Plaani põgenik. Klaari põgenik. Alustame plaadi põgeniku saadet, nagu ikka. Paat on teele lükatud ja nüüd täna purustame selle maskuliinsus seltskonna stuudios on Jansa ja teie pool mikrofoni juures on Reet, tere Reet. Tere. Tere. Tere kuulaja. Reet Linna on meil siis tänasest plaadi põgenikust, kes räägivad oma lemmiklugudest ja muusikast, mis on mingil hetkel Reedale pakkunud lohutust natukene tõstnud tuju, mida iganes. On sul palju plaator? Praegusel hetkel ma ei ole neid kunagi lugenud ausalt öeldes, et ühel eluperioodil oli hästi palju vinüüli, kui, kui ei olnud olemaski seda CD-varianti, seda oli päris palju, aga eks nad ole nüüd aegade jooksul ka kaduma läinud ja ära antud ja pole tagasi toodud ja nii edasi edasi. Aga ma arvan, et noh, niuke mõnesaja plaadiringis on, et me ei julge öeldagi isegi, sest et viimastel aastatel ega ma neid plaate ostnud, kuigi palju ei ole, et need on kas kingitud olnud lapsed kingivad lemmikut või või, või on mingi Eesti, Eesti muusika on puhtalt esitluste kuskil niimoodi kätte saadud, et jah, paarisaja ringis on, aga me kuulame ju kõik enamalt jaolt ikkagi CDd, praegu vinüülimängija muidu on olemas, on ja on ja kusjuures Robert tegelikult ohtrasti kasutab seda sellepärast, et, et see plaadiriiul on ka tema toas. Ja ma olen näinud seal need päris päris palju kuulamas ja väga-väga erinevat muusikat, nii et see on päris hea näitlejatega. See on hea näitaja, sest et on alles nüüd vanad krõbisevad head. Ja tänapäeval ju lähevad ju muusika businessmanid ja need, kes siis seda muusikat ja seda salvestust taga ajavad uuesti vinüüli peale tagasi, sellepärast et see saun on nagu ausam, õigem. Vaata ongi see, et, et see, no mulle meeldib muidugi autos hästi palju kuulata, kuna mul on CD-mängija, siis pika tee peal, ma saan niimoodi tegelikult kuulamata muusika kõik endasse ära imeda. Et seal ma nagu ei pane nii palju seda tähele, aga kui sa kodus kuulad CD muusika, pianisti Riil, just et seal ei ole seda vaest krõps, annab sulle noh, niukse hea sooja tunde ja ja, ja mõnikord mõne mälestuse juurde. Reedel on täna ka päris palju vinüülplaate kaasas, nii et me saame täna seda vinüüli krõbinat kuulata küll ja küll. Kusjuures ma ei ole neid plaate ammu kuulanud, ma käisin praegu kodus kaevamas näidata, millised mu käed olid pärast täiesti tahmased kohe tolvunud. Ja mul ka vend ja ema ja neil seal toimus venna vend, hakkab korterit, lähevad suvilasse elama, vanusepiir, eks ju, et inimesed tahavad minna näppupidi mulda ja linnakorter enam ei paku pinget, ma ei tea, kas nad rendivad üürivad selle välja või müüvad maha nende asi. Ja ta helistas mulle, et kuule munade kappides vinüül, et tule vaata, mida sa tahad, et vaata ära omale, et muidu lähevad prügimäele, nii et ärge inimesed, visake. Just ja kusjuures tegelikult praegugi lapates seda läbi, kus ma ei olnud ammu riiulis käinud, märkasin ma, kui palju tegelikult on vene ajal Vene Venemaa välja andnud toredaid plaate, nii et ärge neid jumala pärast ära visake kuskil tõesti alles. Ja kui tõesti midagi teha ei ole, siis tulge pakkuja raadiosse, me võtame hea meelega vastu ja vaatame üle ja saame võib-olla mõne sellise loo, mida enam ei ole, väga palju muusikat on kaduma läinud, nagu sa ütlesid siin ka. Et laevad välja ei too tagasi või enam ei mäleta. Ta kui arvet ei pea, siis ongi selline. Vot, vot mul oli see plaat näiteks ja ja nüüd on ta kadunud ja küll on kurb ja sa ei mäleta, kellele sa andsid juhtlaselt, jah. Aga no hakkame vaikselt pihta ja mängime siis nii palju muusikat, kui mees ja tunni sisse ära mahutame. Et Anni või mõne siis muusikapala, mis on sulle eriti meelde jäänud ja, ja mida sa hea meelega kuulaks praegu ja pakkusid ka siis kuulajatale kuulata. Tegelikult muidugi, ma tahan siia lisada, et eks see valik oli suhteliselt subjektiivne, sest kui sa ikka muusikaga tegeled, siis need, seda head muusikat on, on läbi, nii pika elu päris palju olnud ja siit teha nüüd see valik, mis nüüd just just just oleks, ei ole eriti kerge, nii et ma olen üsna pinnas üldiselt valinud, aga nad ikkagi on kõik need lood, mille juurde magas, tulen tagasi või et mis on siis viimastel aastatel sellised lood, mis on nüüd uue muusika ja mida