Järvepiirilt kerkis tähtedest valgustatud hunnitu marmorhiilguses loss poolde kõrval mäkke ning sulas sunniduses ideaalses sümmeetrias ja kumamas naiselikkus rauguses männimetsa pimedusse. Hulk torne, längus rinnatistel, napizzakmaid otsekui kujuri tahutud kuldset valgusristküülikud, kuusnurgad ja kolmnurgad. 1000. kollases aknas tähes IRA ning Sinavate varjulagendike killunenud mahedus verelised jonni vaimus otsekui muusikakord. Ühe kõige kõrgema ja kõige mustema jalamiga torni tipp oli valgustatud tuledega, mis tegid sellest otsekui heljuva muinasjutumaa nikuid. Jon vaatas hingepõhjani lummatuna üles voogas viiulite tasane Hatcher Kaare Allar okokoolikus harmoonias, mille sarnast polnud tema kõrvu iialgi varem kostnud. Hetk hiljem peatas auto laiade kõrgete marmorastmete ees, mida ümbritsev ööõhk lõhnas õiteküllusest. Trepimade meil lendas kahe poolega uks vaikselt valla. Pimedusse voolas merevaiguvalgust, millesse ilmus musta rõivastatud ja kõrge soenguga hunnitu naine kes sirutas käed tulijate poole. Hiljem meenutasid Jon toda esimest õhtut värvi virvarr heina kiiresti vahelduvate aistingutena muusikana, mis oli mahe nagu armastaja hääl ning asjade, tulede, varjude, liigutuste ja nägude iluna. Seal oli hallipäine mees, kes seisis ja jõi pisikesest kuldjalaga kristall pokaalist mitme värvilistlik kööri. Seal oli Sully näoga tütarlaps, riides nagu titaani ja juukse Palmikuis safiirid. Seal oli tuba, mille paksust pehmest kullast seina tantsida jää survele järele ja tuba, mis sarnanes kujutlusega ideaal vanglast lagi, põrand ja kõik muu oli vooderdatud katkematu briljanti kihiga. Briljanti oli aga iga kujuga igas suuruses ning kui läideti kõrged lillad nurgalambid pimestas silmi valgus, mida võib võrrelda ainult selle endaga ning mis on kõrgemal inimlikest soovidest ja unistustest. Noorukid uitasid läbi tubade labürindi. Mõnikord lõi altpoolt valgustatud põrand nende jalge all leegitsema hiilgavates, mustrites, karjuvalt, räigetes, pastelselt õrnades sellistes valgetes mustrites või tagasihoidlikkus ja keerukates mosaiikidest mis oli kindlasti pärit mõnest Aadria mere mošeest. Mõnikord nägi Jon paksu kristallkihi all siniseid või rohelisi veekeeriseid, kus ilutsesid vilkad, kalad ja vikerkaare värvilised vesikasvud. Juba kõndisid kenad kõik võimaliku koe ja värviga karusnahkset tal vaipadel või pikki kahvatuid vandli karba koridore mis näisid nõnda terviklikud, otsekui oleksid need nikerdatud ammu enne miinim ajastut välja surnud dinosauruse ühestainsast hiigelkihvast. Ähmaselt meelde jäänud teekond ning Jubanaadistusidki õhtulauas. Iga taldrik koosnes kahest peaaegu märkamatust terviklikust briljanti kihist, mille vahel oli omapäraselt töödeldud smaragd, filigraan otsekui rohelisest õhust lõigatud nikerdis. Kaeblikult kaikuv, pealegi tõlkimatu muusika heljus läbi pikkade koridoride ning jonnitool sulgedega kaetud ja vargsi selja kuju järgiv otsekui neelas esimest portveiniklaasi tühjendava noorubki ning võttistama võimusesse. John püüdis uimaselt vastata küsimustele, mis talle esitati, kuid tema keha kaisutav mesine luksus tegi unenäotunde veel tugevamaks ning kalliskivid. Kangad, veinid ja metallid sulasid tema silme ees sulniks uduks. Ja vastas ta end viisakalt pingutades seal pärapõrgus on tõesti palav. Ta suutis seepeale veel haledat naerugi põhistada, kuid siis tundus talle nagu kerkiks ta paigast liikumata ning vähimagi vaevata õhku ja heljuks minema, jättes magustoiduks mõeldud unistuste roosa jäätise puutumatult lauale. Ta uinus virgunud, said aru, et möödunud on juba mitu tundi. Ta oli suures vaikses toas, meil olid eebeniseinad ja mida valgustas tuhm kuma. Liiga nõrk, liiga tagasihoidlik, et seda valguseks nimetada. Noor võõrustaja seisis tema kõrval. Sa jäid õhtulauas magama, ütles börsi. Mina oleksin äärepealt jäänud nii