Tere, ilusat nädalavahetust ja tere kuulama ooperigurmaanide saadet. Teie, kes te olete, kas siis teadlikult või juhuslikult kanali valinud. Sest siin räägitakse ooperist ja ainult siin selles saates käivad inimesed keda ooper ei jäta ükskõikseks ja, ja minul saatejuhina ongi hea meel nendelt inimestelt ooperist kaks natukene rohkem teada saada ja usun, et see võimalus tekib ka täna. Kui stuudiokülaliseks on Märt Treier tuntud tele- ja raadioajakirjanik, aga minu teada ka muusiku taustaga. Palun räägi endast kui muusikust. Tere hommikust päevast. Endaski muusikast. No julgelt pool elu on küll möödunud Igapäevase muusikuks olemise või muusikuks õppimise tähe all, see on lausa faktiliselt nõnda. Aga ega kui sa oled kunagi muusikaga sina peale saanud, siis ega sealt enam ära tulla hästi ei õnnestu, seega miks ka mitte? Kogu senine elu võib tinglikult olla möödunud just nimelt muusikuks olemise seltsis, kui eriti keeruliselt mites, grammatiliselt korrektselt väljenduda. Aga muusika iga päev meie ümber, ma olen alati mõelnud selle peale, et kui inimesed käivad näitusele teevad endale komplimendi selle eest, et nad ühel päeval käisid näitusele, nad ilmtingimata räägivad Nygma naabritele, tuttavatele sugulastele, et jah, käisin ära ja tõesti oli vahva, järgmine kord saavad samad inimesed kokku ja siis tuleb välja, et nad räägivad sellest samast. Seda võetakse kui komplimenti, aga iseenesele. Aga kui inimesed kuulevad muusikat, siis see on midagi sedavõrd sedavõrd tavalist iseenesestmõistetavad nende jaoks, et nad ei hakka sellele eraldi tähelepanu pöörama, mis tähendab ainult seda, et muusika ongi iseenesestmõistetav osa meie päevas ja me kõik oleme omamoodi muusikud ka siis. Selleks elukutseks valmistunud või, või siis ka lihtsalt. Võtame seda kui loomulikku osa enda kõrvale. Mis pildise konkreetselt mängisid ja, ja mis on sinu siis nii-öelda muusiku karjääri sellised tipphetked, esinemised ja, ja, ja miks sa siis poolt vahetasid või eetit sa siis muusika sellega, et oled nüüd noh, ajakirjanikuleiba teenimas? Muusikakeskkoolis oli sellel instrumendil väga tabav nimi, seal instrumendi nimi oli, üldklaver, nägi välja natukene teistsugune instrument kui kõver. Nimelt, et seda pilli väga ei armastatud, erinevalt võib-olla neist, kes siis õppisid päris klaverit. Aga see on loomulikult selline seltskonna sisenali institutsioon. Aga, aga jah, pillide poolest ei ole ma just kuigi hästi ettevalmistunud, ehkki ma olen suutnud mingisuguse imetrikiga kunagi ka trompetieksami ära anda ütleme, arvestuse ühele õpetajale teisi julgenud kutsuda. Kuidagi ma läbi sain, ilmselt ka mingisuguste trikkide abil. Aga jah, instrumendiks on olnud pigem pigem hoopis teised asjad. Õppisin kompositsiooni, õppisin koorijuhtimist, mis tähendab, et ma tegelesin veidi teistsuguste instrumentidega võib-olla siis häälematerjaliga ja samuti ka instrumentide kui sellisega kuid ainult teoreetiliselt, teades nendest instrumentidest üht-teist. Ja no siis sa oled päris hea ekspert ka meie valdkonnas ilmselt kuna ka ooperikunsti põhiliselt kui sellest räägitakse, põhiliselt mõeldakse just inimhäält ja, ja, ja, ja häälega siis mõtete, tunnete seisundite väljendamist. Natuke naljakas. Kas sa jõudsid juba sinna, kuhu ma lootsin jõuda, võib-olla saate teises pooles, aga, aga mind paneb veidi imestama, et ooperit võetakse kui häälekunsti üksnes. No eks siin on ju erinevaid heliloojaid, kes on, kes on osanud ooperile. Mul on teile erinevalt läheneda, aga minu jaoks ei ole see asi kindlasti sedavõrd lihtne. Minu jaoks on see ikkagi üks täiesti selge, et tervik ja nagu sa kindlasti oled isegi vastanud korduvatele küsimustele mis on siis ooperis tähtsam, kas laul või