Need pidulikud helid siis kuulutasid välja Järjekordse ooperigurmaanide saate mõnedel nädalavahetustel olete head raadiokuulajad, kas siis juhuse tahtel või, või meelega sellel lainel ja räägime ooperist ja mitte ainult räägime elust, räägime mitmedd sugustest seostest, mängime kaunist muusikat ja mul on hea meel täna tervitada selle saatega külalisena Jüriaarmad. Mees, kes ei vaja pikka reklaami raami ja keda vähemalt mina tunnen väga kaua aega ning olen imetlenud alati sinu sinu võimet noh, niivõrd paljudes valdkondades orienteeruda. Et kas, kuna sa oled nüüd saatuse-juhuse või ka mingisuguse muu kõrgema jõu tahtel sattunud sellesse saatesse, siis tuleb meil paratamatult rääkida natukene ooperist ja, ja võib-olla ka sinu isiksuse, sinu, sinu tegevuste, sinu mõtete najal leida mingisuguseid teatud seoseid. Kas see üldse on teema? Tasub rääkida tere ka minu poolt ja, ja seal eelkõige Neeme ja aitäh, et sa mu siia kutsusid ja kindlasti see on teema, millest võiks rääkida, iseasi, kui suur või kõva rääkija ooperist mina olen. Ma ei ole ooperigurmaan. Küll olen ka muusikat ja sedalaadi muusikat päris palju oma elus kuulanud ja ehk üht-teist on öelda, aga nagu sa ennist väitsid ühe minu isiksuse omapäraks orienteeruda mitmeid valdkonnist, siis tuleneb see sellest, et järelikult mitte üheski neist ei kanaliseerub ega ei saa sügavuti ega süvitsi mõelda. See näitab seda, et ma olen teataval määral pinnapealne ja pealiskaudne, mis varem või hiljem ka v jutus kindlasti välja tuleb, kui seal neid praegu kontrollima hakkaksid seal ühe või teise või kolmanda asja osas. Selles valdkonnas, mida sina jagad, siis sa leiaksid seda ise ka, nii et fakt on see, et see on valdkond, millest võiks rääkida, aga ma luban, et ma jään kohe vait, kui ma sellest järsku midagi ei tea. No ei ole mul küll mõeldud see saateformaat, sellise eksamina või piina pingina inimestele kes siia stuudiosse palutud gurmaanlus vähemalt selle saate kontekstis kõlaks minu jaoks kui, kui ooperigurmaan lus siis kui noh, inimesed, kes sellest valdkonnast lugu peavad, leiavad, et sellel valdkonnal on eluõigust, et sellel valdkonnal on oma oma vaatajaskond, kuulajaskond, harrastaja kond ja, ja juba see on on iseenesest nii-öelda gurmaani vääriline tiitel, et, et kas see, minu loetelu selline põgus loetelu ooperiomadustest, see peab paika ka sinu puhul sai, ei põlasta neid inimesi, kes selle veidra valdkonnaga tegelevad ja seda naudivad. Külastada ei tohi isegi inimest, esiteks ainult ooperi kohta. Teiseks see valdkond ei ole veider küll, minu jaoks on ta vähe. Ausalt, võib ju rääkida lõpuks ometi aastal 2005 vabariik. Minu jaoks on see valdkond vähe tolmune ja, ja tema tutvustamine mulle algas ka võib-olla valesti, kusagil kuuendast-seitsmendast klassist veeti meid Pärnust laste muusikakooli. Suur kamp bussitäis vaatama. Kui ma ei eksi, oli see, neid aida ja kaljukarask, oli rada mees, kadunud Aino Külvand oli siis Iida jaa. Jaa, kes toda vaarao tütart, mis tema tegelaskuju nimi nüüd anammerist leeris? Urve Tauts. Mina poisikesena jälgin saalist asja, muusika muidugi võimas ja puha ja verd ja nii edasi. Ja ma ei tea kuidagimoodi aru, miks tahta küll küll kõhukas, kuid siiski enam-vähem hea triksistraksis välja välja olemisega. Odamees ilmtingimata seda suhteliselt korpolentsid tädi, kes suhtest minu jaoks koledat häält tegi. Ilmtingimata peab armastama, sel ajal, kui kõrval on vabalt võtta päris pikk ja sihvakas, domineeris tähendab, kusagil ületas see minu elu tõejanu kunstitõe kus siin tehti viga. Nähtavasti punkt üks, mina olin liiga loll, aga punkt kaks liiga lolli viide liiga ruttu targa asja juurde. Et mu sellised mõtted näiteks tekkida võisid. Ja edasi sama seltskonnaga vaatamas käiv. Me