ma kogu aeg tahan kuulata? No siin vikerraadiofoorumis olen ka siin vaielnud inimestega, mis sa kutsud selliseid lubjakaid siia kokku, et et nemad ütlevad, et uuel ajal ei teha midagi, et kuulame ainult vanu asju, aga tegelikult nad reet purustas selle. Selle müüdi, et Reedale meeldib ka tänapäeval. Absoluutselt ma ei räägi muidugi hoopistükkis veel nendest hiphop muusikutest, kes mulle kohutavalt meeldivad Salis tõutäkk ja kõik need, et see on, see on kõik viimase peal muusika, aga ma siiski jätaksin täna nad välja, kuna neid mängitakse kogu aeg raadios. Et ikkagi me kuuleksime sellist muusikat, mida vähem esitatakse, võib olla ja mis esimene lugu oleks siis? Esimene lugu võiks olla ikkagi eesti keeles, oleme eestlased, mitte absoluutselt, et see on üks toomemetsa logo, mida ma olen armastanud läbi elu ja mul on selgelt silme ees kui aeg 80.-te lõpu poole Tartu musapäevad, kui armaadaga nad seda laval esitasid, meie, ma ise olin siis telepoole pealvõtja poole peal ülesvõtja poole peal ja ma ei unusta neid, toome metsast silmi, kui ta laulis, tõuse üles ja läheme ära. Aga see oli täiesti, see on üks niisugune lugu, mis paneb, mis mind puudutab ja mis, mis minuga on üldse muusikas niimoodi muusika kas puudutab või ei, kui mul ei teki mingisugust vidinat või väikest nihukest ihukarva tõusu käte peale, siis, siis minu meelest jääb see muusika, võib jääda, võtan, taust, aga vot see seesama lugu on üks niisugune, mida, mida, kui vana te olete, kuulaksin ja, ja teen sügava kummarduse Toomemetsa ja kogu selle seltskonna ees. Tõuse üles ja läheme ära. Ando Runnel, Vello Toome. Tuli tuttav ette küll, ma arvan ka kuulajatele seda lugu on muidugi palju mängitud. No aga minul meeldib just see toomemetsavariante, võib-olla siin mõjutab ka seesama siis see silmade see vaade, mis minule videopildi peale meile sinna jäi, kui me seda saadet tegime üles võtsime, et vot see nagu mõjutab, et muusikaga on üldse, et, et mina ei ole see inimene, kes saab muusikast ütleme niisugust teraapiat, et vaat kui mul on nüüd kole kurb paha olla, et siis ma kuulan muusikat ja mul läheb paremaks, siis ma kuulan seda muusikat veelgi kurvemaks, sisend, täitsa nutune värk. Nii et ma üritan ikkagi ikkagi nendel hetkedel, kui mul on, ütleme, kurb olla siis tegeleda millegi muuga, mitte muusika kuulamisega, et ma kuulan muusikat siis, kui ma, kui ma kihutan autoga sõita või et mul on niisugused vabad hetked. Autoga sõites on uurite diakuulata tegelikult. Esiteks see, et ei, ei sega nagu keegi, eks sa jälgid teed ja, ja siis saad kõrvadel lasta oma tööd teha. Ja teiseks on see väga hea autos sõidu ajal, et üldjuhul on ju autos on väga hea saund ehk siis see stereo on kõik paigas ja mida tegelikult kodus võib-olla mõne sellise väiksema asja seest ei kuulegi. Just, või on see kõrval segavad tegurid on nii palju, et minul on muidugi veel see, et ma olen tavaliselt autos, kui ma kuulan muusikat, olen üksi, sest et see, kes minu kõrval on, tavaliselt ei taha seda muusikat kuulata, mida mina kuulan. Ja siis ma panen ta päris kõvasti ka, nii et tegelikult need liiklusinspektorit saaks šoki, kui nad kuuleksid, nad ütleksid, et siis tähelepanu kaob ju ka tee pealt ära, aga, aga noh, ilmselt olen melomaan. Üldiselt ma olen veel on, on selles mõttes, et kui ma koju lähen, siis, siis mul ma panen teleka mängima, mul võib samal ajal raadio mängida ka ja, ja ma oskan haarata sealt välja selle, mis mulle vajalik on, samuti ka muusika, et leida sealt selle aha, seda lugu, ma olen kuulnud kuskil näha, see on hea lugu, aga üldiselt on midagi niisugust, noh, seda, seda minu noorepõlve ütleme, maitset mõjutanud hästi palju muidugi tolleaegne raadio. Teismelisena on, meil ei olnud kodus telekat, ei olnud ka mingeid make veel, et me kõik palju hiljem tükike kehvast perekonnast, nagu me pärit oleme niisugusest väikesest Eesti pärast. See saade oli, võta see noh, loomulikult kõik, mis puudutab Heli Läätse ja, ja, ja, ja Eesti raadio naistriot ja mul on kõik need maikuu suur toome, kuhu need tulevadki kõrvu mulle kuidagi nagu isegi need kohad on meeles kond tädi Leida juures, kes mul on, see minu kuulustati, Leidaks hüppab, lendab ja kargab, eks ole tema juures hästi