John anger oli pärit perekonnast, mis oli Haadeses Mississippi jõe äärses väikeses linnas juba palju põlvkondi. Hästi tuntud. Johnny isa oli pidanud palju tuliseid võistlusi, et hoida enda käes amatöörgolfitšempionitiitlit. Proua Angeri poliitilisi kõnesid tundsid kõik seinast seina. Äsja 16 aastaseks saanud noor Jongi anger aga oli teinud kaasa kõik New Yorgist tulevad uusimad moevoolud, enne kui ta endale pikad püksid jalga sai. Nüüd pidi ta mõneks ajaks kodust lahkuma. Seesama kihk kummardada Uus-Inglismaaharidust, mis tõotab kadu kõigile küla Kolgastele ja riisub sealt igal aastal kõige palju tõotavamad. Noormehed oli haaranud ka tema vanemaid. Neil ei passinud miski peale selle, et poeg tuleb saata bostoni lähistele sant Maedasse kooli, sest Haades jäi nende armastatud ja andeka võsukese jaoks liiga tillukeseks. HD-s, aga nagu te teate, kui olete sinna juhtunud, peetakse moodsamat ettevalmistuskoolide ja kolledžite nimedest õige vähe lugu. Sealsed asukad on juba nii kaua suurest ilmast eemal elanud. Et ehkki nad katsuvad rõivamoes kommetes ja kirjanduses ajaga kaasas käia, sõltuvad nad neis asjus siiski üpris suurel määral kuuldustest ning seltskonnasündmust, mida Haadeses peetakse üsnagi peeneks. Põlastaks mõni Chicago liha, impeeriumi printsess maotuks. Angeril jõudis kätte ärasõidu eelõhtu. Proua anger pakkis asi see Alpusega tema kohvreid, linasest riidest ülikondi ja ventilaatoreid täis. Anger aga kinkis oma pojale asbest riidest raha tasku, mis oli pangatähtedest pungil. Ära unusta, et meie ootame sind alati avasüli, ütles ta. Võid kindel olla poeg, et me ei lase kodukolde leegil kustuda. Ma tean vastase John kähedalt. Pea ikka meeles, kes sa oled ja kust pärit, jätkas isa uhkelt. Sise või miski sulle kahju teha. Sa oled anger Haadesest. Vana ja noormees surusid teineteisel kätt ning John asus pisaraid valades teele. Juba 10 minutit hiljem oli ta linna piiridest välja jõudnud ja jäi seisma, et viimast korda tagasi vaadata. Vanamoeline Victoria ajastu motovärava kohal oli kummaliselt pilkupüüdev. Johnny isa oli ikka ja jälle püüdnud vahetada seda veidi särtsaka maja hoogsama sildi vastu, näiteks Haades, haara õnnel sarvist või lihtsalt tere tulemast. Mis oleks võinud rippuda elektri lambikestest kujundatud kahe südamlikult teineteist suruma mäe kohal. Vana moto oli tsipake masendav, oli härra anger mõelnud, nüüd aga. John vaatas oma vaatamise ära ja pööras palge otsustavalt reisisihi suunas. Samal hetkel, kui ta pöördus minekule, näisid Haadese tuled taeva taustal olevat tulvil sooja kirglikku ilu. Seal ma ei tea, see kooli oli bostonis troll Spirse autoga sõites poole tunni tee. Tegelik vahemaa jääb aga igaveseks teadmata, sest mitte keegi Jondi anger välja arvatud polnud sõitnud sinna iial millegi muu kui Rolf Spirsiga ega arvatavasti sõidagi. Sant Maidas on nimelt maailma kõige kallim ja kõige valitumatele noormeestele mõeldud erakool. Johnny esimesed kaks aastat läksid meeldivalt. Kõikide noorukite isad olid rahajõmmid ja Jon käis suviti moodsates kuurortides külas. Koolivennad, kelle juurde ta läks, meeldisid talle väga, aga nende isad olid tema silmis otsekui ühe vitsaga löödud ning ta murdis tihtima noorubki pead nende ülima ühenäolisus pärast. Ta ütles, kus on tema kodu, küsisid nad lustakalt, seal põrgupõhjas on vist üpriski palav. Ning Jon manas näole mannetu naeratuse, vastas. Seda on küll. Tema vastus oleks ehk tulnud puhtamast südamest, kui viimane, kui üks neist poleks heitnud üht ja sama nalja parimal juhul terake teisemate sõnadega. Kas sul on seal põrgupõhjas ikka parajalt soe, mis oli talle täpselt niisama vastukarva? Teise kooliaasta keskel pandi jonni, klassi tasane kena noormees nimega PÖFF-i Washington. Uustulnuk oli meeldiva käitumisega ja koguni sant Maidasse