Plaani põgenik. Tere taas kuulama laadi põgeniku saadet, täna toimetab seda Jaak Ojakäär ja mul on hea meel öelda, et tänase plaadi põgenikku nii-öelda piltlikult öeldes tõukas rannast lahti meie ühine tuttav. Eesti jalgpallikoondise arst Gunnar Männik, kes juhtus kuulama paar kuud tagasi saadet, kelle ma tegin Mart Helmega helistas mulle peale seda ja ütles, et tead, mul on ka üks hea sõber, kes seal diplomaatilises korpuses töötab ja on väga suur melomaan. Tema nii on Margus Laidre ja. Ma soovitan sulle kutsuda külla, ta on tark mees ja tal on suur plaadikogu. Ja nüüd on mul hea meel öelda, tere tulemast Margus Laidre tänavaga. See oli küll väga suurejooneline sissejuhatus, aga tõsi, sellest osast on kindlasti see, et muusika on mulle juba aastakümneid huvi pakkunud. Tavaliselt. Me oleme teinud ikka väikse sissejuhatuse, enne kui muusika juurde läheme. Nüüd välisministeerium on selline väga karm koht, et ma ei tea, kuidas teil on need eeskirjad, et võib-olla ei tohigi väga palju oma tööst rääkida. Või siis ma olen lugenud ajaleheartiklitest, et kui keegi midagi kirjutab, siis on alla pandud, nii et see on minu isiklik arvamus. Kas isiklikku arvamust võib Margus Laidre avaldada või mitte? Sina oled minu teada, kuidas see oligi välisministeeriumi poliitosakonna juhataja või? Jah, aga ega see välisministeerium nii karm asutus pole ühti, nii, pigem riigiasutus paljude teiste kõrval. Ja saladusi ei ole ka võib-olla niipalju kui kiputakse arvama. Aga tõsi on ta ju see, et väga raske on ametist lähtuvalt lahutada seda osa, nüüd alates kella viiest olen ma eraisik ja siis alates kella kaheksast hommikul olen ma jälle riigiametnik, et pahatihti need asjad on koos või siis võidakse juhul kui oleks pahatahtlikke inimesi tõlgendada sõnu teistmoodi, aga kindlasti on ka riigiametnikul õigus isiklikuks arvamuseks. No ütle siis oma isiklik arvamus välja, kuidas seal töötada on, kui, kui välisministrid vahetavad iga paari kuu tagant umbes nii nagu sokke vahetatakse või ma ei tea kuidas see nii-öelda tavaline rutiin edasi toimib? Välisministeeriumis tegelikult töötada on hirmus põnev ja selles mõttes olen ma jäänud ja tõenäoliselt ka jään parandamatuks idealistiks. ET, pidades silmas 30 aastat minu elust on kulgenud hoopis teistsugustes tingimustes, siis nüüd on väga põnev olla kaasas Eesti riigi taastoomisel euroop puukaartele ja see on kindlasti töö, mida jagub mitte ainult mulle vaid meile kõigile, see on töö, mis jääbki kestma. Mis aga puutub nüüd ministrite vahetumise, siis loomulikult riigi stabiilsuse seisukohalt on parem kui ühed inimesed, ühed ja samad inimesed jätkavad pikemalt ametis. Aga teiselt poolt ega ka midagi hullu ei ole. Ministeerium on, julgen väita, professionaalne asutus sellisel määral et ka poliitilised muudatused eriti kursist välja ei löö ja eks ka valitsuste vahetused olen mingil määral ju demokraatia ilminguks, nii et pigem las toimuvad valitsuse vahetused, kui et neid üldsegi aset ei leia. Kas siit kumab läbi natukene selline asi ka, et las need ministrid vahetuvad sellepärast et põhitöö tegijad on ikkagi need, kes seal ministeeriumis töötavad. Ei ei, ei pruugi selle pärast kindlasti on tegemist vastastikuse positiivse, sõltu sõltuvusega. Nii nagu ministrile on vaja head tugevat professionaalset ametkonda, mida loodetavasti välisministeerium suudab pakkuda. Nii on ka ministeeriumi ametnikel diplomaatidel vaja selget, kindlat poliitilist sõnumit nii-öelda juhtfiguuri, kes suudab