Tänases saates kuuleme, mis oli põhjuseks, et Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi ettevõtmisel Lääne-Siberisse Mahtra mehi taga otsima mindi, kõneleb instituudi vanemlaborant Mari Tilk. Saates laulavad Vana-Viru küla eestlased. Möödunud aasta suvel tähistati Mahtra sõja 120 viiendat aastapäeva ja sellega seoses organiseeris Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut kompleksekspeditsiooni Lääne-Siberisse, et otsida Onstertsuse jälgi. Teatavasti Hanstertsus oli saadetud Omski kubermangu igavesele asumisele pärast seda, kui ta oli oma kepihoobid kätte saanud. Ekspeditsioon oli kaheksaliikmeline. Sellest võtsid peale Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi teadurite osa veel ka Mahtra majandite spetsialistid ja kirjanik Kalju saabel. Pea eesmärgiks oli leida Hanstertsuse haud. Teatavasti Hanstertsus oli Vana-Viru küla elanik Omski kubermangu lõunaosas ja ta suri sinna 1900. aastal ja seda hauda Me läksimegi otsima. Meil oli Eestist kaasas mälestuskivi ja mälestuskivi tuli pannahandustertsuse hauale. Kui palju oli teil teadmisi kaasas võimalikest oludest, mis ees ootavad ja võimalikust haua asupaigast? Me ei teadnud sellest peaaegu mitte midagi, oli teada, vaid see transtörtsus suri vana viru külas ja et ta pidi olema maetud selle küla surnuaiale. Siiski oli meil teada foto Mahtra sõja 100. juubeli Ajast, kui Hans tirtsuse hauakoht oli pildistatud. Nüüd küsimus oli selles, kas see kask on veel alles ja selle kase järgi me pidime selle haua leidma, seda me just seal kase järgime. Haua leidsimegi. Haud oli täiesti kinni kasvanud. See tuli lahti raiuda ennem kui sai hauda korrastama hakata. Nüüd on kaks korda läbi käinud juba nimi Vana-Viru küla. Võib-olla täpsustame ka geograafilises mõttes. Selle küla asukoha. Küla on praeguses Omski oblasti Kaczyński rajoonis. Eestlased tunnevad teda seal Vana-Viru külana, vene keeles on ta staari ree veel. See on eestlaste asunduse Üksküla nimelt sajandi möödunud sajandi teisel poolel. Mõni aeg enne seda, kui Hanstertsus jõudis sinna külla. Rajasid selle uue asunduse eestlased, lätlased, sakslased ja soomlased, kes tulid üle umbes 130 versta kauguselt ruskova asundusest, kuna see lihtsalt kasvas liiga laiaks. Ja peale Vana-Viru küla oli seal veel Helsing, Forsi küla soomlaste tarvis Riia küla sakslaste ja lätlaste tarvis. Ja juba ja Vana-Viru olid siis eestlaste asunduseks ja enne seda kohanstertsius sinna jõudis, arvatavasti 1869. aasta paiku oli seal juba küllalt tugev asundus umbes paarisaja perega. Hans tegelikult ju seal, nagu oli kuulda, on olnud väga palju järeltulijaid. Hans törtsuse sugupuu on seal tõesti väga suur. Me leidsime juba kuuenda põlve eest. Hanstertsust mäletatakse hästi, perekonnapärimustes, teda teatakse. Mahtrantsuna mäletatakse näiteks seda, et Mahtra tantsu olnud väga tugev mees. Väga hea tervisega ja töömurdja. Kui ta oli jõudnud vana viru külla siis ta kõigepealt oli uurinud, kus on jõgi, et panna oma tare püsti just jõe äärde, oli öelnud, et siis ta nälga ei jää. Jalad sai ta küllalt kiiresti vara viruse alla. Tal oli üsna suur majapidamine ja ta esitas isegi vesiveski. Mäletatakse, et ta ei olevat tundnud, mis asi on kindad. Ei olnud talvel üldse kindaid kandnud ja oli suvi otsa käinud paljajalu ja kui me arvestame, et Omski kandis on 40 kraadi külma, talviti tema poeg kah Ants, või nagu teda kohapeal tuntiga. Anton oli sama tugeva tervisega mees olnud. Ja olevat kah olnud suur töörügaja. Üldiselt tirtsiuste sugu olevat olnud väga töökas ja on praegu. Ta on väga rohkearvuline, Astertsusel oli neli last, aga nüüd on neid järglasi juba pealt paarisaja. Nad mäletavad hästi perekonna pärimusi, näiteks mäletatakse seda Siberisse tuldud Gazett õhuga kaetud vankris ja räägiti meile ka seda Hansteldsuse tütar Liisa olevat sündinud teel Siberisse. See tekitas ekspeditsiooni liikmetes algul arusaamatust, sest oli teada, et Hansterces jõudis kuskil 60.