kohta ülimalt hästi rõivastatud, ent hoidus millegipärast teistest eemale. Ainus, kellega tal tekkisid lähemad suhted, oli Jondi anger. Aga isegi Johnil ei tahtnud ta oma kodustega perekonnast poolt sõnagi poetada. Iseenesestki mõista oli ta rikas, kuid peale paari järelduse, mis Jon oli oma sõbra jutu põhjal teinud ei teadnud teisest suurt midagi. Seepärast tõotas Berghi kutse veeta suvi tema pool Läänes jonni uudishimu kuhjaga rahuldada. Ta võttis kutse kõhklemata vastu. Alles siis, kui nad juba rongis istusid, hakkas PÖFFil esimest korda jutt üsna libedalt jooksma. Ühel päeval, kui nad sõid restoranvagunis lõunat ja arutasid oma koolivendade iseloomuvigu muutis PÖFFi äkitselt hääletooni ja tegi ootamatu märkuse. Minu isa tähendas, ta on maailma kõige rikkam mees. Asso, kostis Jon viisakalt. Ta ei osanud sellele usaldusavaldusele midagi vastata. Ta kaalus, kas mitte nentida? See on ju väga kena, kuid see kõlas õndsalt ning oli juba poetamas. Kas tõesti, ent hoidis end tagasi, sest niimoodi jäänuks mulje, justkui kahtleks ta PÖFFi sõnades. Nõnda põrutavas väites, aga ei sobinud hästi kahelda. Kõige rikkam kardas persi. Ma lugesin maailmaalmanahhi ist alustas John, et Ameerikas on üks mees, kelle aastasissetulek on üle viie miljoni ja neli meest, kelle aastasissetulek on üle kolme miljoni ja need on köinid. PÖFF-i suu tõmbus põlastavalt kuu silbiks. Pisikapitalistid raha, maailma prügikalad, väikekaupmehed, liigkasuvõtjad, minu isa võiks nad üles ostega, paneks seda ise tähelegi. Aga kuidas ta, miks pole ära toodud tema tulu, mille pealt ta makse maksab? Sest ta ei maksagi. Natuke maksab, aga mitte tõelise sissetuleku pealt? Ta on vist küll väga rikas, ütles John lihtsalt, mul on hea meel. Mulle meeldivad väga rikkad inimesed. Mida rikkam inimene, seda rohkem ta mulle meeldib. Noormehe tõmbule näole tekkis kirglik, siiras ilme. Möödunud lihavõtte ajal käisin ma Flykser morfide juures. Vivian litser möff rubiinid on nii suured nagu kanamunad ja safiirid on nagu hoovused seest valgustatud. Ma armastan kalliskive, nõustus pessi õhinal. On muidugi ei taha, et koolis keegi sellest teada saaks, aga mul endalgi on kaunis kenake kogu. Ma kogesin markide asemel kalliskive ja briljandid, jätkas John innukalt šnitsel möffidelon, pähklisuuruseid, briljanti. See pole midagi. PÖFF-i oli end ettepoole kallutanud ja alandas hääle tasaseks sosinaks. See pole mitte kui midagi. Minu isal on teemant, mis on Ritz Carlton hotellist suurem. Montana loojang lebas kahe mäe vahel nagu hiiglasuur verevalum, millest lähtuvad tumedad arterid. Looklesid üle mürgitatud taeva. Määratu kaugel taeval kikitas sissiküla tibatilluke armuke, too ja unustatud. Räägiti, et sissi külas elavat 12 meest 12 sünget, seletamatut hinge, kes imevad lahjad piima sõna otseses mõttes paljast kaljust, millele salapärane sigitaja võim on nad elama määranud. Need FISi 12 meest olid omaette rass otsa kui looduse noorus kapriisi ajel aretatud liik, mille looja oli hiljem meelt muutes hüljanud. Taamal laiuva mustjassinise vere valumi poolt roomas üle hüljatud maa pikk rodu liikuvaid tulukesi ja Fischer. 12 meest kogunesid kummitusena jaama hüti juurde, et vaadata kella seitsme rongi Chicago transkontinentaalset ekspressi möödumist. Mingi arusaamatu seaduse põhjal peatus transkontinentaalne ekspress umbes kuus korda aastas fishi külas ning neil kordadel astus rongist välja inimkogu või paar istus videviku-ste ilmunud ühe hobusevankrisse ja sõitis vere valumi loojangusse. Selle mõttetu ja naeruväärse sündmuse pealtvaatamine oli saanud FISi meeste seas omalaadseks kultuseks ainult pealt vaadata. Ta ei muud illusioonide jõhutanud neid pisutki imestama või oletusi tegema, muidu oleksid need salapärased külastused võinud anda tõuke religiooni tekkimiseks. FISi