orkester või, või mis iganes, aga seda ikkagi ei saa. Nõnda lahutades on see see muusika, need on need harmooniat, need on emotsioonid, mis tekivad mitte ainult laval, vaid ka lavaaugus ja tõenäoliselt mitte ainult lavaaugus ja laval, vaid kogu saalis. Ega väljaspool seda. Super peab edasi kõlama ka väljaspool saali ja samal ajal oligi ooperi edu seisnes selles, kui hästi seda seda muusikat mäletati, suudeti seda siis järele hõisata tänu sellele üks ooper jäi ellu ja teine ei jäänud mitte. Aga see oleks nüüd Verdilik lähenemine. Minul on veidi teistsugune lähenemine ja mina pigem kuulan seda, mis mis jääb kõrva selles kõige saatel hea nimi, gurmaanid Ooperigurmaanid Ma olen gurmaan, tahan kuulata harmooniate mängu. Ja see on asi, millega mõned ooperid suudavad üllatada ja teised absoluutselt mitte. No teades, et sul on kaasas ka väike valik ooperimuusikat, mille ma peitsin su selja taha, mida mina siin kahjuks. Aga see ongi tore, et, et muusikalised valikud üllatusena kindlasti mulle ja loodetavalt ka siis kuulajale, loodetavalt mitte mõnele kuulajale tulevad siis sinu poolt, et juhatame siis meie saate muusikalise poole ka sisse, mis sa pakud? No hästi, ma võtan siit kuhjas siis ühe plaadi. On meil nüüd nagu lotomängijat milline taustahelidega tuleb? Võtan välja selle plaadi, mis tõenäoliselt on sul kõlanud igas saates mitu korda. Iseasi, mis koha pealt see plaadiümbris on lahti võetud, ehk siis niisugune number plaadilt on mängima pandud. Jah, Sharpi, see Carmen on, on kahtlemata võrdlemisi tuntud teos. Ma ilmselt ma pean selgitama armastus selle teose vastu, mis sündinud sedavõrd naturaalselt, et et see armastus lihtsalt ei saanud sündimata jääda ning ka kunagi üks nendest tänavapoistest, kes seal ringi tuulevad laval hirmsates räbalates ja mida aeg edasi, seda hullemad närud selga tõmmatud. Aga ma kujutan ette, et need poisikest täna ka Estonia laval tunnevad umbes midagi sarnast ja õpivad seda seda muusikat armastama. Ma võin üldse kokku võtta oma meeldivus ooperi vastu. Oskar Vaildi ühe mõtteteraga, mis on nii mõnusalt paradoksaalne, et seda on juba nauding iseenesest öelda. Kõik, mida saab liiga palju, muutub armastuseks. Kuulame siis Carmenit, mida karmanist? Kas seal, kus on poisid laval või oled sa kulisside vahel? No sul saate signatuuriks kõlas juba see ära, mida oleks patt hakata kordama, aga aga toetades oma sõnumit, et harmooniat võiksid mängida ja inimesed võiksid neid harmooniat esile kutsuda, mis laval viibijate seas, ütleme soolona mehhaariana esitades ei ole ju iseenesest võimalik, sest inimesel kahjuks puudub võime laulda mitmehäälselt või õnneks. Aga aga ma tahaksin mängida üht ansamblit, seal kvintett, mida sa kindlasti väga hästi tead. Ja kui see õnnestub, siis see tekitab judinaid. See oli siis näide Georges Bizet ooperist Carmen tõesti, ooper, nagu sa ütlesid mida või püha ja aina ja alati uuesti kuulda ja ja koos siis sellel plaadil mida, mida sa oled kindlasti nendest mitme meetrilistest riiulites välja valinud midagi armenist poodides leida. Muljetavaldav Herbert von, nii on ja, ja miks just need lauljad ja segu Hea vastata, jätsin selle valiku nende inimeste hooleks, kes mulle sünnipäevakinki otsustasid teha ja nad tegidki sellise valiku. No ma usun, olen küll põhjust neile ühtegi etteheidet teha. Nojah, mul on küll mõned teosed tõepoolest dubleeritud plaadiriiulis ja kõige rohkem on seal Tšaikovskit kuuenda sümfoonia ettekandeid. Järgneb Prokofjevi Romeo Julia Sqelle mahuberis ooperi Mailaga. Aga võib-olla saame sellest kolm sõna hiljemgi juttu teha. Ja siis tuleb Karmen Carmen Istanbul umbes noh, võiks öelda kolm, neli eriversiooni. Et tegu on ikkagi täisooperiga, siis, siis antagu