Ideest nuku Juuskümmend, üits, tüdruk kolinu ja poiss pidi püünia, oleme siis HKT talla ulme. Siis, kui poiss ta kätte sai, siis ta jäi muidugi poisi kätte. Kui poiss kätte saad, tüki maad, juus käre juba hakati laulma tuule koodoonu Kukerene kuu, aga seal kodu suur ta oli, vaata see tärni häälep, netilehte ei olnud enda meelest värlennu vanainimese lauline, Neeme mõistis ta rohkem lapsest mõistvat tähelegi panna. Saate alguses kuuldud laul oli nukulaul nii nagu laulik lõpus ütles, tema päevil seda laulu enam ei lauldud ja nii ta ka ei mäletanud hästi selle laulu lõppu. Kuid omal ajal Hästi populaarne ja teda aina mängiti. Ja lauldi kandis ta ühte ilusamat ja sügavamat mõtet, millest Aja jooksul oleme natuke kaugemale läinud. Ja see mõte seostub kõigi jaanipäeva kommetega ja samal ajal tsemate seob meid tihedamalt looduse eluga, taimeriigi, samuti ka muu. Millest omal ajal inimesed osa said suuremal määral kui meie praegu. Ja selle laulugi sisu ja mängu sisu võib mõista teiste jaanipäeva kommete valgusel. Nii on kaks tüdrukut, kes ringi keskel olid, kes ehiti ehtsaks, kuni neil kõik riided ja kõik ehted ümber olid. Ja kui nad siis Jooksma pääsesid ringist? Noh, seda võiks näha nagu liblika lendu tõusmist, nukust mis on võib-olla looduses üks imepärasemaid nähtusi. Ja võib-olla selliseid asju ka, mis meie tänapäevaelus enam nii suure imena ei tundu, sest meil on imesid muid ju aina ümber. Ja ometigi siit on selle laulu ja selle mängu kaudu ühendatud inimese tee läbi suve talve pühendatud taimede tähendatud. Sellest teadmisest edasi minnes on mitmed laulud hoopis teise värviga. Saab neid mõista ka. Võib-olla lähemalt ja huvitavamalt. Huvitav laul. Mõlk merest kuulinguks laulja räägib alguses sellest, kuidas ta ja jaanipäeval toob puud oma toa lävele ja seejärel läheb ise mööda neid puid puude latva. Jääb sinna latva pidama. Sealt sugedes sulaste täid kammides karja lastetäid. No. Ta ammu valge emm, sammu vahe valge Ma sammu sa õige emma sammu sa õige ma tõingu tuua. Teie tõin kuu seetõttu. Ka see kamm Rile veel ka see kam Ri hele Leparli lõug, hell. Läksin kul, kuusk ei läksin kul, kuuske ei kalli kaaslatva ai kalli gaase latva ei. Ma saava üksi ta ei arva saava ksi ei suuga kulla tuug. Essa Su ka mulla tooge sa naine täia lauda. Täia Laura, su su last, päid, seal soo, sugulaste räi, gaasikarja, laste päida gaasi, kar ja laste, ta ei Ari päida. Toomi la rin päi armee tuumi suuga sulpsa tiime. Suuga sa teene, ta ei laugud alla ei. Ei täi. Laura, Alain. Rey. Sama laulu teises variandis räägitakse hoopis päikesest, kes tõuseb taevasse ja ei taha taevast enam alla tulla, sest ta on sina peatuma jäänud, seal samuti soovitus sulaste täid, kammit, karjalastegaid. Kuni lõpuks saabub õhtu ja päike peab merre kukkuma. Samuti nagu esimeses lauluski, siis laulik ise, minategelane, sulaste ja karjalastetäid tellides kukub merre. Oleks muidu ehk kummaline ja seletamatu. Aga kui nüüd mõelda seda, mis tõesti loodusesse taimeriigis toimub pärast jaanipäeva tähendab sellise võimaliku tõlgenduse laulule Nimelt alates jaanipäevast Algab taimedes seemnete valmimine ja samuti ka pungade valmimine pungade valmistumine järgmiseks aastaks järgmiseks kevadeks. See tähendab kõik kasvuained kogunevad pungade punga soomustesse lehe algmetesse. Samamoodi