Tütarlapse elutoa uks oli lahti ja lambid põlesid. Angoora kimonovskismin seisis kuulates akna juures ninguid. Jonn astus hääletult sisse, pöördus tema poole. Oh, sa oled sina. Sosistas ta ja läks noormehele vastu. Kas sa kuulsid neid? Ma kuulsin su isa orie oma Ei. Katkestas tütarlaps, erutatud, aeroplaane. Aeroplaane. Võib-olla just see heli ärataski mind. Neid on vähemalt tosin. Just äsja nägin ma kuu taustal üht valvur kaljul laskis püssi ja see häiris kisa. Me anname kohe nende pihta, tule. Kas nad tulid nimme siia? Ja see itaallane, kes pääses minema tütarlapse viimase sõnaga üheaegselt, paiskus avatud aknasse, terav ragin. Dismin karjatas tasakesi, võttis tualettlaualt karbist väriseva sõrmi, mindi jooksis lambi juurde. Ainsa hetkega vajus kogu loss pimedusse. Tütarlaps oli tekitanud lühiühenduse. Tule süüdista noormehele. Läheme üles katuseaeda ja vaatame sealt. Ta võttis keebi ümber, haaras noormehel käest ja nad läksid uksest välja. Liftini oli üksainus samm ning kui tütarlaps oli vajutanud nupule, mis peale lift viis nad vuhinal üles võttist vormistab pimeduses oma embusse, suudles teda. Romantika oli viimaks ometi leidnud tee Jon Angeri juurde. Et hiljem astusid nad tähevalgele platvormile keerlevate pilve kahlade vahel liuglema uduvines kuu all sõudis tosin tume tiibset kogu lakkamatult ringiratast. Siit ja taamal torust kargas nende poole tule sähvakuid, millele järgnesid teravad plahvatused, kes mind plaksutas heameelest käsi, aga hetke pärast asendus rõõm pahameelega, sest lennukid heitsid ilmselt kokku lepitud märguande peale pommid alla ning kogu orust sai sügava kõikuva kõminejad tontliku valguse panoraam. Õige pea võtsid ründajad sihikule need paigad, kus asusid õhutõrjekahurid ning ühest sai peaaegu otsekohe hiiglasuur suitsev tuhahunnik pargis roosipõõsaste keskel. Kes miin? Vanus, Jon, kindlasti rõõmustad, kui kuuled, et see rünnak tuli minu mõrvaõhtul. Kui ma poleks kuru valvuri püssipauku kuulnud, oleksin nüüd surnud. Ma ei kuule sind süüdis põnevat vaatepilti jälgiv, kes mind, räägi kõvemini. Ma ütlesin, ainult karjus jonn, et meil oleks targem ära minna, enne, kui hakatakse lossi pommitama. Äkki rebenes neegrimaja sammaskoda küljest. Sammaste alt purskus leegi keiser ning suured marmorkillud paiskusid keereldes järveni välja. 50000 dollari eest orje vastu taevast süüdiskismin Sõjaeelsete hindade järgi. Ameeriklastele omandi vastu, nii vähe lugupidamist. John püüdis tütarlast uuesti lahkuma keelitada. Aeroplaanid sihtisid iga hetkega aina täpsemalt ja neile vastas samaga. Ainult kaks õhutõrjekahurit oli ilmne, tulerõngasse haaratud garnison ei suuda enam kuigi kaua vastu pidada. Tule, hüüdis Jon ja tõmbaski Smiini käest, me peame minema. Kas saad aru, et lendurid tapavad su midagi küsimata, kui nad su leiavad? Tütarlaps jäi vastu tahtmist nõusse. Me peame mõni üle 100, ma ei ütle seda lifti poole. Siis lisas ta lapsiku vaimustusega. Meid saavad vaesed, eks nagu raamatutes. Ma olen orvuke ja täiesti vaba vabaja. Vaene kui vahva. Ta jäi seisma ja suudles noormeest joomastanud. Mõlemat korraga ei saa, kostis Jon mõrult. See on juba selgeks tehtud. Kui peab valima, siis mina helistan vabadust. Täiendava ettevaatusabinõuna oleks hea, kui sa kannaksid oma ehtekarbi sisu taskusse. 