palju olime koos Lady tütardega ja seal raadio oli just, et mul on nii mälesustesse. Maikuu näiteks on üks nihuke lugu, mis jäi meelde või siis kui erile laulab. Ei me ette tea jaa, jaa. Ja ma olen talle endale ka seda öelnud, kuidas mind mõjutas selles laulus refrääniosad. Kuid ometi see, mis peab, tuleb kindlalt kõik see l on saarlase Els oli hoopis teistsugune, sellest lapsepõlvest peale on mul see hell kõrgus. Kui ma seda ise laulan, praegu ma ei oska seda järgi teha, peagi tegema, aga mul on kõrusse, et senised, see oli, selline muusika mõjutas või siis teisest küljest näiteks hästi populaarne, pisut hiljem oli olijateks hirmunud, tähendab oi, kuidas seda mängiti ja ta oli nii ilus mees meie meelest ja ja, ja kõik need tänavapois, Pariisist ja mida iganes, kõik need tulitsed. Oh, see oli vapustav, see oli tõeliselt ja või siis näiteks niisugune laulja nagu tõsisema poole pealt oli igihaljas igihea ja ilmselt kõikide selle põlvkonna, miks ka mitte tänase kuulaja lemmik oli Maarjo Lanza ja ma leidsin kodunt ühe plaadi, mis on nagu armastus, laulda plaat. Ja, ja, ja siin ta laulab tegelikult selliseid igihalja heid, lugusid, mis on, mis on iseenesest nagu nagu noh, ütleme heas mõttes estraadimuusika poole pealt, et siis me võiksime kuulata ühe, ühe loo vinüül, vinüülsõbrad just sinna. Sinna ma tahtsingi jõuda, et et nüüd lõpuks ometi saame siis kuulda ka seda vinüüli krõbinat, nii et mis lugu. Me kuulame? See on nii palju, ma võin sulle lugeda, mis siin peal, nendes on valentsi ja neil pole superlugu. Või siis Sibone sibune, mäletan ka, mäletad või siis on pessemmuutša. Ja vuh, seda võiks mängida sellepärast, et, et sellel lool ei mingisugune aastapäev siin lähiminevikus ja, ja suur melomaan ja muusikaasjatundja Olavi Pihlamägi mängis oma muusikumisega. Tema arvas millegipärast, et see vaata, peseme, selliseid lugusid on ju päris mitu ja tema mängis hõlmata mingit valet, pessana muljet. Nii et nüüd on, siis tuleb see õigidesse vat just suppe, Marialanseebeeessana much. Saame saame muu. No mäletad neid kaheksakümnendaid, kui oli 80.-te lõpp ja kui oli kantrimuusika nii-öelda võidukäik Eestis? Kantriartist? Ka sulle ja, ja mul Mosmos väga mitu kantrimuusikud, sest saad aru kantrimuusikaga niisugune lugu, et mina seda oma kodus mängida ei saa, sest midagi ei ole teha, andke andeks, mu lapsed, aga aga, aga te ei salli osta muusikat, nad ütlevad mulle ema, mängi kõike ainult mitega. Ja ma ei tea, milles sai, ainsa on ometi me oleme sinuga teinud, on niisugused töö sellel sellel teel ära ja nii paljud restoranid koos läinud nii palju üritanud laulda, seda mulle kantri tegelikult südames väga meeldib ja minu enda isiklik kogu on just nimelt kantri musa osas olnud, nagu vinüüli osas kõige suuremad. Ei, rohkem neid on olnud. Räägisin Emil Harris, kes on üks suur lemmik olnud, ta oli pardal, ei olegi mulle nii suur lemmik temasse. Tema hääl on nagu hõbekelluke just ei või, või ütleme, Kenny Rogers on, oli meil peres tõesti suur suur lemmik ja kui tütar sündis, siis, siis sellel öösel ma tean, et meie kodus mängiti genit jätkuvalt kogu aeg. Et. Mul on üks, ma tean, ma oskan sind suunata suunaks, väga tore mälestus, kindlasti on Kristil. Mis aastal see võis olla ka ikka sinna 80.-te lõpus, ise til käis külas, üks päris kuulus Ameerika kantristaar teil kodus merivälja kodus. Kärge Morris oli selle mehe nimi ja kui ma tartust kuulsin, et Gerry Morrison Tallinnas Jeffi ja Reeda juures külas, siis siis ma läksin, ma jätsin kõik pooleli, läksin teie, hääletasin ennast. Ma nägin mehe ära ka. Just, sest ta on üks nendest, kes on saanud grammi tegelikult ju. Kuigi see grammide sai minu meelest mingi muusikali eest mitte. Jah, et on muusikal laule ka muidugi. Selline karvane ja kole mees oli tegelikult küll lömmis ninaga kole mees, meie kamina ees sai tehtud. Ameeriklased tulid ja tegid saate, nii et, et apelsin mängis meil veel tol ajal selles selles kaminatoas ja Enlaidrisest saunaruumist tegi sealt heli, see oli väga tore kogemus. Ja ta oli niivõrd vaata. Ta laulis mulle siis seal kamina ees ühe loo kitarriga lõpus saate lõpus oli täiesti vapustav, täiesti vapustav, aga ma ei mäleta, mis lugu see oli. Jah, et selline