Juuli teemandimäe külje all oli jahedate ööde ja soojade ergavate päevade kuu. John ja kismin olid teineteisesse armunud. John ei teadnud, et väike kuldne jalgpall, mille ta oli tütarlapsele kinkinud, rippus plaatinaketi otsas, tolle rinnal, aga nii see oli. Kismiin omakorda ei teadnud, et suur safiir, mis oli ühel päeval tema lihtsast soengust maha kukkunud, oli hellalt paigutatud jonni. Kalliskivikarpi. Ühel hilisel pärastlõunal, kui rubiinide ja hermelinedega kaunistatud muusikatuba oli vaikne, veetsid nad seal terve tunni koos. Noormees hoidis tütarlapse kätt ja too vaatas teda niisuguse pilguga, et Jon sosistas valjusti tema nime. Tütarlaps kummardus tema poole, kuid jäi kõhklema. Kas sa ütlesid dismin, küsis ta tasakesi või dismi. Ta tahtis kindel olla, ta arvas, et oli äkki valesti aru saanud. Kumbki neist polnud veel kunagi suudelnud. Kuid järgmise tunni jooksul polnud seal vist küll enam erilist tähtsust. Pärast lõunat riivis mööda. Öösel kui viimnegi muusika ohe oli kõrgemast tornist alla hellinud, lamasid mõlemad virgena ja meenutasid õnnelikes unistustes möödunud päeva. Viive Nad olid otsustanud abielluda nii pea kui võimalik. Härra Washington jagaks noormeest, käisid iga päev sügavas metsas jahil või kalal, mängisid golfi unisel rajal. Jon laskis oma võõrustaja diplomaatiliselt kõik mängud võita või ujusid jahedas mägijärves. John leidis, et Washington on kõrgevõitu isiksus, kellele ei paku kõige vähematki huvi kellegi teise arvamus või seisukoht peale iseenda oma. Proua Washington oli kogu aeg tõrjuv ja endassetõmbunud. Ta suhtles ilmse ükskõiksusega oma mõlemasse tütresse ning oli ülimas vaimustuses oma pojast öökhist, kellega pidas õhtulauas hispaania keeles Võrinal lõputult pikki vestlusi. Vanem tütar Jasmiin sarnanes välimuselt kismiiniga. Oli ainult veidi rangejalgne ning tema käsivarred ja sääred lõppesid suurte labakäte ja labajalgadega kuid polnud temperamendi poolest teps mitte tema moodi. Tema lemmikraamatutes oli juttu vaestest tütarlastest, kes olid oma lesestunud isa Virtinad. Jon kuuliski Smiinilt, et jasmiin polnud toibunud šokist ja pettumusest, mida talle oli valmistanud maailmasõja lõppemine just siis, kui ta kavatses sõita Euroopasse, sõduri sööklaid inspekteerima. Ta oli mõnda aega murest kidunud ning Pradok Washingtoni oli astunud samme uue Balkani sõja lõkkele puhumiseks. Kuid siis olid jasmiin näinud avatud Serbia sõdurite pilti ja kogu huvi kaotanud. Tõsi, ja kes miin paistsid olevat pärinud oma isalt kalgilt ja suursuguselt kõrgi hoiaku. Nende igas mõttes oli tunda alalist alasti isekust. Johni võlusid, lossi ja oru imed. Pradok Washington ütles börsi oli lasknud röövida maastikuaedniku arhitekti lavakujunduskunstniku ja möödunud sajandist järelejäänud prantsuse dekadentlik luuletaja. Ta oli andnud nende käsutusse terve väe neegreid lubanud varustada neid kõikide materjalidega, mis maailmal pakkuda ning laskis neil oma ideid teostada. Ent üksteise järel olid nad kõik osutunud häda varastaks. Dekadentlik luuletaja oli kord hakanud taga nutma kevadisi bulvareid, milles teda oli lahutatud, teinud ebamääraseid märkusi vürtside ahvide ja vandli kohta kuid polnud öelnud midagi asjalikku. Lavakujunduskunstnik omakorda tahtis panna orus üles Trovikonna imevigureid raba vaid vaatemänge, millest Washingtoni oleksid varsti tüdinenud. Mis aga puutub arhitekti ja maastikuaedniku, siis nemad mõtlesid ainult kivinenud tavade vaimus. Selle peavad nad tegema niisuguseks ja tolle naasuguseks. Ent vähemasti see mure, mida nendega ette võtta, sai murtud, sest kõik vaesed vangid läksid hulluks ühel varahommikul pärast ühes toas veedetud ööd, mille jooksul nad olid püüdnud kokku leppida, kuhu rajada purskkaev ning nüüd viibisid nad mugavalt vaimuhaiglas, uuest poordis, kannektikatis. Aga päris