käisime vaatamas veel ka võluflööti, see oli põnev, seal mängis. Ta laulis kaasa võib-olla tema pärast, aga pärast ikkagi mõtlen, et mis siis nüüd sellest kõige rohkem meelde jäi, see, et buss jäi tagasiteel lumme kinni. Kuigi hõljus ka muusika muidugi peas, aga, aga see buss lumme kinni jäime, hilinesime kohutavalt kodulinna ja selle nimel ei pidanud järgmine päev kooli minema. Nähtavasti toodi jälle liiga loll liiga targa asja juurde liiga ruttu. Tundub et kas mitte äkki me siin kogu aeg ei tee mingeid vigu sellega, et sedalaadi asjadele tuleb, ei saa päris kolme-nelja-aastast, hea küll, ka mitte kolme-neljateistaastast, võib-olla kohe pauhti selles hiigelsuurde muusika ookeani visata. Talle tuleb ettevaatlikult läheneda, rääkida ära. Miks paks tädi seekord laulab aidata ja miks kõhnukene amineeris on selles häälepartiis vist kui ma ei eksi, metsosopran või ma võin ka mööda siin praegu panna vähemasti erinevad kujud, nad ju olid häälekujud. Et seda tuleks võib-olla natukene seletada ja miks peab üldse röökima kõrva. Ma armastan sind. Et võib-olla seda saab sosinal öelda, mis kõigu, huvitav veel sosinal laulda, ma ei tea, kuidas see käib. Rokkooperis võiks seda aeg-ajalt kuulata, aga tekitatud valekool, ehk siis klassikaline häälekool minu arust seda ei võimalda, pannakse omale aastakümnete pikkuse tööga nii-öelda hääl, maskiwi hääl paika, leitakse neid nuuks pesad üles, ma isegi ei ole mitu aastat laulukooli saanud tänu lavakunstiga teatrile. Ja, ja siis arvatakse absoluutselt kõike väljendada oskavat noorust. See ei ole päris, niimoodi on mul ka usutavus, aga neid õpetajaid eelkõige meie haridust, koolis, haridust teel õpetati kõigepealt usutavuse juurde jõudmist ja alles siis toda muud. Meil on, oleksin kahekesi, kui mikrofon kinni lähevad, päris palju vaidlusalaseid, asja sina, kui veendunud mitte ainult fanaatik, vaid ütleme siis ooperiinimene läbi aastakümnete ja mina kui selline juhuslik ülekargaja sellest. Diskussioon võib ju jätkuda ka avatud mikrofonide ees, et kui see igavaks ei, kindlasti oli sinu väide selle kohta, et, et ta pisut tolmunud peab paika, kuid noh, see väide ise on ka seal nüüd natukene juba pisut tolmunud selles mõttes, et enam siiski nagu ooperilavadel väga tihti enam ei näe lihtsalt korpolente kaunilt riietatuna ja, ja ebausutavalt siis kuue 70 aastased Romeot Juliat mängima, sest et noh, need ajad on siiski oopri arengus pöördumatult. Kuidas me näeme, me näeme võib-olla isegi missivõistlustelt mehe koha saavutada võivaid daame laulmas, aga see on üks üks aspekt mille puhul oper erinevad lauljad on, on tõepoolest enam ei ole see see vanamoodne, mida ooperiringkonnad, eks nimetatakse siis Italy n ehk siis itaaliapäraselt laulmine. Sellel on ka kindlasti vaielda matult omad omad omad võlud võib olla ja võib-olla teatud selline noh, ajalooline areng on, on ise siin ise siin need korrektiivid teinud, sellesse asjasse ja tõepoolest, ega seda hea meelega nagu näha ei taheta, aga sa mainisid oma esimest ooperielamuste aidata. Ja Hendrik Krumm oli vist seal Ei, seekord oli kaljuga ära, seekord oli Kalju. Olid paralleeli Subleerisid. Aga ma arvan, et oleks üsna, võib olla tore ja ka kummardus Hendrik Krummile, kes tähistanuksin ühte sellist silmapaistvat tähtpäeva hiljuti, et alustame muusikalist näidet, äkki ühe sellise eesti legendiga laulab Hendrik. Hendrik Krumm laulis siis niimodi Tšiili ooperist Arleeslanna ühe sellise suhteliselt traagilise loo ja eks on ju ooperis oma oma selliseid noh, nii narratiive kui ka kokkuleppeliselt selliseid väljakujunenud teid, et et tenor on siis ilmtingimata, eks, selline kangelane, on ta siis helesinine või, või selline kannatav kangelane naiste ideaal. Tavaliselt on tenorid need, kes, kes