selline kogemus on sul ka. Muuseas, tegelikult tema plaat on mul kodus olemas, aga ma ei võtnud teda millegipärast kaasa, aga see kogemus on. Ja siis ta kiitis väga, mäletan, et ma tegin kõrvale põigata, ma tegin nendele võileibu ja midagi pidi ju pakume, siis ma tegin küüslaugujuustuga saiad, nad ei olnud kunagi midagi taolist saanud, meil on sellised tavalised ühesõnaga sööklas igal pool sata. Nad olid nii vaimustunud, sellest sõitsid kõikjal. Et aga, aga jah, kantrist rääkides, et mul on neid nii palju neid neid lemmikuid ja üks suur lemmik on olnud, on olnud Olivia Newton-John. Kes teadupärast ei ole ka ainult eks ju pelgalt kantristaar, kes on eksju John Travolta, aga palun väga. Kriis kriis ja jumala abiga oli mulgi võimalus selles etenduses kaasa teha väikeses rollis ja, ja, ja mul on väga hea meel, et tegelikult selle, selle kriisi nimilaul saigi minu tõlgitud just sinu valinud ma. Et aga see sinu harjunud maa tuli pisut hiljem tegelikult, sest ma olin seal. Newton'i ma olin ennem leidnud sealt veel mõned lood, mulle tundub või ei mäletama täpselt, mis järjekorras ei olegi nii oluline, mis järjekorras need sai tehtud, aga, aga niisugune loba nagu ringi käib laul näiteks mida teeb praegu tubekat? Tuberkuloitedit tegi ju selle oma plaadi peale. Estraadiplaadi peale, see oli niisugune, et hea lugu, mis, mis sai linti tehtud. Lagle laulis bäkki sel arve Alpis ja see sai tehtud ja, ja sinu valinud ma oli jah, siis hitt läbi läbi Sul oli 78 või võis olla kuskil seal sellel ajal sai tehtud hästi hoogne selline lugu ja just ja ega meediakriisist siis midagi. See lihtsalt oli üks väga hea lugu, me olime kuulnud küll, aga selleks nagu meist mööda need on raudne eesriie oli ikka nii kõvasti ees samuti nagu sa sate tõi nats kiiver ja need olid, me teadsime, et teda on maailmatükid, mida mängitakse kusagil ja meile tundmatus paigas. Et see nagu ei mõjutanud seda lugu tegema. Aga lihtsalt mulle see laul meeldis, et tegelikult on selle plaadi peal siin noh, niisugused imelisi lugusid võta üks ja, ja mängida Eesti järjest kohe minu lemmikut, sa pead selle plaadi pealt. Selle šokolaadi, ütle viidaar aa õige masin ära, et selle me oleme ka teinud linti midagi, kas see mitte polnudki esimene, selle Krone alustasin ja siis selle ma leidsin, sest et Meie koju satusse plaat tänu tänu sümfooniaorkestrile Tiit taldrale, kes ka millegipärast seda kantud kagus kastavalis suhted, sidemed, välismaa, igal temal meremeest, jah, meremeest või käis ta seal Harju mäel, igal juhul plaadid tal olid ja siis me saime tema käest mingi juhuse tõttu kuulata ja see jäi meile kauaks ajaks, sest ma jõudsin seal mitu lugu maha teha. Ja siis kaotasin ma selle plaadi Tiidule tagasi, nii et mul nagu ei olegi seda olnud, vahepeal. Aga Ridala kingituse tee endale selle plaadi, okei, väga hea. Siis ma ei pea enam talvel nööbist kinni võtma, et anna mulle see plaat tagasi. Aga ma saan aru, et sa vihjad sellele, et võiksime mängida siis sellesama otsida mingi, see lugu on eesti rahvale väga hinge läinud, sest ma tean, et meie variant, mida me tegime Läks Helmaris oli ta vist isegi mingisugune nädala esilugu mingil ajal. Ja ma käisin ühel konkursil, kas oli Carooke konkurss oli, kus kolm naised laulsid, seda lugu esitasid Carookeana seda lugu, see küll ei olnud kaugeltki see, mida ma ette olin kujutanud, aga, aga vähemasti ta on meelde jäänud, et inimestele meeldib inimestele meeldib see laskma. Olla ja Läti piir seal ja siis selle vinüüli krõbina saatel kuulame seda, kuidas laulab originaalis seda Olivia Newton-John. Olivia Newton-John aastate tagant ja ja plaat, mille pealt see on siis on first Impressons, kusjuures ma otsisin taga ja seda plaati Olivia Newton-John ja ametliku kodulehekülje peal üldse pole olemaski, ma ei tea, mis sellega nii-öelda moodsas keeles, mis case sellega käib, aga igal juhul seda plaati jah ei ole. Aga, aga meil on olemas ja nüüd kuulsime selle loo ära. Kuidagi eestikeelset, äkki ma pean ütlema, et eestikeelsetest lugudest oli mul väga raske valida, selle ühe mängisin ära, aga et mul on teatud lugudega, on isegi teatud mälestused, et ma vaatan ära küll, et üks lemmik on minu jaoks ka Smilers midagi ei ole teha ei