John uudishimulikult, kes kavandas siis kõik teie imeilusat salongid, hallid juurdesõiduteed ja vannitoad? Vastas perse, häbi öeldagi, aga seda tegi kinomees. Ta oli ainus, keda meil õnnestus leida ja kes oli harjunud piiramatu rahasummaga ümber käima. Ehkki ta pistis Salfety nurka pidi krae vahele ega osanud lugeda-kirjutada. Augusti lähenedes hakkas John kahetsema, et peab varsti kooli tagasi minema. Tema jääkis miin olid kokku leppinud järgmise aasta juunis plehku panna ning salaja abielluda. Siin oleks toredam abielluda pihtiskismin, aga isa ei anna mind loomulikult mingil juhul sulle naiseks. Pigem põgenen. Rikastel inimestel on praegusel ajal päris hirmus Ameerikas abielluda. Jäävad alati saatma ajakirjandusele teadaandeid panevad laulatusel selga kantud rõivad, ehkki peavad tegelikult silmas tohutut hulka vanu kantud pärleid ja pitse, mida kandis kord keisrinna šiin. Ma tean, nõustus John innukalt, kui mina olin mikser mürghidel külas, abiellus nende vanim tütar. Vendaliin mehega, kelle isale kuulus pool Lääne pidžiinijad. Kirjutas koju, kui raske on pangana ametnikupalgaga välja tulla ning Lõpetas järgmiste sõnadega. Jumal tänatud, et mul on neli tublit teenijat, see teeb elu pisutki kergemaks. No see tobe tähendaskismin, kui ainult mõelda maailma miljonitest ja miljonitest inimestest, töölistest ja teistest, kes peavad läbi ajama ainult kahe teenriga. Ühel õhtupoolikul augusti lõpu poole keeraskismini juhuslik märkus, aga kõik pea peale ja paiskas jonni, kabuhirmu küüsi. Nad olid oma lemmiksalus ning suudluste vahel tundist Jon mõnu romantiliselt kurja kuulutavatest ennetest, mis tema arvates tegid nende suhted südant liigutavamaks. Mõnikord mõtlen, et meie abiellu iialgi, ütles ta kurvalt. Sa oled liiga rikas ja suursugune. Nii rikas neiu nagu sina ei saa olla teiste tütarlaste moodi. Ma peaksin naiseks võtma hoopis mõne Omaha või siussiti heal järjel Tööriistade hulgikaupmehe tütre ja leppima tema poole miljoniga. Ma tundsin kord üht tööriistade hulgikaupmehe tütart tähendaski. Smin. Ma ei usu, et sa oleksid temaga leppinud. Ta oli mu õe sõbratar, ta käis siin külas. Aga teil on siis ka teisi külalisi käinud, hüüatas John üllatunult. Kes minna, ise oma sõnu kahetsevad. Oja ütles, et hakkab, mõned on siin tõesti käinud. Aga kas te, kas su isa ei kartnud, et nad lobisevad teist muule maailmale? Noh, natuke kartsime küll natuke küll. Vastaskismin räägime millestki meeldivast. Aga jonni, uudishimu oli juba ärganud, millestki meeldivama, nõudis ta. Mis siis selles jutus ebameeldivat on, kas nad polnud toredat tütarlapsed? Tema suureks hämmastuseks hakkaski mind nutma. Olid küll selles kogu see häda ongi. Mõned neist kasvasid mulle tõesti südame külge, jasmiinile samuti, aga ta kutsus neid ikkagi. Ma ei saanud sellest üldse aru. Johni südames sündis sünge kahtlus. Kas sa tahad öelda, et nad lobisesid ja su isa laskis nad kõrvaldada. Veel hullem, pomises tütarlaps murtult. Isa ei tahtnud millegiga riskida ja jasmiin muudkui kirjutas neile ja kutsus neid ja neil oli nii tore. Neiut haaras ägeda kurbuse kahk. Avastuse õudusest vapustatud jonn istus suu ammuli ning tundis, kuidas viimane kui närvilõpe kogu kehas tõmbub pingule otsekui istuks tema selgrool lendu söötmiseks valmis varblaseparv. Nüüd rääkisin sulle kõik ära, ehkki poleks tohtinud, ütles tütarlaps, rahunes äkitselt ja kuivatas oma tumesinised, silmad. Kas sa tahad öelda, et su isa laskis nad tappa, kui nad hakkasid ära minema? Kes mind noogutas? Tavaliselt augustis või septembri alguses, on ju täiesti loomulik, et me lahutame nendega enne meelt nii hästi nagu suudame. Kui jälk. Kuidas? Heldeke. Ma hakkan vist hulluks minema. Kas sa tunnistasid tõesti, et jah, katkestas kismine, olgugi ehitades me ei saa ju neid niimodi vangis hoida nagu lendureid, sest