me saaksime neid omaenda eestivenelasi Sa räägid uuesti ühiskondlikust kokkuleppest vä? Konkreetselt nagu loomulikult, aga miks ka mitte? Lugege, täna on väga huvitav intervjuu. Päevalehes on meie Eesti kodanikust venelase Oleg Ossinovskiga tuntud raudteefirma direktoriga, kes on noh, väga selles mõttes nagu mõtleb eesti asjadel, kuigi ta lõpus ütleb, et jah, tema tähistab tõesti üheksandat maid võidupühana ja, ja miks mitte seda võimalust Ta venelasele kui see on tema enesetunde jaoks nii oluline, samamoodi ei tohiks ju keegi kellelegi vastu olla. Kui Eesti inimene tähistab iseseisvuspäev, siis ma, mis ometi noh, ei, ei ole ju kindlasti venelase jaoks mingi rõõmupäev. Ma kirjutan sellest esmaspäevases Postimehes, et meil kõigil on õigus oma isiklikule mälestusele, seda ei saa ju, seda ei saa ju meilt ära võtta, meil ei saa peale kohustuslikuks teha mingit kollektiivset mälestust. Kollektiivne mälestus sünnib siiski kokkulepete pinnalt ja seda minagi. Mina tahangi lihtsalt öelda seda, et kuni me enda enda siseendas pole sisemiselt jõudnud mingile leppimisele ja eneseületamisele ei ole meil põhjust ja isegi võimalust oodata, et et vähemasti meie enesetunde pinnalt peegeldus kusagil kõrgemale või kaugemale. Eks ole see artikkel juba Rein valmis või kirjutad selle valmis, et ma enam tagasi autor ei ole mina muidugi seal midagi soovitada, aga, aga käin näiteks enne selle artikli lõplikku vormistamist. Käi ära. Vot selline asi nagu Kadaka turg on meil alles Mustamäe keskusest veel, ma olen käinud, seal käinud ja seal ka tihti käinud. Seda Kadaka turgu hoiavad puhtalt vene rahvusest inimesed, ütleme niimoodi väga leebelt. Ehk õigemini täpsemini ütelda hoiavad seda vene tagid enda käes. Vene noored tagid, eks ole, on ma tea, kuulevast saab aru, mida ma selle all mõtlen. Ja kui sinna minna näiteks suvalisel kellaajal, eriti hommikupoole nädalavahetustel, siis on niimoodi, et seal on need Vene rahvusest rullnokad, kellel on auto uksed lahti, kus mängib selline tõeline vene tümakas, seal pestakse autot, seal räägitakse puhtalt vene keelt. Ma arvan, et need inimesed ei taha sinu integratsiooniga. Projektis küll mitte tuhkagi, kuul jae ja neid kohti on teisigi, nii nalja on Eesti probleem, see tubaseid laiknelikult Eesti vabariik lubab seda sisuseid. Keelata saad, no vot, see ongi küsimusele. Küsimus selles, et kuidas sa neid integreerida saad, kuidas sa lähed sinna juurde, et ta niimoodi, et noh, hea küll, tähista sina oma üheksandat maid, aga teeme nii, et 24. veebruaril tähistusega meie oma Nojah, kui New Yorki minna, siis niisuguseid väikesi maa, ilmi maailmu võib kohta kohata kümneid ja. Võiks seda lubada endale Ameerika Ühendriigid võivad seda lubada, nad on nii suur riik, rahvas. Aga vot Eesti ühiskond on ka enne olnud, mitte ta ei ole ainult pärast Nõukogude okupatsiooni, vaid ta oli seda ka iseseisvusajal ja oli ka tsaariajal. Et meil oli siiski küllalt suur osatähtsus võõrrahvastest inimestel. Olgem ausad, eks ju, kogu linna elanikkond oli koosneski põhiliselt sakslastest ja venelastest ja seda veel Eesti vabariigi iseseisvus esimestel aastakümnetel ja ja kuidagimoodi nad suutsid elada teatavas noh, niisuguses üksteise mõistmises samal ajal üritamata väga integreerida. Et see küsimus selles integreerimisest ongi see minu meelest kõige saatuslik või kõige otsustavam küsimus, kui kaugele saab seal integreerimisega üldse minna ja tänapäeva Euroopas üldiselt ei pooldanud sellist assimilatsiooni mõtteviisi, sest just selle pinnalt tekivadki need konfliktid, tekib ka seesama terrorism ja kui me väga üritame assimileerida, tahaks teisest rahvusest inimesi oma ühiskonda. Ma möönan Peetri sinu selle näite suhtes, aga aga ma loodan, Eesti kaitsepolitseile, ma loodan Eesti võimuorganitel Eesti seadustele selleks Eesti riik minu jaoks on. Kuid tõepoolest Mart, viitasin integratsioonile assimilatsioonile, ma räägiksin siis ikkagi sellest kooseksisteerimises, rõhutaksin seda poolt ja ja ma ütleksin, et, et mulle väga meeldiks siiski kui seesama põhimõtteühtsus mitmekesisuses, mis tegelikult Euroopa Liidu siis suurim deviis, mis praegu, mille all üldse oleme ood rõõmule ja, ja ühtsus mitmekesisuses. Et, et minu jaoks on see täiesti noh, võimalik rakendada ka Eesti suhtes ja, ja see ainult parandaks seda. Seda niisugust meie sisemist, hingelist kliimat ja. Kas sa usud, et Eestist on võimalik luua mana etnilist? Riiki ei, sõbrad, minu mure ei ole mitte see, et Eestis on sellised