Heliloojate liidu külalisena oli Nõukogude liidus külas kaks Kuuba muusika tegelast tuntud lauljatar Kuuba rahvalaulude esitaja ester porialima ning teenekas rahvamuusika uurija Maria Teresa linaaressavio. Koos oma abikaasa arheles Leoniga on Maria Teresa lina ressaavio olnud alusepanija Kuuba rahvamuusikateaduslikule uurimistööle. Nende loodud on ka keskne rahvamuusikaarhiiv Havannas mis sarnaselt meie kirjandusmuuseumiga on kogunud rahvamuusikat kõigist maarajoonidest ja mitmesuguse päritoluga rahvusgruppidelt kogu magnetofoni ajastu jooksul. Praegu on meie vestluskaaslasel käsil heliplaadiantoloogia koostamine rohkem kui 30 aasta jooksul kogutud materjalist. Tal on kaasas ka esimene plaat sarjast afro-kuuba vanad laulud. Ja sellelt plaadilt on pärit tänase saatemuusika. Kui hispaanlased hakkasid Kuubakoloniseerima, veeti siia sisse palju orje Aafrikast. Algul asustati neegritega saare ida. Hiljem aga tekkisid farmika saare keskosa teada ja nende tegutsemiseks oli vaja hästi palju orje. Neid toodi mitmetest Aafrika piirkondadest. Algas erinevate neegrihõimude segunemine. Tekkis uus mitmete Aafrika keelte elemente sisaldav kohalik kõnekeel. See oli kolonisaatoritele kasulik selleks, et orjad ei õpiks isandate keelt ja ka selleks, et hävitada võimalus ja mõtegi kunagi kodumaale tagasi saada. Nii tekkis etniliselt mitmekesine orjakultuur Kuuba saarel. Selle kultuuri tänapäevalgi jälgitavad juured ulatuvad Nigeerias Kongo jõe kallastele pantu hõimude juurde. Samuti toodi orje kalapaarist, Tahomeest ja mujalt. Abaqua on Nigeeriast ja kalabaarist pärinevate neegrite salajane hõimuliit. Kõiki oma rituaale on Abaquad pühitsenud salaja, varjates neid võõraste, eriti aga oma orjapidajatest isandate eest. Tänu sellele on üle mitme sajandi säilinud ka nende rituaalide muusika ja tekst nii arhailisest keeles, et tänapäeva Aafrika keelte uurijad peavad keelte ajalugu uurides sageli tulema just Kuubale iidseid keelevorme otsima. On ju üldiselt nii, et emamaast isoleeritud rahvusrühmade juures paljud folkloorinähtused konserveeruvad. Parimad Kuusalu rahva lauludki on üles kirjutatud Simi kitsa asunduses. Ja meie rannarootslaste keel ja etnograafia on olnud maiuspalaks Rootsi uurijatele. Abaquand traditsioonis on tähtis koht legendidele. Neis esitatakse naiivsed ürgsed rahvauskumused asjade algusest ja maailma ajaloost. Neid laule lauldakse hõimukoosolekute majas Fambaas. Rituaali ja laulu saadavad mitmesugused trummid. Igal neist trummidest on tseremoonias oma funktsioon. Üks trummidest, et kui e-on kõige tähtsam, kõige püham. See trumm on ehitud kõige ilusamate kukesulgedega. Legend algab trummi sissejuhatusega. Siis järgneb jutustus Enngaame. Jutustus käib iidses aafrika keeles. Eeeffic. Kord oli kaks küla effi. FI külavanema tütar läks allikale vett tooma, võttis pea pealt kannu ja hakkas mahunika, aga koos Leega tõstis allikast välja ka suure kala losoom preparaat. See polnud muidugi tavaline, vaid võlukala. Sakrifida hakkas tüdrukuga inimkeeli kõnelema harju tüdruk aga ehmus, viskas kannu käest ja jooksis külla. Küla vanamehed kuulsid kalast, tulid allikale, võtsid kannu kalaga, viisid koju ja taltsutasid kala, et see hakkaks neile maailma asju seletama. Sellest ajast peale oskasid ainult mehed kalaga rääkida ja käisid tihti tema käest nõu küsimas. Et tüdruk saladust välja ei lobiseks, pidi ta surema. Läksid aastad. Kala suri vangistuses. Aga et kalahäält enda jaoks säilitada, tegid mehed trummi. Nad proovisid seda teha küll inimese, küll mitmete loomade nahast aga alles vasikanahaga. Trumm tegi õiget kala häält. Jutustusele Enn kaame järgneb saateta laul, uuemba laulus vahelduvad