andeks, nimetan seda paljuks. Carmen. Mõneti ka mõne inimese jaoks võib-olla saanud sellist ooperit, ooperi- või ooperi kui niisuguse sünonüümiks ja, ja kindlasti õigusega, aga mis sa arvad, et milles milles fenomen on peaaegu 150 aastat tagasi ju see lugu kirjutati, nii nagu ka paljud teised tuntud ooperid, et miks jälle tahetakse mängida ja tahetakse kuulata, vaadata ja nendest innustatakse. Jah, eks ole ju tähtis see, et mitte, kes tahetakse mängida, vaid, et tõesti tahavad seda kuulata. Neil on mingisugune põhjus, tundub, et see on üks väga kaval ooper rääkimata sellest, et tegu on geniaalse muusikaga, on noh, need on kõik need sõnapaarid, mida siin saates on korduvalt ja korduvalt nimetatud, aga aga jah, seal nad saavad ühel hetkel otsa ja tuleb neid korrata igaühele midagi võiks öelda Peri kohta. Mõned inimesed suudavad vaevata läbistada seda faktuuri, mis on harukordselt peenia ja imekena, kuidas, kuidas harmooniat muutuvad, kuidas toimuvad modulatsioonid, mida Verdi ooperis kuuleb nii harva ja siis nad on nagu iseenesest olulised numbrid, siin käib, see muusika. Jalutab sujuvalt ühest helistikust, teise, jõuab kuhugi üllatud, tuleb tagasi, keegi samas peal laulab. Kas sa suudad vaadata üht faktuuri ja eelistada seda hetkeks teisele, siis sa saad oma naudingu kätte. Samas võid ka lihtsalt panna silmad kinni, kuulata ainult seda meloodiat, seda muusikalist arenemist seal lava peal ja sa tunned täpselt samasugust fantastilist rõõmu, niiet et ei ole jah võimalik külmaks jääda selle muusikal, kellel vähegi on nagu kel vähegi on, kutsumust. Ehkki tegevus toimub Hispaanias ja merimee novelli järgi on see ooperi kirjutatud, aga aga see prantslaslik, kus kasvõi ooperimuusikas versus Itaalia, mida sa siin viitasid, et kas sulle tundub ka, et seal midagi olemuslikku minu meelest on ka, on see prantsuse muusika kuidagi täiesti teistsugune? Voolavus, voogavus, mis, eks ole kuskil püssi loomingus näiteks saavutab juba sellised ajatud dimensioonid. Prantsuse muusika on olnud alati minu nõrk koht, ma võib-olla ei räägi renessansi isegi mitte barokkmuusikast, küll aga just nimelt romantikutest ja eriti Impressionistidest ja TPS-i nime kõrvale. Ma tooksin kindlasti õigemini ette Morris Well I nime kes on niisamuti vaimustunud aeg-ajalt hispaania likest teemadest, mis tegelikult on küll lähedased geograafiliselt, et aga, aga samas nii kauged arvestame, et kui palju on palju sajandeid araablased valitsenud Hispaaniat, siis need intonatsioonide ja hoopis teistsugused. Aga mis Carmenit puudutab, siis ilmselt annab Prantsusmaa pluss Hispaania sellise ääretult omapärase ja ja mahlaka tulemuse, mis kindlasti on jälle üks, üks lisakategooria, miks ma võiksin Garmini esile tõsta? Sa vihjasid siin ennist, et kavatsed tingimata ka tugeva muusikalise näite Mozarti ooperis Don Giovanni ja sealne tegevus toimub ja Hispaanias, et kui mina olen seda lugu lavastanud ja on väga palju selle loo üle nagu mõtisklenud ja nüüd nagu kasutangi juhust, küsin sinu käest. Et kas Mozarti Don Giovanni, sinu nägemuses on ta selline Casanova lugu või on ta Hispaania sellise vana legendi nagu lugu. Tõtt-öelda oma seoksin seda ooperit küll kõige vähem Hispaaniaga see on põnev, aga mul ei ole isegi mõttesse tulnud, et ma peaksin sellele lähenema kui hispaanialikule koloriidile. See ei ole pähe tulnud, järelikult võib-olla ei ole ka vaja seda ilmtingimata sealt otsida. Pigem otsiksime siit. Itaalia like kõlavärve ja kõike muud, mis ooperiga kokku käib ja Mozarti ja Itaalia suhe onju. Tee kõigile teada ja tuntud ja mina seoksin seda isiklikus plaanis veel kindlasti ka Saksamaaga, sest Saksamaal toimus etendus, milles minagi osalesin. Nagu sa tead või arvata