hea oli pärast kooliaastat jälle mõnuleda. Teenreid võtsid su magamise ajal riidest lahti ja vannitasid sind. Kas see on voodi või pilve? Õhkas Jon börsi börsi, enne, kui sa lähed. Tahaksin vabandust paluda. Mille eest? Selle eest, et kahtlesin su sõnades, et sul on prits kartoni hotellisuurune. Teemantperse naeratas. Ma arvasingi, et sa ei usu mind. Tead see mägi, mis mägimägi, millel loss seisab. Võrdlemisi väike mägi. Aga umbes 50 jala paksuse mulla ja kruusakihi all on ehe teemant. Üks terve teemant kuupmiili suurune, veatu teemant. Kas ei kuulagi mind? Kuule. Jon, anger oli taas uinunud. Hommik virgudes tähendas Jon uniselt, tuba voolas samal hetkel päikesevalgust täis. Ühe seina eebenipaneelid olid liugu alusel kõrvale libisenud. Nii. Johni kamber jäi päeva paistele, poolenisti valla. Voodi kõrval seisis valges Librees kogukas neeger. Tere õhtust, pomises Jon Meeli tundmatuid paigust tagasi kutsudes. Tere hommikust. Kas olete valmis vanni minema? Oi, ärge tõuske, ma tõstan teid vanni, kuid ainult oma pidžaama, nööbid ise lahti teete, Istandaja tänan teid. John lebas vaikselt, sellal, kui ta pidžaama seljast võeti, mis tegi talle nalja ja heameelt. Ta ootas, et tema eest hoolitsev must kontoa tõstab ta nagu lapsukese üles, aga ei midagi sellist. Ta tundis hoopis voodit pikkamisi küljele kalduvat ning veeres jahmunult seina poole, mille eesriie andis järele. Ta libises mööda Udejat kallakut alla ja plahvatas õrnalt ihusooja vette. John vaatas ringi. Lang, tee või liugtee, mida mööda tuli vette libisenud oli end tasapisi tagasi lapanud. Jon oli sattunud teise kambrisse, istus need põrandasse ehitatud vannis, ainult peanupp väljas. Kõikjal ümberringi, nii toaseinte taga kui ka vanni külgedel ja põhjas oli sinine akvaarium ning ta nägi läbi kristallpinna kalu merevaigutulede vahel ujuvat ja vähimagi uudishimus libisevad mööda tema väljasirutatud varvastest, millest neid lahutas ainult kristall vahesein. Pea kohal, tulbas läbi mererohelise klaasi päikesepaistet. Küllap soovita täna hommikul kuuma roosivett ja seebivahtu ning lõpetuseks ehk külma merevett. Neeger seisis tema kõrval. Jah, vastas John tobedalt naeratades, nagu teile meeldib. Mõte tellida oma kasina eluviisi kohast harjunud vanni, olnuks peps ja sulaselge upsakas. Neeger vajutas nupule ja sadama hakkas sooja vihma, mis tuli justkui ülevalt, kuid tegelikult, nagu on hetk hiljem avastas kõrval paiknevast purskkaevust. Vesi värvus õrnroosaks ja vanninurkadest Neljast miniatuurset morsa peast purskus vedela seebijuga ainsa viivugali vanni külgedele kinnitatud tosin pisikest sõuratast Vilbanud segu Vikerkaare nakk ütlevaks roosaks vahuks, mis ümbritses Johni pehmelt, õrnalt ja kergelt ning paiskas vahetevahel sillerdavaid roosasid mulle üles. Kas näitan, Ginu? Pakkus neeger aupaklikult. Tänan, aparaadis pea lühike jant, aga ma võin panna selle asemel ka tõsise kilu, kui paremaks arvata. Ei aitäh, vastas John viisakalt, kuid kindlalt. Ta tundis vannist liiga suurt mõnu, et veel mõnd meelelahutust ihata. Ent meelelahutustuli siiski. Hetk hiljem kuulas ta pinevalt väljast kostvaid, flöödihelisid flööti, delt vulises muusikakosk, jahe ja roheline nagu tuba ise. Ning peagi lõi kaasa Helge Piccolo flööt, mille heli oli veel õhulisem kui jonni kattev ja hellitav seebivahupits. Pärast ergutavat külma merevett ja külma värsket lõpukümblust astusid Jon vannist välja võttis pehme hommikumantli ümber ja heitis sama materjaliga kaetud diivanile, kus teda hõõruti õli, alkoholi ja lõhna võietega. Hiljem istus John mõnusale toolile ning talaati habet ja pügati juukseid. Härra börsi ootab teid elutoas, ütles neeger, kui need toimingud sai tehtud. Minu nimi on kick, samm, härra anger. Minu kohuseks on igal hommikul härra angerja eest hoolitseda. John läks päikest täis tuppa, kus teda ootasid