Eelmises rahvamuusikatunnis rääkisime mardi- ja kadrilauludest ja kommetest ja nende seostest pulmakommetega. Täna räägiksime siis põhiliselt aastavahetusest ja sellega seonduvatest mängudest lauludest ja samal ajal jätkame ka pulmakommete kirjeldamist sest pulmade pidamise tavaliseks ajaks oli just sügistalvine periood. Novembrist kuni veebruarini täpsemalt kuni vastlapäevani. Nii ei saanud satele juuli kuuld verre ja mees ei saa. Räägin juuli kuuld, härra ja värv, katski juuli kuld. Ja kellede tyyparaan tõbi, juuli kuld? Jaa, Siige kullake, vereniidid, Juuli kulg. Ja koostasid Siisaid, juuli kuuld. Ver ja veli eile Riias tõi juuli kuuld verre ja kui ei usutuulega juuli kuuld. Laul, mida te praegu kuulsite, on väravamäng. Nõnda lauldi teda Sangaste kihelkonnas selle sajandi alguses. See mäng on tuntud pea kõigis Läänemere äärsetes maades. Ja ta on sajandi alguses hästi populaarne olnud. Enamasti mängu sisuks on see, et osa mängijaid koguneb ühte ja kaks mängijat vastaspoolel moodustavad värava. Ja nüüd peale laulu laulmist teab siis kogu mängijate rivi minema värava kusjuures viimased väravast läbi minejad püütakse takistada, püütakse teda kätte saada või kinni püüda. Ja. Mängul on edasi mitu võimalikku lahendust. Kas siis kinnipeetu peab nüüd valima, kummale poole ta jääb üks väravas olijatest on siis hea ja teine on kuri. Aga seda väravast läbimine ja ette ei tea, nii et siis peab otsustama, kas ta jääb heale või kurjale poole ja sellest sõltuvalt siis kas on tal siis pärast mingi karistus või autasu selle eest, kumma poole ta valis. Selle mängu. Varasemaks võib olla üheks kõige vanemaks variandiks võiks pidada hanede ja luikede mängu. See on ka Eestis tuntud olnud eriti just Põhja-Eestis ja rannikualadel. Suurejoonelisi selle mängukirjeldusi on teada Skandinaaviast. Üks selliseid kirjeldusi pärineb. Seitsmeteistkümnendast sajandist Rootsist Rütweek Olous Rootsis on kirjeldanud hanede ja luikede mängu kui kalendrilist mängu kus siis luiged peaksid kujutama. Talvepäevasid ja haned, suve taevasid. Ning taas moodustatakse värav. Värava moodustavad luiged ja haned teavad sellest väravast läbi minema. See variant, mida te praegu kuulsite, on Jõelähtme kihelkonnast pärit. Ja see on esitatud mari kilu poolt. Kahjuks sõnad ei jõua päris lõpuni. Peale seda, kui. Hani on vastanud luigele. Et seal rannas olid, sa isegi oleksid võinud isegi oma pojad ära pesta. Selle peale hakkavad luiged hanesid ähvardama. Nad ähvardavad haned ära uputada, ähvardavad nad üles riputada, ära põletada, kuid kõige hirmsamaks ähvardusega lõpuks väravast läbiajamine. Kuid haned ei kohku ka sellest. Nad vastavad, et sellest väravast oleme me ennegi käinud ja järgneb samasugune tegevus, nagu oli varem kirjeldatud meie värava mängu juures. Haned püüavad hanereas läbi värava minna kuid viimane peetakse kinni. Ja seejärel teata jääma siis luikede juurde valima endale poole. Kõigi nende väravate taga võib näha mitut kujutlust. Üheks ettekujutused talveväravast. Võib-olla talvine pööripäev. Ja talvist pööripäeva jälgiti päikesetõusu järgi. Silmapiiril. Kui päikese tõusmine oli jõudnud järgmisse lõunapoolsesse punkti. Meie aladel jääb see umbes kagusse sisse märkiski talve keskpaika. Talvist pööripäeva selle kohta oli isegi omamoodi väljend Öeldi, et päike on oma Pedasse läinud, oma talvepesasse läinud. Ja seal talvepesas oli siis päike umbes kolm-neli päeva. See tähendab seda, et umbes kolme-nelja päeva jooksul on päeva pikkus enam-vähem ühesugune ning seejärel hakkab jällegi päev sammhaaval pikemaks muutuma. Ehk sellega on sisse. Kõige pimedam aeg möödas. Ning seda kõige pimedamasse aega tähistati meil. Mängudega ja mitmesuguste lauludega Setumaal nimetati seda aega Talsi pühiks. Ja neid mänge siis Talsi pühi Ilodeks. Kõige