saa üle ega ümber, see tähendab, et isegi laulustiil ja see mind nii palju ei puudutagi, kui need laulutekstid. Tal on nii head tekstid. Et mida ma võiksin kuulata teatud lugusid, et täna öösel võin öelda, et mul teatud mälestusega seotud, aga aga ma siiski ei mängiks. Jälle on see tegelane, keda palju mängitakse. Ma avastasin enda jaoks mõned aastad tagasi ühe plaadi ja ühe esitaja, kellest ma ei teadnud mitte midagi, sina, Tartu inimesena tead tegelikult poisist nimega Tiit Born küll ja nüüd ma tean, et ta pidi laevade peale laulma ja ta on andnud välja plaadi tähetüdruk, mis on pühendatud isegi, ta on pühendatud, sain aru tema õelemist ja enda kirjutatud laulud ja tegelikult väga ilusa sisuga, väga ilusate tekstidega laulud pisut nagu nukrameelselt nagu ballaadid. Ja eks ta niisugune ballaadilaulja vist ongi, eks ole, üksinda teeb tegemas. Ja mulle mulle nii meeldis, et kui raadio kahes veel tegin tööd, siis ma ikka mängisin seda vähegi kui võimalik oli hommikuti ma tahaksin ühte lugu, lugu nimega kiri täna selles selles plaadi põgenikud ja mängida sellepärast et see on, kuulub jälle sellesse kategooriasse, kes on autor looja, kes ei häbene rääkida oma tunnetest sõnades lauldes, eks ole ju selles tekstis, et vaata, muidu meil on need tekstid ikka sulle mulle ja eks ma isegi kirjutan neid ju niimoodi need tekstid ju alati ju noh, väga suurt tähtsust ei oma. Aga nii nagu saller mõningase sama tiit Bornete teksti InBoil, jah, täpselt samamoodi ja muuseas, paljajalu tulbid asfaldi peal murtud longus, tulbid käes superküla headeks, super tegija jah. Et, et nad on võimalik kirjutada ju samades lihtsalt jah, nendest samadest tunnetest, mis, mis seal sees on, see pea alati olema armastus, aga vastu limonaadipudeli kork. Hea. Suurepärane, et see tekst on ikkagi väga oluline, et ise ma olen ju neid ka päris palju teinud, tema mõne teksti pärast ütleme lasen silmad maha, kes ta kiiruga tehtud ole, ja mõnikord on ta niimoodi, et ta lihtsalt ei olegi nagu ainest, millest teha, aga, aga vaat seesama Tiit suur tänu sulle, et sa oled, oled sellise plaadi teinud, ma ei tunne siin. Aga ma tahan tundma, tundma saada ja, ja see on kiri, mida, mida ma paluksin, et, et sa mängiksid, et teised ka kuuleks, leiaks plaadi, seal plaadi nimi, tähetüdruk, ilus nimi ka veel plaadil, hästi lihtne plaat ka, et ei ole nagu eriti äputaja. Tipurnja kiri. Kirjutan kirja laual põlemas küünal. Oled kallis, ma armastan sind. Aken paakil ja kardina vahelt küünlaleeki aitamas, tuul. Vaba lind lennates ära siit teisel pool merd, võta kaasa mind ja endaga vee. Ihkan ju minagi vabandama minna, seid. Kirjutan keerleb laual põne Nazcüüna. Oled kallis, ma armastan sind. Aken ta kelm ja kardina vahet küünlaleeki aitamas tuul. Kui päike loojub ja videvik hakab lennuks end valmis, me lahkume siit, meri ja tuulme, hinged, paelannad, kokkuhoida. Ükski raugema sul lend seal teel panevad, teevad kokku ja järgnes kokku loodud nagu 1000 aasta eest jäädvat ära siit, lend meid jäädavalt ära siit lell meid Vii. Kirjutan kirja laua põnemas küüna. Olete kallis, ma armastan sind. Aken paaki ja kardina vahelt küünlaleeki aitanud stuunud. Läheme siis nüüd jälle sinna vinüüli maailma, ma vaatan, et sa lappavad. Mõtlesime ümbrise taga ümbris küllatki katki. See, see plaat on tõesti palju mängitud ja see oli meie kodus ka üks lemmikplaatidest ei mäleta enam, kust ta tulnud meile koju õnneks ei tule, sai omal ajal sai Soomest soome sõbrad ikka väga palju töid ja jagasid plaate ja kui vähegi võimalik, oli sa ise rabatud sealt. Mine kuskil siin seda aastaarvu, mis ta peale on ta kuskil seal seitsmekümnendatel pakkuma seitsmekümnendad, jääda, juut, jõuda plaadi peal on ja, ja see on lapstäht lapstäht, kes oli väga populaarne mingil perioodil. Kohe ma mõtlesin selle välja, jumal, kui lagunenud on ja tolmune. Usun, et sa saad selle puhtaks, ma küll me saame hakkama. Aga 74 oli pealt 74, mis siis oli? Mul sündis tütar. 