pruugost ja võrratutes valgetes põlvpükstes persee, kes istus tugitoolis ja suitsetas. Niisugune on Washingtoni perekonna lugu nagu Pössiivsele Johnile hommikueine ajal visandas. Praeguse härra Washingtoni isa oli olnud Viršinialane George Washingtoni ja Baltimore'i otsene järeltulija. Kodusõja lõppedes oli ta 25 aastane kolonel välja kurnatud Istandusega ja umbes 1000 dollariga Kullas. Fits Norman kalpää, Washington. Nii oli. Noore koloneli nimi otsustas kinkida või Ženja valduse oma nooremale vennale ja minna läände. Ta valis välja kaks tosinat kõige ustavamad mustanahalist, kes teda iseenesestki mõista jumaldasid ja ostis 25 piletit läände, kus kavatses nende nimele maad võtta ning lamba- ja piimakarjale alus panna. Kui ta oli Montanas olnud vähem kui kuu aega ning asjad edenesid väga kehvasti, tegi ta suure avastuse. Ta läks mägedesse ratsutama, eksis teelt ja hakkas pärast toiduta läbi aetud päeva nälga tundma. Kuna tal polnud jahipüssi kaasas, oli ta sunnitud oravat jälitama ning märkas keset tagaajamist, et loomake tassib suus midagi läikivat. Veidi enne seda, kui loomake lipsas oma urgu, sest saatusel polnud niisugust nõuet. See orav leevendaks koloneli nälga pillas ta kandami suust maha istunud jaama olukorra üle järele mõtleva Fitz normanni pilk jäi pidama kylgendusel enda kõrval rohus. 10 sekundiga oli ta täielikult isu kaotanud ja saanud 100000 dollari omanikuks. Orav, kes oli ärritava kangekaelsus ega keeldunud toiduks saamast, oli kinkinud talle suure ja täiusliku teemandi. Hilisõhtul leidis Fitzdaaman laagri tee viimaks üles ning 12 tundi hiljem olid kõik tema mustanahalised mehed oravauru juures tagasi ning kaevasid palavikuliselt mäe külge. Ta ütles neile, et oli leidnud kvartsi kaevanduse ja kuna ainult paar meest olid näinud ehtsat väikest briljanti, uskusid nad teda küsimusi esitamata. Kui aga ilmseks tuli avastuse kogu tähtsus, sattus ta kimbatusse. Mägi ise oli teemantsõna otseses mõttes ehe teemant. Ta pani neli sadula koti kiiskavaid kivi näidiseid täis ja sõitis ratsaSand pooli. Seal õnnestus tal poolest tosinast väikesest kivist lahti saada. Ent kui ta katsus õnne suurem, aga siis kukkus müüa minestamalt maha. Ning Fits Norman arreteeriti avaliku rahu rikkumise pärast. Ta põgenes kartsast ja sõitis rongiga New Yorki, kus müüs mõned keskmise suurusega teemantid ja sai umbes 200000 dollarit kullas. Kõige haruldasemaid vääriskive ei julgenud ta lagedale tuua, vaid lahkus New Yorgist ja täpselt õigel ajal. Juveeliringkondades oli tärganud määratu elevus mitte niivõrd teemantide suuruse, kuivõrd salapärase allika pärast, kust need olid linna ilmunud. Lewis pööraseid kuulujutte, et kätsgilis kössi rannikul Longaylandi Washingtoni väljaku all oli avastatud teemandikaevandus. Iga tund hakkas New Yorgist väljuma huvi, ronge tuubil täis kirkade ja kühvel labidatega mehi, kes olid teel kõikvõimalike ümberkaudsete Eldoraadode poole. Noor Fits, Norman oli aga sel ajal juba tagasiteel Montanasse. Teise nädala lõpuks oli ta välja rehkendanud, et teemantmägi on ligikaudu võrdne maailma kõikide teadaolevate teemantide ja briljantide väärtusega. Paraku polnud seda võimalik mingit moodi täpselt välja arvestada, sest tegemist oli ühe tervikliku teemandiga. Ja kui seda oleks müügiks pakutud, oleks turul jalad alt ära löönud ning kui väärtus oleks kasvanud suurusega võrreldes tavalises aritmeetilise progressioonis poleks jätkunud kogu maailma kullast. Et sellest kasvõi kümnendiku ära osta. Ja mida nii suured teemandiga üldse peale hakata. Hirmus täbar olukord. Ühes mõttes oli ta rikkaim mees, kes eales ilmas elanud. Aga kas see oligi üldse midagi väärt? Oleks võimatu öelda, mida valitsus ette võtaks, et vältida paanikat nii kulla kui kalliskiviringkonnas, kui see saladus ilmsiks tuleks. Võib juhtuda, et nad võtavad teemandi otsekohe