koor ja solist. Sellises maneeris võib laulda mitmesuguseid, nii rituaalseid kui tavalisi jutustavaid teksti. Et Kuubale toodud neegrid kohe katoliku kirikule allutati on praeguseks nende ürgsed loodususkumused segunenud mitmete ristiusulegendidega kuid ka kirikulegendid on saanud omapärase naiivse ril. Arusaamatu kiriklik müstika on asendatud lihtsustatud elu lähedaste reedega. Rituaalseid laule tuli laulda kõigile pühakutele, nii katoliku koju, omadele Aafrikast kaasa toodutele. Tseremoonia võis alata, kui kohal olid kõik santeyrod. Igas ant Eiro oli vastutav ühe pühaku või ürgse maa vaimuga kontaktipidamise eest. Väga paljud santeiravad laulavad Veliidses joruuba keeles. Neid on aga väheks jäänud ja nad ei taha oma vanu laule ja keelt enam noortele õpetada. Nii kaovad vanad kombed, aga koos kommetega ka ürgset trummid ja laulud. Ka järgnev laul kuulub rektuaalsete hulka. See on salvestatud ühel tseremoonial San Louisis. Kuubalased mängivad väga mitmesuguseid trumme selles laulus siin on saatjaks kooniline trumm, poku joruuba hõimud kasutavad veel pühasid trumme, pata ja mitmesuguseid teisi löökpille. Neist abee ja checkere kannavad veel oma aafrikalike nimesid. Need rütmipillid on tehtud tühjaks õnnistatud kõrvitsjatest, mille sisse on pandud sobivat põrinat tegevaid seemneid. Kõigi lauludega kaasneb tants või lihtne rütmiline liikumine. Kõlisevad ehted, tantsijat plaksutavad rütmis kaasa või hüüatavad spontaanselt 11 innustades. Tähtsal kohal on töölaulud nii nagu igal rahval, nii on ka Kuubalastele iga töö jaoks olnud sobiv laul. Eriti aitasid laulud raske orjatöö ajal murduvat hinge toetada. Laulu alustab rühmajuht eeslaulja, teised kordavad sõnu tööliigutuste rütmis. Nüüd räägime pandudes mängu, antud on veel säilitanud oma Aafrikast kaasa toodud kombeid ja üldiselt on need kombed üsna metsikud. Järvulegi pandud tegelevad mitmesuguste nõidumistel jama ja kaera. Selleks valmistavad nad spetsiaalseid rohusegusid taimedest ja ohvriloomade luudest. Vääram para, kui on vaja vaenlasele õnnetust kaela nõiduda. Peab nõiarohi eriti tugev olema. Vanasti olevat siis võetud mõne aktiivse juhtimishimulise tuttava peaajust tehtud pulber üheks nõiarohukomponendiks. Pantud rituaalses laulus laulab solist huvitava sugereerima vaikse maneeriga. Pantodelt on ka järgmine lärmakas pidustuste helipilt, kus kõik tantsivad jõukat. Enamasti on selliste tantsulaulude tekstiosa väga napp ja korduv. Mõne sõna taga, mida solist kordab, võib olla pikk jutustus või legend. Tantsuste osavõtjad teavad kohe, millest jutt on. Seda ühte tantsu võib tantsida terve öö. Kuubalaste matusetseremooniat Ki on hoopis erinevad meie omadest. Iga lahkunut mälestatakse tema lemmiktegevuse kaudu. Kui sureb ära rumba tantsija Rumbeero kujuneb tema matustest suur ühine rumba tantsimine. Kogu tee surnuaeda ja tagasi tantsitakse. Kohe kuuleme, kuidas Abaqua hõimu inimesed matavad üht head Rumbeerot. Folkloristid jaoks on kõik need vanad, Aafrika päritoluga, aga Kuuba saarel kodunenud ja hispaania traditsioonidega segunenud laulud ja tantsud. Väärtuslik uurimismaterjal. Kuuba valitsus püüab arvestada kõigi rahvusrühmade ja hõimude traditsioone ja võimaldab kõigil korraldada oma pidusid ja kombetalitusi kui see ainult ei kahjusta sotsialistliku õiguskorda ja inimeste tervist. Samal ajal püüavad folkloristid elustada vanu laule ja tantse ning selgitada traditsiooni jätkamise vajadust nii vanadele, kes seda peaks õpetama kui noortele, kes seda peaks õppima. Palju on tehtud nende vanade laulude kogumiseks ja tutvustamiseks. Eks räägiga käesolev plaadivalimik suurest tööst, mida Kuuba folkloristid on aastate jooksul ära teinud.