siis Sotraniga suhteid arendavad, mõnikord lõpevad nad õnnelikult, mõnikord traagiliselt. Bariton on reeglina kas siis kuri isa või, või halb onu ja selline Sid oopereid muidugi, kus ka baritonid on sellised toredad pearollid kanda ja ja, ja mida sa sellisest ampluaad nagu liigitusest võiksid arvata, et, et on see kuidagi nagu turul tavaline ühelt poolt, et, et skeem on nagu teada. Kui sa ooperisse lähed ja, ja, või siis küsiks niimoodi, et ootaks pigem, et see ka nii-öelda muudetakse rohkem üllatusteks, et mehed laulavad naiste rolle ja passid on esimesed armastajad või on see kuidagi loodusseadustega paika pandud, et kõrge hääl on, ma ei tea, emotsionaalsem kannataja seal sulle endale üldse. Mul tõesti ei olegi ja kiretud ja kirjutad, on peaaegu igas astmes ja hommikuti mõnikord tuleb isegi mõni madalam nooti välja. Kui noh, kui ma kujutlen ennast, et ooperi kuulasime, unustan nii-öelda enda hääle ära ja mõtlen ikka, mis seal laval toimub. Jah, küllap see on loodusseaduste poolt paika pandud, et noh, nii-öelda kukega, kes on ikka too too mõne kanakesega baaris ja siis seal ütleme mõni jämeda häälega koer on siis pigem nende kuri vaenlane või paha pealt, et või järelvaataja. Loomariiki näide võib-olla oli vale, aga, ja teiseks, kui ma ooperisse lähen, ma ei käi seal umbes. Me läheme vaata tavaliselt laias laastus läheme vaatama teatud asja, võib-olla me isegi oleme varem seda juba mõnes teises teatris näinud, võib-olla me oleme seda lugu lugenud, võib-olla. Võib-olla me jõuame enne pehmele istmele maandumist läbi lugeda kavalehe, millest tavaliselt on sisuseletus, järelikult me oleme millekski ette valmistanud. Noh, ja nüüd edasi oodata sealt, et habemega pass laulaks naiste rolli või siis tenor oleks mingi muu ootamatu fookum. Ei ja ei, see nagu väga eriti ei häiri ja lõpuks aastatega targemaks saades, mis loodetavasti on minuga mõnevõrra toimunud, ei saa, noh, ma ei ütleks, Ramoni tolmune on, sellepärast ma olen märkusega täiesti nõus, et need ajad on täiesti muutunud. Ise ma sain väga positiivse ooperielamus omal ajal ja enne imet televiisorist, muuseas tõsi küll, tal olid suured kõlarid. See oli Vorgija pess ja jänkide sisse mängitud vist soome pealt tuli nii. Ja tundsin midagi sealt pooltuttavat ära jäin kükitama, jäin kükitama ja sinna ma kaheks tunniks kükitama, jäingi, suu ammuli. Sest äkki siis ma nägin, kuidas saab. Kuidas saab ooperit teha nii, et ta on nagu liha ja veri, et ta nagu näitemäng, et ta on rohkem veel kui teate, kuidas läbi laulu tuleb tõesti kannatuse valu välja, mitte ainult häälekool. Ja üldse, kuidas üks vene juut sai neegri ooperit teha, mina ei tea, aga see on, see on mingi õnnestumiste jada või või rida ja, ja seal näiteks. Alates Putin klaasist ja lõpetades pargiga nädalite. Nad olid kuidagi teistmoodi kujutatud, kaasa arvatud pargi ei olnud mitte vankrite seal ringi sõitev, täis jalutu õnnetu invaliid, vaid lihtsalt raske käimispuudega neegrionu ja, ja kuidas ta siis lõpuks maailma ära läheb? See jääb eluks ajaks meelde tervisemuusika, nii et seal ma seal tehti. Neegrid tegid lahti ooperimuusikas, aga, aga me võime, kes on juba GPSi lugeda raudselt täis ooperis, pole ta mingi laulumängijaga ega operetiga ega ka mitte muusikal. Tänapäeva kõige suurem ooperivähkkasvaja. See oli, see oli, see oli toredasti öeldud. Aga sa ise nüüd jõudsidki selle, meie saate muusikalise osa järgmise võimaliku näite juurde, et kuulame pool GPSi, see muusika ei ole sellesse otsel kõlanud. See kirglike imekaunis meloodia, nüüd siis kuulatud ja läheme ooperigurmaanide juttudega edasi. Ma tahaks ühe tagasi märkuse veel sellesama meloodia kohta teha, suhteliselt harva. Tuleb ooperist üks lugu välja ja hakkab uitama mööda estraadilavasid ja