Talveperioodi tähtpäevad on seotud inimeste kujutlustega loodusest selles maailmas, mis nendest väljaspool on. Ja inimesest ei sõltu. Traditsiooni kõige eredamaks näiteks võiks pidada karu peiesid paljudel Siberi rahvastel. Meie jaoks võib-olla kõige huvitavam on karu täiede pidamine hobi ugri rahvastel, antidel ja manssidel. Ka seal on varem olnud suurem mitmekesisus, on peetud põdra austamiseks pidusid, lindude pardi austamiseks, pidusid. Aga viimaste sajandite jooksul on selle kõik välja tõrjunud karupeied. Algselt oli karupeied pidamine iseloomulik vaid osale Obi-ugri lastest rahvale, keda üldnimetusega nimetati por. Neil on pikem müüt karu tekkimisest ja karu seosest inimestega. Aga mis praegu meile ehk huvitavam on seid. Karu peiedega tähistati talve lõppu. Karubeiesid võidi pidada talve jooksul varem nii nagu seda jutustab Grigori Sai nahov kes mängib ka mitmeid karupeied viise mansi rahvapillil sankvaltab Grigori Sainahhov on pärit Sosva lisajõe Zuckerja ääres samanimeliselt külast, mis on umbes paarikümne kilomeetri kaugusel Uurali mäeahelikust. Sellest ida pool. Nagu kuulsite teda praegu kõnelemas karu tapmise korral. Kui juhtute karu kohtama talvel siis pandi tema kere sellele ja hoiti seda kuni kevadeni. Peeti ehk paar päeva pidu, aga seejärel siis jäädi ootama kevadet. Ja manside uurija Valeri sovi andmetel ongi siis karu peiesid kõige pidulikumalt peetud por rahva poole. Kõige tähtsamas linnas jalgussis. Kusjuures seda peeti siis seitsme aasta jooksul, siis peeti vahet seitse aastat ja järgmise seitsme aasta jooksul jälle peetinit. Pidusid. Kõige pidulikum karu peiede tähistamine algas suure lumekirme kuul. Selleks oli enamasti kuu. Mis siis sai täis enne kevadist pööripäeva. Ja selles mõttes on ta siis vaste meie vastlakuule, vastlakuule või siis ka paastukuule. Enne selle kuu loomist seitse päeva algas teie pidamine seitse ööd peeti seda. Ja enne siis selle suure lumekirme kuu täis saamist peeti veel neli päeva. Teiede käigus vaheldusid meeste ja naiste ühislaulud ühistantsud muinasjuttudega alguses inimesel pärinemisest loomade pärinemisesti, mitmete müütidega. Need vaheldusid olustikulisemate igapäevaste satiirilist vahemängudega mis olid nagu meelelahutuseks vahel aga samal ajal ka aitasid inimesi siis seostuda. Nende kujutlustega maailma tekkest. Kõige pidulikumat olid viimased ööd kalu käiedel kus siis Esitati muinasjutte ja müüte. Kõige varasemast ajast. Nendes müütides kajastub selle rahva minevik, nende kunagised sidemed Ees-Aasia rahvastega. Seal on elemente mis on sarnaselt Iraanist tuntud nukuteatrile samuti naisteteatrile. Meiega omakorda seostub kõrubeiede juures kohadki laulmismaneer võib-olla kõige enam ehk sealne pill sankvaltab. Seal on ta viiekeelne, kuid oma mängutehnikalt ja stiililt oletatakse, et on ta lähedane kunagisele karjala kandle. Seega siis kunagisele väina mehise kandle ja samuti ka Meie müütilise tegelase Vanemuise kandle. Et nõnda siis kõlas kõige vanem kandlemäng. Talvelõpu tähistamise lauludest ja kommetest kõneldes peame korra tegema põike tagasi inimkonna kõige vanema kalendrini. Nimelt on umbes 30000 aasta vanustel luukildude leitud sisse lõigatud täkkeid mis moodustavad kindlaid tsükleid ja Ameerika teadlane Marshak on neid luutäkkeid interpreteerinud musse Kuugalendrina. Ja