-te aastate algul Siberisse, arvatavasti lausa 60.. Aga perekond jõudis peale hiljem. Ja nagu kohapeal siis arutades selgus, pidi Liisa sündima teel tobulskist vana Virusse, sest Hans virtsus, nagu me teada saime, töötas umbes seitse aastat vulski ühes vabrikus. Ja kui me nüüd mõtleme neile tuhandetele kilomeetritele mis eraldavad neid inimesi oma koduküladest, siis kas tänapäeval on neil kohalikel, eestlastel ka sidemeid oma emamaaga? Jaa, on küll. Sidemed on üsna tihedad, väga paljud pered on käinud külas Eestis. Oli tore vaadata, et kohalikud näputöömeistrid, aga naised on seal kõik näppude meistrid. Koovad kindaid eesti mustritega ja kinnitasid ise, et nad on need mustrid eestist saanud. Nägime väga palju niisuguseid esemeid, etnograafilisi esemeid, mis tuletasid meile näiteks eesti saari meelde. Toredad voodivaibad tikitud. Täpselt niisugused, nagu meil saartel esinevad. Siis tore oli veel vaadata, kui, kuivõrd kiiresti ja, ja kui pehmeid ja ilusaid kitsekarvast salle tehakse. Ja huvitav oli veel see, et meile näidati algusest kuni lõpuni vildi valmistamist. Seda oli tore jälgida, sest kõik tööetapid võeti järjest läbi ja meile lõpuks kingiti mälestuseks ka veel väike vildikene. Kohalike käsitöömeistrite esemeid oli veel väga palju, eriti puusseppade töid, aga vanad meistrid ise on juba surnud. Ja muidugi poemööbel on juba taredis ülekaalus, kuid igast ääres on kindlasti sees veel vene ahi. Kõnelevad seal võib öelda üsna ladusalt eesti keelt, kuigi peab ütlema, et need inimesed, kellega meie seal kokku puutusime, on suures enamuses juba vanad inimesed. Ja järgmine põlvkond eesti keelest aru saab, aga ei taha enam nii meelsasti rääkida ja tundub, et nende lapsed on juba Täiesti assimileerumist Siberlasteks. Aga küla ise me ju teame, kuivõrd erinevad on oma paigutuselt meie eesti külad ja Ukraina või Valgevene või vene külade paigutusest. Noh, siberis on küla ikkagi rida külana. Need külad, kus meie liikusime, olid koondunud kõik jõe äärde. Tared on nii nagu vene külas üksteise küljes. Tähendab, tarad on kokku juba ehitatud. Ja see tare on ikka venepärane. Huvitav oli seda jälgida, et näiteks nüüd juba nagu välja surema hakkavas külas. Uus Riia ja ja Helsing Forss. Jaga Vana-Virus erinevad siiski mingil määral majad kus on teada, et peremees on kas soomlane või sakslane või lätlane või eestlane. Nendest Aredest, kus on teada, et peremees on venelane mingid erinevused siiski on asusteliselt läinud. Keset eks kindlasti tingib ka ütleme, küla asetuse ja paigutuse ja, ja majaehitusega, loodus, kliima kui pikk seal talv on? Talv on seal mõneti pikem kui meil, aga mitte eriti palju pikem, lihtsalt kontinentaal. See kliima puhul on talv väga külm ja suvel on neil seal soe. Nende suurem raskus on selles, et konkreetselt Vana-Viru küla paikkonnas näiteks on vähe ehitusmetsa ehitus, Mets tuli kaugemalt põhjast mets langetada ja mööda jõge alla lasta. Sellega oli muidugi raskusi ja selle tõttu tared on ehitatud peenematest puudest, võrreldes neid põhjapoolsete Siberi aladega. Ja väga palju on juba nüüd välja raiutud metsalagedat maad, mis on põllu all, aga kohalik maa kannatab tugevate tuulte all ja suvel ka suhteliselt väheste vihmade