enam tuntud mäng. Talsi pühi Ilodel oli hobusemäng. Jalajaani niidugele joolia liilil oli kuri mees, tull kuusistus tol lillel oli varasmi inspaarikus. Tol lillel oli varast mole. Hobusemängu tunti Setumaal, kus ta oli pikk eepiline laul ja pika ja huvitava sisu ning tegevustikuga. Mäng on tuntud olnud ka mujal Eestis Virumaal, saartel, mujal Lõuna-Eestis ja mänguna. Laulumänguna on ta tuntud ka Soomes. Siin on tihtipeale hobusel. Paralleeljooned mis viitavad tema sarnasusele päikesega ja mis annab võimaluse selle laulu teostamiseks päikesepäästmise lugudega ja müütidega. Üks sagedasemaid päikesevõrdkujusid. Aasia rahvastel on v lind, kas Ani või siis part. Ja siit võib leida siis taas seose nimetatud hanede mänguga hanede ja luikede mänguga. Selles seoses on huvitav üks mansi. Muinasjutt, muinasjutt, kuidas ekva põgris manside kultuurikangelane käis Mortimaal. Jutu sisu on lühidalt järgmine. Magas jõe ääres. Ja kui ta nägi hanesid endast üle lendamas, siis tekkis tal tahtmine nendega ühes minna. Ta hüppaski õhku muutus haneks. Leidis hanede hulgast endale kena noore neiu, kellega ta hakkas ühes elama. Ning sügiseks, kui nad olid pojad üles kasvatanud, lendasid nad tagasi lõuna poole kus asus suur värav. Sellel väraval valvas lindude maaemand. Martin maa heit. Ning kui ekva põgrisse perekond, tema naine ja lapsed väravast läbi lendasid, siis ekva põgris ei söandanud väravasse minna, kartis, et teda kui inimest tuntakse sellel väraval ära. Ja nii jäi ta maha ning kõhkles nõnda. Terve aasta. Alles järgmisel sügisel, kui taas tema pere oli lõuna poole lendamas siis söandas ta läbi värava lennata. Ja muinasjutu lõpp on õnnelik. Morti maid tunneta küll ära, kuid kihlata oma tütrega. Nimelt Mortin Maide tütar oligi siis see, kellega põgris oli koos elama hakanud. Ja nad tulevad maa peale elama, jäävadki maa peale. Kõige huvitavam, ehk on selles muinasjutus lindude maa värav. Ühes teises mansi müüdis kujutatakse sedasama väravat. Suure naisena, kes seisab lõunas, kelle jalgade vahelt peavad läbi lendama kõik rändlinnud. Ning need linnud, kes riivavad väravat nüüd võetakse kinni ja visatakse sisse merre merest tõusevad nad uuesti uutena üles. Mis võiks olla looduses aluseks sellisele kujutelmale lõunas lõunakaares olevast suurest väravast? Kui me sügisõhtutel või ka talvel heidame pilgu taevasse? Nimelt see on Linnutee kulminatsiooni aeg. Ning sel ajal on Linnutee düsk lõunapoolses osas jälgitav tume udukogu, mis jagab Linnutee kaheks haruks. Nõnda moodustubki lõunakaarde suur värav. Lähtekoht, mis on tekitanud siis talve väravakujutelma. Kuid see pole muidugi ainus teine kujutlus talvest kui väravast kus tuleb läbi pääseda. Selle jooksjat uude aastasse jõuda võib tekkida taimede elukäigust taimede fenoloogiast. Novembris, detsembris on aeg kus kõik viljad, kõik pungad on küpsenud, kuid nad pole võimelised veel tärkama. Esimene talve kylm muudab taimede viljad siis seemned teks. Samuti annab esimene talvekülm pungadele võimaluse tärkama hakata. Nõnda võiks sedasama sügisest surnud olekut seemnete tärkamist võimetust pidada nagu üheks haavapostiks ning sellesse samasse vahemikku jäävad ka meie rahval ning samuti paljudel meie sugulasja naaberrahvastel Teamine pulmade pidamise aeg. Sest inimestel on aega kõige rohkem, samuti on ka süüa neil kõige rohkem pikem. Kuid kuna kõigile rahva kommentisse puutuvatele nähtustele on iseloomulik sünkreetilisus, see tähendab üheaegsus korraga tajutakse ja kasutatakse ära kõiki seoseid, mis tekivad ajaga ja mis tekivad ilmaga siis on pulmakommenteski mitmeid jälgi talveväravast ning talve kaudu. Uude tärkamisse minekust. Kõige iseloomulikumaks võiks pidada isuri pulmalaule, mida lauldi mõrsja värava ees. Igavate avamisest awake Viru väravad, Viru võõrad, vot