10 minutit hiljem said kaks tütarlast Johnnyga pimedas koridoris kokku ning nad läksid trepist alla lossi peakorrusele. Nad kõndisid viimast korda läbi hunnitute suursuguste hallide seisatasid viivu terrassil vaatasid põlevaid neegrimaju järve vastaskaldale kukkunud kahe lennuki leegitsevad riismeid. Üksainus kahur paukus visalt ning ründajad ilmselt pelgasid allapoole laskuda, kuid läkitasid kõmisema turmtuld ümberringi. Et juhutabamus hävitaks Etiooplastest laskesalga. John ja kaks õde läksid marmortrepist alla, keerasid järsult vasakule ja hakkasid tõusma mööda kitsukese teerada, mis käändes nagu sukapael ümber teemantmäe. Kismin teadis poolel teel üht paksu metsatuka, kus nad võisid peidus lamada kuid samas oru meeletul ööl silma peal hoida ja vajaduse korral põgeneda pikki salarada kaljuses gurus. Kell oli kolm, kui nad viimaks sihile jõudsid. Kuulekas ja pikatoimeline jasmiin toetas end suure puutüve najale ja jäi otsekohe magama. John Aga hoidiskismini ümbert kinni. Nad istusid ja vaatasid hääbuva lahingumeeleheitliku tõusu ja mõõna rusuväljal, mis oli alles eile hommikul olnud aed. Veidi pärast kella nelja Koltsatas viimane allesjäänud kahur ning jäi punase suitsuteele välkkiirelt nälpel lakka. Ehkki kuu oli loojunud, nägid nad, et lendavat kogud laskuvad tiireldes allapoole. Kui lennukid olid kindlaks teinud, et piiratavail pole rohkem sõjavarustust, maanduvad nad ning Washingtoni süngel ja hiilgavalt valitsemisajal on lõpp. Kui tuli, lakkas Yorgus vaikseks. Kahe aero planis ööd hõõrusid nagu rohus valitseva koletise silmad. Loss seisis pimedana vaikivana pimeduses, niisama ilus nagu päikese valgel. Nemeesiste puine kolin aga täitis õhu valjenevaia hääbuva alaga. Siis märkas John need, kes mind magas magusast, nagu tema õdegi. Kell oli ammu neli läbi, kuid Jon kuulis samme teerajal, mida mööda nad olid hiljuti tulnud ning ootas hinge kinni pidades, kuni inimesed tema redu paigast eemalduvad. Kostis kerget kahinat, mida ei teinud inimolend. Kaste oli külm ja noormees teadis, et varsti hakkab koitma. John ootas, kuni sammud olid mäkke tõusnud ja ohutusse kaugusesse eemaldunud, nii et neid polnud enam kuulda. Siis järgnes ta neile umbes poolel teel järsku tippu taandusid puud ja kalk saduljas. Kaljuseljandik laotas end mäe põues peituvat teemanti kohale. Veidi enne sinna jõudmist aeglustas noormees sammu, sest otsekui metsloomavaist hoiatas teda, et ees on elusolend. Suure kivini jõudnud, piilus ta ettevaatlikult selja tagant välja. Tema uudishimu sai tasutud. Ta nägi, vaat mida. Prado Washington seisis liikumatu siluetina halli taeva taustal tegemata ainsatki häält ja andmata endast vähimatki elumärki. Idas vahetas maale, langes külm rohekat kuma ning üksildane kogu tundus uue päeva kõrval täiesti tähtsusetu. Sel ajal, kui Jon vaatas, oli tema võõrustaja veel mõne hetke salapärasesse mõtis killu süüvinud, sisekandis ta kahele neegrile märku ning nood laskusid