kogukonnad, kes omavahel ei suhtle, kellel on ühel oma tuur, oma mõttemaailm, oma meedia ja nii edasi ja teisel on oma, mitte see ei ole minu mure. Minu mure on jälle see, millest me saadet alustasime. Et minu mure on ikkagi Venemaalt lähtuv võimalik potentsiaalne oht meie riigile see tähendab seda, et need inimesed, kes siin on, ütleme, suur osa nendest inimestest või ma ei tea, mis osa nendest mingi osa kindlasti on Venemaa mõjusfääris endiselt. Venemaa ei väsi kasutamast võimalusi nende inimeste kaudu mõjutada ka siinset poliitikat. Kui oleks meie kõrval, ütleme, no ma ei tea, kui siin elaksid. No ma ei tea, Soome Diaspora samasugune, kas laseksid seal oma jänkad ja umbso 100 umbsa sai eesti keelt ei räägiks, muretseks nemad. See on minu mure. Aga samal ajal mina olen näinud häid kaadreid ja lugenud artikleid nendest noortest venelastest, kes teenivad Eesti kaitseväes ja. Mis ei olegi minu mure ja see on, meil on väga hea. Väga mina, minul ka ei meeldi, sellised asjad, ütleme subjektiivselt, aga ma samal ajal on nii palju realist, et ma mõtlen, et mida siis Eesti veel saaks teha? Rohkem ennast kaitsta. Eesti on saavutanud praktiliselt maksimumi, olles Lääne kaitseliidu liige, olles Euroopa majandusühenduse liige, me oleme teinud kõik selleks, et oma nõrkusi varjak, ütleme, nõrkusi kompenseerida, mida me saaksime veel sellise riigina teha, kas meil on võimalik ja kas on mõeldav tänapäeva maailmas näiteks mõelda sellele, et me veel mingi osa mittekodanikke siit välja saadaksime või, või milline on see reaalne vahel, millega me saavutaksime selle veel kõrgema julgeolekutaseme, kui meil on? Mina tean, mis asi see on, noh, see ei ole enam väljaspoole suunatud tegevus, see on see, et omas riigis tuleb kord majja lüüa, niikaua kui Eesti riigis jätkuvalt selliseid kammajaa nagu siin aeg-ajalt puhkevad, nii kaua oleme ka väljaspool. Tunduvalt mina olen kõva käega löönud kõva käe poliitikat. Ma tooksin siis veel ühe, ühe veel ühe võimaluse, mis on minu meelest veel poolikult kasutatud. Martsis mainis, kordame vigu lähtele NATO, Euroopa Liit ja ütleme mõistlik elu Eestis või korralduslik. Peeter kreegi artimine, jah, Eestis mittekavaga ja üks üks veel, kui ma tohiks lisada, võib-olla see on kantud minu fenofiilsusest, aga minu meelest võiksime hoida tilt tihedamalt sellesse nii-öelda suhetes Venemaaga meie suuremate vendade soomlaste külje alla ja, ja, ja, ja, ja kuidagi koopereeruda nendega hoida. Selles mõttes nende kogemusest. Ja sest nende kogemus ei ole enam sugugi ainult soometamise ajast. Alles eile vist või üleeile tuli teade selle kohta, et Soomes ongi algatatud esimene kohtuprotsess ühe venelase vastu, kes on seotud vere kaubanduslikku esindusega ja nagu me teame ju vene kaubanduslik esindus ju lõi Soomes Helsingis terve bordellide võrgu erakorterites niiet või on midagi õppinud sellest ja ei ole ainult vait ja pagana vaid ka üritab ikkagi kaitsta oma sisekorda, aga nii nagu sa ütlesid selle kadaka turu suhtes, Peeter seada oleme oma Eesti politsei, seal peab korda looma Eesti võim ja ei maksa eemad relvale, tagid seal vabatahtlikult ja noh, lihtsalt inimarmastusest keeraksid oma raadiot vaiksemaks. Ega politseil pole ka midagi teha, sest muusika toimus pärast, nagu öeldakse, keelutunni lõpu. Kuskil kaheksa, üheksa. Avaliku korra rikkumine ei ole ainult paberile kirjutatud, see sõltub ka sellest, mida arvab see seltskond, kes seal peab elama ümberringi või tegutsema. Alati võib esitada selle kohta taotluse politseile et lõpetada selline tegevus, mis häirib teisi. Aga kuna saade liigub lõpu suunas, siis ma tahaksin siiski kasutada võimalust ja see maikuu teine pühapäev satub nüüd just nimelt niisuguse konteksti, et selle võidupüha konteksti emadepäev siis ma kasutan võimalust öelda seda, et tegelikult ükski ema, kes või kes saab emaks, sünnitab lapse ju ei mõtle selle peale, et tema pojast saaks tulevase sõjaga kahuriliha või ma usun, et ükski emaga ei mõtle sellele, last sünnitas tema laps peaks saama kangelaseks, vaid kõik mõtlevad selle peale, et ta jätkaks ise elu. Nojah, on erinevaid kultuure, on islami peale just nimelt mõeldakse, aga tõepoolest lõpetaks tänase saate sellisel positiivsel noodil õnnitleks kõiki emasid nii enda omasid, kui nad on veel elus. Aga teisi emasid ja ka Annitleksin kohal teie abikaasast. Tänases saates olid Peeter Kaldre, Rein Veidemann ja saatejuht Mart Ummelas ja Aarne Rannamäe siis raskete Washingtoni muljetega. Järgmine laupäev.