tekib küsimus, mispärast mõrsja talu väravaid just nimelt Viru väravateks nimetatakse. Kui otsida sellele sõnale paralleele, leiame eesti näärikommetest viri värati viri värav, mis on kaheksanurkne täht. See on hästi tuntav muhu pulma tanudelt ja samuti ka pulma põlledelt. Veel leiame sõnatüve Viru. Seoses ahjuga on üks kummaline koll Viruskundra, kes ahju taga pesitseb. Kellest eriti palju midagi teada ei ole. Igatahes ta on seal olemas. Soomlaste jaoks on kogu Eesti on Virumaa lõunapoolne maa. Võib-olla aitaks lahenduse leida üks kummaline tähendus küll hoopis teises keeles, mis on sõnal viri Õiga Võri. Linnutee nimetuseks rooga vööri tee virile või ka Võri-le ning Võri või viri on ukraina keeles muinasjutuline maa, kuhu lendavad rändlinnud. Talveks. Kuigi meie ei Eestis ega teistes läänemeresoome keeltes ma ei tea, et oleks sellist tähendust. Sõnal viru. Ometigi. Sobita kaugemate paralleelidega. Ning sellise tõlgendusvariandina annaks võimaluse kõrvutada meie pulmakombeid mansi kommetega ning uskumustega taeva äärel olevast väravast. Teine huvitav pulmalaul on pärit karjalast. See algab sõnadega myyjero vooti uuta Kuuda Kansada eeven nouse naista. Ehk Piero maailm. Rahvas ootas uut kuud. Ootas päikese tõusmist. Ning siin on Jääro. Tähendab mõrsjapoolset suguvõsa. Kanssa tähendab peigmehepoolset suguvõsa. Samasugune paralleelsus on ka Eestimaal tuntud. Kas just peigmehepoolseid? Pulma, olisi, eriti pulmalaulikuid nimetati gaasikuteks kaasa rahvaks. Kuidas seostub sellega nüüd uue kuu päikese tõusmise ootamine? Tavaliselt pulmadele eelnesid kostjad ning kosjasid püüti pidada võimalikult noore kuuga. Kosja mindi tavaliselt noore kuuga. Ja siis lepiti pulmadeks kokku ning pulmad peeti enamasti paar nädalat hiljem. See tähendab siis täiskuu ajal või natuke peale täiskuud. Kui silmas pidada seda, et pulmi peeti tavaliselt talvel, tekib üks huvitav paralleelsus veel. Mis on jälgitav taeval nimelt ja jaanuarikuusse aeg, kus kohal päike oma teel kliptical. Jõuab ristumiseni linnuteega ning päikesetee ristub linnuteega talvel just selles kohas, kus Linnutee on kaheharuline ehk teiste sõnadega võib öelda, et päike läheb samuti läbi Linnutee värava. Ehk siis nagu nüüd oletamisi võib öelda läbi viruvärava ehk läbi sama värava kuskohalt lendavad läbi rändlennud täiskuu mis langeb samale ajale, peab siis järelikult oleme otse päikese vastas, ehk siis olema teisel pool samuti Linnutee peal. Ning seda hetke, kus kohal päike ja täiskuu on korraga linnuteel. Jäävad sellised tähtkujud nagu Sõnn ja Kaksikud. Sõnni ehk härjatähtkuju paikneb taevalaotusel just nõnda et see südatalvine täiskuu jääb täpselt härja sarvede vahele kui ta on linnuteele jõudnud. Ja see on omakorda pilt, mis on tuntud paljudelt arheoloogilistelt leidudelt. Ning see annab võib-olla ka mingi lahenduse või seletuse sellele miks kuukalendrit kasutanud rahvastel kujust härjaga on seostanud. Ja miks nii sage on? Härja sarvede kujutamine nende vahel oleva kuu hoidis ikka päikesekettaga. See märgib siis lihtsalt ühte kulminatsiooni aastas. Kuna sel ajal oli inimestel palju vaba aega siis oli see Teamine, muinasjuttude Westmise aeg. Ja samuti muistendite rääkimise aeg. Ka pulmades püüti kujutada korraga mitmeid jõude, mis siis on mõjutamas nii pruut kui ka peigmeest. Kui ka siis mõlemat suguvõsa. Paremini iseloomustab seda helipilt Herzia pulmadest, kus on ühekorraga kuuldaval Peigmehepoolsete pulmaliste laul, kes laulavad kiituslaule peigmehele samaaegselt ka pruudid ja samal ajal ka Pruudi ema laul. Samasugune paljude jõudude paljude muinasjututegelaste kogunemine just nimelt talve lõpule on iseloomulik ka idapoolsemates soome-ugri lastel nimelt huntidel ja manssidel. Viimase paari sajandi jooksul on hästi populaarseks muutunud karupeied.