74 olin mina neljandas klassis. Jah, ja minul sündis Hanna-Stiina täpselt 70 neljandas klassis, eks ole, olela nii, ja tegemist on siis neiud, neiu ta ei ole, ta on ikka niisugune laps, laps, kelle nimi on Leena Sava ronimissina, tead mitte midagi, midagi, nimi ütleb, et võib-olla natuke Itaalia Itaalia päritoluga tütarlapse, kes tegi selliseid ütleme niisuguseid toredaid popp lugusid ja suure orkestriga, siin on niisugused maa MM ja, ja no ma ei oska öelda rocki taolised lugusid ja seda, seda peab lihtsalt kuulama, seda ei oska. Seda on väga raske seletada, et kuidas üks laps võib omada nii palju emotsioone, hiljem temast midagi kuulda ei ole, minu meelest kusagil hiljem tegi midagi, aga tähte temast ei saanud. Neid lapsstaar on ju tegelikult palju olnud, näiteks võtame Toomas Uibo Eestis, eks ju. Ja Leena Savarooni Reed praegu lugu, aga ma pakuksin Reet välja sulle veel, et mul on kaks plaati ja lapsstaarist, kelle plaate vist sul kaasas ei ole, see on Robert Inno Loretti. Mul ei ole seda plaati kaasas, sest ta ei saa mul kaasas olla, kuna see virutatega meil kodust ära v ta läks kusagile kellelegi juurde rändama, nii et seda seda plaati ja vinüüli enam ei ole. Aga. Ütleme, valime loo siis Lenna Zawaronist pärast, siis vaatame äkki sellega Roportiino ma loen siit veel, et, et see produtsent Tomis katkes, tema nagu üles võttis, kui teda esimest korda kuulis, siis ta ütles, lihtsalt, on nõu, et ei ole võimalik, et üks laps võib niimoodi laulda ja ta laulab sellel plaadil tegelikult sellised maailmakuulsad lugusid, mida täiskasvanud inimesed, millega mõnikord isegi vaeva näevad, aga, aga ma pakuksin välja sellise. Küllap jälle raadiokuulajale muusika armastajale inimesele tuttava loo nagu Bennis from hämamine, mis on, mis on filmilugu, mis on, mis on väga tuntud lugu. Ja siis te kuulete siin rääkida on raske, kuulake, mida see laps teeb oma hääle. Nonii pennid taevast vinüüli krõbina saatel ja Robert Inno Loretti plaadi sisse on praegu reed süvenenud. Sellepärast et ma tean, et Roberti ja on ka reedaks lemmikuid. Ja just jälle see on lapsepõlve mälestused, teda mingid raadio ja väga palju mängiti, väga palju mängiti. No ma ütlen, et kui ma näen siin, et siin on niisugused nagu niisugused lood nagu romantika, eks ole, super, kuidas ta seda laulis, Wayczema ikka, väga raske on sulle öelda, mida ma nendest kuulata tahaksin, mis sa ise arvad, siis ei oska öelda? Romantika oleks hea ja suplemise ruut jälle, et et ja, ja miks, miks ta on hea, miks on romantika jälle sellepärast, et ta on Taavet raadiomeeskvartett laulis selle omal ajal ju nii-nii hästi hiljem. Ja võtame nii-öelda ühe liini veel juurde, sinna see laul, sinu isa. Ja minu isa laulis seal ja, ja laulis seda kõige madalamat häält. Jämedamat jämedamat häält tegi ja, ja see on jälle see raadioansambel eeskätt ette nähtus, aga täna me mängime praegu siin. Robert Inno, Loretti romantik. Nonii edasi läheme siis plaadi põgenikusaatega, kus Reet Linnal siis seal külas ja räägib oma lemmikmuusikast, mis meil nagu siin on juba ilmsiks tulnud, täiesti kattuv. Ja mulle meeldib väga, kui muusikas on, kui muusikas on huumorit, et üks osa on see, mida me kuulame tõsiselt ja mida me siis meil läheb, hinge puudutab ja ja mis, mis meid mõjutab teatud tegemiste juures või toob mälestusi. See on selline, ütleme, niisugune hea kvaliteetmuusika, aga see hea huumoriga muusika on ka hea kvaliteediga, peab olema ka see, see mulle väga meeldib, et noh, meil on Eestis olemas, eks ole, oli, oli, algas kuldne Trio ja siis tuli apelsini. MM. Me ei, peaaegu ühel ajal oled ja, ja et, et need on nagu meil niisugused näitajad ja neid on ikka tasapisi siin tulnud, need lollitajad kuni seeliku küttideni välja püüavad, küll erineval tasemel. Aga noh, seda, kuidas kellelgi välja tuleb. Just. Aga ma tahan öelda seda, et kui minul on tuju nagu kehva, vaid et kui, kui ma tahan saada niisuguse head feelingut siis aastate pikku on mul üks lemmikplaat, on Leningrad kauboid üks nimelt üks plaat maanib mitu tükki, siis nad on ikka aeg-ajalt teinud ja uusi plaate. Aga mulle meeldib just seesama Alexandra Vi kooriga tehtud plaat, sest et ma olen kogu aeg mõelnud, et küll ma tahaksin olla seal kõrval selle vene, selle, selle kapteni või kes ta iganes seal kooris on selle kõrval ja vaadata talle silma või näha, mismoodi ta laulab häppi Chuck Jesaja või kuidas isegi ma ei oska seda nii halvasti hääldada nende venekeelsele eks ole, no see on täiesti