mööda kõige kõige väiksema häälega lauljanna siit kuni väga suurte häältega mees lauljateni välja, aga, aga siin läheb seda mainida küll. Võib-olla paarsada aastat tagasi võtame Verdi ajal tõesti igal tänavanurgal lauldi, tema populaarseid oopereid on praeguseks möödanik. Aga saame, taim on siiamaale. Laul, mida iga laulja, kes ennast selleks peab, arvab, oskavat laulda sel märk muusikast. Jah, ja tegelikult, ega ooperiliteratuuri repertuaari pakub selliseid ootamatusi, üllatusi ju teisigi, mis ei olegi võib-olla nii üldtuntud, usun, et iga täiskasvanud eestlane näiteks oskab, oskab ooperit laulda. Sest kui on käimas pulmapidu ja mängitakse pruudiga ka maha, siis kõik oskavad sõnu, kõik laulavad kaasa, aga vaevalt et kõike tingimata teavad, et see lugu on pärit neid neid kütist Weberi ooperis näit kütt. Ja ma teeksingi ettepaneku seda, seda kaunist tütarlaste koorikast kuulda ja, ja ja püüda siis manada silmad ette, et et kuidas ooperis ja ooperilaval võiks välja näha ehk siis truudi värja laul. Weberi ooperis näid kütt jaoks. See oli siis tore näide sellest, kuidas ooper on, on siin mõjutanud isegi meie eesti traditsioone. Töö- ja tavandilaulud ei ole tulnud ainult regi versist ja, ja meie enda rahvalauludest, vaid on, on olnud Euroopa kultuuri mingisugune selline orgaaniline osa ja, ja tõepoolest on ju tore. Ooperi muusika kõlab ka sellistel sündmustel, näiteks nagu nagu pulmad. Ja see näitab ja siis ilmselt siiski mingit teatud selle, selle valdkonna elujõudu ja ta nii-öelda oma haarmed kombitsad sirutanud päris tavaliste igapäevainimeste ellu. Ja muidugi, ja niikuinii, või teisiti, aastaga, mida aasta edasi, seda rohkem ju aitab ka arenev elektroonika, mehaanika ja elektrotehnika. Mida kõike seal laval kasutatakse, seda pead sina paremini teadma. Tegelikult kah ooperi lähendamisele elule kaasa. Tonnised asjad võivad kaduda paari sekundiga. Mikrofonid pannakse sinna, kus me arugi ei saa ja arvame. Neid ei ole seal ja nii edasi, et sõidab kõike kogu aeg paremaks. Tuletab mulle meelde, kas oper fantoom on ooper või muusikal. No minu jaoks on ta muidugi ooper, sellepärast et seal puuduvad kõnetekstid ja läbikomponeeritud Õigus siis ta minu jaoks kooper, mul õnnestus seda Broadwayl näha ja ei, tõesti, ma ei jõudnud ära imestada, loomulikult hääled head ja loomulikult kõik need vanad nipid ja loomulikult tuleb lühter saalist vastu või vastupidi, peaaegu kukub inimestele pähe, kõik on need, need kuldnipid, mis üle maailma on, aga aga kuidas sai lavale tekkida? Meerib küll ei olnud, vett ei olnud, aga, aga suitsupilv täpselt viis sentimeetrit paks ja seal ujuvpaat kõikus täpselt nagu lainetel ja see minuti pärast ära kaduda selle sama koha pealt. Ei vot vot kõik sellised pisiasjad need võlusid, nii et ega see ümberringi käiv noh, dekoratsioonivärki puidust papist pull. See annab ka tegelikult asjale väga palju juurde ja, ja mida ehtsamaks ta meie silmis muutub, seda? Küllap seda paremini mõjuvad ka hääli, et kuigi need ei ole võrreldavad asjad, üks on kunsti käsitöö. Aga kokku annavad nad suure ooperikunsti. Ja tagasivaateliselt olen ka mina mõelnud seda, et kunagi ooperi operonile neljas 100 aasta vana kunst. Aga kunagi üsnagi Hamm oli, oli ka just sinu poolt kirjeldatud lavatehnika uuendused mingisugused välja mõtlemised, need olid ka sellise insenerimõte ja igasuguse tehnilise mõtte eelis arendajad, noh, tasub vaid minna. Näiteks noh, meie läheduses kõige lähem, mis ma tean, on Stockholmi külje all olev Tratninkholmi teater ja, ja tõepoolest seal sattuda lava taha ja lava alla mis imevigureid ja, ja, ja väga nutikaid võtteid tolleaegseid inimesi kasutasid selleks, et noh, neid lavalise efekte saada. Küll nad hõljusid lae all, küll nad ilmusid, ei