enda valdusse ja kehtestavad monopoli. Fitz noolmannil ei jäänud üle midagi muud kui oma mäge salaja turustada. Ta kutsus noorema venna lõunast kohale ja pani värviliste jüngrite järelvaatajaks. Mustanahalised polnud seniajani taibanud, et orjus oli kaotatud. Kindlam oleks, luges ta neile ette enda koostatud teadaande, et keerajal forist oli lõunaväärisemaid uuesti koondanud ja ühe tarmuka lahinguga põhja alistanud neegrid uskusid teda kõhklematult. Nad olid üksmeelselt nõus, et see on hea ning hakkasid kohe evangeeliumitundi pidama. Fitz Norman ise sõitis 100000 dollari ja kahe kirstu täie igas suuruses teemandiga välismaale. Ta purjetas Hiinad jonkiga Venemaale ning oli pool aastat pärast Montanast lahkumist Sankt-Peterburis. Ta üüris silma torkamatu eluasemeläks viivitamatult õukonna juveliiri juurde ja teatas, et tal on tsaarile teemant pakkuda. Ta jäi Sankt-Peterburi kaheks nädalaks. Teda ähvardas alaline mõrvamise oht. Ta kolis ühest üürikorterist teise ega söandanud kogu selle kahe nädala jooksul käia oma kirste vaatamas rohkem kui kolm või neli korda. Kui ta tõotas aasta pärast suuremate ja ilusamate kividega tagasi tulla lubati tal Indiasse sõita. Aga enne, kui ta lahkus, olid õukonna varahoidjat kandnud ameerika pankadesse tema nelja vale nime all avatud arvetele 15 miljoni dollari suuruse summa. Täna siis Ameerikas aastal 1868 pärast veidi rohkem kui kahe aasta pikkust äraolekut, et ta oli käinud 22 riigi pealinnas ja rääkinud viie keisri 11 kuninga, kolme printsi, ühe šahhi, ühe khaani, ühe sultaniga. Sel ajal hindas Fits normann oma varanduse suuruseks. Miljard dollarit. Saladuse ilmsikstulekut aitas ikka ja jälle vältida üks ja sama asjaolu. Vaevalt olid tema suurimad teemandid jõudnud nädala üldsuse silme all olla, kui neid ümbritsesid juba legendid, nii paljudest saatuse keerdkäikudest, armulugudest, revolutsioon, kroonidest ja sõdadest. Just nagu oleksid need pärinenud esimese Babüloonia kuningriigi aegadest. Fitz Norman Washingtoni elu 1870.-st aastast kuni surmani aastal 1900 oli pikk kuldne sündmuste jada. Mõistagi oli ka kõrvalliine. Ta põikas kõrvale oma valduse kaardistamisest, abiellus Virginiast pärit naisega, kellega tal oli üksainus poeg ning oli sunnitud pärast pikka täbarat viperuste rodu tapma oma venna, kelle õnnetu harjumus end maani täis juua ja talitsematult suud pruukida oli neid mitu korda ohtu seatud. Siiski määrisid need õnnelike äri edendamise ja laienemise aastaid. Ainult õige üksikud mõrvad. Veidi enne surma muutis Fits Norman tegutsemistaktikat ning ostis peaaegu kogu raha eest mõni miljon välja arvata hulgi haruldasi mineraale ja paigutas need nipsasjakest nimetuse all kogu maailmapangaseif idesse. Tema poeg Pradok Dalton Washington järgis isa eeskuju ainult veel ette. Nägelikumalt mineraalid vahetati kõige haruldasemaks elemendiks raadiumiks. Need miljardile dollarile kullas. Vastava summa võis paigutada sigarikarbi suurusesse hoiulaekasse. Kolm aastat pärast Fits normanni surma otsustas tema poeg Pradak, et äri on juba piisavalt edenenud. Parandust, mille tema ja ta isa olid mäest võtnud, ei olnud võimalik enam täpselt kokku arvata. Ta pidas Tšifreeritud märkmiku, millesse kandis ligikaudse raadiumi hulga kokku tuhandes- pangas, mille kliente oli ning kuhu tähendas üles kõik varjunimed, mille all seda hoiti. Siis tegi ta väga lihtsa teo pitseeris kaevanduse tapitseeris kaevanduse välja võetust piisas, et kõik veel sündimata Washingtoni saaksid paljude põlvkondade jooksul supelda võrreldamatus luksuses. Tema ainsaks hooleks peab olema saladuse kaitsmine sest selle väljatulekul puhkeb paanika, teeks temast ja kogu maailma varanduse omanikest merivaesed. Niisugune oli perekond, kelle pool viibis Johntii anger. Niisugune oli lugu, mida ta kuulis saabumisjärgsel hommikul oma hõbeseintega elutoas.