selle kohta on hiljemgi teateid, et tõepoolest kõige varasem kalendrikorraldus oli seotud Kuuga Kuu tõusmist teie loojumist jälgimisega. Kuna kalendri järgi on kõige suurem tarvidus just kevadel sel ajal, kui looduse areng on kõige kiirem ja on ükskõik, kas korilase kütil või põllumehel on vajadus aega kuidagi enda jaoks modelleerida, kuidagi teda paika panna või materjal realiseerida siis on ka loomulik, et kõige tähtsamaks kevadiseks pühaks on esimene täiskuu pärast kevadist pööripäeva. See on selline täiskuu, mis enam ei tõuse idakaarest põhja poolt, vaid tõuseb juba lõuna poolt. Ja kui kuu arvati olevat külma toojaks ja külmavalitsejaks kuu käidi talvel hästi kõrgelt ja suvel madalalt siis kuu tõusmine idakaarest lõuna poolt tähendab seda, et talvevõim on otsa saanud. Ja nüüd kõige enam jälgiti alati iga aasta ja iga töö algust ja lõppu, sest sellest üleminekust arvati sõltuvat uus algus. Ning selle tõttu oli väga tähtsal kohal nii meie rahval kui ka nagu ennem kuulda oli teistel rahvastel talve kõige viimane kuu. See viimane täiskuu, mis tõusis veel põhja poolt idakaart meil sel aastal nüüd ongi selleks ristumiskohaks. Kõige vanima kalendriga on siis kuues märts ehk vastlapäev. Ja kõik meie tavad, mis selle päevaga ja selle talve ärasaatmisega on seotud. Kannavadki niisugust ilmet. Siit püütakse välja jõuda, talvest jätta maha kõik, mis on raske, mis on jäik ja mis on isekas, rumal. Vartnalutasid keedeti siia jalad ära, kõhtu oli mäe otsas ajal viiul ja olid vastlakukleid tehtilises ka vastlakuklid, artlas aia. No need kätega tee mäe otsa kõik liugu laskma, kus vedasime postree mäe otsa ja ja seal siis mäest alla. Nii kuidas, kuidas aga läks ja ka vanad inimesed laulsid. Meie rahval on kõige olulisemal kohal olnud liulaskmine mäelt kus seda võib mõista talvest elu poole ja tervise selguse poole liuglemist. Samuti on elu võrdkujuks nii nagu paljudes muinasjuttudes kini oli siis ka vastlatavandis Sist linakiu tikkuse soovimine ja, ja selle linakasvu mõjutamine. Kuna vastlapäev seostub teisest küljest ka talveharjaga. Mitmed vastlapäeva kombed on ühised küünlapäevaga. Ja kuna vastlapäev tähendab siis just pöördumist surmast elu poole, külmast sooja poole siis on see päev tihedalt seotud naiste tegemiste ja toimetamistega. Hästi on selle sõnastanud Herbert Tampere oma raamatus Eesti rahvalaule viisidega teises köites. Me ei tea, millal peeti vastlapäeva eelkäijat eelkristlikus traditsioonis ja missuguse nime all. Võib-olla oli see mingi taliharjapäev, võib-olla laotus, aga aastaaja ja tööde pidulik vahetamine koguni pikemale perioodile ning seda tähistati tegelike olukordade kohaselt. Õieti omavad peaaegu kõik veebruarikuu tähtpäeval suure hulga lähedasi, isegi ühiseid kombeid ja arvamusi. Neis kajastub ikka naiste töö ja tegevus, samuti talve haripunkti jõudmine ning kevadel. Suhtumine eriti silmapaistvalt sarnased ja sageli teineteist asendavad on vastlapäev ja küünlapäev millel on rahvakalendris samuti tähtis koht. Küünlapäeval pidi talve selgroog murtama või külmasid süda lõhki minema. Talumehe majandusreegel nägi, et sel päeval oleks alles veel pool inimtoitu. Küünlapäeval palgati harilikult suvilised, kes asusid siis jüripäeval tööle. Küünlapäeva peeti ühelt poolt viimaseks jõulupühaks kuid ka esimeseks suvepühaks. On