tea kust ja kadusid, ei tea kuhu ära. Nii et see siis ei olnud, ei elektroonikat, ei arvuteid, ei midagi, aga võib ette kujutada, et vaatemäng oli sama võimalus. Ja kas sina näiteks tead, kuidas kustutati Tšaikovski ajal? Elektrit ju ei olnud, eks ole. Tšaikovski ajal ära suure saali lühter, seal oli ju vähemasti ja mitu lühtrit oma tuhandeid küünlaid võis olla evalveerimiste sadu küünlaid. Ja etendus algab, ütleme kell seitse pärastlõunat, nüüd läheb eesriie lahti. Need, sajad küünlad on vaja ära kustutada, kuidas seda tehti? Vot mina tean, ma lugesin, muidu muidu ma ei, ei hüppaks, poodetaksin ees ja küllap ka saad, oleksid, mõtlen ise teel ja kui meil rohkem aeg-ajalt olla. Pigem vastupidi, lühter tõmmati üles selle luuk. Ja kõik need lühtrid tõmmati põlev aina nii-öelda pööningule, siis läksid luugid uuesti kinni ja saal oli pime. Nüüd kustutati seal üleval ära ja pandivaatuse lõppedes enne aegsasti põlema. Ja kui vaatus lõppes, kõik oli nagu kellavärk, töötas hästi neid ühtseid jälle nii-öelda lakke või, või, või laest pisut alla ja imelihtne nipp, seda ei maksa isegi praegu rääkida, aga mina veel kohe selle peale ei tulnud tõesti, kuidas vaatajate saalis lühtrid viie sekundiga ära kustutada. No sinu poolt mainitud Ooperifantoom on ka ja noh, teada tuntud üle maailma mängitakse teda suurte efektidega ja, ja kuna meil on ooperisaade, siis noh, nimetamisega ooperis siiski ja mudeliga võimalus käia selle lava all. Ja siis näha, mismoodi, noh, näiteks on seal see tuntud seen, kus need küünlad äkki ilmuvad, eks ole, põrandast välja, mis on üsna üsna selline muljetavaldav, põlevad küünlad põrandast midagi analoogilist Tšaikovski ühtriga ja see oli, see oli nii imelihtne nipp. Ja puhtalt mehhaaniline oli väikene klapikene viis korda viis sentimeetri suurune, umbes luugikene selline lava peal, mis oli hingede peal ja siis, kui kui see küünal tõusis, siis ta lihtsalt selle klapi lükkas eemale ja, ja põlev küünal ilmus niimoodi välja. Nii et et üsna üsna lihtne nipp. Palun raadiokuulaja juba taibanud ja häälest ära tundnud, et ooperigurmaanide saatekülaliseks on, on Jüri Aarma, see sai küll ka ära mainitud üsna saate alguses, kuid olgu see siinkohal üle korratud. Jüri Aarma, kes sa, kes sa oled, tean, et sa oled õppinud näitlejaks. Teame sind ajakirjanikuna kõikvõimalikke imelikke ja toredate hobide ja harrastuste siis kultiveerijana propageeriana. Niipalju kui minule on teada sinu geenidest vist lausa otseselt muusikuid sul suguvõsas ei ole, aga noh, ma tean, et näiteks su su abikaasa ja on muusiksu, äi on helilooja, su õemees on professionaalne pianist. Vennanaise vennanaise vend, mõtlesin võimeliseks. Õemees naise vend just. Ja et räägi, kus, kus on sul neid, on sul neid muusiku geene? Lisaks siia veel ühe tüübi juurde, see on minu isapoolne ema Sist järelikult isapoolne vanaema tema ema Liisi Jakobson, kes oli vist terve hoo ja Estonia lauljanna nime all, Liisi Jakobson. Pärast seda ta abiellus ja ja tuli lavalt ära, nii palju siis sellest. Aga hoia Raisi, tee raskeid küsimusi, kes sa oled, vaata kui sulle endale selline küsimus. Esiteks ei paneks ikka pead murdma küll. Jaa, ja pealegi ei tea ju, mis, mis valdkonniti vastata, noh, lähme siis filosoofiasse ütlema, et ma olen mingil lõputul enesetäiendamise teel ringi hulkuja ei, ringi on vale sõna, sest ma arvan, et tee ei ole ring, vaid spiraal. Seega eks ma siin elan ja katsun targemaks saada ja ongi peaaegu iga päev targemaks ja ja väidan, et elu on huvitav ja ja kui poliitiliseks minnes ütlen jah, sellist elu ma tahtsingi ja ja kui Nojah, praegu rohkem nagu ei tahakski siin postulaate loopida, sellepärast et et püüan pigem seda vähe madalamat profiili hoida. Aga siiski natukene küsiksin, lihtsalt