mitte ainult artikuleeritud, vaid ka arusaadavalt, et eesti sõnumiviija teiste riikideni nii. Margus Laidre, see oli nüüd sissejuhatus, aga siit edasi muusika juurde ja tavaliselt olen ikka küsinud kõigi külaliste käest, et kas tuleb meelde, milline oli see plaadikogu esimene plaat või kust see kõik alguse sai. See muusikahuvi, muide olen ka seda küsinud ikka, et kas ise kapilli mängid. Kuidas sinu puhul see asi on? Kahjuks ei mängi, kuigi eks teismelisena olen soovinud küll mängida pilli, aga selleni millegipärast ei, ei jõudnud. Esimene plaat tuli tõenäoliselt kokku päris hilja, aga muusikahuvi sai alguse nagu tõenäoliselt paljudele minu põlvkonna inimestele raadio luksemburgi kuulamisest ja nii-öelda nagu tol ajal kombeks, rohkem öelda, mitte rokkmuusika või biitmuusika. Segan korraks vahele, kas sa mäletad mõne tolleaegse Thatcheri nime ka veel? Kahjuks ei mäleta, selleks panin vist, olen liiga noor. Mina olin ka suur reide Luxembourgi kuulaja ja mulle tuleb praegu. Bob Stewart oli vist üks ja kas ei olnud Stuart Henry või keegi niisugune, aga jah, ega ei ole ka enam eriti hästi meeles, noh, sellest on tõesti aastakümneid juba. Ja, ja siis ei olnud ka, mis seal salata, raha, et endale makki osta, küll aga olid lindid nii, et sai siis kas sõprade või täditütre käest laenatud magnetofoni ja need lindikogu oli oli olemas ja alles siis tasahilju hakkasid plaadid tekkima. Lindid olid. Tegelikult kui ma oma noorust meelde tuletan, tõesti vist need kõige esimesed nendega oli muidugi niisugune värk, et need vist ka katki minna ja noh, ühesõnaga igasugu igasugu värki võis juhtuda. Aga plaadid siis loomulikult vinüüli kõigepealt ikkagi. Jah, vinüülid jaa ka, eks selles sai sõltuda nendest sõpradest, kellel olid sugulased välismaale, kes saatsid neid plaate. Ega meloodia hakkas ju alles päris lõpus midagi arvestatavat välja välja laskma. Aga esimene, uue oli suhteliselt, algas suhteliselt raske muusikaga, Need olid ikkagi tyyp ja plekksabad, mis andsid tooni, aga samuti ka Led Zeppelin millest võib-olla Led Zeppelini on jäänud. Teised on kahvatumaks muutunud, sest ma ütleksin, et kogu Led Zeppelini diskograafias ei ole mitte ühtegi nõrka plaati ja peaaegu mitte ühtegi nõrka lugu. Ta on säilitanud oma oma igihaljas ega ka praegu. Aga sinu nimekirjas, kui ma praegu vaatan seda, on esimeseks palaks pandud hoopis Jimi Hendrix. Täpselt niimoodi, sellepärast et siinne Hendrik siia avastasin ma iseenda jaoks suhteliselt hilja, võib-olla alles seitse-kaheksa aastat tagasi ja mõtlesin just minna aegade algusse juurte juurde, tema palaga, pööbel heis ja olen sageli ette kujutanud, et kui tuli debüütplaat, Xperia, millise mõju ja šokipidise tegelikult publikule jätma, sest ka see lugu ei ole isegi mitte mikroskoopiliselt vananenud ja võib-olla kinnituseks selle kohta on tõsiasi, et ka minu seitsmeteistkümnel aastane poeg palus just soovitas tungivalt selle loo valida välja, sest mul oli üks kahtlus ka teise loo kroosta on Trafficu osas, aga see oma jõulise hooga sobib paremini ja ma olen sellega nõus. See oli siis tänase plaadi põgeniku, Margus Laidre poja soovitus õigupoolest loo suhtes. Jimi Hendrix oleks ta nii või teisiti olnud. Aga Margus, ütle nüüd, et kui sinu seitsmeteistaastane poeg kuulab sellist muusikat ma olen ise ka tihtipeale mõelnud, et miks neid kavereid tehakse nii palju ja et kas siis ikka see kunagine muusika on niivõrd hea, et ei suudeta nagu paremat teha või kuidas sulle tundub? Raske