võib, ei ole ma solist. Te ei anna sellist tulemust välja, aga kooriosas sattusin ma sinna võib-olla juba kümmekond aastat tagasi küll. Nagu sa tead, ei ole Mozart just väga suurt rolli jätnud koorile selles ooperis. Seepärast oli hea võimalus istuda vägagi palju tribüünidele jälgida, kuidas seal oopereid tegemine käib, tegu oli ühe vabaõhulavastusega, mis toimus Saksamaal Väike-linnas, Vickers-i, mis see üks lossiõu lossi ise koosneb juba? Noh, seda sadade aastate vältel ehitatud ja tal ei ole üht stiilist koondnime. Kuid kuidas see kõlas seal? Nojah, nüüd ma peaksin ütlema, et see oli fantastiline, aga see ju ei ütle midagi, ma ütlen siis nii palju mälestustest tutvustamiseks, tegu oli noorteannetega, kes siis võitlesid koha nimel teatrites, Nad tulid kokku, nad olid läbi võimsa sõela juba astunud, et saada selles etenduses osa. Ja nad laulsid ennastunustavalt. Nad laulsid kolm korda paremini kui kui mitmedki artistid, keda me rahvusooperi laval oleme näinud, Nad olid sedavõrd lootustandvat, neil oli selline sära silmis. Et nad nad pidid selle maailma vallutama. Ja ehkki neid sellistele kokku 20 30 seal olid. Teised osatäitjad olid kolmandad, osatäitjad valiti neist lõpuks vaid kaks välja rahvusvahelistesse ooperiteatritesse Nikaks mõistagi olid õnnelikud, aga teised ei näinud sugugi vot väga õnnetud, sest nad võtsid seda kui, kui paratamatust nad teadsid, et selline ongi tõenäosus protsent, saada leping, ühtegi teise nimekasse või vähem nimekas teatrisse. Seega ma tean, et nad tegid seda kirglikult. Nad tegid seda sisemisest põlemisest, Nad laulsid, pikali selili kõhuli, väljendusin, tantsisid, nad jooksid ja kuulatasid igale lavastaja märkusele otsemaid, nüüd kohe ja kes sõimata said, olid needsamad eestlased, kes tulid sinna sama hästi päevitama, enda arust aga tuli nendega tööd teha ja nad autosid samamoodi. Ja kas muusikal näide tulebki siis sellest konkreetsest etendusest, aga palun, nüüd on mul küll pea sassis, mida sellest mängida, aga kui sa lubad kaks numbrit sellest ooperist mängida, siis ma kõigepealt mängiksin selle imelühikese samas toreda ja vaimuka lõigu, kus ka koor osaline oli. See oli siis imearmas toetikene Mozarti ooperis Don Giovanni päris selle alguses, kus seal hina emased tulevad oma külakaaslastega siis saabuvat sellist abielu tähistama. Hispaania linna. Ma olen elus kaks korda tuult mänginud ükskord lasteaias, siis mul on selline kileribadest kostüüm seljas ja ma jooksin mööda lava paremat rakendust mul ei leitud ja teinekord sealsamas vaikerežiimis, kus meil on ikka sellised kilelindid käes, millega süles alla niimoodi lehvitama. Sest mängisin ka tuult, jääb meile sellinegi. Otstarve leiti meile idaeurooplastele. Ja siis tuletan raadiokuulajale meelde, et käimas on ooperigurmaanide saade ja ja minu tänaseks külaliseks on pianist, koorijuht ja helilooja Märt Treier kellel ei ole võõras ka ooperilavadel esinemine, juba oli kuulda, et on kaasa teinud ooperis Karmen Don Giovanni, need on ühed ühed kõige kuulsamad ooperit, nii et sinu ooperi kajastus ning osasaamine, osavõtmine sellest noh, juba ületabki sellise gurmaani piirid, et sa oled ju lausa ise kõik see olnud, mida ooperis vaja on. Küll ta ajakirjanikuna vastu küsida, kus jooksevad gurmaeluse piirid. Aga tõenäoliselt on tegu yleliigse küsimusega. Jah, mulle meeldib muusika, sealhulgas ka ooper ei suudaks ühe ega teiseta hästi kvaliteetselt hakkama saada. Naga kasutaksin ära, küsiksin, et mis tunne on, et, et ehkki võib-olla sellises väikses funktsioonis mitte suure solistina ooperis, aga siiski olla laval olla etendusel kui seal kirjanikuna, raadio- ja teleajakirjanikuna. Sinu publik on imaginaarne siiski. Aga seal on selline vahetu