mulle pakub see huvi ja, ja usun, et ka nii mõnelegi kuulajale, sinu legendaarne isa, sa, sa rääkisid, kuidas saadeti laps pealinna aidata vaatama, et kas oli see nii-öelda kooli algatus või ütleme, kas teie, sinu, sinu lapsepõlves, kas, kas muusika või, või ütleme võib-olla kitsamalt ka ooper, kas, kas see oli oli mingi tabu või võõras asi või kas. Räägiti või seda kuulati, see oli puhtal kujul kooli algatus, kõigi isa oli kaasas kui selle kooliõpetaja testi ja nii-öelda karja vaos hoidjaist võluflöödi isegi ta seisis lausa Estonia saali kõige otsmise ukse kõrval püsti ja see uks läks kogu aeg lahti ja tema tõusis jälle kõrvaltoolid seal püsti, tahtis ust kinni, pane see uks läks jälle lahti ja kui te lõpuks kolmas kord kinni pani, siis ilmus, sõltuks väga kirev nägu, ütles olema seal palju seal Georg Ots, kes peab papageenana sisse tulema kuidagi poole peate kuidagi läbi rahva oma, oma lõbusa paaniflöödid kesega seal ja Ta ei kuulnud muidu muusikat, mis laval toimub ja täitsa loogiline on, et ei kuule, väga täpselt peab teadma oma sissetulekud ja sellepärast oli praokil ukse taga kõrv kikkis, seda ust käis isa kinni panemas, miks ma seda räägin, jälle jäidet omale, see kurioosum rohkem meelde kui Mozarti. Väga ilus muusika. Kodu oli muusikat täis, aga paraku see seisnes isa ja ema poolt antavates eratundides. Ja ooperi kuramus, plaanid ei olnud meist mitte keegi kuigi isa jõle ooperi kohta kunagi ühtegi halba sõna öelnud ja, ja teadis aariaid päris palju ka ise peast, aga, aga selline noh, ütleme siis fanaatiline kaldumine ooperi muusika poole, see meie perekonnale väga omane olnud, mis nähtub ka siin praegu minu suhtelisest väiksest teadmise hulgast, mis asjus. No aga Sa provotseerisid siin vähemalt mind mõtlema ühesele ühele sellisele seosele, et kui sa rääkisid, et sa käisid oma isaga vaatamas võluflööti siis ütleme, sinu isa legende ja taustu teades pidanuks, ütleme, see teema ja temaatika, mis on seotud võluflöödi ka ja ütleme ka sinu isaga ju vallandama terve sellise huvitava filosoofilise ahela, et lihtsalt kuulajale tuletan meelde, et on selline legend, et võluflööti on väga selline vaba müürlasliku ooper milles siis jällegi väidetavalt selles partituuri selles teemas sisus on Mozart paljastanud midagi niisugust, mida tal nagu õigust poleks olnud teha ning sellest saigi alguse kas siis teatud kättemaks, aga igal juhul Mozarti hääbumine ja, ja väga varajane surm. Et kas, kas sa arvad, et nendel väidetel võiks olla alust? Võib-olla on vale mees, kes sellest rääkija praegu hakkab, aga, aga olgu peale, kui sa minu käest küsid, ma arvan, et nendel väidetel ei ole alust ja ja katsetasin seda salapärasid enda arustamist vähemaks pühkida. Teisexto algame sellest, et seal me isaga sellest rääkinud, kuna ma olin 13 14 aastane poiss ja, ja lastega suurtest asjadest väga paljudest asjadest ei, ei räägitud. Hiljem jah, on mõneti jutuks tulnud kõik see hämar teemaga nagu sa tead, neist asjadest räägivad ikka inimesed rohkem, kes sellega suurt nagu seotud ei ole ja, ja na kui nagu nagu siis arvavad, kõike teadvat, noh ma võin siin ka kidakeelseks minna, aga ma toon parem ühe teise näite kõrvale. Võtame raamatu Da Vinci kood, mis praegu maailmas laineid löönud, mis on ka eesti keelde tõlgitud noh, umbes väga sarnane rida puhas kriminaal romaan, väga hästi kirjutatud. Soovitan kõigile lugeda, aga jumala eest, mitte sealt tõtt otsida ja mitte hakata tõsiselt mõtlema, et Kristuse surnudki ristil vaid sõitis hoopis salaja Prantsusmaale, kus abiellus Maarja Magdaleena vaid hunniku lapsi, mille, mille järjepidev ja järjepidev see hulk või voog on meie tänase päevani säilinud ja see ongi selle kraali mõte. No see ei ole mitte jama, see on lihtsalt üks huvitav