öelda, aga midagi peab olema, mingi maagia peab selles. Iseenesest võib olla kaunis lihtsakoelise seri struktuuris olema, mis oli seal Hendrix loo põhjal, mis tõesti-tõesti võlub erinevaid põlvkondi. Kuigi ega nüüd nii lihtsalt need asjad ka kodus ei ole, et meil oleks sarnane muusikamaitse, pigem on need väikesed erandid, mis kokku kuuluvad ja, ja selles nimekirjas, kui me jõuame nii kaugele, on tegelikult ainult veel üks, üks lugu, mis, mis läheb nii-öelda vanema ja noorema generatsiooniga kokku, teised kuuluvad pigem minu enda lemmikute hulka. Kas siis Peeter Keiv rel, kes on sul järgmiseks välja valitud, on üks nendest, keda poiss nagu eriti ei kuule vä? Jah, mitte mitte ilmtingimata, aga ma ise pidasin kavala plaani, mõtlesin siduda Hendrix Keidrilli siduda sellise kitarristi nagu robot kaudu. Pärast seda, kui Kinkrempson oli tekkinud ja ka juba üles astunud, endale nime teinud siis oli Jimi Hendrix läinud lava taha peale ühte kontserti D. Ja ulatanud oma vasaku käerobottripile, öeldes mees, suru minu vasakut kätt, sest see on lähemal südamele. Ja oli ka kiitnud väga-väga tripi ja kuna flip on ka kitarri eksentriks mees, kes õige varakult hakkas mängima istudes ja hoiab seda stiili kuni siiamaani ütleme sõnu hoopis teistsugust tehnikat ja teistsugust nõudmisi esinejale on ju tema poolt loodud kring kreemsoni suutnud elus hoida siiamaani ja see on minu jaoks olnud alati. Tähendab grupp, enne kui me selleni jõuame, siis tegi, et ka enda sooloplaadi seitsmenda üheksandal aastal, eks tõuse ja aga tegi ka Keidrial. Nad mõlemad siis täiendasid 11 ja minu arvates Keybrieli plaadi versioon, kus nad mõlemad mängivad lisaks veel väga ja bassist toni, Levin on oma sisemise pinge poolest väga huvitav, palun. Ja me kuulame seda kohe, aga enne seda veel üks kiire kõrvalküsimus. Kas sina kuulud ka nende hulka, kes arvavad, et kui Piitergeebriel lahkus jänese, sest et siis see päris nagu see bänd enam ei olnud? Mitte päris veel paar plaati kindlasti kandis ka Collins välja, sest hämmastavalt nende hääled olid üpris üpris kõlasid üpris sarnaselt. Aga tõsi ta on jah, et eriti Keybrili aegne Chene siis oli kindlasti väga tugev grupp. Nonii, aga need siis peiter veebruaril ja eks. Margus Laidre, kas sa oled juhuslikult kunagi ka Riho Sibulaga kohtunud ja olen küll, oleme teretuttavad ja aeg-ajalt tänaval räägime põgusalt juttu ja mis seal salata, siis on selleks jututeemaks. Kinkreemsem. No ma lihtsalt tahtsin öelda, et kui ma seda sinu nimekirja vaatan, siis sa oleks nagu selles Nikerdanud mingist Riho Sibul kaustikast et Robert trepiagent krõmps on ja, ja kõik need on raudselt tema lemmikud ka. Aga nüüd siin ongi need lood omamoodi seotud, et kolmandaks oled võtnud siis ning krimpsu. Jah, enne veel Riho sibulast, tema eelviimasel sooloplaadil on üks pikk lugu puhte aegu, kui pilved heisatud. Mis mina arvates sunniks ka Rothschildi toolilt püsti tõusma ja aplodeerima, juhul kui ta seda lugu kuulaks. Aga tõepoolest, Kinkaimson minu võib-olla kõige suuremaid lemmikuid läbi aegade grupp, mis on ühendatud peamiselt Roberfepi isiku kaudu, mis praegu elab oma kuuendas ning organisatsioonis ja mis tekib siis, kui muusika, mis sobiks mängida Kinkrinsonile, on maailmas olemas. Aga valisime hoopis ühe suhteliselt vähetuntud ja isegi allahinnatud Kinkrinsoni plaadi biit 80.