nagu kogunevat toitained ka seemnetesse. Ja kõik. Valmistub ette tulevaseks puhkemiseks. Ehk teisisõnu võiks öelda, et taime elus tõepoolest kõik see mis on helendav Misson toite, mis on soojemisel päikesest tulnud ja kasvanute koguneb puude latvades ladva pungadesse või siis teistel taimedel seemnetes. Ja tõepoolest saabub ka rahva kommentised, avades päeva järel pikk aeg, kus ei ole enam nii palju suuri pidustusi, ei ole kiigel käimisi. Selle asemel tulevad tihedad tööajad, lauludki asenduvad põhiliselt töölauludega, tulevad need Heino laulud, Heino töölaulud ja samuti ka lõikuslaulud. Siis omakorda Moodustavad juba terve suure omaettetsükli omaette maailma. Ja nüüd, kui lõikus ja koristusaeg on möödas. Selleks ajaks on lõplikult valminud seemned lõplikult valminud ka pungad puudel. Need tuleb umbes paarinädalane aeg looduses kus On kõik puud ja samuti kõik seemned surnud. Et ükski pung ei ole suuteline veel puhkema. Ükski seeme ei ole suuteline tärkama sel ajal. Bioloogid nimetavad seda aega, sügav puhkefaasiks teeb enam vähem laagri lõppu või novembri alguses sõltuvalt aastast. Kuid see aeg On jätnud jälje ka rahvalauludesse ja rahvakommetes sest inimesed, kes pidevalt on nii tihedalt seotud taimeriigiga, taimeriigi ärkamisega ja elamisega ja seemnete valmimisega Märkasid ka seda? Vaikset aega looduses. Ja jällegi on inimestel oma mõttes siis paralleel sellele ajale. Seda aega nimetati üldiselt hingedeajaks. Sel ajal siis mõeldi minevikku tagasi nii kaugele kui mäletati, nii mitmeid põlvi tagasi, kui suudeti. Eestis on teada seitset või üheksat põlve tagasi mõeldud suguvõsasid mõnel pool mujal maailmas on see loetelu veelgi kaugemale ulatanud mitmeid kümneid sugupõlvi tagasi nagu polüneesias kus on võimalik isegi aega arvestada ja rahva etnilist ajalugu arvestada suguvõsad loendite järgi. Ja sellest. Ajast on siis ka mitmed. Mälestused kirjas kuidas sel ajal pidi olema, kuidas sel ajal pidi käituma õhtuti võetud tuld, üles, räägiti mälestusi, räägiti lugusid, enne elanud olnud inimestest mõistatati ja püüti nõnda siis jõuda samuti Endas sügavusteni. Ja samal ajal muidugi ka siit leida teed uueks aastaks uueks alguseks. Ja muidugi kaasnes selle ajaga ka surnute mälestamine. Nende mälestamine kalmistutel, nende mälestamine lauludega. Kiviaja haudadest leitud on vanapärane parmupill. Praegu mängitakse sellist parmupilli veel Kirgiisias, Kagu-Aasias, samuti ka Siberi põhjaosas seal gruppide juures antide juures. Tuntud on ta päris kaugel vaikse ookeani ääres. Ja võib-olla kõige selgemaid teateid selle telli kohta olen ma kuulnud Karpaatiast. Püüti rääkida. Surnutega ehk teisisõnu sellega mängititke. Mängijateks olid põhiliselt naised, nii nagu kitkuda lauljad Tekski põhiliselt naised olid. Võib-olla oli see seotud nende suurema sisseelamisvõimega, nende suurima emotsionaalsusega ja nii on ka haudades seda pilli leitud eelkõige naiste juurest. Alles hilisemal ajal on see pill muutunud lihtsalt ajaviite ja, ja ka naljapill. Kus on üks suur rahvapilli virtuoos, Nikolai Klessa mängib siis juba mingil määral seatud parmupillilugu, aga mis ometigi mõjub hästi sugestiivse teisiti kütkestavalt. Tema parmupill on omapärase kujundusega parmupilli. Raami peale on tal kujundatud suur metallist päikeseketas päikesekiired parmupill oma