Kevad Askuses jõusse esimest täiskuuga peale kevadist pööripäeva. Ning kui vastlapäeval piirdubki veel maad mööda liulaskmisega ja nõnda püüti kaasa minna aina kiireneva ajaga aina tärkava loodusega. Teis kevadpühal kevadisel täiskuul sellega enam ei lepitud, need oli vaja maast õhku tõusta, lendu tõusta. Õhkutõusmine algas juba nädal aega enne kevadist täiskuud algas kurbe päevaga. Hurbade päevaga. Päeval on meil Lõuna-Eestis tuntud ja huvitaval kombel ka Lõuna-Soomes kohati ka Põhja-Eestis komme, mida nimetati laua hüppamiseks. Lauahüppamine meenutab meie laste väikseid kiikesid mida võime igas lastepargis leida, kus on laut keskelt toetatud ja kordamööda tõuseb kord üks kord teine ots üles. Vanad traditsiooniline lauahüppamine käis nii, et kummagi otsa peal seisis siis üks inimene. Ja õhkutõusmisel anti veel jalgadega hoogu kaasa, nii et kummaltki poolt siis tõesti lennati nagu hoolaua pealt kõrgele õhku. Ja edasi tuli siis osavalt tagasi seal kitsa laua peale maanduda. Lõuna-Eestist Setumaalt on teada, et see oli ka mingisuguse tavandilise tähendusega. Nimelt on teada jutt, kus sel päeval kästi ilmtingimata kiikuma minna. Meilegi on see laul viimastel aastatel tuttavaks saanud. Ansambel Laine esituses. Orvupäi tullilakesija Tassa sest paastu pikia, paastu, Aulum, laulmine, ärkiele tohi Eisus laulda sead Apuldas vastagulaat hääleurgu päeva tulejälgi kõva paastu nädal, kuna laulda tohi ei. Meremäelt on kirja pandud et sel päeval ajas isa laps isegi vitsaga välja söökatama ehk kiikuma lauale hüppama. Jutult tuppa tulles oldi nii väsinud, et ei jõutud enam midagi teha. Seletust mikspärast oli kohustus. Niimoodi lauda hüppamas käia ei ole. Selle võib igaüks ise juurde mõelda. Ilmselt ta kuidagi oli seotud kevadise ärkamisega kogu looduse tärkamisega päikese taevasse, kõrgele tõusmisega. Ka kõigi urbe päeva laulude viisid on eriti hoogsad, eriti tarmukad. Ja kaasakiskuvad. Nädal aega pärast Hurbe päeva ongi siis kõige tähtsam kevadine täiskuu püha. Ning see on meie traditsioonis eelkõige seotud lindudega seotud hanede partide Detridega. Sel päeval püüti leida nende lindude pesi korjata nende mune ja igatepidi ise olla kerged, olla linnulähedased. Ja iseloomulik on ka see, et just eriti Lõuna-Eestis algas sellest päevast kiikumine suurtel kiikedel. Ja kestis sealt alates kuni jaanipäevani. Põhja-Eestis jäi kiikumine natuke hilisemale ajale. Seal algas ta kas jüripäevast või maikuust. Kuna. Ta. Poola maa. Ja keeli. Kiikumisega algas siis uus suur tsükkel siis nüüd oli eelkõige seotud lauludega. Kui talvine aeg oli ehk rohkem seotud teatraliseeritud mängudega siis kiikumine on jest mitmete eetiliste jutustavate laulude laulmisega seotud. Kiigeplatsil lauldi selliseid laule nagu haned, kadunud loomine, venna sõjalugu. On olnud lühikesed müüdid looduse ärkamisest, maailma tekkimisest ja nõnda on ka meie loomislauluga. Siin räägitakse linnust, kes lendab ja lookleb üle ilma ele punase, üle sinise põõsa lõbuks kollasele põõsa taskud maha. Laul on põhiliselt tuntud Põhja-Eestis, Lõuna-Eestis on säilinud