-te aastate treemsoni ajajärgust, neljandast integratsioonist ja loo Satooria hindan siir, mis on üks paremaid instrumentaallugusid sellelt grupilt ja mis viitab siis oma aegsele biitkirjandusele ja Ameerika novelistile check Cervakile ja tema raamatule Satoorin päris. Sa ütlesid muide, et allahinnatud plaat, kas sa pidasid silmas, et kriitikud ei hinda seda piisavalt või said sa selle lihtsalt nii odavalt? Kuskilt ja hea tähelepanek, ma pidasin tõepoolest silmas seda, et see on kriitikute poolt, mitte eriti tunnustatud plaat. Jätkame saadet, plaadi põgenik Jaak Oja, külaline on täna Margus Laidre välisministeeriumist ja tahan teha ühe kõrvalepõike muusika juurest. Ütle, kas selliste rahvusvaheliste kontaktide puhul tuleb vahel ka kasuks kellegiga suheldes, et sa tead näiteks mõnda rokkmuusikut väga hästi, kes võib-olla talle ka meeldib või kas selliseid muusika pinnal vestlusi on ka olnud või seal ikka käib kõik ainult nii-öelda puhtalt etiketi järgi. Kindlasti on ühised huvid, mis inimestel olemas ja kui välja tulevad teguriks, mis lahendavad omavahel inimesi, ükskõik millist elukutset nad ka omavad, nii ka diplomaatias. Ja endale meenub Stockholmis teenitud aegadest, kui käisin kuulamas Robert plaan-d ja täiesti juhuslikult sain seal kokku ühe Bulgaaria diplomaadi ka pärast seda leidsin endale väga palju ühist muusikast rääkides. Aga näiteks on teada ka, et Briti peaminister Tony Blair on varajase Kinkrensoni austaja kuigi mina ise temaga sel teemal rääkinud. Nii et ma tahan öelda, et võib-olla nii hästi muusika või mõni muu harrastus, mis seob inimesi ja kindlasti avaldab mõju ka nende professionaalsele elule. Aga muidugi mingeid piirilepinguid, nüüd ei hakata selle nimel sõlmima, et mulle meeldib Michael Jackson või kes iganes. Ma kardan küll, selleks on piirilepingud väga või liiga tõsine teema, et seda ainult muusikaga lahendada. Nii läheme muusikaga edasi ja sinu järgmine valik. See on David Selvian, kes äärepealt oleks võinud saada ka king Creamsoni lauljaks, vähemalt robot flip seda soovis, aga tegelikult Silver ütles ei selgunud, kes on tuntud 80.-te aastate põlvkonnale, kui glamuur, rokigruppi, Chattaan, laulja tegelikult see grupp mulle endale üldse ei meeldinud. Küll aga, kui David Silva hakkas tegema soolokarjääri ja tema 99. aasta plaadilt piis on keik saanud mesilased koogil. Olen valinud välja loo Taal Hain, mis on reaalne koht Lõuna-Saksamaal, Reini jõe orus, kus silver käis oma india Kuuru švei maa juures mediteerimas ja see refekteerib siis tema muljeid sellest käigust oled seal ise ka viibinud? Ei, ise ei ole, aga see muusik ka peaks siis andma mingi ettekujutusega sellest kohast või vähemalt võiks luua mingi visiooni meile. Selles palas oli üks meelde nüanss ka trompetisoolo näol ja Margus, sa arvasid, et see võiks olla Henry Wyler, jah, kui mälu ei peta, no väga tuntud džässtrompetit ja ei pane üldse imeks, et David Silvi anda kutsus sinna mängima, see oli just just see, mida oli vaja sinna loo juurde veel, eks ole. Aga ma vaatan, et sinu poolt valitud lood on kõik sellised väga. Kuidas seda öelda, ohtlikud, kas sinu nahk, ütleme elulaad peaks sul olema ju vastupidi väga kiire ja mida seal välisministeeriumis kõike teha tuleb, et kas see on siis nagu vastukaaluks sellele, et sa tahad ennast lõhestada just sellise rahuliku muusikaga? Väga võimalik, ma ise tipp on ka mingil määral hindama inimesi selle järgi, millist muusikat nad kuulavad, et võib-olla sa muusika refekteerib seda inimest ka ennast. Aga tõsi ta on, et töö on üpris stressirikas, eriti pärast seda, kui Eestist on saanud Euroopa Liidu liige. Töömaht