versioon, see oleks luuletus proosas. Aga, aga see on täiesti õigustatud usklike poolt ja, ja ütleme siis klerikaalsete ringkondade poolt hukka mõistetud, sellepärast et sellega me võtame ära võimsa võimsa teesi või vähendame või nõrgendame teda, see on. Ja lunastus ja, ja selle nimel kannatamine ja, ja selle nimel uskumine. Minu arust see on absurd. Mis puutub Mozarti ooperisse, siis on seal igasugu kõike näha olnud ja vastavalt lavakujundusele kord nii, kord naa neid kolmnurki silmi läigutatud. Mina isiklikult kaldun arvama, et Mozart oli selleks liiga kuidas öelda, liigagi geniaalne, liiga kergemeelne, et sedalaadi tõsistesse asjadesse nii tugevasti süüvida. Kui meil elulugu natukenegi uurima, siis me saame teada, et oli esiteks päris paras mängur. Päris suur, võlgades ja tõsi küll, räägitavasti Truyama kostanzale oli ta vist konstantse naise nimi ja nii edasi, aga et sealt mingit õpet just sellest samast võluv löödist leida mingeid hiigelmärke ja sümboleid või, või noodikiri kuidagi teistmoodi lahti kirjutatuna annaks meile mingisuguse voodi valemi või koodi. Ma arvan, see peab asja juurde käima, sest see annab nagu asjale vunki ja kõike muud. Aga olemuselt see on, see on mull kõige suurem asi seal on Mozarti muusika, Mozarti kuju, mees, kes on kirjutanud imeilusat muusikat, kaugeltki mitte ainult ooperit. Sealt peamine tühjenemist arvamustest ja märkidest ja sümbolitest ja tema kättemaksust omamoodi mull nagu seal järjeviha Mozarti vastu, mille Puškin küll suureks kirjutada, mis on tegelikult algusest lõpuni vale, mis ka muidugi filmi pärast läks. Amad ei nime all, aga mis pidavat olema, vabandust, ma ei ole ajaloolane, mis pidavat olema ikka päris suur vale, ehk siis mull seal parem sõna, kuna see annab asjale positiivse andeksandmise juurde. Oleks ülekohtune, kui me siinkohal ei kuulaks siiski võluflööti, selleks et see eelnev jutt leiaks tõestuse, et tegemist on geniaalse heliloojaga ja imekauni muusikaga. Ehkki see pala on, on selles saates Nõmme kõlanud ning kõlab saate päises. Iga kord kuulame ikkagi uuesti seda igihaljast ja toredat kuninganna aariat. Ooperigurmaanid jätkavad vestluspartneriks on mul täna Jüri Aarma räägime elust, ooperielust ja, ja ooperist elus. Ja on mulle on jäänud mulje, et Need ooperit ja ooperiga tegelevaid inimesi nimetatakse konservatiivid, eks sageli. Ja, ja mina näiteks isiklikult võtan seda kui komplimenti. Mingit teatud tartlased, teatud konservatiivsus, noh, võiks ju siin elus olla ja ja eks elu pakub väga palju kõikides valdkondades ju ka muud. On on sellist väga raskesti mõistetavad kunsti näiteks minu jaoks see on, see on kunst, mida ma mõistan. Et kas ooper kui selline noh, konservatiivne valdkond või konservatiivsus üldse kui niisugune, et, et kas on on mingeid asjaolusid, mille puhul sellele võiks nagu plussmärgi panna ja mitte. Ilmselt käsitleda. Ja loomulikult ei maksa ühtegi asja, ainult negatiivselt käsitleti üldse ei maksa asju negatiivselt käsitleda, tuleb, tuleb kõigepealt mõelda, miks ise teda tahame väga miinusmärgina või miinusmärgiga kujutada ja siis otsida viga kõigepealt lendas, vähemasti nii on mind õpetatud, nii et ei ole ma sugugi see mees, kes tuleb siia ja ütleb praegu, et operan enamasti negatiivne või nagu ma alustasin oma bob, pead siin, et ta tolmune nii ja nii edasi. Ja taseme konservatiivsus, mida sinagi pidasid siin praegu enda puhulgi kas või pigem positiivseks, see ongi positiivne. Aga võib-olla see on mingi, mitte otseselt taastuvaid aja siis meie vanuseaja märk, mis seal salatile kappame tublisti oma elu eelviimasesse veerandsajandisse või kas saab veel keerulisemalt öelda ja, ja seal nagu mingisugune selline heas mõttes kivistumus või siis või siis seal mingi kindlaks