vapustav ja kuna telekas seda näitas ka kontserti, siis minu arust selline huumor, see on geniaalne idee. No see on üle mõistuse nähtuste nähtus, justkui sa kujuta ette Aga kus sa tegid seda veel ju vene sellel ajal, kui pole mingit vabadust, see on patriaalse. Kes on need, kuidas on saanud see projekt üldse tõeks, sellepärast et noh, me ju kõik mäletame vene aega neid igasuguseid tingimusi Glavlite ja nii edasi ja kuidas on saanud seesama Aleksejev asja, Aleksejev, kes laulis kolm aastat tagasi pisarsilmi Nõukogude Liidu hümni, nüüd laulab siis ei topi kaverina Kimmy hoolile Lavín ja seal on seesama liidu hümn sisse pandud ja asi käib. No ikka nii üle vindi keeratud naljana. Ma ei saa aru, kuidas. Klipiga, eks laupäev luba andis mõista, et me kõik teame aega, millal meil, millal saksofonimängija tuli seina äärde peaaegu panna, seepärast, et, et noh, see oli, see oli kommunismialust õõnestav muusika, eks ole. Muusika jah, just täpselt ja igasugune rokkmuusika täpselt samamoodi, nii et et, et see on üks asja üks külg, aga kus sa selle terve selle plaadi omal sõiduaeg peale panema. Seitse hilja arega tulime are jaamaga, tulime kusagilt tööotsalt kaugemalt ja Arebanud seda plaati kuulans, anna mulle. Anna mulle, tõmban ümber, kõrvetan endale, sest et see on nii hea huumor ja see on niivõrd hea, positiivne laeng, et ma tahan teile öelda inimesed, kui teil, kui teil on on puudu millestki on puudu sellest loengust, siis võtke üks niisugune lõbus plaadikene peale, kus just niisugune lollitamine käibe tähendab hästi ja eriti siis veel, kui sa oled, aga inimesed tunned ära need nüansid, nagu sa ütlesid, et Nõukogude Liidu hümn või Katjuša käib kuskilt läbi, et kuulame ja tegelikult ma oleksin muidugi pakkunud mitte seda, millest me rääkisime, vait vaid. Let's work to kehe, eks ole, see on täpselt samamoodi on see see, selles pealkirjas on just öeldud see, mida me praegu rääkisime, et me töötame koos, eks ole. Teeme koos vene punased mingisugused pikka, pikka pikka saapaninaga koletised, klounid, et mängime Leningrad kauboisid häppida. Väga hea plaat, kuulasime, tuju, läks kohe heaks. Oleme kuulanud nüüd kantrit, oleme kuulnud eesti folki. Leningrad kauboisi viimase loo jaoks ongi koht kätte jõudnud. Ja ma näen seda plaati, kus on tegemist jällegi sellise projektiga, mitte ei ole nad nii-öelda iga päev koos bänd, vaid on projekt ja see projekt andis välja kaks plaati, eks. Need projekti on ennegi olnud. Aga, aga see on üks tõesti, mis raputas ka maailma kuskil seal 80.-te lõpu paiku. Haju MM, ma näen seda plaati. Jõuad ja sina, kes sa oled ju selle ala muusika asjatundja, mis mulle veel seal kiiresti läks süda soojaks, et ma olen võtnud sellised plaadid kaasaga, kuna sellist muusikat Ma ei saa mängida, mitte ei saa, keegi ei keela mul kodus mängida seda muusikat. Aga, aga üldiselt siiski seda head kantrimuusikat mängitakse meil vähe. Ei ole ju raadio Eamegi, kus võiks kosta niisugune hea abstrueerivai just nimelt, eks ole ju see muusika, mis, mis lõõgastab, mis, milles on täpselt sama alguses toorid, legendid, lood, jutustused nagu on bioosis, eks ole, iga laul koosneb ju mingisugusest inimese eluetapist. Eks see on niisugune plaat, mille peale on koos minu lemmikud läbi aegade ehk siis võlli Nelson elavdaks osalenud just nimelt Johnny Cash, kes oli, kelle plaate või kelle lugusid on päris palju mul ka vinüüli peal kodus olemas. Jennings ja muidugi oma helesiniste silmadega Christopher son, kes mind võlus kohutavalt, kui ma teda nägin, esimene kord filmi ei ole palavik, just nimelt konvoi. Jaja Ta ühes neist oli seal ilu. Ja, ja temal oli see help. Temal on väga palju tuntuid, lugusid on ise ise tegelikult sõjaväelendur olnud. Ja ta on väga hea helilooja, väga hea laulja, väga hea näitleja filminäitleja, siis ma mõtlen. Ja, ja, ja noh, ma ütleks nii, et Bobimegi, mida siis. Me teame must asfaltpäikeses sulase kõrbes. Kunagi laulu muidugi kuulaksin ma kõige parema meelega Charlie Chaplini sõpru, keda ma väga armastan. Et sellest mehest sõbrand rääkida mõndagi head. Aga tead sa, mis selle mehe juures seda Christopher me temast veel mõne sõna räägime jälle võlub peale selle, et noh, tema siniseid silmade hea