on meeletult kasvanud ja stressi maandamise vahend on vaieldamatult muusika, vähemalt minu jaoks. Rajal seda muidugi. Kuidas sul seal nüüd täpselt kontor on lihtsalt vale öelda, Kärkna ütleme. Kus sa töötad seal välisministeeriumis, seal muusika ei mängi taustaks, eks ole, nagu võib-olla kuskil poes või? Ja nii edasi, eks jah, muusika ei mängi, aga ma arvan, et kontor on päris õige sõna, vähemalt nii kutsun ka ma ise seda mõnikord sõpradega rääkides, et on nüüd aeg minna kontorisse või, või et olen kontoris kättesaadav. Seal kõlavad jah, teised muusikad paberi paberile kirja pandud muusika. Nii et tõelise muusika jaoks jääb aega ikka ainult õhtuti või hommikuti või kuidas? Juhtub ka seda, et veel enne tööle minekut, kuna ma olen varajase tõusmisega, jõuan ma tõepoolest kuulata veel paar pala, aga mõistagi teen ma seda siis kõrvaklappidega, mitte vallist. Kas sinul on ka selline asi, et mingisugune lugu jääb nagu pähe kummitama, et et näiteks kui mingit vale lugu oled kuulnud, et siis pead kuulama ühe õige loo sinna otsa selleks et, et see vale lugu ei jääks veel niimoodi kõrvade vahele kinni? See fenomen on tuntud, aga võib-olla mitte nii nagu sa, sa rääkisid vaid, et kui õhtul on midagi kuulatud, siis hommikul üles ärgates on see see lugu. Pala kumiseb edasi kõrvus nõia ja ainuke võimalus sellest vabaks saada on uus lugu, eks Haapsalus võimalust ei ole nii, aga nüüd läheme ka meie siin tänases plaadi põgeniku saates uue loo juurde. Jah, ja nagu ma olen aru saanud, meeldivad sulle puhkpillid ja ka järgmine artist, kelle ma välja olen valinud, esindab seda suunda, on minu arvates üks suurepärasemaid lisaks geni iilerile. Kas sulle meeldib trompetimängijaid, Janhaschel ameeriklane, kes hiljuti sai 68 aastaseks, mis ei seganud teda, aga laskmast veel sel aastal välja järjekordset plaati, tõsi ta plaadistab suhteliselt harva. Aga seda plaati Ma olen selle tellinud, kuna eestist kahjuks plaatide ostmine on väga tülikas tegevus, ainult peent tuleb siis kusagilt interneti vahendusel muretseda või kui see välismaal käies, see pole minuni veel jõudnud. Seetõttu ma valisin välja ühe teise loo Triin World aastast 88, muuseas joon Hässel on õppinud katoliiklikus ülikoolis, aga ka pas kuulsa Karl-Heinz Stock hauseni juures ning lisaks veel India klassikalist muusikat ja tema trompetimäng on minu jaoks niivõrd omapärane, et kui ma teda esimest korda kuulsin, ma ei saanudki aru, et mängitakse trompetit. See on nagu tundeline hingamine läbi trump ja võib-olla tema stiili tuntumaid järgi, et kui ta ise meil Eestis vähemalt on norra trumpeteist Niels Peter mol, Vaher, kes mingil määral viljeleb ka seda stiili, aga see on jah, selline maagiline muusik ka ja kes on juhtunud tema harvu kontserte, esinemisi nägema, ütlevad, et live-esituses on see veelgi võimsam. Järgmine ansambel, mille tänane plaadi põgenik Margus Laidre on välja valinud, on ansamblilt väga huvitava nimega hoc. Hüpe on shui. Oskad seda eesti keelde tõlkida? Jah, sa nagu mets ja okas, vabandust, metsevaid okaspuu. Olemas, täiesti võimalik, võimalik, ei oska kinnitada ega ümber lükata, küll aga on olemas ansambel. Ja oma alguses, 80.-te lõpus, 90.