kontakt, et kas on, kas on mingisugune selline tunne, ma ei oska öelda, võid sa kirjeldada seda, et on see midagi teistsugune, mida mida tahaks uuesti kogeda või mida tahaks iga hinna eest. Esmalt ma peaks kindlasti meenutama seda aega, sest see oli päris päris ammu, ma arvan, et ma olen rohkem kui pool elu elanud juba selle kogemuseta või selle tundeta, nagu sa ütled, aga kui ma nüüd hästi meenutan, siis tegelikult üllatav küll, on see tunne võrdlemisi sarnane sellega mis mulle praegu igapäevaselt seltsiks on. Nimelt kui sa oled seal laval ja lava teadupärast on hästi valgustatud ja saalis ja tegelikult küll, aga sa näed, keda sa oled dirigenti, kes vaatab sinu poole, naeratab eriti kui tan Eri Klas, nagu ta mõnel korral ka toona oli siis, siis sa näed ja vaatad teda kui kaamerat. Sa püüad temast lugeda välja seda, mida saal tegelikult näeb. Peab ütlema, et kaamera on tunduvalt elutum kui Eri Klas, seega oli toona veidi kergem. Aga Johnnyga siis minu arusaamist mööda ka jätkame, sest et teos on tõepoolest seda seda väärt et temast võib-olla ka pikemalt, keda ma kordaksin siinkohal ikkagi veel seda küsimust ehk siis pisut olemusliku võib-olla selle ooperi kohta või pisut pidulikuma sõnaga kontseptuaalselt, et kas Don Giovanni Don Juan et kas ta nagu sinu arvates on ta selline noh, Casanova selline naistekütt ja, ja, ja noh, väikeste, võib-olla hälvetega isegi, või on seal midagi sügavamat. Aga kas pole tähelepanuväärne, et väga paljud silmapaistvad inimesed eriti kultuuris, kunstis, muusikas on kõik, mitte väikestavaid tõsiste hälvete, aga ma arvan, et on su vanni, oli üks, üks suurepäraselt hälbinud isiksus, kes liht selt inspireeris mitte ainult Mozarti, vaid väga paljusid heliloojaid, lauljaid, kunstnikke ja nii edasi. Aga ma usun, et kõik, mis on veidi ebanormaalne, see see kutsub kutsub ligi ja tõmbab ligi ka normaalsetel inimestel on huvitav vaadata, mis teispoolsuses toimub. Ja küllap ooperilavadele siiski satuvadki sellised erandlikud persoonid, erandlikud isiksused, erandlikud sündmused. Et kõik see, mida igapäevaselt, et on võimalik jälgida meie elus sellist realismi turul, trollibussis, kus iganes on, on tunduvalt elulähedasem. Ooperilavale satuvad sellised suured suured saatused ja, ja suured kataclismid ja, ja võib-olla uskumatuna tunduvad lood. Et kas peaks seda seaduspäraseks. Ei oskaks seda isegi kinnitada, kui me vaatame sedasama Carmeni õhustiku ja süžeed, siis me leiame sealt ühe vabriku, kus on naised, aga keevalised, aga nad ei ole ise selles süüdi, sest nad ongi sellised. Mõni neist on ilusam, mõni vähem. Mõni mees on tulisem, mõni vähem. Sellised lood ei ole kindlasti sealmail ehk siis Hispaanias tavapäratud ja annavad seal elule mõtte. Hiljaga vaatasin televiisorist, kuidas šahhite koolitati araabiamaades ehk siis inimesi, kes lähevad teadlikult praepannile ja lasevad ennast Tapa siis pommivöö enese ümber. See oli võrdlemisi fantastiline, fanaatiline vaatepilt, ma usun, et hispaanlaste mõnevõrra kammitsetud talitsetum maailmavaade ei paku selliseid pilte, aga seda usutavam. Ehk siis, et meie, eestlased, kes me oleme paljude rahvaste arvates otsekui mitte midagi ütlevad, et talu, neid peaksime natukene võib-olla mõistvalt, veidi avaramalt suhtuma nendesse rahvastesse, kes millekski enamaks oma iseloomujoonte poolest karakterilt võimelised. Muidugi meelevaldselt hakkavad meil siin tekkima sellised teemad nagu Hispaania, kuna kaks ooperit, mida me siiamaani oleme põgusalt käsitlenud, on nende tegevus toimub Hispaanias, ehkki sa ütlesid, et Mozarti puhul seda koloriit ei olegi nagu taotlev ta taudeldud vist on õige eestikeelne sõna taotletud taotletud aitäh. Ja see, et Garmini puhul on üheks