näitleja, mul mind võluvad muusikutest lauljad, kes ei ole lauljad, miks mulle meeldib, mulle meeldib Clapton, sellepärast et väga meeldib Clapton, et minu üks unistus on seal nüüd nägemata, et jõuda veel klaverikontserdile ka, et näha seda või miks mulle meeldis know Fleur, keda ma käisin ka vaatamas ja mulle meeldis, et mulle väga meeldis, sulle väga meeldis, ma nägin sind seal jah, just et ma sain oma emotsioonid kätte, loomulikult aeg teeb oma töö, läheb edasi, eks ole ju kõik või et nüüd on, neil on, neil on veel ütleme, seesama või Eestimaal, miks mulle meeldib Riho Sibul. Või Indrek Kalda, Indrek Kalda kõik. Mulle mulle õudselt meeldis, sõber Toomas Lunge ütlus sain juba mitu aastat tagasi, et et Indrek ei laula. Ütleb sibul samamoodi jälle covid, eks ju, just kunagisi Valgre kontserdiga Valgret no müstika täiesti Sulev Luike, Sulev Luik, täpselt sama moodi, et ühesõnaga tuleb välja, et need inimesed, kes, kes oma esimeseks eesmärgiks seadnud laulmist nad suudavad tegelikult vaatata mõnikord paremini anda edasi minule kui kuulajale selle laulus tegelikku sisu, eks ole, sest ta teab, et tema tähelepanu on ta käte peal, ta töötab oma pilliga või edasi ja, ja, ja suur räägib mõtlemata vaata, kui sa hakkad väga tõsiselt ühe asja peale mõtlema, siis ta ei lähegi sul nii hästi. Aga kui sa teed pingevabalt seda ausalt ja ausalt, siis on okei. Vaata, Christopher, seal on samasugune, et ega tal tühjal teab mis hirmsat lauluhäält ju ei ole, tegelikult. Aga ta jutustab need laulud niimoodi, et see tal on üldse paljudeni, ütleb ta, ütleb jah, aga siin nad on jah, kõik koos ja igaühel on oma väike sooloparti ka siin selles selle plaadi peal, mis kannab nime siis Hayway man ehk siis maantee või rekkamehed. Oh, ei või nüüd on nende tegelikult selle projekti nagu filosoofia tuligi selle Haywemen üks plaadid Pealt hajuvaimann nimelisest loost välja, et et üks Haywemann oli see, kes omal ajal hobusega sõitis, teine halvem on see, kes sõitis suure masinaga, nagu need Ameerikas seal on siis Hayden oli üks oli kes Harley-Davidsoni ei olnud, tema oli hoopis selle lennuki mingi hävitaja juhtus ja nad lõpuks kõik taevas kokku said. Need neli väga hea video oli sedasi hai võimendist, nii et seal nagu sümbol. Mees, kes läheb edasi, kes liigub. Nii et mida me siis saate, lõpuks kuulame selle plaagret. Ma kui tohib veel, ma ütlen, et, et tegelikult on seda muusikat, mida ma, mida ma väga armastan, on päris palju ja nagu sa aru saada, nagu kuulajad aru saab, et seda on seinast seina, et et ma ei ole endale teinud mingit teatud kindlat, ühte muusikastiili nagu eesmärgiks kuulata, ainult et et mulle väga meeldib ka selline Natukene pehmem hevi, kõik teavad seda, et mulle see väga meeldibki, tõesti meeldib mulle, sinna kuulub AC DC või või, või sisi topp, eks ole, ja niisugused see musa mulle ka meeldib, sellepärast et see raputab sind lahti. See muusikas peab olema see asi, mis sind puudutab, raputab lahti, ajab karvad püsti või mis iganes, eks ole. Ja kui see on olemas, siis ma olen kuulama, kuulama igasugust muusikat, samuti näiteks tänapäeval, keda ma väga armastan, pink, tõeliselt kihvt naine. Et jälle saanud närviczanist Chaplin või suusik Kvatro eks olevate nendest on täna puudu nendest niisugustest nahkpükstest kargavatest Rockeritest naistest just et, et see on see aga, aga kantrimuusika on selline. Nii nagu kontroll siis sõna otseses mõttes rock n roll, mida ma täna küll mänginud, aga mis on minu ajamuusika, mis on positiivne ja ta sõnum võib-olla mõnikord kurb, aga ta ikkagi on positiivne muusika, mis mis nagu viib edasi selles mõttes seda võid sa kuulata rahulikult, igal pool, ta ei tee sulle haiget, nagu see HIV Männal siis üks nendest, mis, mis ja seesama lugu. Ja ma olen palju kuulanud ja ma ikka jälle tulen selle loo juurde tagasi, saan džuustori suvaid ja selle loo autor siis ongi siis seesama peenikese häälega pika peenikese patsiga igihaljas Willie Nelson ja seal nad siis koos kõik neljakesi ongi, et selline on see minu musa valik. Aitäh, Reeda, sa oled, sa said tulla siia ja seal me läheme edasi, nagu haivõimendeid. Just aitäh sulle, et sa mulle ütlesid, siis sa oled üks vähestest, kes ütleb mulle. Nii, ütlevad.