nad oleksid meile päevast päeva elavaks ette heitaks. Jasmiinile minule tehakse alati kergemaks, sest isa hoolitseb selle eest rutem, kui me arvame. Niimoodi säästab ta meid jumala käiatud stseenidest. Nii et tapsite nad. Fui kisendas Jon. Seda tihti väga kenasti. Nad mürgitati, une peate, nende perekonnale öeldi alati, et nad surid matis sallakidesse. Aga ma ei saa aru, miks te ometi ikka ja jälle külalisi kutsusite? Mina ei kutsunudki, pahvatas kismin. Ma pole mitte ühtki külalist kutsunud, jasmiin kutsus. Ja neil oli alati väga tore. Cha spin tegi neile alati viimse hetkeni imeilusaid kingitusi. Arvatavasti hakkan ka mina külalisi kutsuma, küllap ma karastan. Ma ei saa ju lasta nii paratamatult nähtusel nagu surm takistada meil elust mõnu tundmast, kuniks seda on. Mõtle, kui üksildane oleks meie eluga, meil ei käiks iial ühtki külalist ka ema ja isana oma parimat sõpra niimodi ohvriks toonud, nagu meie. Siis süüdistas Jon. Sa lasksid mul siis endale armastust avaldada, teesklesid, et sinagi armastad mind ja rääkisid abiellumisest, ehkki teadsid kogu aeg väga hästi. Et ma ei pääse siit elavana. Ei, tõrjus, kes mind kirglikult enam mitte. Alguses küll ja see oli niikuinii siin, ma ei saanud sinna midagi parata, ma mõtlesin, et olgu su viimased päevad pealegi meile mõlemile meeldivad. Siis ma armusin sinusse ja mul on tõesti kahju, et sa, et sind tapetakse. Ehkki ennemini näen sind surnuna kui teist tütarlast suudlemas. Või nii, kas tõesti karjust Jon raevukalt ja palju meelsamini. Pealegi olen tihtilugu kuulnud, et tütarlapsena hulga toredam niisuguse mehega, kellega ta abielluda. Miks ma seda sulle kõik ometi rääkisin? Ilmselt rikkusin nüüd kogu su mõnusa meelelahutuse ära ja ometi oli meil nii hea, kui sa seda veel ei teadnud. Ma aimasin, et see võib sind natuke asendada assoo või et sa aimasid seda jonni, hääl värises vihast, mulle aitab. Kui sul on nii vähe uhkust ja sündsustunnet, et alustab armusuhet noormehega, kes on sama hea kui laik nagu sa suurepäraselt tead, siis ei taha ma sinuga enam mingit tegemist teha. Sa pole laita, tõrjus tütarlaps jubedus, tundes Sapole laip. Ma ei luba sul öelda, et ma suudlesin laipa. Ma pole midagi niisugust öelnud, ütlesid sa ütlesid, et ma suudlesin, laipa ei öeldnud. Nende hääled olid tõusnud, kuid äkiline vahelesegamine sundis mõlemat poolelt sõnalt nakatama. Sammud tulid mööda rada nende poole ja hetk hiljem läksid roosipõõsad kahte lehte. Nende vahelt paistsid Pradak Washingtoni kena ilmetu nägu ning tema arukad silmad puurisid neid pilguga. Kes suudles laipa? Nõudis ta ilmse pahakspanuga. Mitte keegi vastas, kes mind kiiresti, midagi, ainult nalja. Mida te üldse siin kahekesi teede nõudis mees toredalt. Kes mind sa peaksid? Peaksid lugema või õega golfi mängima, mine lugema, mine golfi mängima. Vaata, et ma sind tagasi tulles enam siit ei leiaks. Seejärel tegi Washington Johnile kummarduse ja läks mööda rada edasi. Kas nägid? Küsis kismin kurjalt, kui isa oli kuuldekaugusest väljas. Sa rikkusid kõik ära. Me ei saagi enam kohtuda, Ta juba mul sinuga kokku saada. Ta laseb su mürgitada, kui arvab, et me oleme teineteisesse armunud. Me polegi enam armunud, karjus John ägedalt, nii et olgu rahulik. Pealegi ära petta ainult lootusega, et ma jään siia kuue tunniga, olen teisel pool mägesid, kui peaksin endale kasvõi hammastega käigu kaevama ja t ita. Mõlemad olid püsti tõusnud ning neid sõnu kuuldes tuligi Smin noormehe juurde võttis tal käe alt kinni. Mina tulen ka. Üks sa oled hull, tulin ja katkestas tütarlaps kärsitult ei tule sa kuhugi, sa hästi. Ütleskismin vaikset, lähme mu isale järele ja arutame seda temaga. Lüüa saanud Jon manas näole hädise naeratuse. Olgu mu kõige kallim nõustust armetu ja ebaveenva hellusega. Lähme siis pealegi koos. Armastust tütarlapse