Pärast hommikueinet läks Jon suurest marmoruksest välja ning vaatas uudishimulikult enda ees laiuva maastiku. Teemantmäe ja viie miili kaugusel asuva järsu graniitkaljuvahelisest torust õhkus ikka veel kuldset vinet, mis värelas raugena kaunite muruplatside, järvede ja aedade kohal. Siin-seal olid tagasihoidliku varju pakuvad jalakasalud hoopistükkis teistsuguseid kui vintsked männimassiivid, mis hoidsid künkaid tumedas sinkjas rohelises haarades. Otse jonni pilgu all vudises taamal ühest metsatukast hanereas välja kolm vallatut hirvevasikat, kes kadusid kohmakalt teise tukka musta vöödilisse pool valgusse. Jon poleks põrmugi üllatunud, kui ta oleks näinud puude vahel vilepilli, puhuvad fauni või silmanud roheliste lehtede kõige hallimas roheluses lümfi, roosa tihu ja lendlevaid kuld. Kiharaid. Tasahilju lootus säilitades astus ta marmortrepist alla, häiris pisut kahe siidise karvaga vene hurdakoera und ning hakkas minema mööda valge ja sinise kirjutest sillutisekividest teed, mis justkui ei viinudki kuhugi. Ta ammutas kõigest rõõmu nii, kuidas suutis. Voorus õnn ja selle alaline nappus ei suuda iial elada ainuüksi tänases päevas vaid võrdlevad seda alati kujutluses loodud hiilgava tulevikuga. Lilled ja kuldneiud ja tähed on selle võrratu kättesaamatu noorus, unelema tunnismärgid ja ettekuulutused. Jon läks ümber õrnade roosipõõsaste, mis täitsid õhu raske hõnguga ning kõndis läbi pargipuudealuse samblalaigu poole. Ta polnud veel kunagi samblal lebanud ja tahtis veenduda, kas ütlemine pehme nagu sammal on ikka tõesti tõsi. Siis aga nägi ta üle rohu lähemale tulevat tütarlast. See oli kauneim olend, keda John oli eales näinud tütarlapsele neljas valge lühike kleit, mis ulatus ainult veidi allapoole põlvi ning tema juustesse oli siniste safiir pannaldega kinnitatud reseda pärg. Tütarlapse roosade paljaste jalgade sammudest varisesid rohu kõritelt kastepiisad tõligioonist noorem 16 aastane, mitte rohkem. Tere. Hüüatas neiu mahedalt. Minu nimi on kismin. Jonnile oli ta juba palju enam kui pelk nimi taastusneiu poole ega julgenud lähemale jõudes end õieti liigutadagi, et mitte teise paljaid varbaid ära tallata. Sa pole veel minuga, tuttab ütles neiu, mahe hääl. Tema sinisilmad lisasid. Oh sa oled paljust ilma jäänud. Eile õhtul nägid mu õde jasmiini. Mina olin haige, sain salatimürgituse, jätkas mahe hääl ning silmad täiendasid. Ka haigena olen ma armas, aga kui ma korter veks saan panid mu südame kõvasti põksuma, ütlesid jonni silmad ja ma pole eriti tuim. Kuidas ainult nüüd tunned? Küsis tema hääl. Loodan, et sul on täna hommikul parem. Sina armsake lisasid silmad erutatult. John märkasid, nad kõnnivad mööda teerada. Tütarlapse ettepanekul istusid nad koos samblale, mille pehmusessioon ei suutnudki otsusele jõuda. Ta suhtus naistesse kriitiliselt ainsatki puudusest. Jämedat pahkluud, kähe hääl, tuhm silmavaade aitasid teda täiesti ükskõikseks teha. Ent esimest korda elus oli tema kõrval neiu, kes tundus olevat välise täiuse kehastus. Kas sa oled idast? Küsis kismin. Võluv huviga. Ei, vastased Jon, lihtsalt ma olen saadesest kismingas, polnud haadisest kuulnud või ei osanud selle kohta midagi meeldivat öelda, sest ta ei teinud sellest pikemalt juttu. Ma lähen sügisel itta kooli, ütles ta. Mis sa arvad, kas mulle meeldib seal? Ma lähen New Yorki preili mao juurde, see on väga range kool, aga nädalavahetused veedan ma meie New Yorgi kodus, sest isa kuulis, et tütarlapsed peavad selles koolis kahekaupa jalutama. Suisa tahab, et sa oleksid uhke märkist. Jon Me olemegi uhked, vastas neiu ja tema silmad sädelesid väärikalt. Kedagi meist pole kunagi karistatud. Isa ei