selliseks märksõnaks armastus ja vabadus, nii on ju tegelikult ka ja tegelikult kadunud Joannis. Muusikaline näide, mida sa järgmisena pakkusid, see ongi vist võetud Don Juani esimese vaatuse finaalist, kus ka Don Juan nii-öelda kõiki kutsub üles nautima vabadust ilmselt siis selles kontekstis vabadust armastusest, vabadust söömises, joomises, pidutsemisest. Mozart teadupärast oli geenius ja tema oma vabamüürlik sugemetega oskab ennast vaevata sisse kirjutada igale poole, kuhu ta vaid tahab, aga ma jääksin oma missioonile nüüd kindlaks ja ei mängiks järjekordselt üht aaria lõik, vaid taaskord ansamblit. Ka inimesed, kes raadiot kuulavad, veidi imestunud, miks mängida ooperist mõneti võib-olla sekundiga väärseid lõike, siis ma kindlasti tahaksin neile vastu vaielda. Kuulake ainult, kuidas muusika kruvib, kuidas ta kokku haagib, mida te orkester, mida teevad lauljad. Kui teil on silme ees pilt laval ja te teate, mis seal süzeelised parasjagu toimub või oskate väga hästi itaalia keelt, siis hakkab toimuma pakanali. Jah, et kuulake, kuidas ministeerium kokku klapib ja naudite, seda nagu minagi. Nonii. Saatekülaliseks ooperigurmaanide formaadis on täna Märt Treier ärenam, ütleb pianist ja koorijuht ja ma mõtlesin nüüd jah, mingisuguse teised epiteedid leida, ehkki tahaksin ka tõepoolest sinu praeguse töö ja, ja nende seoste kohta küsida. Ja nimelt seda, et noh, komponistinaga ütleme ooperi tundjana või, või ooperit hindava inimesena on, ütleme, see vormi küsimus, ooper on, ütleme üks tervik ja rääkisime siin, et et vokaal ja laulmine on üks oluline vahend, võiks oluline osa vaid, kuid ainult üks. Et selline vormi tervik, dramaatilised parandused, lahendused kas kas siis teadlikult või alateadlikult, kas, kas selline tunnetus on sind ka, ütleme praeguses töös aidanud, et sul on sellised lõigud televisioonis, nad uudislõigud, arvamuslõigud mingisugused, et noh, nad on ju ka mingisugused väiksed, sellised ooperid dramaturgiliselt tervikut. No see on ikka nii, et on olemas mikro ja makrotasandi, aga üks pooletunnine Sander nagu seda näiteks on uudistesaade, peab olema mitmeplaaniline, ehk siis tervikliku, peavad olema nii uudist, lõigud kõige saada ise. Aga ooperi puhul kehtib see täpselt niisamuti, ainult et see, see valdkond on nüüd tunduvalt mitme plaanilisem ja Verdi ooperite puhul on asi ju võrdlemisi selge. Tõsi küll, ooper kahtlemata terviklik, tan, kas Jušeeliselt huvitav jälgida, kes millal kellelegi nuga annab ja nii edasi. Aga, aga me teame ju ja meil ei ole mõtet, ilmselt peta inimesi endid, nad on valmis sageli istuma seal saalis selle nimel, et nüüd kohe-kohe hakkab kõlama see orjade koor. Ma olen seda oodanud, ma olen, olen ikka päris tublisti kannatanud siin tooli peal, nüüd see siis tuleb. Aga, aga see nüüd sellise numbri, ooperi ja ja, ja numbriooperile vastandlikku vormi ehk siis näiteks vaagenerile omased suurteosed, selge erinevus, kus, kus oodatakse mingisugust tulemit, aga ta tuleb hoopis-hoopis teisiti. Meie jutuajamist on saatnud siis teemad. Ministrid on Jovannist kaks ülisuurt giganti ooperimaailmas, pisi ja Mozart ja siin meie jutuajamise alguses ma kohkusin ära, et ilmselt sinuga ei tohi Verdist rääkida lugupidavalt, aga, aga nüüd sa nüüd see kuidagi tulid ise Verdi juurde tagasi, et kas ka see helilooja väärib kohta ooperi ooperimaailmas. Kuidas saaksingi öelda ei, kindlasti ta väärib, ainult et minu suhe temaga võib-olla on mõneti leigem kui mõne teise heliloojaga. Miks, miks? Ja see on küsimuste küsimus ehkima. Ehkki ma tean vastust ja ma võin selle loogiliselt tuletada sellestki, mis ma siin täna ja praegu juba öelnud olen. Nagu öeldud, minu jaoks on muusika, kas oluline see, et valitseks