meestest aga oli usk kaugel sellel kõledal kaljul juurdunud isegi kristluse kõige elujõulisemad raevukad, dogmad niisiis polnud altarit, preestrit ega ohverdamist. Lihtsalt igal õhtul kell seitse kogunes jaama hüti juurde vaikiv inimsalk kogudus kelle tuim verevaene uudistamine oligi otseselt palve. Sel juuni õhtul oli suur pidurimees, kelle fishi rahvas, kui see üldse oleks mõnd jumalust kummardanud, oleks valinud oma taevaseks kangelaseks määranud, nii et kella seitsmene rong jätab oma inim või mitte inimlaadungi sisse. Kaks minutit pärast kella seitset astusid, börsihind on ja see ongi angerrongist välja. Rutasid 12 FISi mehe lummatud pärani kartlike silme eest mööda istusid vankrisse, mis oli ilmunud justkui eikuskilt ja sõitsid ära. Pärast pooletunnist teekonda, mille jooksul videvik kalgendus pimeduseks tervitas vankrit juhtivkidakeelne neeger üht tumedat kogu eespool sünge hämaruse rüpes vastaseks kutsari, tervitas õikele, keeras kogu nende poole helendava Ta mis tunnistas neid nagu kuri silm. Mõõtmata sügavast ööst. Lähemale jõudnud nägi jonn, et tegemist on suure automobiili tagatulega suurema ja võimsama ka, kui ta eales oli näinud. Sõiduki kere oli läikivas metallist, mis oli toonilt küllastunum kui nikkel ja heledam kui hõberatta Rummudele tipitud küütlev, rohelisi ja kollaseid geomeetrilisi kujundeid ning visioon ei tihanud oletatage, kas need on klaasikillud või kalliskivid. Auto kõrval seisis valvel kaks neegrit säravas liiv, rees, mille sarnast võib näha Londoni kuningliku rongkäigu piltidel. Ning kui noormehed astusid vankrist maha, tervitati neid keeles, mida külaline ei mõistnud. Aga mis tundus olevat lõunaosariikide, neegri murraku äärmuslikum vorm. Istu sisse. Ütles pressisõbrale, kui nende kohvrid visati limusiini eebenikarva katusele. Anna andeks, pidime sind vankriga nii kaugele vedama, aga ei tule ju kõne allagi, et rongisõitjad või need viletsad püssimehed näeksid seda automobiili. Jessas, mäherdune toon. Selle hüüatuse kutsus esile auto salong. John nägijat polster koosnes tuhandete tibatillukeste kalliskividega, tikitud hunnitust, siil, kobe läänist, kuldkanga taustad. Taks käetugedega istet, millel noorukid mõnulesid, oli kaetud materjaliga, mis meenutas sametit, aga näis olevat kootud kirevate jaanalinnusulgede otstest. Mäherdune auto. Hüüatas John uuesti rabatud. See PÖFFi puhkes naerma, mis sa nüüd? See on ainult üks vana risu, mida me kasutame universaalauto asemel. Sedaaegu sõitsid nad juba sujuvalt läbi pimeduse mäelahkme poole. Umbes pooleteise tunni pärast jõuame kohale, ütles perse kella vaadates. Hoiatan sind ette, et midagi niisugust pole sa veel kunagi näinud. Kui auto andis aimu sellest midagi on peagi näeb, siis oli ta tõesti valmis üllatusteks. Haadises valitsenud lihtsa usutunnistuse tähtsaimaks tõekspidamiseks oli rikaste ras jumaldamine, austamine ning kuid jonnist oleks keelanud nende juuresolekul midagi peale rõõmsa alandlikkuse, siis oleksid pühaduse rõivetusest õudust tundvad vanemad temast lahti öelnud. Nad olid jõudnud mäe lahtmini, keerasid sinna ja tee muutus peaaegu otsekohe konarlikumaks. Kui kuu paistaks siia, siis näeksid, et me oleme suures kurus, ütles PÖFF-i ja katsus aknast välja vaadata. Ta lauses kõnetorusse mõne sõna ning teener lülitas jalamaid helgiheitja sisse ja laskis määratu suurel valgusvihus üle nõlvade libiseda. Nägu kivine, tavaline auto läheks kohe tükkideks. Kui teed ei tunne, oleksin tanki tarvis. Pane tähele, Me sõidame mäkke. Oli tõesti märgata, et nad tõusevad mäkke ning juba mõne minuti pärast ületas auto kõrgendiku, kust paistis äsja silmapiiri kohale kerkinud kahvatu kuu. Järsku jäi auto seisma ja pimedusest ilmus selle kõrvale mitu kogu samuti neegrid. Noormehi tervitati taas selle samas vaevu