all. Nii et maa on kuiv ja tolmab väga sage. See helilint, mille sa kaasa tõid, siin omamoodi, väga huvitav dokument, see kokkusobivus, see kokkusobitamine, see nii võiks isegi kutsuda assimilatsioon rahvamuusikas. Küllap seal pidi olema siiski neid eestlasi üsna palju, et sai moodustada niisuguse mõnusa väikese ansambli või koorikese, kes need laulud lahkelt ette kandis. Kindlasti, ja need on kõik praegu vanad inimesed, nagu nad ise kinnitasid, Õnnad koos laulnud juba ammu armastavad väga laulda ja nagu üks neist kinnitas, nad laulavad nii hea meelega, et nad on valmis meile laulma seitse Sudkat järjest. Ja seda, et seal on ka eestlased jäänud laulurahvaks näitab näiteks seegi, et veel paarkümmend aastat tagasi tegutses selles asunduses tugev laulukoor kohaliku õpetaja eestlase eestvedamisel puhkpilliorkester, telliti Teie, telliti laulusõnu Eestist ja niisugused rahvalikud laulud ongi ju Eestist ka sellel ansamblil saadud, keda nüüd meil õnnestus üleski. Ja need olid niisugused meie oma tuttavad laulud, ehkki väga võõrapärases, muusikalises rüüs. See ongi nende laulude puhul ehk kõige huvitavam. Ja võib-olla on sellel ka üsna mitu põhjust arvata. Ta võib, et võib olla kasvõi seesama sinu ilusad sinised silmad laulduna, nii nagu meil siin lauldakse, võib-olla kasutades kõige rohkem kahehäälsust. Aga see, see võib-olla ei paku seal seal selle vene elanikkonnale huvi. Aga nii nagu ta on tehtud venepäraseks. Et küllap ta siis on ka kuulatav. Kas nad saavad ka oma laule kusagil mujal esitada kui ainult oma tarbeks külas. Ja me uurisime ka seda, kas nad laulavad, käivad veel kuskil väljaspool laulmas. Nad kinnitasid, Nad on tavalised külalised kõikidel kohalikel isetegevus ülevaatustel ja festivalidel ja, ja muidu isetegevus kokkutulekutel ja et neid kuulatakse väga hea meelega, võetakse väga hästi vastu. Ja kahetsesid nad ainult seda, et noored ei tahtvat enam neid laule laulda, et minevat ikkagi selle moodsa muusika ja moodsate laulude peale üle. Ja nad kahetsesid, et nüüd on nagu side Eestiga selles mõttes võib-olla soiku jäänud, et polevat uusi rahvalikke laule ja rahvalike laulude sõnu neile nagu kohale tulnud. Aga see repertuaar, mis neil seal oli ja see on üsna laia, nemad laulavad tõesti suure rõõmuga, kohe näed, et nad on naudinguga asja juures, nad laulavad. Aga kas oli näha ka või märgata seda, et see huvi, mida kas või teie ekspeditsioon ongi nende vastu üles väites, et see huvi oli neile meelepärane hästi. Ja kogu külaelanikkond oli väga huvitatud kõigest sellest, mis me seal tegime. Näiteks piisas sellest, kui me alustasime oma korterist või sellest tarest välja, kus me peatusime siis ilmus kindlasti naaberaedade ja väravatele juba keegi sealsetest elanikest, et lihtsalt tervitada. Ja muidugi pärast võitlemist läks kohe jutt edasi, alati silmast ja loomadest ja ja saagist ja nii edasi, kuni siis, et miks ja kust me tulime ja mis on meie sõidueesmärk. Ja mida me otsime ja kas me seda juba teame, näiteks kohe läks ju külas jutt lahti, et me tahame kokku panna Hansseerituse sugupuud ja selgus, et iga teine pere on kuidagipidi Hanstertsusega seotud. Ja siis tuldi lihtsalt täpsustama, kontrolliti, kas on ikka sünniaasta täpselt üles kirjutatud, kas nimi on täpselt kirjutatud, kas teatakse ikka seda või teist üksikasja ja kui endal meelde ei tulnud, siis juhatati lahkelt kohe, et vaat, mine vaata sinna perre, et seal see vanamammi peks kindlasti ütleme, mis on selle mehe nimi või või kust ta tuli või millal ta tuli. Nii et niisugune huvi oli, oli väga suur ja eriti siis, kui toimus