luba, seda. Kord, kui mu õde jasmiin oli väike, lükkas ta isa trepist alla. Aga isa tõusis lihtsalt püsti ja lippas minema. Ema oli veidi kohkunud, jätkas kismin, kui ta kuulis, et sa oled, saad aru sealt, kust sa oled. Ta ütles, et kui tema oli tütarlaps aga tema on ju hispaanlanna ja vanamoeline. Kas sa oled kodunt palju ära küsiski on, et kerget solvumist varjata. Ta pidas tütarlapse ema sõnu õelaks, vihjeks tema provintsi päritolule. Püssid, jasmiin ja mina oleme igal suvel siin, aga tuleval suvel läheb jasmiin juppordi. Järgmise aasta sügisel astub ta Londonis seltskonda. Teda esitletakse õukonnas. Kas tead, alustas John kõhklevad, sa oled palju elu küpsem, kui ma sind nähes esiotsa arvasin. Ooeima ole ühti, hüüatas neiu rutakalt, ma ei tahaks seda olla. Eluküpsed, noored inimesed on minu meelest hirmus tavalised, kas sina ei leia? Mina pole tõesti üldse niisugune. Ütleme, et olen, siis ma hakkan nutma. Tütarlaps sai nii kurvaks, et huuled hakkasid värisema. Jon oli sunnitud tagasi ajama. Ma ei mõelnud seda, ma tahtsin sind ainult kiusata. Mul poleks midagi selle vastu, kui ma oleksin niisugune, väitis neiu. Aga ma ei ole. Ma olen väga süütu ja tütarlapselik. Ma ei suitseta, ei joo ega loe midagi, palju luule, ma ei tea matemaatikast keemiast peaaegu mitte midagi. Ma käin väga lihtsalt riides, õieti käima, peaaegu üldse riides. Eluküps on viimane, mida võib minu kohta öelda. Ma arvan, et tütarlapsed peaksid oma noorust tervislikul kombel nautima. Mina arvan sedasama, kinnitas John puhtast südamest. Kisminneli jälle rõõmus. Ta naeratas noormehele ning sinisilmanurgast pudenes surnult sündinud pisar. Sa meeldid mulle, sosistas ta Salakesid. Kas sa kavatsed olla kogu külas olemise aja biossega või oled sa minu vastu kena? Sa ainult mõtle. Ma olen läbi uurimata maala. Mind pole veel ükski noormees armastanud. Mul pole kunagi lubatud poisiga isegi kahekesi jääda, no välja arvatud persega. Ma tulin nii kaugele sellesse salusse sellepärast et lootsin sinuga kokku saada nii, et perekond meile peale ei satuks. Sügavalt meelitatud ionidegi kummarduse, painutas end puusadest just nagu Haades tantsukoolis oli õpetatud hakkamegi minema, ütles kismin, armsad, ma pean kell 11 ema juures olema. Sa polegi palunud Etna sind suudleksid? Ma arvasin, et tänapäeva poisid muud ei tahagi. Jonn ajas end uhkelt sirgu. Mõned küll, vastas ta, aga mina olen teistsugune. Hadese tütarlapsed ei käitu niimoodi. Nad kõndisid kõrvuti maja poole. Jon seisis, heledas päikesepaistes, sära, Pradak Washingtoni ees. Vanem mees oli umbes 40 aastane. Tal olid ilmetu nägu, arukad silmad, jõuline keha. Hommikuti oli ta juures hobuste lõhn. Parimate hobuste lõhna käes hoidis ta hallist kasepuust lihtsat jalutuskepi, millel oli suur opaal nupp. Tema jääb PÖFFi, näitasid ionile ümbrust. Orjade ulualused on seal. Jalutuskepp osutas kaunis gooti stiilis marmor kloostrile vasakut kätt mäe veerel. Nooruses kaldusin ühel jabura idealismi perioodil ilmaelust kõrvale. Sel ajal elasid nad luksuses. Näiteks paigaldasin ma nende kõigi tubadesse kahhelvanni. Oletan dist, kas John lipitsevalt naerma puhkedes märkida, et nad hoidsid vannis. Sitt. Härrad ohvitser Murphy, rekkis Mullecordep härrans, litser möff. Tähtsusetud seisukohad ei huvita mind põrmugi. Katkestas Washington teda külmalt. Minu orjad ei hoia vannis sütt. Nad said käsu iga päev kümmelda ja seda nad ka tegid. Kui nad poleks seda teinud, oleksin ma võinud tellida väävelhappe, šampooni. Lasin vannid välja viia sootuks teisel põhjusel. Mitu orja said külma ja surid. Teatud rassidele mõjub vesi halvasti, no välja arvatud joogivesi. John hakkas naerma