kükakile, et nende vahel lebav kandam üles tõsta. Nad ajasid end vaevaga püsti. Esimene kollane päikesekiir puudutas määratu suure hunnitult lihvitud briljandi loendamatuid tahke ning süttis valge kiirgus, mis kumas taeva taustal just nagu hommikutähekild. Kandjad voorusid hetke selle raskuse all, sisega tõmbusid niiskelt läikiva naha all virdavad lihased pingule ja kõik kolm kogu seisid taas liikumatult oma tratistlikus võimetuses taevaste vägede ees. Ivake 100 pärast tõstis valge meespea ja kergitas pikkamööda käsi justkui manitseks rahva hulka, ent tähelepanelikult kuulama. Ainult et rahva hulka polnudki. Oli vaid mägede ja taeva lõputu vaikus, mille katkestas üksnes puude vahelt kostev nõrk linnuvidin. Kogu kalju sadulal hakkas kaalukalt ja vaibuma uhkusega rääkima. Sina seal küüdiste väriseva häälega sina seal. Ta nakatas käed ikka üles tõstetud peatähelepanelikult püsti, nagu ootaks ta vastust John pingute silmi, et näha, ega mäest tule äkki mehi alla, kuid mägi oli inimolenditest tühi. Oli vaid taevas ja puulatvades puhus tuul pilkamalt flööti. Kas Washington palvetab John viivo aru? Siis aga hajus illusioon, selle mehe hoiak ei lubanud palvetamisele mõeldagi. Häi, sina seal üleval? Hääl oli läinud tugevaks ja enesekindlaks. See polnud hüljatu härraspalve. Kui üldse, siis oli selles määratud üleolevat armulikust. Sina seal sõnad, mida toodi kuuldavale liiga kiiresti, et neid mõista, sulasid üksteisesse. John kuulataks hingetult, püüdis kinni kord ühe, kord teise katkendlikku fraasi häälega katkes, leidis end uuesti, katkes taas kord tugevana ning vaidlus valmina. Samas aga sugenes sellesse hämmeldunud kärsitust. Siis hakkas üksildase kuulajal koitma ning kui ta asjast aru sai, virdas kiire verevool läbi tema soonte. Räädoku. Washington pakkus jumalale altkäemaksu. Nii see oli, selles polnud mingit kahtlust. Briljant orjade käes oli näidistõotus, et tulemus on veel rohkem. Just see taipas siis on, mõne aja pärast oli mehe kõiki lauseid läbiv mõttelõng. Rikastunud Prometheus kutsus tunnistama unustatud ohvri toomiseks ristatud rituaale enne Kristuse sündimist tarvituselt kadunud palveid. Üürikest aega kaldus tema jutt meenutama jumalale, seda kingitust või toda andi, mille kõigevägevam oli heaks arvanud inimestelt vastu võtta suuri kirikuid, kui ta päästab linnad katkust müria, kulda, inimelusid, kauneid naisi ja vangi võetud, sõjavägesid lapsi ja kuninganna Sid metsa- ja põlluloomi, lambaid ja kitsi, viljasaake ja linnuterveid vallutatud maid, mida oli ohverdatud tema himude rahuldamiseks või verejanu kustutamiseks. Et osta endale vastukaubaks jumaliku viha leebumist. Ning nüüd ohverdas tema Prado, Washington teemandi, keiser kullaajastu, kuningas ja preester toreduse ja luksuse kohtunik, aardeid, millest printsid polnud undki näinud pakkudes seda mitte anuvalt, vaid uhkelt. Ta annab jumalale, jätkas Washington täpsustamist maailma suurimat teemandi. Sellele teemandile lihvitakse palju rohkem tuhandeid tahke, kui on puul lehti kuid ometi kujundatakse see niisama täiuslikuks nagu kärbsesuurune kivi. Paljud mehed näevad