sama lugu müüdina jutustusena. Enda meie õuele alla kopeeri meie koplis kolmi üks p põiberteeri põlgas Vaskee põlgad. Kolmas kullake rooli. Lindaga FB saabeedid. Ema räini moonad moonatud, hakkad poegi hauduma. Sairid, poojad, haudu hakkasid, heida kääva käevagandud Sairide poojad kahvatuvad, akad Leida Perlama pööripäevast peale, ilmad teevad kuuks Taevu tööd. Kolmandad nii põllu peal. Üks võimalik seletus sellele müüdile seostub praktiliselt kõigil maailma rahvastel tuntud tähtkuju nimetusega. Nimelt on plejaadi eks õela taevasõela kutsutud mingiks linnuks kas pardiks Kauriks, Tedreks varajaseks huviks ja samuti on selle linnuga seotud kevade algus. Nii nagu on selle täht kujugagi seotud kevade algus. Juba Vanas-Roomas tõid plejaadid viljaka vihma ja tõid sooja. Ja sama tähendus on sellel tähtkujul olnud meie naaberrahvastel lätlastel, venelastel. Venelaste juures selle tähtkuju nimetus on erinev Lääneslaavlastele ja idapoolsetel vene keelt kõnelevatel aladel. Idapoolsemates aladel nimetatakse teda pardiks aga lääne pool, on ta siis kas sõel või siis nimetatakse taevasse löödud vaiadeks Volososhar. Miks on tal selline nimetus ja kuidasmoodi ta seostub siis loomismüüdiga? Ka see põhjendus või seletus on üsna lihtne. See tähtkuju on jälgitav kogu talve jooksul kogu aasta pimeda aja jooksul ja sel ajal, kui töö on valdav, päikest on vähe näha. Siis käiski ajaarvamine põhiliselt selle tähtkuju. Ja siis ka veel suure vankri Orioni tähtkuju järgi. Ja selle tõttu teati täpselt selle tähtkuju tõusmis kohta, samuti temal ujumiskohta tema asendit eri aastaaegadel kus kalda ühel või teisel aastaajal ja kellaajal oli. Ning just kevadise pööripäeva järel on viimased päevad, kus kohal sõela tähtkuju võib jälgida Aid õhtul ujumas ning seejärel kogu aprillikuu vältel ei ole teda enam taevas võimalik näha. Ning maikuus, kusagil mai keskel või natuke hiljem diale mai keskpaika võib näha, kuidas päike hakkab tõusma sellest kohast, kust varem sõel tõusis ja läheb sellest kohast edasi põhja poole. Ning kui päike on sellest sõelatõusmiskohas põhja poole jõudnud, sellest peale puhkeb loodus. Ellu. Lähevad haljaks, puud lähevad põõsad, haljaks, saabub külvide aeg. Saabub uus uus kevad ja uus elu. Ööd muutuvad uuesti pimedamaks, siis võib näha, et on tõesti sõela tähtkuju. Taastaevasse tõusnud ja nüüd on ta koidikut päikese ees, ta tõuseb enne päikest. Ja nõnda nagu veab, päikest enda järel. Ja siit võiks selleni seostada kujutlusega, loomislaulust ja looja linnust kes samuti otsib pikka aega pesa aset lõpuks leiab selle. Ja seejärel saadab oma pojad välja ning nendes poegadest tuleb kogu uus taevalaotus. Tuleb uus päike, tuleb uus kuu, tulevad uued tähed, tuleb kogu silm. Ning maainimese jaoks, kes oli seotud eelkõige loodus ärkamisega, toimuski loomine igal aastal igal kevadel. Kiigelaulude repertuaar on meie rahval hästi rikkalik. Ja siin korduvad mitmed motiivid, mida, mis on tuttavad loomislaulust? Räägitakse üle kolme välja vaata tamisestele kolme järve vaatamisest, ele, kolme metsalendamisest. Ja ei olegi võimalik