ning otsustas tasakaaluka nõustumise märgiks noogutada. Biodok Washington tekitas temast kohmetust. Kirjad on nende järglased, kelle mõisapõhjast kaasa tõi. Need on umbes 250. Nad on nii kaua muust maailmast eemal elanud, et nende algne murrak on muutunud peaaegu arusaamatuks, nagu te ilmselt märkasite mõneleja õpetama inglise keelt minu sekretärile ja paarile-kolmele maja teenrile. See siin on golfirada, jätkas ta üles ametis igihalja muru kõndides. Näete, see on üleni kriin. Siin pole pöetud ega metsistunud osa aegade tõkkeid. Ta naeratas Johnile armastusväärselt. Kas kongis on palju inimesi? Küsis Berghi järsku. Washington komistas ja vandus tahtmatult. Üks vähem, kui peaks olema, pahvatas ta süngelt ning lisas hetk hiljem. Meil on olnud raskusi. Ema ütles, hüüatas pesijad itaalia keele õpetaja. Õudne eksimus, sõnas Washington vihaselt. Aga mõista ka on võimalik, et me oleme ta juba kätte saanud. Ehk hukkus ta metsas või prantsatas kaljult alla. Võimalik on ka see, et pääseski ei usuta tema lugu. Aga sellest hoolimata saatsin kaks tosinat meest teda ümberkaudsetest linnadesse otsima. Kas ei vedanud? Veidi siiski? 14 kandsid mu agendile ette, et nad olid igaüks tapnud kirjeldusele vastava mehe, aga mõistagi himustasid nad tõenäoliselt ainult autasu. Ta jättis jutu pooleli. Nad olid jõudnud suure, umbes karusselli mõõtu augu juurde, mida katsid tugevad raudtrellid. Prado Washington andis ionile märku ja osutas kepiga trellide vahelt sisse. Jon astus augu servale ja vaatas alla. Otsekohe tungis tema kõrvu. Metsik lärm. Tule aga põrgusse, häi jõnglane, kuidas üleval õhkan, kuule, viska meile köis, semu, ega sul mõnd vana sõõrikud või paari eilset võileiba Ülale. Kuule kutt, kui lükkad selle vennikese, kellega sa koos oled alla, siis näitame sulle, kuidas tehakse sääred anadele minu poolt üks tohlakas ole hea. Augus oli liiga pime, et silm oleks selle põhja seletanud, aga Jon sai aru, et need toorelt optimistlikude käredamalt reipad, märkused ning hääled kuuluvad süüdimatu seltsi keskklassi ameeriklastele. Siis sirutas Washington jalutuskeppi, puudutas üht nuppu rohus ning all lahvatas valgus. Need on seiklushimulised meremehed, kel oli õnnetus Eldoradosse jõuda, märkis ta. All oli nähtavale ilmunud suur kauss ja õõnsus. Selle küljed olid järsud ning ilmselt poleeritud klaasist ning veidi nõgusal põhjal seisis umbes kaks tosinat meest küll lendurivorm, mis oli pooliti, munder ja poolite kostüüm. Nende ülespööratud näod, millel Loitis viha, kurjus, meeleheide, jultunud pilge olid kasvanud Pik habemesse, kuid üldiselt paistsid nad olevat hästi toidetud, terve kamp, kui mõned silmnähtavalt otsa jäänud välja arvata. Vaadake, Washington tõmbas aiatooli augu servale jahistus. Kuidas elate, poisid, päris ta lahkelt. Päikeselist õhku kerkis teotuse koor, milles lõid kaasa kõik peale mõne üksiku Gesele liiga masendatud, et karjuda. Kuid Prada Washington kuulas häirimatu meelerahuga. Kui kajagi oli vaibunud, tegi ta uuesti suu lahti. Kas te olete ka mõelnud, kuidas kitsikusest pääseda? Siit-sealt kerkis märkusi. Me otsustasime suurest armastusest siia jääda. Laske meid välja, küll me siis leiame tee, kuidas kitsikusest pääseda. Pradok, Washington ootas kuningad taas vaikiaid, siis lausus ta. Ma olen teile olukorrast rääkinud. Ma ei taha teid siia. Soovin, et poleks teid kunagi näinud. Teie enda uudishimu tõi teid siia. Niipea kui teil tuleb pähe väljapääs, mis kaitseks ühtlasi mind ja minu huve. Olen rõõmuga nõus seda arutama. Aga kui raiskate jõudu tunnelite kaevamisel ja, ja ma tean sellest uuest, mida te alustasite. Ei jõua kuigi kaugele. Pole teil midagi nii raske, nagu