terava heliseva kõlaga. Ikka luua assotsiatsiooni säravast päikesest ja anda sealt edasi mõtteseoseid. Leidmaks sidet eelmiste aegadega. Sama ajaga samuti juba nimetatud lauluga mõõk merest ja hari kadunud. Seostub muistne nekruti kombestik. Pioneere keenud. Läks. Nii Läksin Ni. Ela niga laagu, tuul kaela, nii k la udu, mis helka selmi, ei mis ka selmi ei. Mis puutu põlvi, ei. Mis puutu põlvi, ei kulda, Elka selmi, täi kulda, helka selmi, täi mõõka puutus põll, ei ma ka puutu põlve, ei, võtsin ka põlvi. Ma võtsin ka põlvi, ta kul ta Elki Elmis tan kulda, jälki jälmistan. Reimina ega ma ei saa-ai? Ei mina ega mõisa ei paani saks laua pääle paani sakste laua pääle, sääl need saksa lehesi seal saksa katse sisa ta tehingut. Teadete järgi toimusid sõjaretked suuremalt jaolt sügistalvel. Ajal, mil liikumine oli lihtsam kui sood, olid külmunud samuti ka jõed, järved. Kui tekkis võimalus. Otse pääseda mitmele poole. Ja juust on siis sellepärast tekkinud seos lauludega päikese loojumises, päikeseminekust merre, pimeduse riiki ja samal ajal ka Mekruti kombestikuga. Samamoodi läheb sõjamees teadmatus teadmatusele vastu. Noh nagu ta ikkagi lähete pimedusse ja muudab ilma pimedaks. Ja siin on huvitav osutada paralleelile meie lauluga. Hari kadunud, kus päike kaotab oma harja ja lähed ja tood selle uuesti välja. Paralleelile, udmurdi nihkruti, kombes tikuga, kus sõjamees, kes sõtta lähed? Oma Chucky ehk Soa jätab oma sugulaste juurde. Kui ta sõjaväes on tagasi tulnud siis lähed tagasi nõutama oma Chucky Chucki Misson värviliste lõngade kimbuke mille lahkuv negrud laulude saatel lööb oma sugulaste ja tuttavate maja põhipuusse lae palki või siis väravaposti külge, kus see peab siis olema senikaua, kuni negrud tagasi tuled. Ja pererahvas peab teda hommikuti õhtuti vaatama. Omakorda meenutab lugu Kaleva last. Lemming käinen sõtta minnes samamoodi. Lööd harja seina sisse ja ütleb oma emale et see vaataks harja igal hommikul igal õhtul. Ja kui harja hakkab verd tilkuma siis on tema poeg hukkunud. Sama mõtteliini pidi. On ehk edasiarendatud ka isuri laul. Laevas surmatud Wen. Kibe. Ja löödi. Saatus lõpuks senski õnnelik. Merre laskunud, leiab ta lõpuks merest helendava mõõga viitele mõisasse teistele selle ilma suurtele imetleda ja vaadata. Ja keegi ei suuda mõista, kust kohalse leitud on. Sõjamees ise teab siis vastama, et see on merestuudios sõjameeste sõrme luist. Vaenumeeste varbaluisk. Toodud mõõk on imepäraste omadustega ja külmamehed on ta võimeline võitlema. Eksinuid jälle näha viidet sellele sügisesele. Sügav puhkeajale, kui tuletatakse. Meelde olnud inimesi, kes enne oma võitlemist võidelnud ja oma elud elanud. Millisest mälestuste merepõhjast on siis võimalik leida endale tee ja sihtedasi olemiseks edasi elamiseks? Tõlgendusvõimalusi on alati hoopis rohkem. Sellepärast ei ole ükski ükski seos ei ole absoluutne ega ainuvõimalik. Ja just selle mitme mõõtmelisuse taotlemine on ka rahva laulikutele olnud sihiks ja püüdluseks. Sellepärast ei saa ühtegi laulu võtta nii et ta oleks nüüd jäigalt seotud mingi loodusnähtusega või inimpsüühikanähtusega. Kõik laulud aitavad lihtsalt avardada seda maailma, mis meie ümber on lisada veel mingi peegel mis võimaldab seda ruumi laiendada, näha täiuslikumana, näha veelgi imelisem ana ja kireva omana.