jäämine mingite asjade juurde üha süveneb ja see ei ole üldse paha, inimene ei tohi lõpmatult tõmmelda, ta peab hakkama sisekaemuslikud endasse vaatama ja üks lause, mis mulle meeldib kah minu jaoks väga lähedaste inimeste poolt öelduna, kõigepealt ta peab hakkama meeldima iseendale. Sest niipea kui ta hakkab endale meeldib, nii hakkab ta meeldima ka teistele niiet enesest lähtudes kõigepealt kõike muud vaatama. Mis puutub nüüd siis ooperisse, siis siis on seal sadu ilusaid asju, mille pärast võiks ta edasi kesta ja käia ja, ja peale selle me oleme ooperi all alati kogu aeg mõõd automaatselt mõelnud toda vana-aastasadu vana klassikat, aga ooperit tehakse ju kogu aeg juurde, iga aasta ma arvan, päris mitukümmend üle maailma. Enamus muidugi praht, julgen öelda, aga, aga noh, vähemasti iga aasta tuleb sealt ka uutest vooludest hoolimata. No üks asi ikka välja noaga see teeb ju siis see teeb siis 10 aastaga 10 head asja teeb ja nii edasi ja nii edasi. Nii et selline lõppematu aja märk ja ja las tema olla ja mis peaasi, kui me tast aru ei saa, siis ärme kiirustame, ütleme, et ta ei kõlba, vaid seda, et meie ei saa tast aru. Teades sinu kiindumust spordi valdkonda, mis on ju ka tegelikult noh, mõnedele elu kirg suuri masse haarav, et kas see on, see on väga vist meelevaldne, et, et kui ma, kui ma siin üritan mingisugust võrdusmärki tuua, et kui noh, opera on noh, oleme ausad ka mõnes mõttes interpretatsiooni kunst kui ühte ja sedasama teost juba aastasadu jällegi uues, kuues uute esitajatega uute kontseptsioonidega püütakse lavale tuua ja see nii-öelda äratundmisrõõm on ka üks, üks selline selline asi, mis ooperi puhul nagu ka džässi puhul ilmselt ju nagu paika peab. Kas noh, ütleme sellise kultuuri või ütleme sellise ühiskondliku sektori phenomena ooperis sport, kas sul tekivad mingisugused assotsiatsioonid selle, selle meelevaldse konstruktsiooni puhul? Ei teki absoluutselt mingeid assotsiatsioone ja sinna vahele seal mingit võrdusmärki. Sport mulle tõsiselt ei meeldi ja sellel on teatud rida põhjuseid, sport on minu arust kahjulik. Ooper ei ole kellelegi kahjulik või kui, siis ainult vaesele fenorile, kes võib olla selle ära Nikastab, kui ta ennem ei tohi oma ülemise siibri Molivalt alla alla tulla, kui rahvas plaksutama hakkab. Nii, vanasti Itaalias oli kombeks praegu vist ära mit, see mees on tõesti natukene haiget saada. Aga spordi osas sportidele kunst, sport on käsitöö. Aga ooperis võib mõni laul ju nutma ajada, inimesed saalis. Aga spordis ajab nutma ainult see, kui keegi saab Nagliga jalga või või kogemata lendab oda 400 järgmist meetrit staadionivalvuri lehma seljas edasi, nii et noh, siis on valus. Need on võrreldamatud asjad ja õnneks on seal siin saade Ooperigurmaanid. Ja loodetavalt ei ole saate kuulajate hulgas paadunud spordihuvilisi, kes kes meile ihuksid, võib-olla mingisuguseid kättemaksu, see oli Jüri Aarma kaunis arvamus, mis oli palsam meie hingele siin, kes me ka siin ooperi tegijad võib-olla sageli oleme vaevleme ise mingites komplekside küüsis ja püüame siit ja sealt endale tõestust saada ja hankida endale selliseid, et ka saatekülalisi, kes nii-öelda meie meie meie tegevust mingil määral mõistaksid ja Jüri Mul on väga hea meel. Mul on tunne, et sinu sinu näol on tegemist inimesega, kes neid tegemisi sugugi mõttetuks või tühiseks ei hinda ja on leidmas teed ooperisse. Tere tulemast ooperisse ja on väga meeldiv lõpetada seda saadet. Toreda jutuke vestluspartneri, Jüri Aarma ka, ja, ja noh, päris lõpuks siis kuulame ikka ka sellistega tõsist ooperit. Placido Domingo ja Agnes Paltsa laudes tuntumast feristlikus ooperis, talupoja au, autoriks Pietro maskanni sise väga-väga kirgliku ja, ja sellise dramaatilise dueti. Kohtumiseni.