pidulik miiting kivi paneku puhul küla surnuaial, ümberkaudsete külade elanikkond, kui sõitnud seal oli väga palju rahvast. Ja just pärast seda meil õnnestus pooleteise tunniga tõesti suurem osa ehtsuse sugupuust kokku panna, sest seisid inimesed kobaras ümber ja üksteise võidu tuletasid meelde, et oh, et sa seda ei mäleta või et ma tean seda täpselt, ta nimi oli niimoodi, ta sündis sellel aastal ta pojad, olid need, need need ja, ja tütred, tütardel on nüüd need nimed ja nii edasi, nii et huvi oli väga suur. Aga sulle endale ajaloolasena või noh, mitte ainult enda tarvis, vaid ajaloo tarvis üldse. Kuidas hindad seda käiku ja kas õnnestus? Mitte ainult, et leidsite üles haua ja saite panne hauakivi. Kas õnnestus ka midagi niisugust, mis teadlasena võiks endale rõõmu pakkuda? Jah, meil õnnestus töötada mõned päevad Omski oblasti riiklikus keskarhiivis ja need päevad tõid tõesti rõõmu, sest arhiivitöö on kord juba niisugune, et ei tarvitse nii lühikese ajaga ju mingit eriti vajaliku materjali leida. Kuid seal juhtus kätte paar toimikut, mis just sisaldasid materjale sellesama asundused. Loo kohta, kus me olime, tähendab sellesama ümberasujate asunduse tekkimise kohta, mille külad siis olid needsamad Vana-Viru, Riia, Narva ja Helsing Forss. Kirjavahetus oli üsna täpne. Ja oli huvitav jälgida, mis põhjustel asundus üle toodi. Kes olid need elanikud, näiteks toimikud sisaldasid külaelanike ümberasujate täpseid nimekirju koos laste arvuga. Oli näha näiteks laste suremus oli sel perioodil üllatavalt väike, tegemist oli tervete inimestega, ilmselt kolm-neli last, perekonnas oli tavaline. 60 60. aastal umbes algasse ümberasumine ja 64.-st aastast 1864.-st aastast on juba nimekirjad perede kohta eri külades kõigis neljas külas. Ja perede nimede taga seisab märkus, majapidamine olemas, oli ta siis nii väike või nii et majapidamine, kui, kui ta siis oli, aga mingi majapidamine oli. Kuigi, siis hakkasid kohe minema palvekirjad abirahade saamiseks, mida ümber asujad ei saanudki. Ja ega neil see algus kerge ei olnud. Võib öelda, et see oli lausa vaevaline. Et ega selle piirkonna maad nüüd kõige paremad ka ei olnud, väga palju on soolakuid ja soist maa-ala ja kuna mets on ka ehitusmets on kaugemalt langetada, siis neil oli ümberasujate oli tegemist küllaga. Kuid maa on üldiselt viljakas nendes piirkondades. Nii et see on minu arvates seaduspärane, et juba 60.-te aastate lõpus oli tegemist ikkagi tugeva asundusega ja rahvarohke asundus. Nagu ma eelnevast jutuajamisest aru sain sealtkandist oleks veel väga palju avastada. Seda muidugi me jõudsime ju käia ainult neljas, viies külas neid on ümbrus kaudu palju rohkem ja palju rohkem oleks materjaliga sealt üles kirjutada. Seal on veel palju eestlasi, nad mäletavad väga palju huvitavaid üksikasju nii selle sajandi algusest kui raskest sõja ajast kui ka pärastsõjaaegsest perioodist. Ja veel jääb südamele niisugune probleem. On nähtud minust sinski rajoonis Krasnojarski krais Mahtra sõja ühe peategelase Johan Reinwardi niinimetatud päevikut. Arvatavasti on tegemist mäele üles kirjutatud mälestustega ja sest arvatavasti Juhan Reinhardt ise need kirjutanud ei ole. Kuid see teade on äärmiselt huvitav ja ma arvan, et, et see pakub ajaloolastele väga suurt huvi, kui ta nüüd siiani säilinud tõesti oleks. Ja minu arvates on ka üsna kiire uue ekspeditsiooni moodustamisega, sest see päevik võib lihtsalt kaduda. Siiani on päevikutes teada ju ainult Hanstertsuse päevik, mis on ajaloolastele tõepoolest Mahtra sõja perioodist hindamatu väärtusega ja ka sellest Siberi elust.