vastu tärkas taas ning asugus raugelt noormehe südamesse. Kisminon tema oma taastub koos Johniga kõigile ohtudele vastu. Ta võttis neiu ümbert kinni ja suudles teda kirglikult. Lõppude lõpuks armastabki Smiin teda ja oli ta tegelikult ju päästnud. Asja arutades kõndisid nad pikkamööda lossi poole. Nad otsustasid, et kuna praegu Washington on neid koos näinud, siis nad neil kõige targem lahkuda juba järgmisel ööl. Sellest hoolimata olid jonni, huuled õhtusöögi ajal iseäranis kuivad ning ta kummutas närviliselt suure lusikatäie paabulinnusupi oma vasakusse PZU. Ta tuli kanda türkiis diasoobli nahaga kaunistatud kaardimängutuppa ülemteenri käealune kloppis talle selga ja PÖFF-i pidas seda kõike ilmatu naljakaks. Tükk aega pärast südaööd võpatasid Jon närviliselt kogu kehast tõusis järsult istuli ja vaatas tuba, trapeerivaid sulgutavaid Loore. Sinise pimeduse ruutudest, mis olid lahtised aknad, oli tema kõrvu kostnud kauge hääl, mis suri tuuleiilid enne, kui Jon leidis selle oma mälust, mida katsid rahutate ulmade pilved. Ent järgmine heli tuli lähemalt, tuli lausa tema toa tagant lingi klõpsatus, samm, sosin, millest ta ei saanud aru. Kõhusoppi tekkis kõva kämp ja kogu keha hakkas piinavast kuulatamis pingutusest tuikama. Üks loor oleks otsekui hajunud ning Jon nägi uksel ähmast kogu pimeduses üksnes nõrgalt välja, joonistavad kogu eesriidevoltide vahel moonutatud, otsekui peegeldas räpaselt klaasil. Äkilise hirmu või otsustavuse hoos vajutasin Jon nupule oma voodi kõrval ning järgmisel hetkel istus ta naaberruumi rohelises põrandavannis, mida poolenisti täitev külm vesi tegi ta ühe ropsuga virgeks. Ta hüppas välja ning jooksis vesi märjast pidžaamas, tugeva joana Mahal ladisemas. Akvamariin ukse poole, mis viis teise korruse vandel Mademele, nagu ta teadis. Uks avanes hääletult, pea kohal suures kuplis põlev üksik karmiinpunane. Lamp heitis suursugusele nikerdatud trepile hingeminevat ilu. Jon kõhkles hetke, kohkunud ümberringi võimutsevast hääletust toredusest, mis tundus võtvat vandel Mademel väriseva üksildase nõretava tillukese inimkogu oma hiigelvoltide ja piirjoonte rüppe. Siis juhtus ühe korraga kaks asja. Johni elutoa uks lendas lahti, paiskas halli kolm alasti neegrit ja kui noormees tuikus metsikus hirmus trepi poole libises koridori teises seinas valla veel üks uks ning Jon silmas valgustatud liftis seisvat Pradok Washingtoni kasukas seljas põlvini ulatuvad ratsasaapad jalas. Saabaste kohalt paistis roosa pidžaama. Samal hetkel jäi kolm noormehe poole liikuvat neegrit. Jon polnud neid kordagi näinud ja tal käis läbi pea, et ilmselt olnud timukad seisma ja pöördusid ootavalt liftist seisva mehe poole, kes pahvatas võimuka käsu. Tulge siia. Kõik kolm. Välkkiirelt. Kolm neegrit sõitsid jalamaid kambritesse, lifti uks libises kinni, valgusristkülik kadus. John oli taas üksinda hallis. Ta potsatas jõuetult vankri trepile. Ilmselt oli juhtunud midagi äärmiselt paha endalist või seal oli teda ennast ähvardavat katastroofi vähemalt veidikeseks edasi lükanud. Mis see võis olla? Kas olid neegrid mässama hakanud? Kas olid lendurid raudtrellide eest kangutanud või olid fishi mehed pimesi mägede vahelt läbitaarunud ja tuimad, rõõmutute silmadega toretsevad orgu vahtima jäänud? Jon ei teadnud seda. Ta kuulis tasast vihinat, mida tekitas, tõuseb lift. Ning hetk hiljem kordus vihin taas, sest lift laskus jälle alla. Arvatavasti ruttas börs isale appi ning Johnile turgatas pähe, et nüüd on paras võimalus, kes miiniga kokku saada ja otsekohe põgeneda. Ta ootas, kuni lift oli tükk aega vait olnud. Värisedes veidi, sest öine jahedus tungis läbi märja pidžaama. Läks siis oma tuppa ja pani kähku riidesse. Seejärel ruttas ta pikast trepist üles ja keeras vene soobli nahkadega kaetud koridori, mis viis, kes miiniruumide juurde.