sellega palju aastaid vaeva, Seraamitakse suurde lehtkullast kuplisse või suurendatakse imekaunilt ning varustatakse safiiridega inkrosteeritud opaal ustega keskossa õõnestatakse kabel, mida valitseb küütlevast lõhustavast alailma kuju muutvast raadiumist Al tar, mis põletab palvetaja silmad, kui toodi, ihkab neid tõsta ning seal altaril tapetakse jumaliku õnnistegija meeleheaks iga ohver, kelle tema välja valib, olgu see kasvõi vägevam ja võimsaim elavate hingede seas. Vastutasuks on tal ainult üks lihtne soov, mille täitmine oleks issandale naeruväärselt kerge. Ainult see, et kõik oleks jälle nõnda nagu eile selsamal tunnil. Ja nõnda peaks see ka jääma nii väga lihtne. Avanägu vaid taevas. Pohlaku, need mehed koos oma lennumasinatega ja sulgub taas, antagu tema orjad elusate ja tervetena tagasi. Mitte kellelgi teisega polnud Washingtonil oma elus tarvitsenud kaubelda ega tehingut sõlmida. Ta kahtles vaid selles, kas tema pakkumine on ikka küllalt helde. Issandal on loomulikult omahind. Jumal on loodud inimese näo järgi, niisiis on öeldud. Temal peab olema omahind. See hind on haruldane, ükski katedraal, mille ehitamine on nõudnud palju aastaid, ükski püramiid, mida on ehitanud 10000 töölist ei saa selle katedraali selle püramiidi vastu. Siinkohal jäi Washington vait. Niisugune oli tema pakkumine. Kõike saab täpsustada ja polnud sugugi labane väita, et sellest vahetuskaubast saab jumal suuremat kasu. Ta andis mõista, et jumal võib võtta või jätta. Lõpu poole muutusid Washingtoni lauset katkendlikuks lühikeseks ja ebakindlaks ning keha näis pingule tõmbavad just nagu selleks, et tabada kergeimadki survet või sosinad, mis annaks märku elust teda ümbritsevas laotuses. Rääkimise ajal olid tema juuksed järk-järgult halliks läinud ja nüüd kergitas ta pead kõrgele taeva poole, justkui vana oma hulluses suursugune prohvet. Uimaselt ja lummatult üksisilmi vaatavaled Johnile näis, et ümberringi toimub midagi kummalist. Tundus, nagu oleks taevas korraks tumenenud, nagu oleks tuuleiil äkitselt midagi pomisenud kaugusest pasunat kõikunud, suur siidirüü sahisenud. Üürikeseks vajus isegi looduspimedus linnulaul lakas puud tardusid ja kaugel mägede kohal kõmisest tummilt ähvardav kõu. See oli kõik. Tuul soikus oru pikkade rohuliblede kohal. Koit ja tee asusid korraga oma kohale ning tõusnud päike saatis kuldse udu kuumi laineid, millest moodustus otsekui helkiv rada. Lehed naersid päikeses ja nende naer raputas puid. Kuni kõikidelt okstelt kostis lõkerdamist nagu haldjamaa tütarlaste koolis. Jumal oli andami tagasi lükanud. Veel ühe viivu vaatles Jon päeva triumfi, siis keeras ta ringi ja nägi, kuidas järve ääres laperdab midagi pruuni, nägi teiste kolmandastki laperdamas, otsekui oleksid kuldsed inglid pilvedest maale laskunud. Lennukid olid maandunud. Jean libistas end rahnult alla, jooksis mööda mäekülge puudesalusse, kus tütarlapsed olid ärganud ja ootasid teda. Hüppas püsti, nii et kalliskivid hakkasid taskus kõlisema. Küsimus paakil huultel, kuid vaist ütles Johniled pikaks jutuks pole mahti. Nad peavad hetkegi kaotamata mägedest alla minema. Ta