mitmeplaanilisus. Et oleks, oleks igas sektoris midagi väga põnevat parasjagu toimumas. Harmoonia on üks asi, mis on selle ooperietenduse kui ka sümfoonia kui ka klaverisonaadi alustala vundament. Sellele ehitatakse kõik Verdi Puur, mulle tundub, et mõned valdkonnad lihtsalt matavad teised ära, jättes ühe plaani lihtsalt sekundaarseks sest need on ikka need aariad vägagi ilusad meloodiad, sarnased Tšaikovski koskasu, Verdi imekauneid, meloodiaid meisterdada. Aga kui ma kuulen, et see, mis seda aariat saadab ja ilmselgelt on mõeldud toetuseks ongi väga lihtsakoeline, saate materjal, siis see mind alati ei pruugi rahuldada, sest ma tunnetan, et selline monofunktsionaalsus selles ooperis võib-olla ei ole lihtsalt minu hingele see õige. Orkestri kohta on öeldud, ma ei tea, kas siis lugupidavalt või põlastavalt, et tema, tema orkestrisaade nii-öelda lauljale, et, et see on nagu selline suur instrument nagu kitarr saadav lai termin. Et võib-olla jah ja tema dramatism, eks ole, mis mis väga vägevalt väljendub erinevates ooperis, aga, aga sageli Moody selles vähendatud juhtseptakordid. Noh, võib tõepoolest tekitada mulje, et, et kirjutab küll erinevatest ajastutest erinevatest sündmustest inimestest, kuid selline muusikaline väljendus on suhteliselt sarnane või moduleerub teatud. Võib-olla tehnika annab meile kunagi võimaluse osta plaate, kus me saame ühe kihi ära kaotada vajutades mingisugust. Eks ole siis huvitav kuulata Carmenit ilma vokaalpartiid ja kuulata Verdit noh, kasvõi sedasama orjade koori, millest me siin korduvalt juttu olen teinud, kui kaua seda on võimalik kuulata nii kaua, et huvitav oleks ja kas üldse on vajalik? Ega ma ei ütlegi, et niiviisi ei saaks rahvale meeldida, vastupidi kui inimesed küsida üks ooperi hello ja ega ta ei ütle sulle naljalt piseeritud seal ikka Verdi, sest seda on võimalik ilusti järele ümiseda ja ja seda nautida. No jahe koosneb kihtidest kogu see kogu see ooperi üks on see, mis on nii-öelda kõrvale suunatud, teine muidugi silmale ja, ja kui on ka inimesel süda ja ja mõistus paigas, siis noh, neid asju oma oma kõvakettal töödeldes tekibki see süntees, mille, mille puhul ooperist võib naudingut tunda selle, mis seal just äsja ütlesite, Verdi kohta mul tuleb tegelikult Bizee kohta meelde üks selline anekdootidest, nimelt Garmini puhul, kui kuid impani mängija läks pensionile ja läksis etendust elus esimest korda saalist vaatama ja siis avaldanudki soolo jah, ja ta avastas, avas siis või kolleegidele avaldasid suurt imestust, et tuleb välja, et näete, et see koht Pam Et seal on hoopis mingi meloodia, ka ta Antantarampampsamparampara, et noh, ta ei olnud nagu seda kunagi kuulnud ja see oli talle suur üllatus. Et ei olegi raske kogeda, kui minna üldlaulupeol sinna tagumistesse ridadesse üles ja kuulata, kuidas mehed müürgavad. Nad võivad laulda mis tahes helistikus, aga nad tunnevad sellest siirast rõõmu, mis nad teevad. Prantsuse muusikast on palju meil täna juttu olnud siin seosbysee ja tema Carmeniga, aga see, kui Garmin kirjutati, see oli juba see ajastu, kus selline noh, õukonna operakas natukene hääbuma. Aga õukonna ooperis, eriti prantslastel oli lausa kohustuslik, üks osa oli ju ka ballett ooperitest ja olid terved suured stseenid, kus üldse ei lauldud, vaid tuligi balletitrupp kohale ja tantsis ja, ja, ja tean, et ka see žanr, ehkki meil on ooperisaade, aga siit on ka väga hea õigustus nagu rääkida natukene balletist kui ühest teisest teisest suurest muusikateatri sellisest valdkonnast. Jah, ballett. Kumb nüüd siis vanemal? Tõesti, tantsunumbreid leiame ju kõigi prantsuse kuningate meeldimustest. Õukonnaheliloojad on ikka kirjutanud neid ilusaid numbreid, tänapäevane ballett, mis