-te alguses oli tegemist tegelikult Ühe mehe projektiga. Selle taga on väga andekas multiinstrumentalist Steven Wilson. Ja alles viimastel aastatel on ta muutunud tõeliseks grupis, kus on ka teised liikmed. Muuseas, Steven Wilson hakkas juba, ma ei tea, kui vana ta kitarri hakkas mängima, aga juba 11 aastaselt hakkas ta lindistama eksperimenteerima erinevate tehnikatega. Ja üldiselt on kriitikud öelnud. Okupant trei on endale võtnud selle väga väikese nishi, mis mahub pink Floydi ja radio Heedi vahele kuigi lugu, mida ma välja olen valinud, Sallo nende äsjailmunud uuelt plaadilt teed ving on palju jõulisem ja neid paralleele, mida sa äsja mainitud nii ilmekalt esile ei toogi. Margus Laidre, sa räägid niivõrd professionaalselt muusikast, et ma kahtlustan juba, et kui keegi sinu ülemustest kuulab seda saadet, siis ta arvab, et mida ta seal välisministeeriumis teeb, kui ta on niivõrd näinud muusikasse, kas ta leiab ikka aega oma põhitöö jaoks ka vaba aeg on meil kõigil ette nähtud. Kena, aga nüüd siis eesti keeles. Okasseapuu. Nonii siin oli seda powerit küllaga ja tänane plaadi põgenik Margus Laidre ongi valinud sellist muusikat, mis võib-olla sellel vikerraadio play ristil alati ei ole, aga selleks plaadi põgeniku saade ongi mõeldud, et mängida midagi ka teistsugust. Ja nüüd järgmine ansambel on jälle väga huvitava nimega roik tsentakros. Jah, otseptentaklas sai tuntuks tegelikult enne veel, kui nad olid ühegi plaadi välja lasknud olid nad juba nimi Briti alternatiiv ja andekrould seenidel tähendab lavadel. Ja eriti siis psühhodeerilise muusika vallas, aga nii, et esimesed kuus väljalaselt olid Gazettidel ja liikusidki käest kätte kontserdid, del müüdi vahetati enne, kui nad ilmusid ka CD peal. Ja väga raske on stiili määratleda, ta on etniline space rock, nii on teda klassifitseeritud. Aga ma juba mainisin ka tugevaid psühhodeerilisi sugemeid ja lugu, mis on välja valitud, kannab nime vaid c valge-ninasarviku tee ja pärineb siis 91. aasta plaadil streintsitud. Selle psühhodeerijaga seoses ikka hakatakse kohe tooma niukesi paralleele teatud mõnuainetega ja nii edasi, kas sind võib ka tegu sellega olla või mis valge valge-ninasarviku teel siis peaks? Raske konkreetse loo pealkirja kohta öelda aga tõepoolest et selle grupiga mingil määral on seotud ka mõnuaineid, aga need liikmed, kes neid tarbinud on, on kas läinud teise ilma grupist lahkunud. Kuid samas võin öelda, et kunagi oli mul ühes saates külaline, kes ise on hevimuusik. Ja kui ma ütlesin, et noh, et tavaliselt arvatakse, et need hevimehed ikka joovad rängalt ja kõik nii edasi, eks ole, panevad pidu kogu aeg ja ta ütleb, et sugugi mitte asi on selles, et see hevimuusika on nii raske mängida. Et tegelikult sa pead hoopis vastupidi. Nii et vahel on ka täiesti vale, arusaamasid nähtavasti. Ma usun küll, et palju stereotüüp on ja tegelikult need nimed, kes ikkagi muusikasse pidama on jäänud ja ei ole ühepäevaliblikad on täpselt nagu sa ütlesid, kõva töö, pidev enda vormis hoidmine ja iga väiksemgi kõrvalekalle isegi on ju räägitud, et ka mõnikord klaas veini enne lavale minekut võib hävitada kontserdi. No kas see nüüd nii hull asi ei tea, aga okei tsenderdus ja vaid Trainati. Tänane plaadi põgeniku saade läheneb lõpule, lükkame siis paadi jälle sealt üksikult saarelt lahti ja tagasi kodurannale. Jaak Oja ker tänab veelkord Margus Laidre kes oli meie külaline ja palub tal sisse juhatada viimase loo. Ma tean, et see on üks ansambel, kes meeldib meile mõlemale. Tegelikult ansambel on võib-olla isegi palju öelda, see on rohkem nagu kahemeheprojekt, stiilid on just stiili länn ning mis räägib ise enda eest. Ja viimane lugu on nende suurepäraselt Kambek plaadilt peale pikka pausi. Do ägensenetše nimilugu aastast 2000 räägib ise enda eest.