haaras mõlemal neiul pääst ning vaikides pugesid nad läbi tõusva uduvalgusest ohutut tüvede vahelt läbi. Selja tagant torust ei kostunud ainsatki häält. Kui paabulindude kauga kriiskamine ja hommiku mahe ümin välja arvata. Umbes pool miili kõndinud, hoidsid nad pargialast eemale, keerasid hoopis kitsale teerajale, mis viis järgmisele kõrgendikule. Selle kõige kõrgemas punktis jäid nad seisma ja keerasid ringi. Nende pilk peatus mäeküljel, kus nad olid äsja lahkunud ning neid rusus kummaline, sünge, traagiline eelaimus. Taeva taustal oli selgesti näha, kuidas murtud hallipäine mees laskub järsust nõlvast pikkamööda alla kannul kaks tundetud hiiglaslikku neegrit, kes kandsid kahe vahel koormat mis ikka veel helkis ja kiiskas päikeses. Poolel teel alla ühines nendega veel kaks kogu. Jon nägi, et need olid proua Washington ja poeg, kelle käsivarrele ema toetus lendurid olid roninud oma lennumasinatest lossiesisele avarale muruplatsile jalutasid piss käes korrapäratusse Rodus teemanti mäest üles. Taamal kokku saanud väike viiemeheline salk, mis paelus kõigepealtvaatajate tähelepanu. Peatus Kaljuvee endil. Neegrid kummardasid ja tõstsid üles luugi mäeküljel. Nad kõik kadusid sinna esimesena hallipäine mees, siis tema naine ja poeg. Ning lõpuks kaks neegrit, kelle kalliskividega kaunistatud helkivaid turbani tipud peegeldasid viivuks päikest, enne kui luuk alla vajus. Ja nad kõik neelas. Kes mind pigistas, Johni kätt. Oi, hüüatas ta meeletult. Kuhu nad lähevad, mida nad teha kavatsevad? Küllap on seal mingi maa-alune põgenemistee. Tütarlaste tasane, karjatas, lõikas noormehe lause läbi. Kas sa siis ei taipa? Nuuksuskismi hüsteeriliselt? Mägi on mineeritud. Ta jõudnud veel juttu lõpetadagi, kuid Jon tõstis käed silmadele varjuks. Nende pilgu all värvus kogu mäepind silmipimestavalt lõõmavaks kollaseks mis kumas läbi mätta kuue nagu valgus läbi inimkäe. Talumatuks. Hõõgus kestis veel viivu, ent kadus siis nagu kustunud hõõgniit, tuues nähtavale musta kõnnumaa, kust kerkis pikkamööda musta suitsu kandes enesega kaasa seda, mis oli taimedest ja inimihust järel. Lenduritel polnud jäänud verepiiskagi ainsatki konti. Nad olid hävinud niisama täielikult nagu viis hinge, kes olid mäe sisse läinud. Samal ajal paiskus loss tohutu vappumise saatel õhku, plahvatas kerkides leegitsevad teks rusudeks ja prantsatas suitsevasse hunnikusse. Poolenisti järvevette tuld polnud, suits hajus päikesepaistes ja suurest vormitust. Kuhjast kerkis veel mõnda aeda pulber jat marmori tolmu. Siis ei kostnud enam ainsatki heli. Ja kolm inimest olid üksipäini orus. Päikeseloojangul jõudsid John ja tema taks seltsilist kõrge kaljune, mis oli märkinud Washingtoni valduse piiri ning nägid tagasivaadetes, et organ, videvikus, tüüne ja võluv. Nad istusid, et süüa ära. Toit, milles jasmiin oli korviga kaasa võtnud. Olge head, ütles ta, kui oli laudlina laiali laotanud ning võilevad sellele korralikult virna seadnud. Kas pole isuäratavad? Mulle on alati tundunud, et väljas maitseb toit paremini. Selle tähelepanekuga märkiskismiin astumis jasmiin keskklassi ridadesse. Keera