päris kindlalt öelda, kas loomislaulu kolm põõsast on nüüd tulnud kiigelaulud kolmest järvest metsast, liidust või on nad algselt selles müüdis olnud samasugune kolme. Teda asene kordumine on tuttav isuris vadjas kus teda asemeks on kolm erinevat värvi mätast. Aga isuri ja vadja lauluala on tugevasti mõjutatud olnud Põhja-Eesti laulualast. Kuid kui nüüd jälgida neid kolme tihti, siis erinevat värvi metsajärve hoidis kolme põõsast siis ühe taustana või seletusena võib leida ühte vanakujutelma mis oli tuntud juba Babüloonia kalendris ja mis on samuti ka idamaade kalendrites tuntud. Kui saasta jagatakse kolmeks tsükliks kus korduvad kolm korda aastas järjestikku neli elementi vesi tuli maa ja taevas. Ning. Need tsüklid algavad siis võiks tinglikult öelda novembrikuust ümber arvati olevat seotud veega detsember tulega, jaanuar maaga ja veebruar taevaga. Edasi algab jällegi märts veega. Aprill tulega May maaga ja juuni taevaga ning kolmas tsükkel tuleb siis juulikuust kuni oktoobrikuuni jällegi samal moel. Samasugune jaotus oli tuntud ka Aasias Aasia vanades päikeseringi tähistavates tähtkujude jagamises. Sellise kolme tsükli olemasolu kutsub otsima paralleeli kolme värviga. Et kas võiksid need kolm tsüklit olla seotud kolme aasta ajaga. Kui nüüd püüda leida vastavat värvi igale tsüklile siis võib nõustuda sellega, et talv novembrist kuni veebruarini on seotud eelkõige sinise värviga kui maa peal. Muud värvi ei ole kui vaid lumi, mis peegeldab sinist taevast. Kollase või siis ka kuldse värviga. Märtsist kuni. Juunikuuni seotud kiirgamisega, kamisega, õitlemisega ja suvi. Juulist kuni oktoobrini on seotud küpsemisega punase värviga. Siin jõuame vana tuntud kolmikuni millest on meil kirjanduseski räägitud mitmeid kordi. Ehk võib-olla kõige tuntum on Tammsaare kolmiktõde ja õigus kus kogu viie romaani jooksul selgub, et oluline on tegelikult see kolmas, mis need mõlemad kokku liidab ja mis mõtestab need. See on siis armastus. Seostub suvega suve teise poolega ajaga juulist kuni oktoobrini kus pungad koguvad endasse toitaineid ja jõudu selleks, et elada üle talv ja olla võimelised uuesti kevadel tärkama. Samal ajal toimubki seemnete küpsemine. Ja talve võiks siis võrrelda tõega. See on katsumuste aeg, kus otsustatakse, millised pungad, millised seemned võivad kevadel tärgata ning kevadel on siis tormakas kasvamine, tormakas tärkamine, kus iga igaüks nõuab nüüd oma õigust nii palju, kui tal seda on, sõltuvalt sellest, kuidas ta talvele on vastu pidanud ja kui palju temas on olnud armastust, kui palju tas on olnud toitaineid, mis lubavatel kevadel üldse tärgata ellu tõusta. Need paralleelid ei ole kellegile kohustuslikud. Ei saa ka öelda, et meie vanarahvas oleks seda kindlasti nõnda sõnastanud või nõndamoodi teadnud. Ometigi on see tajutav kiigelauludes. Ja õiglusega ja samuti tõega. Ning just kevad on selline aeg kus siis teab kõige õiguse nõudmise ja kiire edenemise ja tärkamise kõrval laulma ka ülejäänud kahest osast armastusest ja tõest. Mis aitab inimesel Ennast paika seada selleks algavaks aastaks.