on tänapäevane ballett, me ju samamoodi austame balletist peaasjalikult klassikat ja ja selle sajandi pärle me ju veel ei tea eelmise sajandi omi. Küll Prokov on üks neist kyljest malakat, eriti suure pieteeditundega ja ja härdunult olen valmis rääkima, see mees on kirjutanud muusikat, mis, mis on just selline nagu, nagu ma ise võiksin kirjutada, kui ma vaid oskaks. Ütlen repliigina siin vahele, et meil on täiesti spontaanselt tekkinud selline formaat, Mediirleme samade teemade ümber ja minu meelest on see meie saate terviku seisukoha pealt ainult tervitatav, et seesama Bizee, Karmen ka Chedriin, eks ole, on teinud sellest balleti, ehk siis ooperimuusika on inspireerinud tegema ühte sellist ilusat balletti süütamine. Julia peale Prokov oli teatavasti ka väga viljakas ooperilavastaja, et kui leiduks keegi julge, kes sellele muusikale suudaks öelda vokaali komponeerida ja seda seda esitada ooperina, siis siin on kõik need dramaturgiliselt atribuudid muusikalised olemas, selleks, et sellest saaks üks võimas. Iseküsimus on see, kas siin midagi puudu on, kas on puudu vokaal, kas mitte ei ole nüüd see omamoodi tervik, millel ei ole mitte midagi lisada külla üks lihtne ära rikkuda seda teost ja kui sa mainisid šedriini ja tema Karmen süüti, siis kas pole see mitte siia trenni? Sügav kummardus justament Bizee harmooniat sellele ja sellele muusikale, mis võiks olla iseseisev ka täiesti ilma selle vokaali osata. Tõsi küll, see Triin on võrdlemisi julgelt selle materjaliga ringi käinud, kuid põhilisi harmoonilise assotsiatsioone ta ei ole muutnud. Aga kas me kuuleme nüüd balletimuusikat ja kujutame ette, et me võiksime laulda, laulda sinna peale? Ja laulamegi peale ka eetrisse ei lase. Tänane stuudiokülaline ooperigurmaanide saates Märt Treier ja me oleme seda juttu nii toredasti siin veeretanud jooksnud ja, ja oleme suutnud vältida teemat eesti ooperi eesti autorid, eesti interpreedid, oleme püsinud sellisel suurel globaalsel lainel ja, ja tasuks siis võib-olla ka ja niimoodi see saade hakata tasapisi ära lõpetama jäädagi suure ooperi ooperimaailma juurde. Et äkki sa ja äkki sa võib-olla mõne sõnaga oskad rääkida oma oma kogemustest või, või nähtust väljaspool Eestit ka selles valdkonnas. Viimane külaskäik ooperimajja, mis asus rajada ka toimus sügisel ja külastasin Dresden, Semper, Operat, mis on sealkandis vaieldamatu arvamusliider. Ja külastasin seal oma sõpra, kes seal tantsib tema siis samuti balletipoolel. Päris tubli tegija, Aleksander Krjukov on tema nimi ja oleme temaga lapsepõlvest saati koos rongiga kooli sõitnud. Aga täna on ta siis seal juba solisti ametis. Ühel õhtul vaatasingi teda väga rahule ja teisel õhtul esmakordselt elus sain kaasa elada täispikale vaagnerile, mida mul ei ole kunagi varem olnud ooperisaalis võimalik näha tegulival küüridega. Mitte et ma oleksin just seda ooperit tahtnud vaadata, aga kahjuks ei arvestatud minu personaalsoovidega, kui repertuaar paari kokku pandi. Seepärast vaatasin sedagi huviga ja pean ütlema, et et ma olen natukene napisõnaline, kui ma selle kohta tahan midagi arvata, sest see on midagi nii teistsugust, midagi nii suurt, midagi nii kummalist, kui ma räägin lavastusest, mida me seal kogesin. Tahaks enne veel ühe aastakese seedida, kui sa lubad. Aitäh Märt Treier, tulema siia stuudiosse, minu süda on igal juhul rahul, sellepärast et on, on kõlanud kaunis muusika, on vilksatanud sellised nimed nagu Mozart, Tšaikovski, Verdi, Prokofjevi, Triin ja, ja mis oleks paslikum, kui lõpetada veel ühe suurega ehk siis Kaagneriga ja kuulamegi lõpuks ühte koori lendava hollandlase kolmandast katusest ja, ja olgu see siis pühendatud sinu kui endise koorilaulja ja koorijuhi amet.