iseloomulik, et küünlapäevast algas populaarne kevadet ootav aja arvaminegi nädalate kaupa. Kaks kanasse kolm kukke, seitse siku sea välja laskmiseni, kaheksa karja lasku, üheksa härja huvikku, 10 kündi, üksteistkümmend jüripäeva, või siis viis Vessi kuus kurge ja nii edasi alati kuni künni või jüripäevani. See on kevadtalv või isegi kevad, mille algust ja südatalve lõppu tähistati pidulikult vastlapäeva kõrval ka küünlapäeval, madisepäeval ja teistel talvistel päevadel. Kaugema paralleeli vastlapäevast võiks tuua võrdluseks. Paralleeli eski modelt, see on vaikse ookeani ääres ranniku, Eskimatelt, Chaplini Sereneki küladest. Nõnda on seda kirjeldanud 40.-te aastate lõpul vobloff. Seal on meie vastlapäevale vastavaks päevaks päev, mida nimetatakse sõnaga gaasiva see tähendab keerutamist. Sel ajal kogunetakse ühte Kõik pereliikmed panevad selga valged kalanahast vihmakuued. Nad värvivad pool näost nõega ja pool näost värvitakse punase saviga. Siis minnakse mereranda. Tuuakse tükike merejääd pidulikult ja rõngasse ehk majasse. Ja ja pannakse siis kojas tähtsale kohale ning koja keskele otsaga suitsu Uncat välja vahetatakse pikk latt, mille külge seotakse siis ühele külge rebasenahk ja teiste külge polaarrebasenahk. Seejärel kogunevad külalised, keda sõidetakse, kellega koos lauldakse ning seejärel võtavad kõik külalised kinni sellest aiast ja pööravad teda pool ringi. Pärast õhtupoolikul pööratakse vaia veel pool ringi ning järgmisel päeval veel pool ringi, nii et kokku pööratakse siis ringi seda vaia, mille ühel pool on suvemärk, rebasenahk ja teisel pool talvemärk. Polaarrebasenahk pööratakse poolteist korda. Ehk nõnda siis pööratakse nagu aastale, teine külg ette. Samast lähedalt kampsodaalidelt on teada vastlapäeva tähistamine suure. Pikkus ulatus meetri või pool teiseni ja mis oli vaala ribisid tehtud ja mida mängiti senikaua, kuni rihmad katkesid. Ka see pidi siis aitama kaasa kevadisele jääminekule ja talve jäikusest vabanemisele. Kõik, mida tehti vastlapäeval oli siis seotud naiste töödega naiste käsitöödega ja nendega seotud toorainetega, linaga, kanepiga, villaga ja samuti karjaaedviljakasvatust puudutavate töödega, mis kuulusid samuti naiste tööde hulka. Reegliks oli, et kedrused pidid vastlapäevaks lõpule jõudma. Sest päevade pikenedes algas kangaste kudumine nõudis rohkem valgust. Jüripäevaks 23.-ks aprilliks pidid olema kangadki kootud linased kangad isegi lumel pleegitatud. Lõuna-Eestis, Setumaal on. Muutunud oluliseks neljapäev nimelt Setumaal tähistati vastlakombeid terve nädala jooksul. Ning selle nädala neljapäev oli siis eriline abielunaistepüha, mida nimetati ka Paavo praasnikuks. Sel päeval vahetasid abielunaised omavahel kogemusi kuidas hooldada paremini karja, kuidas hooldada oma peret. Ja sellega olid seotud mitmed sigivusmaagilised riitused. Ki. Ja muidugi sel päeval ei sallinud naised, et mehed neid nende asjades oleks seganud. See oli päris keelatud. Ja kui mõni mees juhtuski naistele lähedusse, siis narriti teda mitmel viisil ja pilgati ning saadeti lõpuks siis ädistatult minema. Ka tänapäeval. Me teame tüst kevade alguses, märtsi alguses, nüüd juba küll iga aasta kindlal päeval. Päeva, kus mõtleme naistele, on ju naised just eluandjad ja eluhoidjad. Ja seotud kevadega seotud uue elu ja uue ilutulekuga.