nüüd oma taskud pahupidi, ütles John innukalt, vaatame, missuguseid kalliskive sa kaasa võtsid. Kuidagi hea valiku, siis peaksime kõik kolmekesi saama elu lõpuni mugavalt elada. Kes mind pani käe kuulekalt taskusse, viskas kaks peotäit kiskjaid kivikesi tema ette. Pole paha. Hõiskas John õhinal. Need eriti suured, aga kuule. Tema ilme muutus, kui ta oli tõstnud ühe kivi loojuva päikese kätte. Need pole ju briljandid. Midagi on korrast ära. Taevane arm, hüüatas kismiin kohkunult. Kardan, et hobu, ma olen võltsbriljandid, karjatas Jon. Tean, kes mind pahvatas, naerma muidugi, vale sahtli lahti. Need olid ühed jasmiini külalise kleidi kaunistused. Ma sain temalt vahetuskaubaks ehtsate briljantide vastu. Polnud elu seeski vale kalliskive näinud. Ja need võtsidki kaasa. Aga ma kardan küll. Tütarlaps silmitses võlts briljanti igatsenud. Need meeldivad mulle vist rohkemgi. Ma olen briljantidest veidi tüdinud. Suurepärane, nentis Jon Vornilt. Me peame elama haadises. Ja sina räägid veel vanu Igigi umbusklikele naistele, et ajasid sahtlid segi. Kahjuks said suisa pangaraamatut koos temaga tuleroaks. Missy saades elul peaks viga olema. Kui ma ilmun koju sinu mõnusa naisega, siis võin isa pärandusest suu puhtaks pühkida, nagu sealkandis öeldakse. Mitte kitsas mind, suu lahti. Armastan pesu pesemist, ütles ta vaikselt. Ma olen oma taskurätid alati ise puhtaks pesnud. Võtan pesu pesta ja pean teid mõlemat üleval. Kas haadises on pesunaisi? Küsis kismiin süütult. Muidugi on, vastas ja on nagu igal pool mujalgi. Ma mõtlesin, et äkki on seal rõivaste kandmiseks liiga palav. Jonnakas naerma. Eks tee proovi, soovitas ta. Sind kihutatakse minema enne, kui oled enda paljaks koorimisega õieti alustanudki. Kassi isa tuleb raha sinna, küsis tütarlaps. John pöördus üllatunult tema poole suisa surnud vastaste süngelt. Kuidas saaks ta Haadesesse tulla? Saajad selle segamini ühe teise paigaga, mis kuulutite kaua aega tagasi olematuks. Pärast õhtusööki panid nad laudlinakukkuja, laotasid ööseks tekid maha. Missugune unenägu see oli? Ohkaskismin tähti vaadates. Kui kummaline on olla siin ühe ainsa kleidi ja puruvaese peigmehega tähtede all, jätkas ta. Pole kunagi tähti märganud. Pidasin alati neid suurteks prilliantideks, mis kuuluvad kellelegi. Nüüd hirmutavad need mind. Need tekitavad. Tundub, et kogu mu nooruse aeg oli unenägu. See oligi unenägu, vastas Jon vaikselt. Kõigi noorpõli on unenägu. Hea kohase vaimuhulluse vorm. Sel juhul on tore olla hullumeelne. Nii on mulle öeldud jah, ütles John mornilt. Ma ei tea seda enam. Igatahes armastage teineteist mõnda aega aastapäevad või nii. Sina ja mina, see on jumalik joovastus, seisund, mida me kõik võime proovida kogu maailmas briljandid, briljandid ja võib-olla ka illusioonide purunemise armetu anud. Minul igatahes on see viimane olemas ning ma ei oska sellega midagi peale hakata. Nagu tavaliselt. Ta lõdises. Keera jaki krae üles, väike tüdruk. Öö on jahe. Sa võid kopsupõletiku saada. Mäherduse hirmsat patuteo tegi see, kes leiutas teadvuse. Taastame selle mõneks tunniks. Ta keeras end teki sisse ja jäi magama.