võiks arvata. Kui teie oleksite seda tüüpi mehed, kes muretseksid armastatud koduste pärast, siis poleks ilmaski hakanud lendamisega jahtima. Üks pikk mees astus teiste hulgast välja ning tõstis käed, vangistajad teda märkaks. Ära kuulaks. Las ma esitan teile paar küsimust, karjus ta. Teesklete, et olete õiglane mees. Jutt või asi? Kuidas saaks minut positsiooniga mees olla õiglane teiesuguste vastu. Niisama hästi võiks rääkida hispaanlasest, kes on õiglane lihakäntsaka vastu. Selle järsu märkuse peale tõmbusid kõigi kahe tosina mehe näod pilve, kuid pikk mees kõneles edasi. Hea küll, süüdistab, me oleme selle üle ka varem vaielnud. Te pole humaanne ega õiglane, aga te olete inimene või vähemalt nimetate end selleks ja peaksite suutma seada end meie asemele just nii kauaks, et mõelda kui, kui mis, kui nõudis Washington külmalt kui tarbetu mitte minu jaoks. Kui julm. Me oleme sellest rääkinud. Kui kõne all on enesekaitse, siis pole julmast olemas. Te, olete olnud sõduri, te teate seda. Mõelge midagi muud välja. Sel juhul, kui rumal. Selles on teil, õigus, Washington. Aga eks otsige mõni teine väljapääs. Olen pakkunud teile võimalust valutult surra. Kas kõigil või ükskõik, kellel teie seast olen pakkunud, et lasen teie, naised, armsamad lapsed ja emad röövida ning siia tuua, teen teie eluasemesuuremaks, läind, toidan ja katandid elu lõpuni. Kui oleks olemas mingi meetod jäävaks mälu kustutamiseks, siis opereeriksin teid kõiki, laseksin end väljaspool oma reservaadi piire vabaks. Aga see on ka kõik, mis mul pähe tuleb. Äkki usaldaksid meid, et me ei anna teid välja, hüüdis keegi. Ei tee seesugust ettepanekut, ometi tõsimeeli, tõrjus Washington põlastava ilmega. Lasin ühe mehe välja, et ta õpetaks mu tütrele itaalia keelt. Möödunud nädalal pääses ta pakku. Kahest tosinast kõrist kerkis järsku meeletu rõõmurkatus ning järgnes vaimustatud põrgulärm. Vangid trumpisid tantsu, hõiskasid joodeldasid, kähmlesid üksteisega äkilises elavus hoos. Nad jooksid isegi mööda kaussi augu klaasseina nii kõrgele, kui suutsid, libisesid oma kaasasündinud ihupatjadel alla tagasi. Pikk mees laskis laulu lahti ja teised lõid kaasa. Varsti tõmbama keisrioksa hapu Uibu puuoksa otsa. Nathan Washington istus läbitungimatu vaikuses, kuni laul lõppes. Näete, nüüd, märkis ta, kui tal õnnestus endale jälle terake tähelepanu tõmmata. Ma ei kanna tee peale viha. Mulle meeldib, et end hästi tunnete. Sellepärast ma ei rääkinud teile kogu lugu ühe korraga ära selle mehe, mis ta nimi nüüd oligi. Kritshällo ja lassid minu agendid 14. ise paigas maha. Vangid ei osanud arvata, et mainitud paigad olid linnad ning rõõmu möll vaibus otsekohe. Aga ikkagi, Katsaste põgeneda, hüüdis Washington viha sugemeid hääles. Kas loodate, et ma riskin pärast pisukest vahejuhtumit usaldada ühtki teie seast? Taas kaikus rodu hõikeid, muidugi. Kas teie tütar hiina keelt ei taha õppida? Kuulge, mina oskan itaalia keelt, mu ema oli itaallanna. Äkise tahaks ta New Yorgi moodi purssida. Kui tema on see suurte siniste silmadega pisike, siis ma võin talle õpetada palju paremaid asju kui itaalia keel. Ma tean airi laule ja kunagi oskasin pilliga puhuda. Härra Washington sirutas jalutuskepi järsku ette ja vajutas nuppu rohus, nii et all avanenud vaatepilt kustus otsekohe ning nähtavaks jäi vaid suur tume suu. Süngete mustavate trilli hammastega. Kuulge, hüüdis Alt üks, seal ei lähe ta kuskile, enne kui pole meid õnnistanud. Aga härra Washington kõndis kahenurki saatel golfiväljaku üheksanda augu poole, nagu olnuks põrguhaud koos oma sisuga üksnes takistus, millest golfikepi raudots oli kerge vaevaga ja võidukalt jagu saanud.