arusaadavas murrakus. Sisa kaasasid neegreid tööle ning kalliskividega kaunistatud suurte autorataste külge kinnitati konksudega neli pea kohal kõikuvad päratu trossi käiku süüje häia. Ning Jon tundis autod pikkamööda maast üles kerkivat ikka üles ja üles mõlemat kätt kõrguvate kaljude kohale ning neistki kõrgemale, kuni ta nägi Allaotuvat lainet kuuvalget orgu sootuks teistsugust kui mägede mülgas, millest nad olid äsja end lahti kiskunud. Kaljud olid veel vaid ühel pool ja siis korraga polnud enam kaljusid ei nende kõrval ega kuskil ümberringi. Ilmselt olid nad tõhusalt määratule püstlood selle kivitipule. Hetk hiljem laskusid nad jälle allapoole ning neid poetati tasase mürtsuga siledale maapinnale. Kõige hullem on möödas, ütles pressi ja kiikas silmad vidukile aknast välja. Siit on veel ainult viis miili mööda meie oma teed, mis on laotud mosaiiksillutisekividest. See kuulub meile. Isa ütleb, et siin lõpevad Ameerika ühendriigid. Kas me oleme Kanadas? Ei ole. Me oleme Montana kaljumägedes. Sa oled praegu maa ainsal viiel ruutmiilil, mida pole kaardistatud. Ei, vastas persse muheledes. Seda on püütud teha kolmel korral. Esimesel korral ostis mu vanaisa osariigi terve kaardistamise osakonna ära. Teisel korral laskis Ameerika Ühendriikide ametnike kaarte võltsida. See pidurdas kardistajaid tervelt 15 aastat. Viimane kord oli raskem. Isa korraldas nii, et kaardistajate kompassid sattusid kõige tugevamas magnetvälja, mis on eales kunstlikult loodud. Ta laskis teha terve komplekti väikese hälbega mõõdistusriistu, mida kasutades jääb mulje, otsekui poleks seda maa-ala olemaski ning asendas nendega nood, mida tegelikult kavatseti kasutada. Siis muutis ta ühe jõe voolusuunda ja laskis ehitada selle kaldale näiliku küla, et mõõdistajad näeksid teda, ei arvaksite, et see on linn, mis asub tegelikult 10 miili eemal orus. Mu isa kardab ainult üht, lõpetas ta ühtainsat asja maailmas, mille abil võib meid leida. Mis see on? Vesi tasandas häält, aeroplaanid, sosistas ta. Meil on pool tosinat õhutõrjekahurid ja seni oleme puhtalt pääsenud. Aga mõned inimesed on surma saanud ja paljud vangi langenud. Isa ja mina ei tee seda, märka mägi, aga ema ja tüdrukud lähevad endast välja ning ikka jääb risk, et järgmine kord ei õnnestu meil puhtalt pääseda. Rohelises kuuvalges taevas ujuvad narmad ja villa udemed, mis kandsid ainult au poolest pilvede nime. Möödusid rohelisest kuust nagu kallihinnalised idamaised kaubad, mida kantakse tatari khaani hindava pilguga. Johnile näis, nagu oleks päevaaeg ning nagu purjetaksid tema pea kohal taevas noormehed, kes puistavad alla brošüüre ja patent ravimireklaame ühes oma lootus sõnumitega ahvatlevatele Kalju vangis, külakestele Johnile tundus, nagu näeks ta neid pilvedest alla kiikavat vaatavat ja vaatavad kõike, mida oli vaadata paigas, kuhu ta oli sattunud. Mil moel siis õieti? Kas neid oli kantud mingi kurikavala riistapuuga, sellele maale, vangistusse, kaugele patent ravimitest ja brošüüridest kuni viimse kohtupäevani või kui nad ei peaks lõksu langema, kas siis tooksid kärmelt vuhiseb suitsupahvak ja lõhkeva mürsu terav kaarnad armetuna maa peale, mis viiks börsi, ema ja õed jälle endast välja. John vangutas pead ning tema praokil huulte vahelt pääses välja tasane õõnes naer. Missugune meeleheite tegu, küll selle kõige varjus peitub. Missugune pentsiku, Gröisuse enesekaitse abinõu. Missugune hirmus ja kuldne saladus. Villaudame pilved olid nüüd mööda heljunud ja Montana öö laius akna taga kirkana nagu päev. Suured rattad veeresid mosaiiksillutisekive pidi sujuvalt ümber vaikse kuuvalgejärve. Viivuks kadusid nad kirbelõhnalise jaheda männiku pimedusse, misjärel jõudsid avarale muruplatsile ning jonni rõõmuhüüatus kaikus ühel ja samal ajal PÖFFi nappide sõnadega. Olemegi kodus.